Ragna Meeliste, 2010
Käsitööga tegelemine peab tooma õpilasele loomisrõõmu, olema heaks praktikaks meeskonnas ja rühmas töötamisele, andma praktilisi oskusi elus toimetulekuks ja eelkõige tekitama positiivse eduelamuse. Tähtsaks pean ka oma töö planeerimise oskust ning vastutuse võtmist tähtaegade osas. Loovus annab õpilasele võimaluse tunda end vabana, õnnelikuna ning millegi käega katsutava ja silmaga nähtava loojana. Töö tegijal peab tekkima tunne, et ta on selle kordumatu ja vahva töö autor.
Loova töö tulemusi näeb õpilane paljudes ainetes, see võib olla loova mõtlemise saavutus, kunstiteos või käsitöötunnis loodud toode. Käsitöö annab praktilise töötulemuse ja võimaluse reaalselt midagi uudset oma kätega valmistada, mis on eriti oluline praeguses üha virtuaalsemaks muutuvas maailmas. Kiire elutempo ja võimaluste rohkus erinevate asjadega tegelemiseks seab õpetajale ülesande anda sobiva ajakulu ja raskusastmega töid, mis annavad võimaluse olla loov ja tunda isetegemise rõõmu. Isegi aastaaegade vaheldumist on soovitatav jälgida. Tasub üle võtta esivanemate tarkus, et kudumistööd ning keerulisemad ja rohkem aega nõudvad tööd teha pimedatel talvepäevadel ja kergemad ülesanded jätta kevadesse, kui aktiivne tegevus ja värske õhk on tähtsamal kohal.
Oluline on olla õpilastele ülesande andmisel selgitustes arusaadav ja täpne. Väga tähtis on õpetaja empaatiavõime ja teadmine õpilase eelnevatest oskustest ja kogemustest antud ülesandega toimetulekuks. Loomingulise ülesande puhul saab õpetaja roll olla ainult suunav ja soovitusi andev, mitte dikteeriv. Sobiva raskusastme leidmisel on vaja tähele panna mitmeid asjaolusid. Kõige tähtsam on, et ülesanne oleks esmasel tutvumisel juba huvitav ja tekitaks mitmesuguseid võimalusi lahendamiseks. Liiga lihtne ülesanne ei tekita huvi ja liiga keeruline töö tekitab tunde, et pole mõtet alustadagi. Arvatakse, et nagunii ei saada hakkama. Parimad ülesanded on sellised, millel on praktiline väärtus ja mille teostus on uudne ja köitev. Hea tulemuse annab siin erinevate tehnikate ja teemade liitmine. Näiteks: tikkimine ja õmblemine, tikkimine ja kudumine või rahvakunst ja masintikand. Teema kokkuvõtteks on vajalik tööde analüüs, mis peaks olema õpilaste endi poolne. Õpetaja roll on suunav ja vajadusel juhendav. Küsimused, millele tähelepanu juhtida, võiksid olla: kuidas töö õnnestus? Mis oli ülesande täitmise eesmärk? Millised olid minu tunded töö käigus? Miks teostasin töö sellises järjekorras ja kas võiks midagi teisiti olla? Mida sooviksin praegu muuta? Millised tehtud töödest tunduvad parimad, huvitavamad ja miks? Kui alustaksid praegu tööd, milline võiks olla selle töö teostamise järjekord? Kõigi õpilaste arvamused on arvestatavad ja õiged, loomeprotsessis ei saa olla ainuõigeid vastuseid. Järgnevalt toon mõned näited, kus õpilased on saanud rakendada loovaid mõtteid, mis praktikas on õnnestunud.
Heegeldatud nukud
Heegeldamise põhivõtete omandamise järel on hea teha valmistööna nukk, mille valmistamisel õpilane saab loovust rakendada. Siit saab ka esimesed kogemused disaineritööst. Kavandamisel on oluline anda mõõtmed ja selgitused tehnoloogilises osas: missuguseid silmuseid heegeldamisel kasutada ja kuidas saab kahandada ja lisadetaile heegeldada (müts, seelik).
Sokkidest käpiknukud
Selle töö juures on hea toonitada taaskasutuse aspekti. Valida tuleb muinasjutt või mingi muu jutuke, kus on palju tegelasi, et kõigil oleks erinev ülesanne. See on ka meeskonnatöö harjutus, kuna tegelased peavad mõjuma tervikuna. Nuku peaks kortsutada ajalehest kera, teibiga kinnitada ümmarguseks, suruda soki ninaosasse ja kaela osas kinnitada niidi või paelaga. Tikkida silmad, nina, suu ja kinnitada lõngast juuksed. Käte kohale lõigata augud, kust on võimalik kaks sõrme läbi pista ja neid liigutada. Valminud nukke kasutades saab muinasjuttu etendada.
Nööpidest ja pärlitest kujundatud prossid
Hea ja lihtne nööbi ja pärli õmblemise harjutus on nendest prosside kujundamine. Samuti on see ka hea kompositsiooni ja värvusõpetuse ülesanne.
Nukk rahvariide triibustikust kujundatud seelikuga
Kavandada kohaliku rahvariide triipudega seelik olemasolevale nukule või õmmelda riidest lihtsalõikeline nukk. Kasutada võimalikult sarnaseid originaalseeliku triibustikuga lõngu. Kududa ripskoes.
Kilekottide hoidmise kott
Tikandi ja õmblemise ühendamiseks saab kujundada kilekottide hoidmise koti. Praktiline pistete harjutamine esemel oma loodud mustri järgi. Suur tähtsus värvuste sobitamisel. Töö juhise leiad http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/03120104?txtid=4946.
Lapitehnikas kanake
Selle õmblustöö juures on hea tähelepanu juhtida värvusõpetusele ja materjalide sobitamisele. Riba laiuse saab ka õpilane ise valida, samuti värvikombinatsioonid. Õpetuse leiad http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/03120104?txtid=1217.
Sõlmbatika tehnikas värvitud kangast poekott
Õmblemise harjutamisse toob põnevust ise värvitud kanga kasutamine. Eelnevalt on vajalik teha tööproovidel harjutused batika tehnikas. Koti lõige on lihtne ja jõukohane noorematele õpilastele.
Järjehoidjate heegeldamine, kasutades rahvusliku heegelpitsi mustreid
Väike ja kerge harjutustöö võiks järgneda värviliste rahvuslike äärepitside heegeldamisele. Kasutatud iirislõngu.
Rahvuslik tikand kombineeritult heegeltööga
Rahvuslikus tikandis tikitud muster linasele kangale saab esemeks heegeltehnikat kasutades. Sobib vanematele õpilastele. Võib valmistada koti või pontšo vastavalt soovile.
Tikkimismasina ja tikkimisprogrammi abil kujundatud sõlg
Töö on teostatud tugevdatud vildile tikkimismasina abil, hiljem lisatud pärlid ja litrid. Alusmaterjali annab märjaks tehes koolutada sobivasse vormi.
Kokkuvõtteks
Fotodel olevad tööd on käsitöötundides valmistanud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi õpilased.
Õpilaste töö suunamisel tuleb igaühele jätta võimalus luua oma mõtete ja soovide järgi ese. Tööde analüüsimisel selguvad mitmed võimalused antud ülesande täitmiseks ja otstarbekas on seda just ühiselt arutada. Nii on võimalik saada uusi ja toredaid ideid. Paratamatult tuleb õppekavaga töötades tööde mahule rohkem tähelepanu pöörata.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli tehnoloogia valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-9-7