Tehnoloogia valdkonna õppeainete õppeprotsesside kirjeldused
Tehnoloogia ainevaldkonda kuuluva nelja õppeaine – tööõpetuse, käsitöö, kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse – õppeprotsesside kirjelduste kaudu näidatakse, kuidas saavutada õppe-eesmärke, avades õpitulemused täpsemalt, kui need on määratletud ainekavas, ning seostades need teiste komponentidega: õppimise ning õpetamise viiside ja meetoditega, õppesisu ning hindamisega. Õpetamise kirjeldus on soovituslik abimaterjal, et pakkuda õpetajale inspiratsiooni ainekavu rakendades, õpet kavandades ja ellu viies ning tulemusi tagasisidestades, samuti uusi eesmärke seades. Käesolev variant on üks näidis, mille põhjal saab iga õpetaja kavandada õpet lähtuvalt oma õpilaste arengu vajadustest, kooli eripärast ja võimalustest.
Kirjeldatud tegevuste keskmes on oskused ning pädevused, mida õpilane aktiivse tegevuse käigus omandab ning mille abil on võimalik saavutada kooliastme lõpuks seatud õpitulemused. Õppesisu on vahend, mida õpetaja käsitleb loovalt ja aktuaalselt, toetades õppimist võimalikult mitmekesiselt ning nüüdisaegselt. Metoodilised soovitused aitavad õpet kavandada ja õpilasi õppes juhendada ning näitavad erinevaid teid ainekava tänapäevaseks täitmiseks. Tehnoloogia ainevaldkonnas on õppes olulisel kohal õpilase loovuse arendamine ning praktiliste ülesannete lahendamine koos teadmiste ja oskuste rakendamise ning tehnoloogilise kirjaoskuse arendamisega. Õppe kirjelduses on esitatud lõimingu võimalused teiste õppeainetega, viited metoodilistele jm õpetajat abistavatele artiklitele, mis avaldati esimest korda 2010. aastal põhikooli valdkonnaraamatus „Tehnoloogia“ (ISBN: 978-9949-9110-9-7) õppekava infoportaalis.
Tehnoloogiaainete õppimine peaks tekitama õpilastes huvi, soovi ja julgust kasutada omandatud teadmisi ning oskusi igapäevaelus ja looma eeldused jätkata õpinguid tehnoloogia ainevaldkonnas. Sellepärast on tehnoloogia ainevaldkonna õppeainetes tähtsal kohal õpilasele tema tegevuse ja soorituse kohta pideva tagasiside andmine. Hindamise eesmärk on toetada õpilaste arengut, innustada õpilasi leidma isikupäraseid ideid ja loovaid lahendusi ning juhtida neid sihikindlalt õppima. Hindamise kaudu suunatakse õpilasi lahendama loovalt praktilisi probleeme ning arendatakse õpilaste kognitiivseid ja käelisi oskusi. Hindamisega kujundatakse õpilaste adekvaatset enesehinnangut, tekitatakse neis huvi tehnoloogia, käsitöö, kodunduse ja nüüdisaegse tootedisaini vastu ning luuakse alus elukestvale käelise tegevuse harrastusele.
Õpilase arengu toetamiseks on võrdselt tähtsad nii õpetaja sõnaline hinnang, numbriline hinne kui ka õpilase enesehinnang. Kesksel kohal on kujundav hindamine, mille käigus antakse suulist kirjeldavat tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed. Kujundav hindamine on lähtekohaks järgneva õppe kavandamisel.
Õpilane kaasatakse enese ja kaaslaste tegevuse hindamisse. Praktilisi tegevusi ning projektülesandeid hinnates võib kasutada mudelit, mis on koostatud õpilaste kaasabil. Hindamismudelis kirjeldatakse kriteeriume, mis on olulised praktiliste ülesannete ja tööde õnnestumiseks, ning kokkuvõttev hinne kujuneb kriteeriumide täitmise põhjal. Hinnates antakse tagasisidet nii iga õpilase osalemisele rühma töös kui ka iga õpilase individuaalsele sooritusele.
Hindamisel lähtutakse põhimõtetest, mis on kirjeldatud kooli õppekavas, täpsustatud ainekavas ja teatavaks tehtud enne õppe algust õpilastele ning lapsevanematele.
Õppe kirjeldused on koostatud sooneutraalselt, võimaldades kõigi ainete õppes võrdselt osaleda nii poistel kui ka tüdrukutel. Sooneutraalsust toetavad erinevad ülesanded ja praktilised tegevused. Õpperühmade vahetus võimaldab kõigil õpilastel omandada elementaarsed teadmised ja oskused nii kodundusest, käsitööst kui ka tehnoloogiaõpetusest. Õpperühmade vahetusel saavutatakse ainekavas ette nähtud õpitulemused väiksemas mahus ja väiksema ajaga.
Tööõpetus
Tööõpetuse kaudu süvendatakse I kooliastmes õpilaste huvi käeliste ja mõttetegevuste vastu, millele on alus pandud juba koolieelses eas. Õpilastes kujundatakse oskused, mis loovad aluse edasisele käsitöö, kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse õppimisele. Tööõpetuse õpetamist kavandades, lähtudes õpilase arengu vajadustest, kujundatakse õpilase enesemääratluspädevust: teades oma nõrku ja tugevaid külgi ning osates käsitseda ohutult töövahendeid, on õpilasel II kooliastmes kergem valida oma huvide ja võimete põhjal õpperühm.
Õpetaja abiga saab õpilane tööõpetuses ainekava kohaselt ülevaate kasutatavamatest materjalidest, nende omadustest ja töötlemise viisidest ning omandab algteadmised tervisliku toitumise vajalikkusest, säästlikust tarbimisest ja kodumajandusest. Õppe korraldamisel on tähtsal kohal õpetaja koostöö õpilaste vanematega: ühest küljest selgitamaks välja lapse enesemääratlusoskust edasist õpperühma valida, teisest küljest kujundamaks ühtset arusaama õppe korraldamise nüüdisaegsetest võimalustest erinevates õpikeskkondades, kasutades erinevaid õppematerjale ja rakendades õpilase arengut toetavat hindamisviisi. Samuti on tähtis õpetajate koostöö ning soovitatav on luua võimalused, kus sama valdkonna II ja III kooliastme õpetajad annavad tööõpetuse tunde. Sel viisil saab paremini kujundada sidusust ainevaldkonna kaudu kujundatavate oskuste ja pädevuste vahel erinevates kooliastmetes.
Õpitulemuste saavutamise eelduseks on õppe korraldamine viisil, mis võimaldaks õpilastel aktiivselt tegutseda, motiveeriks neid täitma jõukohaseid, kuid pingutust nõudvaid õppeülesandeid. Õppeülesandeid valides ei seata eesmärgiks oskuste ja töövõtete omandamise perfektsust, vaid keskendutakse laste vaimsete, füüsiliste ning isiksuslike võimete (motoorika, tähelepanu, silmamõõt, ruumitaju, kujutlusvõime, loovus, fantaasia) arendamisele.
Oma töökava planeerides peab õpetaja lähtuma põhimõttest, et ainekavas esitatud õpitulemused ja osaoskused on omavahel seotud õppetegevuste kaudu ning tegevused üht konkreetset teemat käsitledes võimaldavad kujundada mitut erinevat õpitulemust.
Õppe kirjelduses esitatud õpilaste ja õpetaja tegevused, õpiviisid ning teemad on soovituslikud nagu ka artiklid ning veebiviited, millele tuginedes saab õpetaja koostada endale sobiva töökava, lähtudes konkreetse kooli võimalustest ja kasutada olevast õpikeskkonnast.
Käsitöö
Käsitöö õpetamise kirjeldused lähtuvad ainekavas esitatud õpitulemustest, näidates võimalikke teid nende saavutamiseks, ning aitavad õpetajal koostada kooli ainekava ja plaanida oma tööd. Ehkki kirjeldustes on ükshaaval vaadeldud kõiki oodatavaid õpitulemusi, käsitleb õpetaja neid kompleksselt valitud tegevuse või teema põhjal.
Lähtuvalt ainekavast on kirjelduste keskmes neli peamist käsitöötehnikat: heegeldamine, kudumine, tikkimine ja õmblemine. Õpetaja võib aga tööd plaanides arvestada kõiki teisigi tehnikaid, mida saab ainekava järgi õpetada projektitööde käigus või kombineerida põhitehnikatega.
Käsitöö õpetamise keskmes on praktiline tegevus ja uute oskuste omandamine, selle kõrval on aga väga tähtis õpilaste üldpädevuste kujundamine. Õpetades töötama tööjuhenditega, suunates hankima õppimiseks vajalikku teavet ja lahendama probleeme, õpetades oma tööd planeerima, materjale ja tehnikaid valima, arendame iseseisva töö (sh iseseisva mõtlemise) oskust ning kujundame õpipädevust.
Olulisel kohal on nii õpilase kui ka õpetaja avatus loomingulistele ideedele ja originaalsetele vaatenurkadele. Eriti tähtis on see III kooliastmes, mille ainekava on väga paindlik ning annab palju võimalusi õpitulemustele jõuda. Õpetaja ülesanne on juhtida õpilast ise valima ning kombineerima sobivaid materjale, töövahendeid ja tehnikaid, mida ta on varem omandanud, ning neid loovalt esemeid valmistades kasutama. Erilise tähelepanu all peaks olema rahvuslike käsitöötraditsioonide tundmine ja inspiratsiooni leidmine rahvaste kultuuripärandist.
Eseme kui toote valmistamine ja nn tootetsükli läbitegemine arendab planeerimisoskust, õpetab nägema tervikut, võtma vastutust ning plaanima aega. Alates esmasest harjutustööst kuni suuremate ja keerukamate esemeteni peab töö olema lõpetatud, et kujundada õpilastel õigeid tööharjumusi ning õpetada mõistma töökultuuri olemust. Õpilase enda tegevuse analüüs õpetab mõistma ja hindama enda võimekust, oma nõrku ja tugevaid külgi ning aitab teha otsuseid enda arengu ja tulevase tööelu kohta.
Võimaldades õpilastel ülesannet lahendades või valmistatavat eset kavandades kasutada arvutamis- ja mõõtmisoskust, suunates neid loogiliselt mõtlema, põhjendama oma valikuid ning analüüsima tulemust, arendatakse matemaatikapädevust. Õpetades lugema jooniseid ja kasutama tingmärke, kujundatakse tehnoloogilist kirjaoskust.
Käsitöö õppimine ei pea olema pelgalt individuaalne tegevus. Õpetajal tuleb leida võimalusi rakendada erinevaid koostöövorme nii projektitöödes kui ka muudes õppetegevuse vormides, et arendada õpilaste eneseväljendusoskust ja suutlikkust teha koostööd, analüüsida oma käitumist ning selle mõju kaaslastele.
Nüüdisajal võib käsitööd õpetada aeg-ajalt ka digitaalses keskkonnas. Huvitavates ja eakohastes digitaalsetes õpikeskkondades saab tööd kavandada, teabematerjali koguda ja jagada ning lõpetatud töid esitleda. Uued keskkonnad pakuvad noortele huvi, muudavad õppimise mitmekesisemaks ja arendavad õpilaste digipädevust.
Õpetaja võiks plaanida õppeaastasse 23 teemat, et jääks aega jälgida õpilaste arengut ning kujundada üldpädevusi.
Kodundus
Õppes käsitletavad tegevused võimaldavad kujundada laiemat pilti kodundusvaldkonnast ega ole üksnes toiduvalmistamiskesksed. Õppeülesannete kaudu arendatakse majandamisoskust, kujundatakse keskkonnasäästlikku ning oma õigusi ja kohustusi teadvat tarbijat ning finantskirjaoskust, analüüsitakse inimeste tarbijakäitumist ja juhitakse õpilasi leidma seoseid ning vastuolusid inimeste terviseteadlikkuse ja tegeliku käitumise vahel. Kodunduses kirjeldatud õppeülesanded, individuaalsed ja rühmatööd ning katsed on jõukohased kõigile õpilastele, sõltumata sellest, mis õpperühmas on nad enne osalenud.
Metoodiliste soovitustena on esitatud erinevaid rühmatöö ülesandeid ja katseid, mille kaudu pööratakse ainealaste teadmiste ja oskuste kujunemise kõrval tähelepanu ka suhtlus- ja koostööoskuste arendamisele. Õpilasel on neis tundides aktiivse õppija ning uute teadmiste ülesehitaja roll. Õpetaja ülesanne on õppimist juhendada ning kodundusvaldkonna suhtes adekvaatseid hoiakuid kujundada, sh isikliku eeskuju kaudu.
Ühiste probleemülesannete lahendamise kaudu arendatakse suhtluspädevust, kaaslaste arvestamise suutlikkust ning tahet väljendada end arusaadavalt ja asjakohaselt. Matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiapädevust toetavad ülesanded nõuavad loogika kasutamist, sobiva lahendustee leidmist, oma valikute põhjendamist ning tulemuste analüüsimist. Tähelepanu on arvutamis- ja mõõtmisoskusel, mahu-, massi- ja ajaühikute mõistmisel. Õpitakse kasutama ning kriitiliselt hindama erinevaid töövahendeid ja kodumasinaid.
Hulk individuaalseid ülesandeid on kirjeldatud viisil, mis võimaldavad õpilasel analüüsida iseseisvalt probleeme, hankida õppimiseks vajaminevat teavet ning juhtida oma õppimist. Nii võtab õpilane vastutuse ja planeerib oma aega.
Kodunduse õppimine peab suunama õpilast nägema ja analüüsima tehnoloogia seost erinevate teadmistega, panema õpilasi kaasa mõtlema ning õpitavat tegevuse kaudu mõtestama.
Tehnoloogiaõpetus
Kõigi näidistööde kirjeldamisel lähtutakse põhimõttest „ideest tooteni“ ning õppe kavandamisel seatakse eesmärgiks võimaldada õpilastel teha otsuseid ja valikuid igas töö etapis alates kavandamisest kuni valmistöö esitlemiseni. Iga praktilise ülesandega kaasneb tehnoloogilise kirjaoskuse komponent, st õpilastega arutatakse ülesandes esilekerkivaid küsimusi ning kitsaskohti. Näidistööde ja -ülesannete puhul võimaldatakse õpilastel tööd tehes oma tegevust ning valmistoodet esitleda, pöörates seejuures tähelepanu eneserefleksioonile. Kirjeldustes tähtsustatakse probleemilahenduse ja meeskonnatööoskuste kujunemist kas ühiste arutelude kaudu tööd tehes või ülesande praktilise täitmise kaudu.
Näidistööd võimaldavad õpetajal mõista tehnoloogiaõpetuse tunni korraldamise erinevaid metoodilisi käsitlusi ja moodustavad pelgalt hoomatava raamistiku õppe kirjelduste kasutamiseks. Õpetaja saab nende põhjal mõista erinevaid võimalusi erinevate õppe-eesmärkide ja nende saavutamist toetavate õpitulemuste saavutamiseks.
Õpet kavandades tuleb motiveerida õpilasi eakohaselt kasutama tänapäeva töömaailmas levinud innovaatilisi õpikeskkondi ning vahendeid. Selle kaudu kujundatakse õpilastes lai arusaam tehnoloogia, ühiskonna ja kultuuri koosmõjust sotsiaalses kontekstis.