Einike Pilli Tartu Ülikooli õppimise ja õpetamise arenduskeskuse konsultant
Väljundipõhine õppekavareform on õppija- ja õppimiskeskne. Seepärast ei lähtuta ainekava koostamisel enam mitte sellest, mida õpetaja õpetab või teeb, vaid sellest, mida õppija õppeprotsessi lõpuks on omandanud. Selliselt seatud õppijakeskseid eesmärke nimetatakse õpitulemusteks ehk õpiväljunditeks. Kogu õppeprotsess tuleneb sellest, kuidas aidata õppijatel õpitulemusi saavutada: õppesisu tuleneb õpitulemuste kesksetest teemadest ja õppemetoodika lähtub õpitulemustes sõnastatud verbidest, olgu need siis seotud teadmise, mõistmise või rakendamisega. Hindamisel on keskseks küsimus „Kuidas me teame, et õpitulemused on omandatud?”.
Selle muudatuse rakendamine pole kerge, sest pikka aega on tehtud teisiti. Käesolev raamat aitab läheneda karjääriõpetuse ainele õppijakeskselt ja nii, et õpitulemused saaksid kõige paremini omandatud.
Alljärgnev pedagoogilisi lähtekohti käsitlev sissejuhatus koosneb kahest osast: kõigepealt keskendutakse sellele, mis on tõhus õppimine, ning seejärel kirjeldatakse õppeprotsessi keskseid elemente ja nendevahelisi seoseid.
Milline on tõhus õppimine
Õppekava ja selle osasid – ainekavasid – koostatakse alati tulevikule mõeldes: õppekava hakatakse kasutama tulevikus ja selle kaudu omandatut veel kaugemas tulevikus. Sellepärast on esimene küsimus õppimise tõhususest seotud sellega, milliseid pädevusi on kõige enam vaja maailmas, milles tänased ja homsed õppijad elama hakkavad.
Pakun mõned ideed.
- Elukestva õppe pädevus. See tähendab eelkõige oskust infot leida ja selekteerida, tõlgendada ning kriitilise meelega sellest õppida. Kusjuures infoallikateks on üha enam peale raamatute ja teatmeteoste ka arvutis leiduv ühetasandiline teave ning inimsuhetes, sh sotsiaalse meedia kaudu jagatav. Karjääriõpetuse seisukohalt tähendab see, et tööturu võimaluste hetkeülevaate tegemise kõrval õpitakse tööturul toimuvat kriitiliselt analüüsima ja ehk isegi võimalikke muutusi ette aimama.
- Loovus ja ettevõtlikkus. Püsivad töökohad asenduvad üha enam projektipõhiste ettevõtlusvormidega, erialad tekivad ja kaovad. Selles kontekstis eeldab tõhus õppimine ja õpetamine kiiret reageerimisvõimet, proaktiivset hoiakut ning loovate lahenduste leidmist. Õppeprotsessi kavandades tuleb küsida, kes juhib õppeprotsessi, kas õppijatel on võimalust harjutada iseseisvust, algatada tegevusi ning ise valida ja otsustada, milline on parim tulemus nende jaoks.
- Paindlikkus ja pingetaluvus. Maailm, milles elame praegu ja tulevikus, ei ole enam hästi etteennustatav – ei töökohtade, majandusliku turvalisuse ega ka mitte elukohtade poolest. Üha enam eestlasi on sunnitud kolima töökoha järel, ületama selleks riigipiire ja tulema toime väljakutsetega, mis tekivad sellega seotult pereelus ja psüühikas. Sellest ei saa otse järeldada, et õppeprotsessis peaks olema palju pinget, küll aga tuleks harjutada kohanemisvõimet ja edastada õpilastele selge sõnum selle kohta, et intelligentsuse keskne tunnus on kohanemisvõime.
- Eetilisus ja lugupidamine endast teistsuguse suhtes. Väärtuskasvatusest on saanud moeteema ja ilmselt põhjusega. Maailmas, kus ühine üldine arusaam eetikast piirdub põhimõttega „peaasi, et sa teisele kurja ei tee”, jääb palju inimese enda otsustada. Mida arvata moslemitest ja mustlastest? Kuidas suhtuda oma linna vaestesse ja viletsatesse? Kui palju tarbida ja kui palju loodust säästa? Need on vaid mõned küsimused, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad inimese elukvaliteeti ehk seda, kas ta kasvab hoolivaks ja lugupidavaks või märkab vaid iseenda heaolu ning arusaamu.
Nende tulevikupädevuste loetelu võiks ilmselt jätkata, aga õppeprotsessi seisukohalt on oluline, et õppesisu kõrval toetavad ka õppemeetodid seda, mida õppijatel tulevikus vaja on.
Teine keskne küsimus tõhusa õppimise seisukohalt on, kuidas arvestada õppiva inimese mälu töötamisega.
Järgnevalt pakun mõned olulised seaduspärasused.
- Mällu jõudmiseks tuleb õpitavat märgata ja väärtustada. Inimese tähelepanu on enamikul juhtudel valiv ja mitte kõike ei märgata ega jäeta meelde. Peale selle on õppijad erinevad: ühele sobib paremini kuuldu kaudu õppimine, teine eelistab näha ja kolmas ise teha. Kasulik on rakendada mitut tajukanalit korraga. Õppeprotsess on tõhus vaid juhul, kui õpitav haakub õppijate huvide, eelistuste ja vajadustega.
- Inimese mälu töötab seostamise põhimõttel. Seepärast saab tõelisest õppimisest rääkida vaid juhul, kui varasemad teadmised seostuvad õppeaines õpituga, kui ainevaldkonna pädevused seostuvad selle rakendamisvõimalustega ning kui õppeained koos neid läbivate teemadega haakuvad õppija jaoks üheks loogiliseks tervikuks. Õppekava tavaline probleem on see, et ta eristab teadmise tervikuid, mitte ei ühenda neid. Seepärast on uuendatud õppekavas üha enam rõhku pandud lõimimisele. Edukas õppeprotsessis toimub seostamine ja sünteesimine mitmel tasandil.
- Mälus talletatud infot leiame üles ehk meenutame nende seoste kaudu, mille abil oleme õpitu meelde jätnud. Lihtsalt teoreetilise infona ära õpitud teadmised ei seostu hiljem kuigi kergesti, kui inimene peab praktilisi küsimusi lahendama. Seepärast on tõhusa õppimise seisukohalt oluline, et õpitav ei jääks abstraktseks, vaid imiteeriks päris elu nii palju, kui võimalik. Veel parem oleks, kui õpitaks autentses keskkonnas – näiteks õppekäikudel ja kohtumistel.
- Inimese mälu võime õpitavat vastu võtta ja töödelda on piiratud. Kui õppeprotsess on üle koormatud, siis on õpitulemused kehvemad kui mõõdukamate õpieesmärkide puhul. „Parem vähe ja paremini” on õppeprotsessi kavandamise kuldreegel. Howard Gardner soovitab valida välja õppeaine seisukohalt kõige olulisemad kontseptsioonid, siis neid mitmel viisil esitada ning lasta õppijatel neid ka mitmel viisil demonstreerida. Ta hoiatab, öeldes: „Aine läbivõtmine on mõistmise kõige suurem vaenlane.”
Kui õpitav on mõistlikult kavandatud, siis tuleb arvestada veel sellega, et mitte ainult meeldejätmine pole õppimise seisukohalt oluline protsess, vaid ka meeldetuletamine. Kuna inimese võime oma psüühikas mõtteid töödelda on piiratud, soovitatakse õppeprotsessis kasutada mõtlemise nähtavaks ja kuuldavaks muutmisel mitut vahendit: mõistekaarte, ajurünnakut, ettekandeid ja üksteisele õpitu kohta näidete toomist (kui nimetada vaid mõningaid võimalusi).
Eelnimetatud põhimõtetega on uuendatud õppekava koostades vähem või rohkem arvestatud, kuid sellest ei piisa. Kui need põhimõtted ei ole õpetajate juhtivaks arusaamaks, siis jäävad õppekavasse sisse kirjutatud seosed ja eesmärgid poolikuks: kirjutatud õppekava on vaid baas, millele õpetatud õppekava ja õpitud õppekava tuginevad.
Õppeprotsessi kesksed elemendid ja nendevahelised seosed
Väljundipõhises lähenemises on kesksel kohal õppija omandatu, mida kirjeldatakse õppeprotsessi lõpu seisuga. Õppekava ehitatakse üles nii, et kõigepealt lepitakse kokku, milline peab olema kas põhikooli või gümnaasiumi lõpetaja. Seejärel otsustatakse, millal milliseid õpitulemusi tuleb omandada. Õppides liigutakse ülevalt alla, st suurematest tervikutest väiksemate poole. Karjääriõpetuse valikaine õpitulemused jagunevad omakorda teemadeks, millel on juba väiksema mahuga õpitulemused. Õnnestunud õppekavaarenduse puhul saab teemade õpitulemusi kokku liites üldistades kokku õppeaine õpitulemused.
Õpitulemused on õppeprotsessi kõige olulisem ehitusmaterjal. Õppijale seatud eesmärgina on just õpitulemused see alus, millest tuletatakse õppesisu, õppe- ja hindamismetoodika ning sõnastatakse nõuded õpikeskkonnale. Seepärast on ka käesoleva raamatu õppeprotsessi tabelis (vt teine veerg) õpitulemused kõige olulisemas rollis: nad on aluseks kõigile teistele otsustustele.
Õpitulemuste puhul on oluline meeles pidada järgmist.
- Kirja pannakse kavandatud õpitulemused, mis tuleb kõikidel õppijatel õppeprotsessi lõpuks omandada. See on õppeprotsessi kõige olulisem sisu koos kirjeldusega, mil viisil see sisu peab olema omandatud, ehk õpitulemuse verbidega. Näiteks „teadvustab oma huvisid, võimeid ja oskusi” väljendab nii sisu (õpilase huvid, võimed ja oskused) kui ka seda, kuidas sisu omandatakse (teadvustab). Õpitulemuse verb on hiljem heaks vihjeks õppe- ja hindamismeetodite valikul. Peale kavandatud õpitulemuste omandavad õppijad ka muid teadmisi ja oskusi ning see on hea ja loomulik protsess. Kavandatud õpitulemuste eripära on see, et nende omandamist tuleb formaalõppe protsessis ka hinnata.
- Õpitulemused kirjeldavad õppija pädevuste (teadmiste, oskuste ja/või hoiakute) seisu õppeprotsessi lõpus. Seepärast peab õpitulemuste iseloomustamisel kasutama verbe, mis kirjeldavad tulemust, mitte protsessi.
- Õpitulemused peaks peale teadmise sisaldama ka keerukamaid kognitiivseid protsesse ja rakendamist. Näiteks „seostab”, „hindab„, „analüüsib”, „rakendab”, „võrdleb” jm on kolmandas kooliastmes igati sobivad õpitulemuste kirjeldamise verbid.
- Õpitulemused peavad olema saavutatavad ja hinnatavad. Põhikooli riiklik õppekava sätestab, et põhikooli õppekavas on õpitulemused kirjeldatud heal tasemel. See jätab võimaluse, et mõnel õppijal jääb õpitulemustest veidi puudu (hinde 3 puhul), teised aga ületavad selle hea taseme (hinde 5 puhul).
- Õpitulemusi peaks olema neli kuni kuus. Sõltumata eesmärgistatava õppeprotsessi mahust ei tasu õpitulemusi kavandada rohkem kui kuus. Muidu muutub raskeks nii nende hoomamine kui ka hindamine. Mida mahukama õpisisu eesmärgistamisega on tegu, seda kõrgem peab olema õpitulemuste üldistamisaste.
- Õpitulemuste ülepaisutamise viga tuleb vältida. Õpitulemuste sisu peab olema keskmise õppija poolt omandatav. Etteantud aeg peab andma võimaluse õpitavasse süveneda, seepärast pole mõistlik liiga suuri eesmärke püstitada. Pigem tuleb küsida, mis on see kõige olulisem, mis kindlasti tuleb omandada.
Kui õpitulemused on hästi sõnastatud, muutub kogu ülejäänud õppeprotsessi kavandamine lihtsamaks. Samal ajal ei tähenda see, et õpitulemused peaksid jääma fikseeritud igaveseks ühtemoodi: õppekava on elav ja dünaamiline dokument ja seetõttu peaks olema võimalik kooli õppekavades ainekava tasemel teemade juurde kirjutatud õpitulemusi ka üle vaadata ja korrigeerida.
Teemat, õpitulemusi ja õppesisu on suhteliselt kerge omavahel kokku panna. Siiski pole paha neid kõrvutada ja vaadata, kas kõik aspektid sobivad üksteisega.
Õppeprotsessi muud, toetavad elemendid, nagu nõuded õpikeskkonnale, tuleb samuti sidustada õpitulemustega. Tuleb leida selline mõistlik tasakaal, mida koolis on võimalik saavutada. Kui õppekeskkond ei toeta ega saagi toetada väga ambitsioonikaid õpitulemusi, siis tuleb õpitulemusi kohendada. Näiteks pole mõtet karjääriõpetuses kirjutada õpitulemuseks „oskab hinnata, mis ametikohad sobivad tema tugevustega kõige paremini”, sest ilmselt ei ole õpilasel võimalik õppeprotsessi jooksul seda sobivust järele proovida.
Konstruktiivse sidususe printsiibi abil saab hinnata, kas õppeprotsessi osad on omavahel kooskõlas. Kui teema, õppesisu, õppemeetodid ja hindamine sobivad õpitulemustega ning omavahel, võib rääkida hästi kavandatud õppeprotsessist. Kuid selge on see, et tulemuslikust ja tõhusast õppimisest saab juttu olla vaid siis, kui need hästi kavandatud õppeprotsessi elemendid on praktilises õppeprotsessis rakendatud ja õppijad on nendes kirjeldatud õpitulemused omandanud. Seda on võimalik õpitulemusi kirjeldavas õppekavas hinnata selgemalt kui kunagi varem.
Põhikooli valikaineraamat KARJÄÄRIÕPETUS 2010