Seksuaalkasvatus inimeseõpetuses

Seksuaalkasvatuse mõiste ja mõju õpilastele

Seksuaalkasvatuse mõiste

Laiapõhjaline seksuaalkasvatus (ingl comprehensive sexuality education) on osa terviklikust kasvatusest, mis pakub faktidel põhinevaid ning eakohaseid teadmisi ja oskusi, toetab isiklike väärtushinnangute kujunemist, mida on vaja selleks, et teha otsuseid oma seksuaalsust puudutavates küsimustes, olla terve ning tunda rahulolu nii kehaliselt kui ka emotsionaalselt, individuaalselt ja lähisuhetes. Seksuaalsust nähakse kui positiivset elu osa inimese emotsionaalses ja sotsiaalses arengus, tunnustatakse ning aktsepteeritakse erinevusi inimeste seksuaalsuses (Braeken, Shand, de Silva 2010).
Laiapõhjaline kooli seksuaalkasvatus käsitleb laia seksuaalsusega seotud teemade ringi: seksuaalsuse erinevad aspektid, seksuaalõigused, sugu (bioloogiline ja sotsiaalne), soorollid ja soostereotüübid, seksuaalne areng, murdeea muutused, kehataju, järglaste saamine, pereplaneerimine, rasestumisvastased meetodid, kondoomi kasutamine, seksuaalsel teel levivad haigused ja HIV, lähisuhted, võim erinevates suhetes, sõprus ja armastus, enesehinnang ja -tõhusus otsuste tegemisel, pakutav abi ja teenused seksuaaltervise vallas, erinevad seksuaalidentiteedid, seksuaalne diskrimineerimine, seksuaalvägivald, seksuaalsus meedias. Loetelu võiks veelgi jätkata. Seega keskendub laiapõhjaline seksuaalkasvatus noore inimese arengule, seksuaalsele küpsemisele, inimsuhetele ja tervisele, s.o enamale kui pelgalt haiguste ja soovimatu raseduse ärahoidmisele.
Laiapõhjalist kooli seksuaalkasvatust iseloomustab veel, et see toimub läbivalt kõigis kooliastmetes ning on seostatud teiste õppeainetega. Eesmärk on aidata õpilastel:

 

1. omandada korrektsed õpilaste arengut toetavad teadmised seksuaal- ja reproduktiivtervisest ja -õigustest ning nõu ja abi saamise võimalustest; saada informatsiooni, mis võimaldab vaidlustada seksuaalsusega seotud müüte;
2. arendada sotsiaalseid toimetulekuoskusi: kriitiline mõtlemine, suhtlemis- ja läbirääkimisoskus, otsustamisoskus, enesekindlus ja enesekehtestamise oskus, võime võtta vastutust, valmidus küsida nõu ning otsida abi;
3. kujundada positiivseid hoiakuid ja väärtushinnanguid: austus enese ja teiste vastu, mittehinnanguline ja eelarvamusteta suhtumine, tahe võtta vastutust, seksuaaltervise väärtustamine jm.

 

Kokkuvõttes toetab seksuaalkasvatus noore isiksuse turvalist seksuaalset arengut, seesmist eneseväärtustamist ja sellest tulenevat soovi enda tervise eest hoolt kanda.
Eeltoodud põhimõtetele toetuvad ka inimeseõpetuse ainekavas seksuaalsusega seotud teemade käsitlused.

Seksuaalkasvatuse mõju õpilastele

Ikka ja jälle on esile kerkinud kahtlusi, kas seksuaalkasvatuse koht on koolis ning kas seksuaalteemadest õpilastega rääkimine ei tekita viimati ülemäärast huvi seksuaalelu vastu. Mitmete, sh Maailma Tervishoiuorganisatsiooni tehtud uuringute analüüsid näitavad, et õigeaegne ja eakohane seksuaalharidus ei soodusta varasemat seksuaalelu algust, vaid lükkab selle pigem edasi. On öeldud, et heatasemeline seksuaalkasvatus parandab seksuaalteadmisi ja riskitaju, kondoomi ja rasestumisvastaste meetodite kasutamist ning läbirääkimis- ja suhtlemisoskusi (Visser, Van Bilsen 1994; Grunseit jt 1997; Kirby, Laris, Rolleri 2007).
2006. aastal valminud uuringu põhjal oli 26 uuritud Euroopa riigi hulgas 19 riiki, kus seksuaalkasvatus on kohustuslikuna kooli õppekavas (Wellings, Parker 2006). Osas riikides on seksuaalkasvatus juba aastakümneid kuulunud kooli õppekavasse ning loodud on mitmekülgsed tugiteenused noorte toetamiseks (Holland, Taani, Soome, Rootsi). Soome hiljutisest kogemusest on teada, et pärast kooli seksuaalkasvatuse rahastamise vähendamist ja seksuaalkasvatuse tundide muutmist vabatahtlikuks 1990ndate lõpus hakkas teismeliste raseduste arv ning klamüüdiahaigestumus noorte seas kasvama, mistõttu 2006. aastal muudeti seksuaalkasvatus taas kohustuslikuks ja taastati rahastamine (Apter 2008).
Eestis tehtud uuringute põhjal, mis peegeldavad seksuaalkasvatuse mõju ja ulatust, on teada, et üheksandate klasside õpilaste seksuaalteadmised paranesid tunduvalt 1990ndate teises pooles (meeldetuletuseks, et 1996. aastal hakkas kehtima kohustuslik inimeseõpetus). 1994. aasta KISS-uuringus olid head seksuaalteadmised eeskätt isikliku seksuaalkogemusega noortel, kuid 1999. aastal peamiselt neil, kes olid saanud koolis seksuaalkasvatust (Part jt 2008). Kooli seksuaalkasvatuse tundide kaudu teadmiste saamine on kindlasti vähem riskantne kui isiklikust kogemusest õppides. Seksuaalkasvatuse toimimine kooliprogrammis on aasta-aastalt paranenud: 2004. aastal vastas 94% 16–17aastastest noortest naistest, et nad on saanud seksuaalkasvatust koolis, kuid 35–44aastaste hulgas oli see näitaja vaid 57%. Silmatorkav oli, et 16–44aastaste vene naissoost vastajate hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid, kes polnud koolis seksuaalkasvatust saanud (näitajad vastavalt 36% ja 18%) (Part jt 2007).
Seksuaalkasvatuse teemade mitmekülgsem käsitlemine uues 2010. aasta ainekavas loob ühest küljest paremad võimalused noorte toetamiseks nende arengus ja teisest küljest tõstatab küsimuse õpetaja valmisolekust erinevaid teemasid käsitleda. Allpool peatume nendel põhimõtetel, mis aitavad õpetajatel leida vastuseid küsimustele, kuidas suhtuda eri teemade avamisse.

 

Anname lühiülevaate olulisematest läbivatest elementidest seksuaalkasvatuses. Seejärel jagame üldisi metoodilisi nõuandeid, mis peaksid soodustama laiapõhjalise seksuaalkasvatuse andmist koolis. Ülevaade eri kooliastmete teemadest, õpitulemustest ja metoodika näidetest on esitatud tabelina alapeatükis „Seksuaalkasvatuse käsitlus kooliastmeti“.

Metoodilised soovitused seksuaalkasvatuse korraldamiseks

Üks seksuaalkasvatuse võtmeküsimusi on selle käsitlemise metoodika. Tuleb silmas pidada, et paljude teemade puhul on tegemist tundlike ja ka ühiskonnas vastuolulisi diskussioone tekitavate teemadega (nt vägivald, pornograafia, homoseksuaalsus), mille käsitlemist võivad mõjutada meie isiklikud hoiakud. Õpetajal hõlbustab teemade käsitlemist see, kui ta lähtub üldistest laiapõhjalise seksuaalkasvatuse põhimõtetest.
Anname lühiülevaate olulisematest läbivatest elementidest seksuaalkasvatuses. Seejärel jagame üldisi metoodilisi nõuandeid, mis peaksid soodustama laiapõhjalise seksuaalkasvatuse andmist koolis. Ülevaade eri kooliastmete teemadest, õpitulemustest ja metoodika näidetest on esitatud tabelina alapeatükis 3.3.3. Seksuaalkasvatuse käsitlus kooliastmeti.

Läbivad elemendid seksuaalkasvatuses

Seksuaalkasvatuses on seitse läbivat elementi, mida on vaja arvestada (kohandatud Braeken, Shand, de Silva, 2010).

1. Sugu
2. Seksuaal- ja reproduktiivtervis
3. Seksuaalõigused
4. Nauding
5. Vägivald
6. Seksuaalne mitmekesisus
7. Inimsuhted

Sugu

Bioloogilist ja sotsiaalset sugu tuleb seksuaalkasvatuses arvestada ja teadvustada mitmel moel (IPPF … 2003; ÜRO lapse õiguste konventsioon 1989). Esiteks, kuigi poistele ja tüdrukutele edastatakse seksuaalkasvatust ühtseid põhimõtteid järgides ning üldiselt ka poiste-tüdrukute segarühmades, tuleb metoodikat valides arvestada poiste ja tüdrukute erinevat arengutempot, mis tingib erinevad huvid ning vastuvõtuvõime (sootundlik käsitlus). Teiseks, sooline ebavõrdsus on seksuaalse riskikäitumise peamine alalhoidev tegur (Haberland, Rogow 2009). Et ära tunda võimu ning sotsiaalse sooga seotud hoiakuid perekonnas ja ühiskonnas, ebavõrdsust ja ärakasutamist, tuleb noortel arendada kriitilise mõtlemise võimet ning analüüsioskust. Kolmandaks, on teada, et traditsioonilised uskumused, millised peaksid olema mehed ja naised (soostereotüübid), kanduvad üle seksuaalkäitumisse (Marston, King 2006), mistõttu võidakse käituda vastupidi oma tegelikele vajadustele. Tütarlapsed, kes eeldavad, et neilt oodatakse passiivsust, võivad näiteks nõustuda kondoomita seksuaalvahekorraga; noormehed, kes eeldavad, et neilt oodatakse seksuaalset aktiivsust, alustavad varem seksuaalelu ning neil on paralleelsuhteid). Sotsiaalse ja bioloogilise soo mõistete selgitamine ning soostereotüüpide analüüsimine seksuaalkasvatuse tundides aitab riskikäitumist ära hoida. Pornograafia käsitlemine haakub otseselt selle teemaga, sest võimaldab käsitleda meeste ja naiste (stereotüüpset) kujutamist meedias ning selle mõju vaatajatele.

 

Seksuaal- ja reproduktiivtervis

Tervise aspekti tuleb arvestada ja tähtsustada, kui käsitleda seksuaalse küpsemise, seksuaalanatoomia, järglaste saamise, kondoomi ja rasestumisvastaste meetodite, raseduse ja abordi, seksuaalsel teel levivate haiguste ja HIVi, seksuaalelu alustamise, truuduse, seksuaalhäirete, eneseaustuse ning soostereotüüpide teemat. Seejuures tuleb hoiduda seksuaalteemade käsitlemisest liigse rõhuga haigustele ja arstlikule küljele.

 

Seksuaalõigused

Seksuaalõigusi nähakse kui rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi, mis on seotud inimese õigusega vabalt, ohutult, tervislikult ja nauditavalt tunnetada ning väljendada oma seksuaalsust. Seksuaalõigused peavad tagama igaühele võimalikult parima seksuaal- ja reproduktiivtervise. Selle järgi on näiteks igas vanuses lastel ning noortel õigus saada kvaliteetset seksuaalteavet ja -haridust. Seksuaalkasvatus ise on seega laste ja noorte üks seksuaalõigusi. Teiselt poolt on seksuaalõigused tähtis teema seksuaalkasvatuses, mille kaudu väärtustatakse erinevaid seksuaalseid identiteete, valikuvabadust, õiglust, inimlikku väärikust ning võrdset kohtlemist. Seksuaalõigused tagavad igaühele võimaluse oma seksuaalsust väljendada, ennast kaitsta ning olla kaitstud soovimatu raseduse, seksuaalsel teel levivate haiguste ja HIVi ning seksuaalvägivalla eest, saada vajaduse korral nõu ja abi seksuaalsusega seotud küsimustes. Seksuaalõigused sisaldavad ka kohustust austada teiste seksuaalõigusi.

 

Nauding

Laiapõhjalise seksuaalkasvatuse lähtepunkt on positiivne suhtumine noorte seksuaalsusesse; arusaam, et seksuaalsuhted peaksid olema nauditavad ning põhinema vastastikusel konsensusel (mitte pealesunnitud); ning et seksuaalsust saab väljendada erineval moel (mitte ainult seksuaalvahekorra kaudu). Õpilastes peab kujunema arusaam, et seksuaalsus on igaühe elu väärtuslik ja nauditav osa. Seksuaalsuse erinevad aspektid (identiteet, nauding, lähedus, soojätkamine jm) on eri inimeste jaoks ning eri eluperioodidel eri tähtsuse ja tähendusega. Nii näiteks on teismeliste jaoks olulisim seksuaalse identiteediga seonduv, mitte järglaste saamine.

 

Vägivald

Seksuaalkasvatuses taunitakse igat liiki naiste ja meeste vastu suunatud vägivalda (soopõhine vägivald, perevägivald, mittekonsensuslik seksuaalvahekord jm). Õpilased peavad selgelt suutma eristada vägivaldset ja mittevägivaldset käitumist. Ühe levinuma müüdi kohaselt on vägivallaohver sageli ise vägivallateoks ajendi tekitanud või mingil muul moel ise, vähemalt osaliselt, juhtunus süüdi. Müütide kummutamine ongi üks võtteid seksuaalkasvatuses, mis pealegi võimaldab kasutada aktiivõppemeetodeid (väitlus, rühmatöö). Tuleb arvestada, et koolis ja klassis võib üsna tõenäoliselt olla keegi, kes on isiklikult kogenud (seksuaal)vägivalda, mistõttu vägivallateemasid käsitledes tuleb õpetajal anda infot ning vajaduse korral aidata leida kontakti abi ja nõu pakkuvate asutustega.

 

Seksuaalne mitmekesisus

Seksuaalkasvatus võimaldab suurendada õpilaste isiklikku eelarvamusteta suhtumist ja näidata, et eksisteerivad erinevused (usulised, kultuurilised, rahvuslikud, sotsiaalmajanduslikud, puudega seotud ja seksuaalse orientatsiooniga seotud), mille mõistmine pigem rikastab ühiskonda. Seejuures ei piisa lihtsalt erinevuste sallimisest, vaid neid on vaja mõista, respektida ja tunnustada. Õpilastel tuleb aidata aru saada, millised kahjustavad tagajärjed võivad olla diskrimineerimisel. Tuleb arvestada, et koolis ja klassis võib olla erineva seksuaalse orientatsiooniga õpilasi. Seksuaalse diskrimineerimise teema ning võrdse kohtlemise põhimõte kuuluvad kindlasti tänapäevase seksuaalkasvatuse väärtuspõhimõtete hulka.

 

Inimsuhted

Seksuaalsusega on seotud eri liiki inimsuhted (perekondlikud, sõprus-, seksuaal- ja romantilised suhted). Suhete dünaamika, seonduvate tunnete, intiimsuse (nii kehalise kui ka emotsionaalse), kohustuste ja vastutuse tähenduse mõistmine aitab õpilastel paremini aru saada ka iseendast ning sellest, mida nad suhetest ootavad. Tervete ja ebatervete või isegi ärakasutavate suhete eristamine ning oma vajaduste selge väljendamise oskus on aga rahuldust pakkuvate suhete saavutamise eeltingimuseks.

Üldised metoodilised nõuanded

Allpool on mõned üldised põhimõtted laiapõhjalise seksuaalkasvatuse andmiseks.

 

Terviklik käsitlus

Heatasemeline seksuaalkasvatus arvestab õpilaste kultuuritausta, arengutaset ja eakohasust. Oluline on teemasid käsitleda loogilises järjekorras. Näiteks kui anda tund kondoomi kasutamisest, millele pole eelnenud seksuaalsuse laiema tähenduse mõtestamist, seksuaalse arengu ja seksuaalelu alustamise läbiarutamist, siis võib see loodetud kasu asemel hoopis kahju teha (nt piinlikus, häbitunne, survestatuse tunne jms).
Nähtusi ja seoseid mõtestades ei tule käsitleda mitte ainult soovitud ideaale, vaid ka tegelikus elus ettetulevaid olukordi ja probleeme. Rääkides armastusest ja suhete loomisest, tuleb kõnelda suhete lõppemisest ja lõpetamisest; rääkides perekonna olulisusest, tuleb samaaegu vestelda lahutustest; rääkides pereelu väärtuslikkusest, tuleb käsitleda ka perevägivalla teemat.

 

Pakutava teabe ja õpetamise tõenduspõhisus

Seksuaalkasvatus peab edasi andma tõendatult paikapidavaid teadmisi ja kasutama tõendatult efektiivseid metoodikaid. On öeldud, et positiivne käsitlus ning õpilaste seesmise eneseväärtustamise tunde toetamine on pigemini efektiivne kui negatiivsete näidete kasutamine või hirmutamine. Soovist hoida ära teismeliste seksuaaltervisega seotud riske võidakse suure rõhuasetusega rääkida ohtudest ja seksuaalelu negatiivsetest tagajärgedest (abordid, suguhaigused), kuid noore jaoks on pigem aktuaalne seksuaalsusega seotud isiklik areng, armumine ning lähedaste suhete loomine. Positiivsest vaatenurgast käsitledes on õpilasel paremini võimalik teemasid oma isikliku eluga seostada ning kujundada seesmist soovi enda ja oma tervise eest hoolt kanda.
Korduvalt on uuringud kindlaks teinud, et seksuaalharidusprogrammid, mis keskenduvad seksuaalelu edasilükkamisele (abstinentsile), mitte aga laiapõhjalisele seksuaalkasvatusele, pole seksuaalse riskikäitumise ennetamisel edukad (Wellings, Parker 2006).
Ka õppesisus peab õpetaja hoolikalt edastama üksnes tõenduspõhist informatsiooni. Palju on räägitud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite (pillide, plaastri, tuperõnga) ohtudest, kuid tõenduspõhistele andmetele tuginedes (World Health Organisation 2009) on tegemist efektiivsete ja noortele sobivate meetoditega, mis on vastunäidustatud pelgalt väikesele osale eelsoodumusega isikutele, seejuures on noorte ja tervete naiste hulgas sääraseid vastunäidustusi harva. Viimasel ajal on ohtlikult levinud vaktsineerimisvastased hoiakud, kuid papilloomiviirusevastast vaktsineerimist, mis aitab ära hoida emakakaelavähki, alustatakse just varases teismeliseeas – neid teemasid tuleb arutada koos õpetajaga.

 

Õppimiskeskne vaatenurk ja õpilaste emotsionaalne kaasamine

Just seksuaalkasvatuses on õppimiskesksusel palju eeliseid õpetamiskesksuse ees. Kui erinevate emotsionaalselt kaasavate õppemeetoditega muuta õppimine aktiivseks ja äratada õpilases tundeid, siis on võimalik pakutud teavet paremini personaliseerida (iseendaga seostada). Tulemuseks pole lihtsalt teadmiste salvestamine, vaid teadmiste abil uue tähenduse loomine oma arusaamades, teadmistes ja väärtushinnangutes. Õpetaja on siin pigem toetaja, suunaja ning tingimuste looja, mitte eksimatu valmisteadmiste edastaja. Kui õpetaja räägib ise liiga palju ja ei algata õpilastevahelist arutelu, siis võib esitatu õpilaste jaoks kaugeks jääda. Mõnikord käsitletakse teemasid liiga abstraktselt, sest seksuaalteemadest otsekoheselt rääkimine tundub liiga julge. Õpilastel on abstraktse mõtlemise võime alles arengujärgus ning üldine teemakäsitlus võib jääda arusaamatuks.

 

Toimetulekuoskuste õpetamine

Edukas seksuaalkasvatus baseerub oskuste arendamisel, mis aitavad hoiduda riskisituatsioonidest. Keskendutakse suurele hulgale teguritele, mis mõjutavad tervisekäitumisega seotud valikuid: teadmised, riskitaju, hoiakud, väärtushinnangud ning mitmed olulised toimetulekuoskused, nagu suhtlemisoskus, otsuste tegemise oskus, efektiivne konfliktidega toimetuleku oskus. Toimetulekuoskuste arendamine põhineb erinevate juhtumite analüüsimisel ja rollimängudel, et leida ja analüüsida erinevaid lahendusi võimalikele igapäevaelus ettetulevatele olukordadele. Rollimängud võimaldavad harjutada neid toimetulekuoskusi turvalises keskkonnas. Kui õpilased arutlevad ja näevad erinevate valikute taga erinevaid tagajärgi, oskavad nad teha enda elus läbikaalutumaid, tervist kaitsvamaid ning arengut toetavamaid otsuseid.

 

Selged sõnumid

Kuigi seksuaalkasvatuses mustvalget ega normatiivset seisukohta üldiselt ei ole, siis teatud puhkudel on tähtis edastada selgeid sõnumeid, nt vägivald ja ärakasutamine on suhetes keelatud või ebavõrdsetes suhetes võib üks partner teist ära kasutada. Sõnum noortele on, et seksuaalelu võib alustada, kuid see eeldab vastutustunnet ja vastastikust kokkulepet ning kondoomi ja rasestumisvastase meetodi kasutamist.

 

Noorte vajadustest lähtumine

Edukas seksuaalkasvatus vaatleb teemasid noorte silmade läbi: mis on neile oluline, eakohane ja huvipakkuv just selles vanuses? Õppides kondoomi kasutama, võib täiskasvanule näida, et kondoomi kasutamine pole keeruline, kuid noore jaoks on keerukamad küsimused hoopis kondoomi ostmine, kaasaskandmine, partneriga seksuaalvahekorrast ja kondoomist rääkimine, mistõttu neid teemasid tuleks paralleelselt käsitleda. Teiselt poolt ei tähenda noorte vajaduste arvestamine vajadust noortepärast sõnavara ja kõneviisi kasutada.

 

Akadeemilise võimekuse ja kriitilise mõtlemise edendamine

Seksuaalkasvatus aitab õpilastel mõtestada seoseid iseenda, teiste ja ühiskonna vahel ning teadvustada, kuidas need seosed mõjutavad igaühe elu. Seeläbi soodustab seksuaalkasvatuses õpitu kogu ühiskonna tajumist ja sotsiaalset küpsemist. Õpilastes peab tugevdama hoiakut, et iga inimene saab enda ja kogu ühiskonna elus toimuvat soovi korral muuta, see viib omakorda õiglasema ja hoolivama ühiskonnani.

 

Koostöö

Õpetaja teeb seksuaalkasvatuse edastamisel koostööd eri elualade esindajate ja organisatsioonidega. Koolis töötavad spetsialistid (koolimeedikud, psühholoog, sotsiaalpedagoog) või koolivälised organisatsioonid (noorte nõustamiskeskused jt) saavad erineval moel panustada seksuaalkasvatusse. Niisugune koostöö loob aluse õpilaste teadlikkusele abi ja toetuse saamise võimaluste kohta.

Kasutatud kirjandus

• Apter, D. (2008). Onko seksuaalikasvatuksesta ja -neuvonnasta hyötyä? Duodecim, 124 (4), 427–428.
• Braeken, D., Shand, T., de Silva, U. (2010). IPPF framework for comprehensive sexuality education (CSE). From choice, a world of possibilities. London: IPPF. In http://www.ippf.org/NR/rdonlyres/CE7711F7-C0F0-4AF5-A2D5-1E1876C24928/0/Sexuality.pdf, 10.09.2010.
• Grunseit, A., Kippax, S., Aggleton, P., Baldo, M., Slutkin, G. (1997). Sexuality education and young people’s sexual behaviour: A review of studies. Journal of Adolescent Research, 12 (4), 421–453.
• Haberland, N., Rogow, D. (eds.) (2009). It’s all one curriculum. Guidelines and activities for a unified approach to sexuality, gender, HIV, and human rights education. New York: The Population Council. In http://www.popcouncil.org/pdfs/2010PGY_ItsAllOneActivities_en.pdf, 10.10.2010.
• IPPF Charter on sexual and reproductive rights. International Planned Parenthood Federation (2003). London: Spencer du Bois. In http://www.ippf.org/NR/rdonlyres/6C9013D5-5AD7-442A-A435-4C219E689F07/0/charter.pdf, 10.09.2010.
• Kirby, D. K., Laris, B. A., Rolleri, L. A. (2007). Sex and HIV education programs: Their impact on sexual behaviors of young people throughout the world. Journal of Adolescent Health, 40 (3), 161–171.
• Marston, C., King, E. (2006). Factors that shape young people’s sexual behaviour: A systematic review. Lancet, 368, 1581–1586.
• Part, K., Laanpere, M., Rahu, K., Haldre, K., Rahu, M., Karro, H. (2007). Eesti naiste tervis: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine. Uurimisaruanne. Tartu: Tartu Ülikooli naistekliinik.
• Part, K., Rahu, K., Rahu, M., Karro, H. (2008). Factors associated with Estonian adolescents’ sexuality-related knowledge: Findings from the 1994 and 1999 KISS studies. The European Journal of Contraception & Reproductive Health Care, 13 (2), 173–181.
• Visser, A. P., Van Bilsen, P. (1994). Effectiveness of sex education provided to adolescents. Patient Education and Counselling, 23, 147–60.
• Wellings, K., Parker, R. (2006). Sexuality education in Europe: A reference guide to policies and practices. Brussels: IPPF European Network. In http://www.ippfen.org/NR/rdonlyres/7DDD1FA1-6BE4-415D-B3C2-87694F37CD50/0/sexed.pdf, 10.09.2010.
• World Health Organisation (2009). Medical eligilbility criteria for contraceptive use. In http://www.who.int/reproductivehealth/publications/family_planning/9789241563888/en/index.html) leheküljed 8-10, 12.10.2010.
• ÜRO lapse õiguste konventsioon (1989). Vastu võtnud ÜRO peaassamblee 20. novembril 1989. a. Aadressil http://www.childrensrights.ie/files/UNCRC-CRC1989.pdf, 12.10.2010.

 

Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010