Tehnoloogia valdkonnaalane arendustöö

Mart Soobik, 2010

Sissejuhatus

Käesolev artikkel kajastab uut Eesti riiklikku õppekava, seda eeskätt tehnoloogia valdkonna ja veelgi detailsemalt tehnoloogiaõpetuse seisukohast vaadatuna. Märkimist väärib asjaolu, et esmakordselt Eesti õppekava ajaloos sisaldab uus õppekava tehnoloogia valdkonda ja tehnoloogiaõpetuse õppeainet. Artiklis leiab kajastamist tehnoloogiaõpetuse ainevaldkonna ja tehnoloogiaõpetuse kujunemine ja õppe rakendamiseks vajalike abinõude süsteemi tutvustamine.

Õppekavaeelne arendustöö
Varasemad õppekavad võeti Eestis vastu 1996. aastal ja uuendati 2002. aastal. Käesoleva ajani toimus õppetöö Eesti üldhariduskoolides 2002. aastal vastu võetud riikliku õppekava alusel. 2001. aastast on toimunud õppekava arendustöö Tartu Ülikoolis ja Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses. Alates 2006. a algusest tehtud õppekavaalaste arendustööde tulemused tehti avalikuks 26. novembril 2006.

Nüüdsete õppekavade koostamisele eelnes vastava lähteülesande koostamine ja heakskiitmine Põhikooli ja Gümnaasiumi Riikliku Õppekava Nõukogu poolt 2008. aastal. Lähteülesanne sisaldas õppekava arendustöö prioriteete, et lahendada praegu kasutusel oleva õppekava probleemid nagu õpitulemuste ebaselgus ja sellega seotud õpilaste koormus, üldosa ja ainekavade sidusus, ainetevaheline lõiming, rakenduslike materjalide puudus jne. Lähteülesandes tuuakse välja õppekava arendustöö prioriteedid. Õppekava arendusprotsessi prioriteetseteks suundadeks on:

1. Õppe-eesmärkide ja õpitulemuste süsteemi arendamine, et tagada sidusus õppekava eri osade vahel (sh üldosa erinevad osad, läbivad teemad, õppeained) ning õppeaineteüleste eesmärkide saavutamine.
2. Ainevaldkondade arendamine, suurendamaks üldosa, läbivate teemade ja ainekavade vertikaalset ja horisontaalset sidusust ning edendamaks ühiste eesmärkide, käsitlusviiside ja hindamispõhimõtete väljatöötamist.
3. Õppesisu ja õpitulemuste hulga ning keerukuse optimeerimine, arvestades laste arengulisi iseärasusi ja kasutatavat ajaressurssi.
4. Õppekava rakendamiseks vajalike seletavate, abistavate ning juhendavate materjalide (edaspidi juhendmaterjalid) ettevalmistamine (Riikliku … 2008, 4).

Lisaks paljudele olulistele seisukohtadele väärib märkimist lähteülesande punkt 1.2.3, mis konkreetselt käsitleb tehnoloogia valdkonda ja loodusaineid.

„Õppekava arendusprotsess aitab kaasa järgmiste Eesti üldharidussüsteemi arendamise eesmärkide elluviimisele: … Kompetentsuse suurendamine täppis- ja loodusteaduste ning tehnika/tehnoloogia valdkondades ja huvi kasvatamine õpingute jätkamise vastu nendel aladel – loodusainete õppesisu lõimimine ja õpitulemuste parem vastavus eesmärkidele võimaldavad tervikliku maailmapildi kujunemist ning vajalike üldhariduslike kompetentsuste saavutamist; suurendatakse loodusainete praktiliste tööde ja reaal- ja loodusteaduste osakaalu; kirjeldatakse õppesuundade kasutamist gümnaasiumis. Eesmärk saavutatakse:

1. õppekava arenduses kasutatava rahalise ressursi suurendamisega, võrreldes teiste ainevaldkondadega;
2. klassist väiksemate rühmade töö rahastamisega, mis võimaldab paremini rakendada praktilisi töid, õuesõpet jms;
3. teistest valdkondadest suurema riikliku toetusega õppetehniliste vahendite muretsemisse;
4. teistest valdkondadest suurema riikliku toetusega metoodiliste materjalide väljatöötamisse ja õpetajate esma- ja täiendkoolitusse” (Riikliku … 2008, 3).

See lähteülesande punkt on paljulubav ja tekitab lootust, et senini tagaplaanil olnud tehnoloogia ja loodusainete õpetamine saab suuremat tähelepanu, seda ka materiaalsete ressursside osas. Samas Eesti majandusseis kasvab, vaatamata viimaste aastate madalseisule, ja loodame, et riigil õnnestub lähteülesandes kirjutatut ka reaalselt ellu viia.

Õppekava sisuliste otsustuste tegemiseks kutsuti kokku õppekava ekspertnõukogu, mille koosseisu kuulusid erinevad haridusteadlased ja -institutsioonid. Õppekavade koostamist koordineeris Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna õppekava talitus. Ainekavade eelnõud koostasid Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ja Tartu Ülikooli juurde moodustatud ainetöörühmad, kuhu kuulusid vastavad spetsialistid (sh kõrgkoolide esindajad ja üldhariduskoolide õpetajad).

Tehnoloogiaõpetuse ainekava väljatöötamisega tegeles artikli autor koos kolleegist aineõpetajaga. See oli pidev ja töörohke periood. Tehnoloogiaõpetuses sai aluseks võetud põhimõte teha võimalikult eestipärane ainekava, mis arvestaks meie kultuurilist tausta ja traditsioone ning oleks samas uuenduslik ja lähtuks teiste eesrindlike maade parimatest kogemustest. Ainekava koostamisel sai mõtetes ka ajas tagasi mindud ja mõtiskletud, mida tarka on omal ajal selle kohta öelnud oma kirjades Soome tunnustatud hariduse eestvedaja hr Uno Cygnaeus. Lugedes hr Tapani Kananoja poolt esitatud kirjavahetust Uno Cygnaeus’i ja Otto Salomon’i vahel, saab tõdeda, kui hästi oskas hr Cygnaeus tabada ära põhikooli käsitöö olemuse, mis ka tänases koolielus on paikapidav ja oluline. Põhiharidus peab stimuleerima lapse kui isiksuse üldarendavat eesmärki. Cygnaeus rõhutab korduvalt oma kirjades, et põhiharidus peab võimaldama lapse vaimsuse ja ilunägemuse ning põhioskuste arendamist (Kananoja 1999, 36, 37). Samas oli selles artiklis eestlastele vägagi oluline sündmus, kuid kahjuks käsitleti seda lühidalt. Nimelt kirjutab Uno Cygnaeus 11. novembril 1882. aastal Otto Salomonile, et hr Cygnaeus on kuulnud, et hr Salomonil on õnnestunud käsitöö Eestis … paremini kui Cygnaeusil Soomes (Kananoja 1999, 46)!

Eesti kooli arendaja ja uurija Peeter Põld (1878–1930) tugineb oma tollastes pedagoogilistes põhimõtetes paljuski Saksamaa kasvatusteadlastele ja filosoofidele. Eeskujuks on talle kutsehariduse teoreetik G. Kerschensteiner, klassikuist paeluvad teda J. Pestalozzi, F. Fröbel, J. Herbart, A. Diesterweg, ameeriklastest köidab ta tähelepanu J. Dewey. Käsitöö, modelleerimise ja joonistamise osas toetub P. Põld J. Wetekampile. Soome kooli, eeskätt tööõpetuse juhtivamaid rajajaid Uno Cygnaeus (1810–1888) lähtus oma tõekspidamistes paljuski samadest nimetatud klassikutest-autoriteetidest, kellest Peeter Põldki. Kuigi Soomes võeti Kooliseaduse kohaselt ametlikult tööõpetus kui õppeaine kohustusliku ainena juba 1866. aastal kooli õppekavva, mis on teadaolevalt varajasem dateering maailmas (Parikka jt 2000, 7), siis P. Põld avaldas esimese ulatuslikuma tööõpetusealase artikli „Töökasvatus koolis” Eestis 1910. a. (Põld 1993, 26–36).

Lähtudes P. Põllu loomingust, tuleb märkida, et ta pooldas koolides võimalikult palju töökasvatuse printsiibi rakendamist. Selle all ei tule mitte ainult tööõpetust mõista, vaid põhimõtet, mis tervest koolist peab läbi käima ja mis õppuri just enese töö, iseäranis ka kehalise töö abil iseseisvale mõtlemisele ning tegevusele tahab juhatada. See ilus vool tahab senise raamatu- või teadmistekooli asemele, kus õppurile valmis teadmised õpetaja poolt kätte antakse, nn töökooli seada, kus õppur isetegevuse läbi tõe äratundmisele tuleb ja õpetaja ainult aitaja ning nõuandja osa etendab. (Põld 1993, 26). Samas oli ta üks esimesi, kes Eestis pedagoogilistele küsimustele ja probleemidele teaduslikke lahendusi otsis, lähtudes seejuures eeskätt Eesti traditsioonidest ja omapärastest tingimustest. Nii M. Tuulik kui A. Elango väidavad, et P. Põllu pedagoogikaalased tõed on ajaproovile vastu pidanud, jäänud elujõuliseks, sest nad on end õigustanud ja neil on püsiväärtused (Tuulik 1996, 114 & Elango 1997, 16). Ja nendega tuleb nõustuda, sest P. Põllu ideedele pedagoogikateoreetikuna võime toetuda kasvatamisel-õpetamisel ka tänapäeval. Tema mõtted vaimuväärtustest ja eetilisusest on üheks alustalaks iga aine, sh tehnoloogiaõpetuse õpetamisel praegugi.
Teisalt on loetud ja kogetud mitmeid välisriikide tunnustatud tehnoloogiaõpetuse asjatundjate materjale ja püütud arendada nende poolt käsitletut Eestimaa vajadustele vastavaks. Eeskätt saab välja tuua Soome mitmeid tehnoloogiavaldkonna uurijaid ja arendajaid, kellega toimub meil töine koostöö (Esa-Mati Järvinen, Tapani Kananoja, Aki Rasinen, Timo Tiusanen jt). Nii näiteks toimub meil Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liidu, www.tehnoloogia.ee, eestvedamisel aktiivselt ühiste suvekonverentside ja koolituse läbiviimine nii Eesti kui ka Soome aineõpetajatele. Oleme sellel aastal eesti keelde tõlkinud soomlaste õppematerjali „Keksitään lisää” (Keksitään … 2010). Oma vaatevinklist saan märkida, et oluliselt on tehnoloogiaõpetuses minu mõtteid suunanud ameeriklaste poolt loodud algallikas „Standard for Technological Literacy” (Standard … 2000), mille William E. Dugger mulle kinkis. Ameeriklaste väljaanne sai eesti keelde tõlgitud aastal 2007. Eelnimetatud õppematerjale saab tellida Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liidu kodulehe kaudu. Veel on ainekava ainestiku kujundamisele palju juurde andnud ka teiste maade tehnoloogiaõpetuse edendajate raamatute ja artiklite läbitöötamine (Holland, Austraalia, Suurbritannia, sh Šotimaa jne).

Meeldiv on tõdeda, et oleme Eestis jõudnud põhikooli õppekava arendamisel ajajärku, kus kooliellu on tulnud kohustuslik õppeaine nimetusega tehnoloogiaõpetus, see on esmakordselt meie Eesti riigi ajaloos. Tulles tagasi tehnoloogiaõpetuse ainekava juurde, saab nentida, et aeg-ajalt tuli esialgselt koostatud ainekava korduvalt muuta ja ümber teha, vastavalt õppekava juhtivate persoonide arusaamadele, ja arvestada aineühenduste ning üldsuse arvamustega. Koostatud õppekava materjalid olid internetikeskkonnas välja pandud ja nii said soovijad neid näha ja kommenteerida (Õppekava … 2010). Lõpuks, peale mitmendaid tööversioone, kujunes konsensuslik ainekava, mis oli vastuvõetav paljudele huvigruppidele.

Õppekava rakendamiseks algab töö ainevaldkondade aineraamatute ja teiste abimaterjalide koostamisega. Koostatakse õpetajatele soovituslikud õppematerjalid tundide organiseerimiseks ja läbiviimiseks. Samuti teavitatakse ja koolitatakse õpetajaid täiendkoolituse raames ning püütakse välja anda õppekavast lähtuvaid õpikuid ja õppekirjandust.

Kokkuvõte

Eesti uuendatud õppekavade ja ainekavade esialgseid tööversioone on korduvalt täiendatud, vastavalt aineühenduste, õpetajate ja üldsuse poolt esitatud ettepanekutele. Kõiki kirjalikult esitatud ettepanekuid kaaluti, kuid kõiki ettepanekuid ei saadud mitmetel põhjustel arvestada, kuid sellegipoolest suudeti luua õppekavad koos ainekavadega, mis õpetajatele ja asjast huvitatud pooltele on tänaseks päevaks saanud igati vastuvõetavaks. Mitmete aastate vältel on toimunud arutelusid ja ka vaidlusi, kuid väidan, et selle protsessi tulemusena on ainekavad oma arengus teinud kvalitatiivse sammu edasi, muutunud kaasaegsemaks ja terviklikumaks. Omaette küsimus on ainekavade rakendamine, sest see nõuab palju ressursse ja ka olemaolevate ressursside oskuslikku jagamist ning poliitilist kokkulepet.

Kasutatud kirjandus

1. Elango, A. (1997). Kongressi avakõne. In: Kolmas rahvusliku kasvatuse kongress: XXI sajandi rahvuslik Eesti: 12.– 13. aprill 1996: Ettekannete ja sõnavõttude kogumik: [Toim. Sven Maanso], 15– 16. Tallinn.

2. Riikliku õppekava lähteülesanne põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava arendamiseks aastatel 2008–2011 (2008). Haridus- ja teadusministeerium. URL: (viidatud 15.08.2010) http://www.hm.ee/index.php?0511284.

3. Kananoja, T. (1999). Letters of Uno Cygnaeus and Otto Salomon the 22nd of June 1877 – 1st of January 1887. In: Development of Technology Education – Conference-98. Edited by Tapani Kananoja, Jouko Kantola and Minna Issakainen. University Printing House Jyväskylä, 32–57.

4. Keksitään lisää – materiaali keksintökerhoille. (2010). Kerhonohjaajan opas, 2. Toimittajat: Tiina Karhuvirta ja Esa-Matti Järvinen. Paino: Joutsen Median Painataloo y.

5. Parikka, M., Rasinen, A., Kantola, J. (2000). Kohti teknologiakasvatuksen teoriaa. Teknologiakasvatuskokeilu 1992–2000: Raportti 3. Jyväskylän yliopisto. Opettajankoulutuslaitos, Tutkimusta 69.

6. Põld, P. (1993). Töökasvatus koolis. In: Peeter Põld: Valitud tööd I, 26–36. Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts.

7. Standard for Technological Literacy: Content for the Study of Technology. (2000). International Technology Education Association. URL: (viidatud 15.08.2010) http://www.iteea.org/TAA/PDFs/xstnd.pdf (Third Edition).

8. Tuulik, M. (1996). Eesti Vabariigi esimene pedagoogikaprofessor Peeter Põld ja tänapäev. In: Peeter Põld oma ajastu peeglis, 113–117. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

9. Õppekava internetileht (2010). URL: (viidatud 21.08.2010) https://www.oppekava.ee/.