Õpikeskkond on õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslus, milles õpilased arenevad ja õpivad. Õpikeskkond toetab õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks.
Põhikooli võõrkeeleõpe ja õppekoormus peab olema ea- ja jõukohane.
Õppetöö planeerimisel võõrkeeltes võtab õpetaja arvesse antud õpilasrühma keeleoskustaset ning õpilaste eripära ja -vajadusi. Keeleoskustasemetest lähtumine võimaldab võimetekohaste ülesannete abil õpet diferentseerida. Tuleb arvestada eri ülesannete mahtu ning nende täitmiseks tegelikult kuluvat aega.
Õpikeskkond peab olema selline, kus kõiki õpilasi koheldakse eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende eneseväärikust ning isikupära. Eduelamuse saavutamist luuakse tundides positiivne õhkkond ja väärtustatakse õppija edusamme.
Õpilasele luuakse võimalus näidata initsiatiivi, avaldada arvamust ning tegutseda nii üksi kui ka koos kaaslastega.
Kool kindlustab võõrkeeleõppe klassi, kus on keeleõppe eesmärkide saavutamiseks toetav ruumikujundus koos vajaliku õppematerjali, sisustuse ja tehniliste abivahenditega. Klassis peab olema võimalik kuulata eri helikandjaid (nt CD, kassetid) ja vaadata nt videoid. Oluline on Interneti-ühendusega arvuti ja esitlustehnika.
Keeleõppeklassi mööblit peaks saama ümber paigutada, et teha mitmekesiseid ülesandeid ning töötada rühmas või individuaalselt.
Keeleõppeklassi seintele peab olema võimalik paigaldada stende ja paigutada nii näitmaterjale kui ka õpilaste töid.
Keeleõppeklassi on soovitav paigutada raamaturiiulid sõnastike ning muude eakohaste ja nüüdisaegsete õppematerjalidega nii, et need oleksid õpilastel käepärast. Kooli raamatukogu peaks toetama võõrkeeleõpet võõrkeelse lugemisvaraga.
Keeleõppe tõhustamiseks on otstarbekas tunnid viia läbi rühmades, mille soovituslik suurus on kõige rohkem 17 õpilast.
Põhikooli valdkonnaraamat VÕÕRKEELED 2010