A A A

TEKSTITOIMINGUTE VALDAMINE

Krista Kerge

 

Gümnaasiumis peaks kujunema individuaalne arusaam sellest, milleks eesti keele, olgu emakeele või teise keele oskust vajatakse. See määrab ka valdkonnad ja žanrid, millega noor soovib kokku puutuda, ja eesmärgid, milleks seda tehakse¹. Teisalt peaks kooli õppekava ja valitud õpivara tagama niisuguse ülesande- ja tekstivaliku, et individuaalne suhe teksti­maailmaga saaks kujuneda ka väljaspool noortele harjumuspärast keelekasutus­e olukordade ja tekstide ringi.

 

Kahepoolsed tekstitoimingud ehk suhtluskoostöö

Mõnes mõttes on igasugune tekstitöö kahepoolne akt. Tekst vastuvõtt on oma loomult kommunikatiivne sündmus – nii suulise kui ka kirjaliku teksti vastuvõtul püütakse omadel eesmärkidel tabada seda, mida teksti looja püüab omadel (võib-olla mitte samadel) eemärkidel edasi anda. Erinevus loodud teksti mõtte ja vastuvõetud tekstist arusaamise vahel on mingi piirini paratamatu. Kommunikatsiooni paradoks ilmneb tema küündimatuses: me suhtleme tekstide abil, et teist inimest või teksti ainest täpselt mõista, aga kui kõike ühtviisi mõista, võib kommunitseeruda sõnadeta. Gümnaasium peaks uue sügavusega aitama nii mõista loomulikes piirides tekstiga vahendatud sisu kui ka järeldada tekstist selle looja ja loomise eesmärke. Sageli on suhtluse mõistmiseks olulisemgi tabada seda, milliseid teemasid või nende tahke püütakse kindlas olukorras vältida või kuidas neid esitatakse või käsitletakse.

 

Gümnaasiumiharidus peaks lubama asjalikku dialoogi ladusalt arendada, end kirjavahetuses selgelt ja täpselt väljendada;  näidata või varjata sobival määral oma emotsioone ja kogemusi või teisi inimesi puudutavaid sündmusi, kasutades vajadusel vihjeid ja leides endale sobiva määra teha nalja. Suhtluskoostöö tähendab tähelepanelikku kuulamist-lugemist ja võimet solvamata kommenteerida partneri arvamusi ja temalt saadud sõnumeid.

 

Tänapäevane suhtlus käib sageli meili teel, mille stiil on erinev sama valdkonna tigupostist, olles vähem formaalne ja lubades ka ametlikke kirju alustada sõnaga Tere! – tavapöördumine Lugupeetud + täisnimi võib mõjuda isegi tõrjuvalt ja olla vastuvõetamatu. Oluline on hoida  e-kirjavahetuse teemat muutumatuna, kuni teema on ammendatud, aga olla tähelepanelik ja  vahetada kirja pealkirja, kui teema muutub. Võõraga jm asjalikes suhetes oleks kena juba kooliajal kasutada täieliku saatjanimega e-aadressi, et nt õpetaja ei näeks meilikastis kirju Marilt või Chick’ilt, vaid Mari Malvistelt; vältimatu on see juhul, kui õpilasel on esindajaroll (õpilas­esinduse kirjavahetust hallates vms).

 

Gümnaasiumi suhtluskoostöö-õppesse võiksid kuuluda ka läbirääkimised, mis nõuavad oskust eri seisukohti argumenteerida ja välistada ning jõuda ühisele seisukohale. Läbi võiks mängida probleemseid suhteid. Näiteks tuleb täiskasvanul otsida lahendust vaidlusalustes küsimustes nagu kindlustuse tingimused, kokkuleppehinna määramine, ebaõiglane liiklustrahv, rahaline vastutus korteris tekitatud/tekkinud kahju eest, süüdistused õnnetuse põhjustamises ja paljud muud igapäevased keerukad olukorrad. Miks mitte näha rollimängudes ette olukordi, kus tuleb jagada vastutust, taotleda endale sobivaid tingimusi ja hinda, nõuda endale tekitatud kahju korvamist ja vältida süüdistusi endast sõltumatu kahju korral, väljendada veenvalt oma muud laadi rahul­olematust ja sõnastada piire, kus inimene on nõus järele andma või kus enam mitte.

 

Teksti vastuvõtt

Teksti vastuvõtu oskused algavad tekstide individuaalse valiku oskusest. Mis saateid ma vaatan ja kuulan? Kellega ma suhtlen ja miks – mida see mulle pakub; mis ülesandeid täidab? Mida ma leian veebist, mida loen paberilt ja kumba viisi eelistan? Mida ma üldse võrgus loen? Kas ja mida armastan lugeda ajakirjandusest, raamatutest, internetist? Teksti tõlgendus sõltub keelekogemusest, muust kogemusest ja kujunevast maailmavaatest.

 

Teksti vastuvõtu eri viise võiks harjutada mitut laadi mängulistes ja tõsiolukordades.

  • Analüüsida vastuvõetavate suuliste ja kirjalike tekstide kompositsiooni ja pikkust, hinnata neid rühmas ja püüelda kas ühist seisukohta või eriarvamuste argumente.
  • Jälgida kooli ja hariduselu või oma huviala puudutavaid kirjutisi (trüki­ajakirjanduses, veebis, raamatutes vm), vahendada ja vahetada sellekohast teave, leides ja kriitiliselt analüüsides kirjutaja ja rühmakaaslaste hoiakuid ning arvamusi, k.a sõnastamata nüansid.
  • Analüüsida avalikkuses pakutavaid tegevusjuhiseid, moodsate tarbeesemete kasutusjuhendeid, üldoluliste asutuste veebilehti ja nende osi vms kui kindla otstarbega tekste, märgata ühtlasi nende kujunduses (tekstilaos), sõnastuses ja keeles nii õnnestumisi kui ka kohmakusi.
  • Analüüsida rühmas või paaris pikemat suulist või kirjalikku teksti või tekstikooslust (teise aine tundi, raamatut, filmi, loengut), mis on pakkunud üllatusi heas või halvas mõttes. Üks arutlus­aine on tekstid, mis sisaldavad erialatermineid, slängi, murdeid vm rühmakeeli; eraldi teema on indiviidi väljenduslaadi eripära. Oluline on teadvustada, kus ja miks tekivad mõistmisraskused; mis hoiab üleval individuaalset huvi või kaotab selle jms.
  • Võtta analüüsiks (kriitiliselt ja detailselt lugeda või kuulata) eri tüüpi saateid jm salvestusi või nende terviklikke osi, eritledes osalejate rolle, suhteid, eesmärke ning saateterviku ja osaleja õnnestumist, võimalusel ka „muude keelte“ (välimuse, kehakeele, pildi, muusika jm taustaheli) kasutamist või puudumist teksti toena.
  • Analüüsida eri väljaannete sisu ja väljenduslaadi, jälgida kindlaid rubriike neis, õppida eristama žanrile, väljaandele ja autorile omaseid jooni temaatikas, teksti sisus ja vormis (pikkus, kompositsioon, stiil vm).
  • Analüüsida mis tahes aine referatiivteksti koostamise käiku – kuidas otsiti asjakohast teavet teemat otseselt käsitlevatest ja sellega vaid osati seotud allikatest; mida leiti raamatuist ja ajakirjadest, mida veebist; milliseid lugemisstrateegiaid kasutati; mida leitud tekstidest sai teemakäsitluses kasutada, mida mitte.

 

Tekstid on tihedalt seotud ideoloogiaga ja vältimatu on õpetada kriitiliselt kuulama ja lugema avalikke tekste – nt arvamus­kirjutisi, uudiseid, päevakajalisi jm dokumentaalsaateid, reklaami, tarbijamärkeid ja ju­hendeid, poliitilise ja õigusliku sisuga tekste.

 

Ideoloogia võib avalduda vastanduses meie-nemad, kus kaasatud isikute ja nähtuste ringi iseloomustatakse positiivse sõnavalikuga või neutraalse keelega, mingit vastaspoolust aga saadab negatiivne tundetoon. Meid mõjutatakse ka grammatiliste valikutega (kõneisik, kõneviis vm) ja ulatuslike metafooridega, mis läbivad tekste või tekstilõike. Eestis on nt poliitiline väitlus jõudnud suisa ilkumiseni, kus partneri alandamine on tähtsam riigi poliitilistest eesmärkidest.

 

Teisalt ei seostu ideoloogia tingimata eriliste väljendusvahendite valiku ja stiiliga – ideoloogia ei ole avalike või kitsamalt poliitiliste tekstide eriomadus, nagu järele mõtlemata võib tunduda. Näiteks kajastab mingit ideoloogiat ka see, kuidas täiesti asjalikus keeles ja näiliselt mõjutada püüdmata kirjeldada kindla haiguse ravi. Iga kirjeldaja lähtub kindlatest tõekspidamistest selle kohta, mida see haigus endast kujutab ja kuidas seda on õige ravida. Belgia ametlikus meditsiinis on tugev kalduvus loodusravi suunas, Eestis peetakse keskselt õigeks (keemiliste) ravimite kasutamist jne, ehkki meditsiinitekst ei tundu ideoloogiline ei siin ega seal. Jaapani ja Hiina raviviise peetakse meil osalt siiani nn alternatiivmeditsiiniks.

 

Niisamuti loetakse kontinentaalõiguse ruumis Euroopa Liidu õigusakte teistsuguse õigusmõtlemise viisiga kui mujal ja Eesti tingimustes teisiti kui Saksamaal – haridus loob teatava ideoloogilise tausta kogu viisile asju näha ja teadus muudab seda ideoloogiat, lei(uta)des midagi uut. Ka ei ole keeleõpe üldiselt ega taustarusaamad kultuurist, keele toimimisest, mõnest kindlast keele tunnusest (idiomaatilisusest vm) täna need, mis nad oli 15–20 aastat tagasi. Kõike seda peegeldab ja salvestab ka iga keel oma mõistesüsteemiga, mille keset hakkab juba halvama infoajastule omane rühmitumine ja rohke teabe killustatus.

 

Piltlikult võiks ideoloogiat kui kindlat suhtumist ümbritsevasse ehk kultuuri- või rühmaomast tõekspidamiste süsteemi võrrelda käitumisega. Me ei saa öelda, et inimene ei käitu kuidagi: kes ei käitu ei hästi ega halvasti, see käitub oma kultuuris/rühmas ja kindlas olukorras sobival viisil, nii et seda käitumist ei ole märgata. Niisamuti avaldub iga ideoloogia: ei ole võimalik mitte lähtuda kindlatest tõekspidamistest, nagu pole võimalik mitte käituda – küll saab oma suhtumist väljendada ilma mingeid keelelisi erivahendeid kasutamata. Mõtlemise viis on kätketud igasugustesse, s.o ka asjalikesse ja keeleliselt neutraalsena mõjuvatesse tekstidesse ja peegeldub seal viisina mõisteid ja mõtteid seostada. (Näiteks siinse teksti ideoloogiline sisu johtub konstruktivistliku paradigma sotsiokognitiivse keeleõppe arusaamadest ja kriitilise lingvistika printsiipidest.) See viib meid taas arusaamiseni, miks keele­teadlikkus ei tähenda üksikute elementide (sõnade ja vormide) tundmist, vaid kultuuri pidevat oman­da­mist ja taasomandamist tekstide kaudu.

 

Teksti vahendamine

Vahendusoskus on oskus loodava tekstiga seotuna omadel eesmärkidel edasi anda teiste tekstide sisu, aga ka oskus tõlkida. Vahendusoskus on esimesest klassist peale harjutatud õpioskus, millele ajapikku lisandub just sünteesimine: ühe (õpiku-) teksti asemel tuleb kasutada mitut ja suuta allikale viidata olukohase täpsusega.

 

Gümnaasiumis võib vahendusoskust iseloomustada oskusena anda edasi tunnis ja mujal kuuldut, õpikust ja mujalt loetut; teha lühikokkuvõtteid pikkadest tekstidest või nende osadest; liita eri autorite seisukohti omadel eemärkidel sidusaks suuliseks või kirjalikuks tekstiks või kasutada neid sünteesides oma kindlateemalise teksti osana (selgitusena, argumendina, alusena, ümberlükkamist vääriva väitena jne) ning vajadusel kedagi tsiteerida. Kohati vajab harjutamist võõrkeelse teabe vahendamine heas eesti keeles – tõlkimine on mõtte täpne vahendamine sihtkeeles, raske on nii sõnavalik kui ka lauseehitus ja seepärast on resümeerival vahendusel ja asjakohasel parafraseerimisel sageli eeliseid (ilma et tohiks moonutada mõtet). Gümnaasiumiastmes nõuab vahendamine palju suuremat tähelepanu kui varem. Vahendusoskuse arendamiseks võiksid õpilased vastastikku kriitiliselt analüüsida üksteise referaate ja uurimistöid, pöörates kindlasti tähelepanu ka allikakriitikale. Autoriõigus ja vahendamise eetika on väärtuskasvatuse oluline osa.

 

Vahendusoskus sõltub suuresti üldistest teadmistest ja oskustest ja on nõrgem neil inimestel, kes pole harjunud mitme alustekstiga töötama – usutavasti on see oskus mõnel õpetajalgi ülikooli järel rooste lastud. Keele reproduktiivsed osaoskused vajavad aga üha rohkem tähelepanu nii emakeele- ning võõrkeeleõpetuses kui ka muudes õppeainetes. Vaimse komponendi rohkus inimese järgmisel eluperioodil (nt kõrgkoolis või ametis) on tänapäeval paratamatu. Sund õppida, eri keeltes uut teavet hankida, seostada, kasutada ja eesti keeles edasi anda aitab kaasa iga keele omandamisele ja elukestva õppimise oskusele, mis keeles tahes inimene teavet hangiks.

 

Õpikute ja tunnimaterjali koostamisel peaks kavandama nii teksti või selle osade täpset, resümeerivat kui ka vaba, ümbersõnastavat vahendamist, samuti alustekstide erineva eesmärgiga kasutamist teise, muu peateemaga teksti osana (selgitusena, näitena, autoriteedi või loogilise argumendina; teavitamiseks, kinnitamiseks või kummutamiseks). Kuna vahendamine puudutab paljusid õppeaineid, on eesti keele tunnis mõttekas vahenduse asjakohasust analüüsida ka teistes ainetes tehtud referatiivtööde ja uurimuste alusel.

 

Tekstiloome

Gümnaasiumis muutub mõtete, küsimuste, soovide sõnaline väljendamine ja sobiv seostamine sihipärasemaks, mitmekesisemaks ja tulemuslikumaks. Õpetus peaks taotlema, et noor leiab oma isikupärase väljenduslaadi. Mõelda võiks siin järgmistele ja paljudele muudelegi küsimustele. Mis teemadel inimene sõna soovib? Kus ja millistel teemadel tuleb paratamatult sõna võtta? Kas tema eneseväljenduseks sobib enam suuline või kirjalik vorm? Kas ta on pigem lakooniline või pigem paljusõnaline ja kuidas selles olukorras oma probleeme ületada? Kas tema põhistiil on pigem märkamatu (asjalik) või selgelt isikupärane ja milles isikupära avaldub? Kas talle sobib esinemisel valmistekst või piisab punktidest ja teesidest, mida toetab slaidiesitlus või jaotvara? Kas ta mõtleb kirjutades teksti hoolikalt läbi, nii et see vajab vähe toimetamist, või on talle omane voolav mustand, mis vajab mitu korda läbikirjutamist?

 

Mänguliselt ja tõsiolukordade toel võiks sõltuvalt individuaalsetest tugevustest-nõrkustest arendada järgmisi oskusi.

  • Oskus suuliselt sõna saada, esitada omapoolseid küsimusi ja kommentaare, sõnastada oma hinnanguid, arvamusi ja seisukohti, teemasid alustada, tõrjuda, täpsustada, aren­dada ja kokku võtta jms. Mõnel inimesel on raske sõna saada ja klassis on õpetajal oluline soodustada, et vestlustes ja rühmatöös ei domineeriks üksikud aktiivsed osalejad.
  • Oskus arendada olulist teemat nii suuliselt kui ka kirjalikult, vajadusel allteemasid sisse tuua ja vahekokkuvõtteid teha, oma mõttekäike selgitada, näiteid tuua, arutleda, põhjendada, järeldada ja üldistada, sh mitme teksti või tekstiosa najal.
  • Oskus ehitada teksti žanriomaselt üles ja siduda ladusaks tervikuks, milles allteemad on seotud ning järeldusi saadab asjakohane kokkuvõte.
  • Oskus end igat oluliseks peetavat liiki tekstis võimalikult selgelt, ladusalt ja loogiliselt väljenduda, arvestades ka žanritüüpilisi kompositsiooni- ja stiiliharjumusi.
  • Oskus leida sobival juhul sõnadele sünonüüme, vältida stampväljendeid jm eba­soovitavaid keelendeid; oskus kasutada oma teksti toimetamiseks spellerit ja õigekeelsusallikaid, leida sobivad rektsioonid veebi toel ja neid vajadusel kontrollida.
  • Oskus arvestada oma kuulajat või lugejat, ajasurvet jm konteksti. Minimaalne oskus teksti ülesehituse võimalusi ja teksti pikkust varieerida, teema tahke ja allteemasid eri moel siduda.
  • Oskus iseenda ja esindaja rollis veenvalt kaitsta mingeid seisukohti ning võimetekohaselt toime tulla vastastikuse sotsiaalse mõjutamise olukordades, k.a läbirääkimised, arutelud ja koosolekud, mis kohati nõuavad pikemaid spontaanseid etteasteid.

 

Kõige selle kõrval on tundi mitmekesistav ja noori arendav roll stilisatsioonil. Eri ajastute ja inimeste keele- ja stiilinäiteid pakub rohkesti Andrus Saareste „Kaunis emakeel“ (II), mis võiks kujuneda gümnaasiumis loomulikuks õpivara osaks või pakkuda töövihikute mitme­kesistamiseks ideid ja viise.

 

Kirjandus

Lepajõe, K. 2010. Maailm muutub – kas ka kool? – K. Kerge (toim.), Tekstid ja taustad VI. Tekstiuurimus ja kool. EÕIK toimetised 5. Tallinn: TLÜ, 11-19.

Puksand, H. 2010. Tekstid, mida loevad teismelised. Teismeliste lugemisharjumuste kasutamine koolis. – K. Kerge (toim.), Tekstid ja taustad VI. Tekstiuurimus ja kool.  EÕIK toimetised 5. Tallinn: TLÜ, 20-35.

 

¹Vt nt Kersti Lepajõe 2010; Helin Puksand 2010.