Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis
Sigrid Vorobjov, Eesti Uimastiseirekeskus teadur, Tervise Arengu Instituut
Merike Kull, Tartu Ülikooli tervisekasvatuse lektor, Eesti Inimeseõpetuse Ühingu liige
Kai Part, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearst, Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuse liige
Katri Abel-Ollo, Eesti Uimastiseirekeskus teadur, Tervise Arengu Instituut
2011. aastal korraldati kvalitatiivne uurimus, mille eesmärgiks oli välja selgitada uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseis koolides, mis tegurid toetavad koolikeskkonnas uimasti- ja seksuaalharidust ning mis on nende valdkondade käsitlemise probleemid. Niisuguse hetkeseisu selgitamise vajadus ilmnes uut põhikooli ja gümnaasiumi riiklikku õppekava uuendades, mille tulemusena suurenes kohustusliku uimasti- ja seksuaalhariduse osakaal riiklikus inimeseõpetuse ainekavas. Uue õppekava rakendustähtaeg on 2013/2014. õppeaasta ning osaline rakendamine algas 2011/2012. õppeaastal.
Uuringus korraldati viis fookusrühma intervjuud inimeseõpetuse õpetajatega, kolm fookusrühma usutlust kooli tugipersonaliga (psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, kooliõed) ja kolm fookusrühma intervjuud kooli juhtkonnaga (direktorid ja õppealajuhatajad). Fookusrühmades osalejad olid nii suurematest linnakoolidest kui ka väiksematest maapiirkonna koolidest, valimis oli nii eesti kui ka vene õppekeelega koolide õpetajaid. Õpetajate hulgas oli vähem neid, kes olid kõrgkoolis omandanud inimeseõpetuse lisaeriala, ja rohkem neid, kellel puudus erialane ettevalmistus. Kokku osales uuringus 40 inimeseõpetuse õpetajat, 23 tugipersonali töötajat ning 20 koolijuhtkonna esindajat.
Järgnevalt teeme kokkuvõtte sellest, mida arvavad õpetajad seksuaalhariduse (SH) olemusest, kuidas hindavad nad olemasolevat õppematerjali ja suhtuvad valdkonna edastamise probleemidesse. Fookusrühmade analüüsi põhjal ilmnes, et SH all mõisteti erinevate teemade käsitlemist, kuid eelkõige mainiti murdeea ja seksuaalse riskikäitumise teemasid. Seejuures rõhutati enesekohaste ja sotsiaalsete oskuste kujundamist SH kaudu, et vältida riskikäitumist erinevates situatsioonides.
Nii 2002. kui ka 2010. aasta inimeseõpetuse ainekavas on seksuaalhariduse osa kantud holistilise SH põhimõttest, mille kohaselt peab see sisaldama rasedusest hoidumise ja turvaseksi teema kõrval laiemat inimese seksuaalsuse ja seksuaalse mitmekesisusega seotud perspektiivi. Seda tulemust arvestades toetaks õpetajate ettevalmistust senisest veelgi põhjalikum SH sisu ja tähenduse lahtimõtestamine ning laiemate seksuaalsusega seotud teemade käsitlemine täienduskoolitustel, kuna osa õpetajate jaoks võib SH seostuda peamiselt seksuaalse riskikäitumisega.
Mõnevõrra üllatav oli usutletavate arvamus, et iga õpetaja ei sobi SH teemade keerukuse tõttu neid edastama ning et nende käsitlus sõltub paljuski õpetajast ja tema enesekindlusest selles valdkonnas. See tulemus võib viidata SH ebaühtlasele tasemele ning osa õpetajate ettevalmistuse ebapiisavusele, mis rõhutab veelgi täiendusõppe olulisust – õpetaja isik ei peaks ideaalis olema peamine SH õpetamist mõjutav tegur.
Õpetajate hinnangul toetab enamik vanemaid koolis pakutavat SHd ja tunneb selle vastu huvi, kuid sellest hoolimata tuleks SH-alast vanemaharidust tõhustada (nt lastevanematele mõeldud raadio- ja telesaadete kaudu), mis aitaks tõhustada kodu ja kooli koostööd. Vene õppekeelega koolide õpetajad arvasid oma eesti kolleegidest sagedamini, et SH on delikaatne valdkond ning osast teemadest ei saa nii vara rääkida, kui õppekava ette näeb; samuti öeldi, et osa SH-alasest terminoloogiast ning olemasolevast õppevarast ja näitvahenditest on liiga otsekohesed ning avameelsed. See tulemus võib viidata kultuuriliselt erinevale suhtumisele SHsse vene kogukonnas, kus seksuaalsusega seonduv on pigem tabu ja selle üle ei sobi koolis arutleda. See võib omakorda tingida SH õppekava visama rakendamise vene õppekeelega koolides.
Vene õppekeelega koolide õpetajate võimalik ebakindlus SH sobivusest kooli on kooskõlas varasema uuringutulemusega, mille kohaselt Eesti naiste tervise uuringus 16–44aastaste vene emakeelega naiste hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid, kes polnud koolis SHd saanud (vastavalt 36% ja 18%). Noorte HIV-uuringutes on korduvalt selgunud, et 14–18aastaste õpilaste rühmas on eestlastel mitte-eestlastega võrreldes paremad HIV-alased teadmised, kusjuures paremad teadmised olid just nendel noortel, kellele on koolis põhjalikumalt räägitud HIVi/AIDSi teemadest. Eelöeldust lähtudes tuleks igal moel tõhustada SHd vene õppekeelega koolides, toetades nii õpetajate erialast ettevalmistust ja täienduskoolitust kui ka metoodiliste materjalide juurutamist.
SH teemasid arutavaid tunde ette valmistades ja andes ei kasutata üht ega järjepidevat allikat, mis võib tingida varieeruva käsitluse. Olemasolevast õppevarast ning muudest allikatest valib õpetaja ise, mida vajalikuks või sobivaks peab. Kasutusel oleva metoodilise materjali loetelu on pikk alates 1990. aastail välja antud õppevarast ja MTÜde koostatud õppevahenditest kuni Tervise Arengu Instituudi koostatud õppemetoodiliste materjalideni. Õpetajad kasutavad tunde ette valmistades ka internetimaterjale, mis võimaldab käsitleda päevakajalisi teemasid, kuid teisest küljest ei pruugi internetimaterjal olla didaktiliselt sobiv. Mitmesuguste üle kümne aasta taguste õppematerjalide jätkuv rakendamine (nt kollane kohver rasestumisvastaste vahendite käsitlemiseks) viitab selgelt nende aktuaalsusele ja vajalikkusele, kuid samal ajal tuleb neid materjale uuendada.
Praegune SH koolis lähtub riiklikust õppekavast ja seal määratletud õpitulemustest, kuid õpetajatel on vabadus ning vastutus määrata tunni ülesehitus, tundide arv ja eesmärgid. SH kvaliteedi ühtlustamist toetaks õppekaval põhineva SH programmi väljatöötamine ja sellega kooskõlas oleva teaduspõhise, eri metoodilisi materjale tervikuks koondava metoodilise materjali järjepidev täiendamine. Õppematerjalid peavad sisaldama õpetajale vajalikke põhiteadmisi ja metoodilist variatiivsust, sest paljud õpetajad ei ole saanud inimeseõpetuse väljaõpet. Õpetajad ootavad praktikas lihtsalt kasutatavaid õppematerjale, mis vähendaks õpetaja ajakulu tundi ette valmistades. Õppematerjalid peaksid olema välja töötatud koostöös kooliga, varem katsetatud ja teatud aja tagant regulaarselt uuendatud.
Seksuaalteemasid käsitledes kasutatakse tundides vähesel määral loengut ja rohkem erinevaid aktiivõppemeetodeid (arutelu, situatsioonide lahendamist, juhtumi analüüsi jt). Seda võib mõista kui edasiminekut aktiivõppemeetodite suuremas kasutuselevõtus SH teemasid käsitledes. 2003. aastal selgus õpetajate intervjuudest, et valdav õppemeetod oli loeng. On kindlaks tehtud, et aktiivõppemeetodid on SHs efektiivsemad kui traditsioonilised õpetamismeetodid.
Vene koolide õpetajad toetasid eesti kolleegidest rohkem mõtet korraldada SHd eraldi poistele ja tüdrukutele, kusjuures efektiivsete SH-programmide puhul on esile toodud just eeliseid, mis kaasnevad õpetusega segarühmades.
Olulise tulemusena võib märkida, et kui vene õppekeelega koolide õpetajate jaoks olid SH teemadest keerulised suguelundite ehitus, viljastumine ja suguküpsus, siis nimetasid eesti õpetajad keerulisemana avaramaid teemasid, nagu seksuaalne orientatsioon ja sellega seonduvalt sallivus, meedia mõju seksuaalkäitumisele, seksuaalvägivald ja pornograafia, seksuaalsuse olemus, soorollid ja soostereotüübid, seksuaalõigused, abi ja nõu saamise võimalused. Jäi mulje, et vene õppekeelega koolide koolides ei ole probleemiks mitte teatud teemade keerukus, vaid kui põhjalikult ja millal neist asjust õpilastele rääkida. Erinevalt eestikeelsetest fookusrühmadest kerkis venekeelsetes rühmades üles üleüldine käitumisõpetus ja seksuaalsuse välise külje (nt riietumise) aspektid. Eesti õppekeelega koolide õpetajate nimetatud keerulised teemad viitavad sellele, et SHd nähakse oma vene kolleegidest laiapõhjalisemana. Sestap tuleb peale traditsiooniliste SH teemade senisest enam tähelepanu pöörata SH laiematele, kultuuri ja ühiskondliku kontekstiga teemadele nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides.
SH problemaatilisus väljendus selles, et õpilastes tuleb kujundada väärtushinnanguid, mis ei näi ühiskonnas normiks olevat, ning selles mõttes on õpetaja keerulises olukorras. Kõige sagedamini nimetati meedia võimalikult negatiivset mõju laste hoiakutele ja käitumisele ning sagedast täiskasvanute negatiivset eeskuju. Riiklikul tasemel peaks rohkem väärtustama tervislikke eluviise ja toetama laste võimalusi osaleda sporditreeningutes ning huviringides, et hoida ära noorte riskikäitumist. Vene õppekeelega koolide rühmades ilmnes, et mõnes koolis on juhtkonna otsusel inimeseõpetus eesti keeles antavate ainete hulgas, mis võib raskendada aine omandamist.
Õpetajate motiveerituse suurendamisel ja SH kvaliteedi parandamisel on tähtis õpetajate järjepidev täienduskoolitus. Selles uuringus pidasid õpetajad SH-teemalist täienduskoolitust hädavajalikuks ning olid toimunud koolitustega peamiselt rahul, kuigi arvati, et neid peaks rohkem olema. Sagedamini oli osaletud Tervise Arengu Instituudi ning Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitustel. Täienduskoolitusele saamise takistusena nimetati eeskätt juhtkonna suhtumist ja raha puudumist (koolitused on kallid, samas tasuta koolitustele suure nõudluse tõttu ei pääse, õpetaja kaotab palgas, kui osaleb tundide ajast), kuid ka info ebapiisavat liikumist (ainesektsiooni maakonnas pole, info ei liigu kooli üldmeililt kõigi õpetajateni, kõik ei kuulu inimeseõpetuse ühingusse), mistõttu soovitakse ühist infokanalit, kust saaks teavet koolituste kohta.
Kõigile sobivat aega ei osatud koolitusteks esile tuua, kuid pigem soovitakse koolitusi 1–2päevastena koolivaheaegadel ja eri kohtades (mitte ainult Tallinnas ja Tartus). Märgiti, et võib-olla saaks teatud teemade puhul rakendada internetipõhist koolitamist. Vene õppekeelega koolide õpetajad soovisid venekeelseid koolitusi (infot kergem omastada) ning venekeelset õppematerjali, mida tundides kasutada. Koolitustelt oodatakse kaasavõetavaid erinevas vormis õppematerjale ja viiteid, kust leida õppetööks sobivaid allikaid.
Koolisiseste spetsialistide kaasamine inimeseõpetuse tunnis varieerus kooliti. Kooliõe/-arsti abi kasutatakse niisuguste teemade edastamisel nagu murdeeaga kaasnevad muutused, seksuaalsus, seksuaalne areng, suguhaigused ja esmaabi. Mõningatel juhtudel, kui koolis on olemas sotsiaalpedagoog ja/või psühholoog, kaasatakse neidki õppesse sellistel teemadel nagu sotsiaalsete probleemide lahendamine, emotsionaalne toimetulek ning uimastid. Säärase tugipersonali olemasolu sõltub kooli suurusest ja rahast. Intervjueerides kooliõdesid, ilmnes, et neil on erinev valmisolek tunde anda. On õdesid, kes annavad tunde, aga on ka neid, kes ei tunne end SH valdkonnas piisavalt pädevana ning kes vajaks enne sellekohast koolitust. Usutluste põhjal võib kooliõdedele probleeme tekitada keelebarjäär, pedagoogilise kogemuse puudumine ja nende töö tasustamine.
Nii õpetajad kui ka kooli juhtkond pooldasid üldiselt kooliväliste spetsialistide kutsumist, kuna arvati, et see toob vaheldust ja külalisesineja valdab teemat õpetajast paremini – viimane arvamus oli tugevam koolijuhtide hulgas. Kooliväliste spetsialistide eelistamine võib viidata asjaolule, et osa õpetajaid tunneb end teatud SH teemasid käsitledes ebapädevana ja loobub ise neist. Teiselt poolt võivad külalisesinejaid kutsuda just aktiivsemad õpetajad, kes soovivad õpilastele vaheldust luua. Arvati, et SHst peaks poistele rääkima mees ning tüdrukutele naine, mis ei ole aga kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni SH-alaste soovitustega.
Vähem oli käidud loengutel ja külastustel õpilastega väljaspool kooli, sest koolide võimalused on erinevad (transpordiprobleemid, õpetaja kaotab palgas) ja see on ajamahukas, samuti on noorte nõustamiskeskused üle koormatud. Kuigi 1990ndatel alustanud noorte nõustamiskeskuste SH loengud olid esialgu mõeldud täiendama kooli SH keerulisi teemasid, siis on praeguseks mõnevõrra üllatuslikult säilinud nõudlus keskuste pakutavate loengute järele. Samas on asjatundjad toonud esile kooli ja noorte nõustamiskeskuste koostöö olulisust ning eesmärk võiks olla, et põhikooli õpilased teavad kohaliku noorte nõustamiskeskuse olemasolu.
SH uuringu intervjuudes osalenud inimeseõpetuse õpetajate hulgas oli vähemuses neid, kes olid kõrgkoolis omandanud inimeseõpetuse lisaeriala, ning rohkem neid, kellel erialane ettevalmistus puudus (nende hulgas oli psühholoogia, bioloogia, klassiõpetaja, ühiskonnaõpetuse, kehalise kasvatuse, käsitöö, kirjanduse, vene keele ja ajaloo erialaga õpetajaid). Ka varasemast on teada, et umbes 60%-l inimeseõpetuse õpetajaist ei ole inimeseõpetuse eriala. Kuna inimeseõpetuse kõrval annavad paljud õpetajad teisigi (põhi)aineid, siis võib see mõjutada tunni kvaliteeti, sest õpetajal ei pruugi olla piisavalt aega, et tunde ette valmistada ja täienduskoolitustel osaleda – seda tuleks arvestada metoodilist materjali välja töötades. Samas võib mitme aine õpetamine osutuda positiivseks, sest see võimaldab inimeseõpetuse teemasid käsitleda teiste ainete vaatenurkade kaudu.
Kokkuvõtteks jagame mõningaid uuringule toetudes soovitusi SH rakendamise kohta. Välja tuleb töötada uuel riiklikul õppekaval põhinev SH programm, mis vastab efektiivse SH programmi tunnustele: arvestab noorte reaalset seksuaaltervise olukorda, on eakohane, sisaldab õpieesmärkide järgi kooliastmete kaupa eri teemade kindlat tunnijaotuskava.
SH elluviimise toetamiseks ja ühtlustamiseks on vaja uuendada õpetajaraamatut, täiendada õppematerjale ning luua õpetajaile SH veebiressurss, kust saaks ka nõu ja abi küsida. Õpetajaile tuleb tagada ettevalmistus ning kõigile õpetajaile kättesaadavate (tasuta) täienduskoolituste järjepidevus. Täienduskoolituste kaudu soovitame tutvustada SH sisu ja teemasid, kus rõhk on õpetajate arvates keerulistel teemadel. Senisest enam on vaja aidata kaasa SH teemade õpetamisele vene õppekeelega koolides, toetades nii õpetajate erialast ettevalmistust, täienduskoolitust kui ka metoodiliste materjalide olemasolu. Koolidele on vaja välja töötada soovitused vanemahariduse tõhustamiseks SH valdkonnas; kooliõdesid ja muud kooli tugipersonali tuleb kaasata nii kooli SH korraldamisse kui ka individuaaltöösse õpilastega. Täienduskoolitust vajab kooli tugipersonal, et soodustada nii koolisisest kui ka -välist koostööd.
Seksuaalhariduse rakendamise valdkonnas on tehtud suuri edusamme, samas tuleb jätkuvalt edasi liikuda. Õpetajate ebakindlus uuritud teemade edastamisel näitab vajadust konkretiseeritud seksuaalhariduse programmi järele. Olukorras, kus inimeseõpetuse õpetajate erialane ettevalmistus on ebaühtlane, on vaja õpetajate koolitust, lihtsasti kasutatavaid terviklikke õppematerjale ning järjepidevat tugisüsteemi, et toetada nende valdkondade käsitlemist.
Uuringu raport on saadaval Tervise Arengu Instituudi kodulehel http://www.tai.ee/et/terviseandmed/uuringud.