Krista Aren, Tallinna Ülikool, 2010
SISSEJUHATUS
Visuaalse kirjaoskuse omandamine on kaasaegses kultuuriruumis suhtlemiseks täpselt sama oluline nagu igasuguse muu verbaalse keele õppimine.
Käesoleva aineraamatu koostaja Annely Köster on sissejuhatuses öelnud, et kunstitundide eesmärk koolis peaks olema suunata õpilasi kunsti vaatama ja analüüsima ning õpetada neid märkama kunsti ja erinevate eluvaldkondade vahelist seostevõrgustikku. Sellise võrgustiku üks olulisemaid sõlmpunkte on tegelikult inimese kujundatud keskkond, mis ümbritseb meid kõikjal – kas me seda soovime või mitte. Selleks, et seal igapäevaselt võimalikult ladusalt suhelda, oleks vaja teada, millistest osadest (nt sõnadest) see koosneb ja kuidas neid osi omavahel kombineeritakse (nt lauseteks). Nii nagu lauseehitusel on reeglid, on ka ruumilise keskkonna ülesehitamisel seaduspärasused, mille mõistmine aitab paremini orienteeruda kujundatud ruumimaastikul (ajas kulgev jutustus).
Kuidas on üles ehitatud meid ümbritsev ruumiline keskkond? Millised on selle keskkonna kujundamise (kujunemise) seaduspärasused ja millistest põhielementidest see koosneb?
Nendele olulistele küsimustele vastuseid otsides omandame paratamatult oskused sujuvamaks ruumiliseks mõtlemiseks.
Kunstitunnid võiksid mõjuda innustavalt ka neile lastele, kes väga hästi joonistada ja maalida ei oska.
Disain ja arhitektuur on vaieldamatu osa meie igapäevaelust. Hoonete ja objektide tähelepanelik vaatlemine, vaatlusmaterjalide kogumine ja süstematiseerimine ning järelduste tegemise oskus on tegelikult jõukohane kõikidele vanusegruppidele olenemata eeldustest.
MEETOD
- Vaatlemine, uurimine, materjali kogumine, kirjeldamine (verbaalne).
- Joonistamine, pildistamine, filmimine.
- Kogutud materjali koondamine, kirjeldamine, süstematiseerimine, analüüsimine.
- Omapoolsete järelduste sõnastamine (nooremas kooliastmes) ja esitamine graafilise või ruumilise tööna (vanemas kooliastmes). Sobib hästi ka grupitööks.
TEEMAD
Teemasid, mis aitavad meil mõista tehiskeskkonna esteetikat, on tegelikult väga palju. Täpsema ja parema ülevaate nendest annavad peatselt ilmuvad töövihikud disaini- ja arhitektuuriülesannetega.
Pakun välja mõned teemad, mis aitavad paremini lahti mõtestada protsesse ja tegevusi meid ümbritsevas ruumilises keskkonnas. Nendeks on:
- ARHITEKTOONIKA: abstraktsed struktuuri- ja vormiotsingud, kus vaadeldakse paralleelselt looduslikku ja tehisvormi.
- RUUM KUI KOHT VÕI PAIK: olulised asjad, suurused, mahud ja materjalid, mis aitavad meil KOHTA identifitseerida.
- VÄRV JA KESKKOND: värvimeele arendamine ja selle seostamine loodusliku ja tehiskeskkonnaga.
- SÄÄSTLIK ELUVIIS: arutlused, kuidas hea disain aitab kaasa ökoloogilise jalajälje vähendamisele.
ARHITEKTOONIKA
Tähelepanelikul jälgimisel võib märgata loodusliku ja tehiskeskkonna omavahelisi seoseid. Selliste seoste või sõlmpuntide tajumine aitab tunnetada terviklikumat maailmaruumi.
„Kui ma olen looduses, siis ma ei otsi ega vaata kindlaid asju. Püüan kogeda tundeid neid hindamata, ma ei määratle neid. Tahan neid vaadata nii, nagu nad on – nende enda kindlal tasandil,” on öelnud op-kunstik Bridget Riley.
Üks selgesti tajutav ühisosa loodusliku ja tehiskeskkonna vahel on arhitektooniline ülesehitus. See kehtib nii isetekkelise ehk kaootilise kui ka teadlikult loodud ja korrastatud ruumilise struktuuri puhul. Esimese näiteks on muuhulgas lagunenud tööstusmaastik, amortiseerunud hooned ja ürgmets, teist esindavad linnaruum, hooned, ruumid ja muu taoline.
Elementaarkujunditel ja alggeomeetrial põhinev kompositsiooniõpetus on suurepärane keskkonnaesteetika tutvustamise vahend. Tasapinnaliste ja ruumiliste arhitektooniliste ülesannete lahendamine aitab paremini orienteeruda esemelis-ruumilises ümbruses.
Võrreldes inimese kujundatud keskkonna ülesehituse loogikat ja loodusvormide struktuuri, saab luua teatavaid seoseid. See on ääretult põnev ja jõukohane väga erinevatele vanuserühmadele.
Nii elus kui eluta looduse sisemine struktuur põhineb tegelikult universaalsetel geomeetrilistel reeglitel (raku tasand, tahkete ainete kristalliline struktuur jt).
Harmoonilise või disharmoonilise geomeetrilise struktuuri loomine ja leidmine paneb meid väljendama emotsioone nn mitteverbaalses keeles. Näiteks harmooniliste proportsionaalsete kombinatsioonide tekitamine ja vaatamine võimaldab kujuneda tajul, mille olemasolust meil aimugi polnud.
Selliste proportsioonide mõistmine ruumilises keskkonnas (linnaruumis, hoones, ruumis) võimaldab objektiivsemalt hinnata valdkonda, mis puudutab absoluutselt kõiki, olenemata vanusest ja professionaalsest ettevalmistusest.
Rütm ja korrastatus on olulised visuaalse keele õpingute osad. Erinevatele vanuseastmetele mõeldud arhitektoonika ülesanded võib jagada tasapinnalisteks ja ruumilisteks.
TASAPINNALISTE rütmiharjutuste aluseks on nähtav (või nähtamatu) moodulvõrgustik.
Võrgustiku pinnal loodud rütmide aluseks on alati elementaarkujundid (punktid või jooned). Punkti võib selguse mõttes suurendada ringiks või ruuduks, joone paksus võib vabalt ka „triibuks” paisuda.
Sellised harjutused võimaldavad ühesuguste geomeetriliste elementaarkujunditega luua lugematu arvu erinevaid struktuure. Kasutada võib selle juures ka matemaatikas õpitud geomeetrilist ja aritmeetilist jada.
Tekkinud struktuurid ja kombinatsioonid – olgu monotoonsed või dünaamilised – ei tohiks siiski muutuda ornamendiks ja nn mustriks. Ühel juhul tekib pind kujundist endast, teisel juhul kombineeritakse mitme eri kujundiga. Selle tõestuseks, et ka monotoonne elementaarkujunditest koosnev rütm võib olla visuaalselt mõjuv, on järgmine ülesanne.
ÜLESANNE
- Otsige looduskeskkonnast kaadreid, kus oleks näha nn monotoonset rütmi (sirgete tüvedega kasvav mets, kõrrepõld, küntud vaod, pragunenud jäämuster merel jne). Pildistage või filmige.
- Järgmisena otsige sarnaseid kaadreid linnaruumist (laternapostide read, hoonete fassaadidel akende jaotus, tänavate võrgustik jne). Pildistage või filmige.
- Valige mõned näited ja proovige eelpool kirjeldatud graafiliste vahenditega tekitada sarnased struktuurid paberile või arvutiekraanile. Leidke sobiv moodulvõrgustik ja elementaarkujund.
- Koguge materjal ja paigutage sama meetodiga ühele või kahele tasapinnale. (St leidke moodulvõrgustik ja formaatige kogutud materjal.)
- Eksponeerige plakati või köidetud vihikuna.
Selliseid suurepäraseid näiteid pakub Bridget Riley looming. Õppematerjali op-kunstist on koostanud TLÜ kunstiõpetuse magistritöö raames Sille Pütsepp: http://piksel.ee/~sille/
RUUMILISTE arhitektoonika ülesannete eesmärk on arendada proportsioonitaju ja õpetada õpilasi analüüsima ruumilisi struktuure.
Vormide, kujundite ja pindade ruumilised kompositsioonid aitavad mõista objektide mahuga seotud sõnumeid. Asjade omavahelise suurusvahekorra tajumine on oluline kaasaegse elukeskkonna analüüsimisel. Kui tasapinnalisest kujundist saab ruumiline ja tasapinnalisest rütmist saab ruumiline struktuur selgineb ka funktsioon.
Ühesuguseid ruumilisi kujundeid suurendades ja vähendades, neid omavahel kombineerides saame ruumilised kompositsioonid, mille tegeliku eluga seotud funktsioone suudavad välja mõelda kõik vanuserühmad. Looduse parimaks näiteks on mesilaskärg: ühesuurustest kuusnurkadest moodustunud struktuur.
Väga heaks vahendiks, mille abil näidata tasapinna ruumiliseks muutmist, on paber.
Innustavaid näiteid, kuidas tasapinnalist paberlehe ruumiliseks muuta, saab vaadata YouTube’ist.
Toogem siinkohal välja mõned allikad, millega tasub tutvuda, et veelgi häid ideid saada:
http://www.paberimuuseum.ee/naitused_3.html#top
http://blog.fidmmuseum.org/museum/2009/09/would-you-believe-its-paper.html
YouTube’is:
- Amazing 3D PaperDesign!
- Amazing 3D PaperSteps! SixAmazingPop-UpPaperSculptures
- OMDF “Paper Dress Dance” Sarah Nixon
- Howtodesignlikeanarchitect
- http://www.youtube.com/watch?v=2GxdBUx8WSc
RUUM KUI KOHT
Abstraktsest ruumilisest kombinatoorikast kujuneb teatud tingimustel välja väga isiklik kooslus, kus igal mahul, materjalil ja detailil on tähendus.
Paiga või maastiku eripära, märgilise tähendusega objektid linnaruumis või individuaalsust rõhutavad personaalsed esemed-objektid aitavad meil ennast avalikus ruumis identifitseerida. Hea näide sellest on lugu Tjibao kultuurikeskuse kujunemisest.
Uurides ülima tähelepanuga paiga loodust, kultuuri ja traditsioone suutis maailmakuulus arhitekt Renzo Piano kavandada suurepärase Tjibao kultuurikeskuse Uus-Kaledoonia saarele. Ehitise ülesehitus põhineb elementaarkujundite kombinatoorikal ja sellele on eeskujuks Kanaki asumi traditsiooniline eluase. Tulemuseks on ülimalt kaasaegne atraktiivne ja originaalne objekt, mis sulandub keskkonda:
http://inhabitat.com/jean-marie-tjibaou-cultural-center-inspired-by-native-architecture/
http://www.galinsky.com/buildings/tjibaou/index.htm.
Oluline on tähelepanelikult uurida enda ümber olevat lähimat ruumi. Millistest osadest see koosneb? Mis eristab isiklikku ruumi nn avalikust ruumist? Kodu ja lähiümbrust aitab uurida jaapani keelest tõlgitud raamat, milles on mitmeid õppeülesandeid.
Komplekt koosneb Riken Yamamoto raamatust „Külaskäik Draakon-Lilli majja” ja ülesannete kogust, mida saab tasuta alla laadida kodulehelt: http://www.draakon-lilli.ee/.
VÄRVI KASUTAMINE KESKKONNAS
Värvusõpetus, mida kasutatakse disainis, arhitektuuris või maalikunstis, on mõnevõrra erinev. Maailmas tunnustatud klassikalised värvusteooriad disaini ja arhitektuuri valdkondades sellistena ei toimi. Mõisted nagu „soojad” ja „külmad värvid” sõltuvad konkreetsest kontekstist ja ümbritsevast keskkonnast. Kahest kõrvutiasetsevast kollasest majast võib vabalt ühte külmaks ja teist soojaks nimetada, kuigi värvusteooria järgi loetakse kollast üldiselt „soojaks” tooniks.
Värvi kasutamine disainis ja arhitektuuris ei tohiks sõltuda isiklikust maitse-eelistusest. Roosa võib sobida hästi kleidivärviks, aga näiteks hoonet värvides tuleks arvestada veel paljude teguritega (ajalooline taust, sobivus olemasolevasse keskkonda, värvide vastupidavus UV-kiirgusele ja muudele ilmastikutingimustele).
Rääkides ükskõik millisest keskkonnast – olgu see trükise lehekülg, linnaruum, maja, ruum või toode –, on värvil pisut teistsugune roll kui tavapäraste värviteooriate käsitluses.
Värv on teabe kandja. Kui tahame üksluises linnapildis midagi eriliselt rõhutada, kasutame silmatorkavalt erksaid värvitoone või tugevat kontrastiprintsiipi. Kui tahame sulanduda juba olemasolevasse keskkonda, võtame omaks eelnevalt kasutuses olnud värvgamma.
Parim värviõpetuse harjutus on otsida värve ja selle esinemise põhjuseid looduslikust keskkonnast. Looduses on kõigel, isegi kõige värvikirevamal linnul-loomal oma kindel põhjus selline olla. Proovige koos põhjuseni jõuda. Loodus on väga säästlik ja ökonoomne. Niisama kaunistamise või dekoreerimise eesmärgil ei toimu seal midagi.
ÜLESANNE
Et õppida värve segama ja toone eristama, tehke järgmist harjutust:
- Koguge igaüks vähemalt kümme pruuni või kümme musta või kümme halli merekivi.
- Pildistage erineval taustal. Nüüd joonistage pilt kivisest mererannast ja püüdke kivide erinevaid toone võimalikult täpselt jäljendada. Tehke nendest toonidest värviriba.
- Nüüd mõelge, millises tehiskeskkonna valdkonnas sobiks selliseid toone kasutada. Millise tunde või seose see teis tekitab. Analüüsige.
ÜLESANNE
- Korjake kümme erinevat rohelist kõrt, lehte, taime. Püüdke neid pildistada. Nüüd püüdke need toonid võimalikult täpselt järgi segada. Tehke nendest toonidest värviriba.
- Mõelge, millises tehiskeskkonna valdkonnas sobiks selliseid toone kasutada. Millise tunde või seose see teis tekitab? Analüüsige.
Selline värviõpetus võimaldab luua seoseid tegeliku maailmaga ja kinnistub seetõttu paremini, kui abstraktsed värviringid. Samuti nõuab olemasoleva tooni täpne tabamine suuremat pingutust ning õpetab seega, millistest toonidest vajalik värv koosneb.
L. Lapin, “Arhetüüpne värviõpetus”, Eesti Kunstiakadeemia 2009. Kolmekümne kuue leheküljeline värvilehvik, mis tugineb kunsti- ja värviajaloo viimaste kümnendite uuringutele ning põhineb sellel, kuidas erinevaid värve on ajalooliselt kasutusele võetud.
SÄÄSTLIK ELUVIIS
Toimivat, stiilset ja ajale vastupidavat eset-objekti luues talitab disainer keskkonnasäästlikult ja aitab teadlikult vältida veel rohkemate toodete vajadust. Aastatepikkune veatu ja hooldevaba tarbeesemete kasutusvõimalus peaks olema enesestmõistetav. Kui disainiprotsess on järjest mõistlikum, hoolikam ja rohkem läbi uuritud ja põhjendatud, sünnib kestva väärtusega hea disain.
Üks võimalus tajuda maailma terviklikkust on noore inimese eksistentsi teadlik analüüs.
Kuidas me toitume? Mida ja miks me sööme? Kui kaugelt see toit meieni jõuab? Millised on selle tagajärjed (järjest kallinev taastumatute energiavarude tarbimine)? Kuidas teadlik toitumine ja säästlik tarbimine mõjutab tegelikult keskkonda meie ümber?
Püsivat tähelepanu tuleks pöörata säästlikule eluviisile, mitte ainult jäätmekäitlusele. Palju leidub näiteid innustavatest ja loomingulistest ülesannetest, mis õpetavad, kuidas rämpsust tarbeesemeid teha. Tuleks mõelda ka sellele, kas me ikka tegelikult esemeid vajame. Veelgi olulisem oleks aga sel teemal arutleda ning uurida säästliku eluviisi erinevaid valdkondi (toitumine, asjade ostmine, tarbimine ja tegelikud vajadused, rõivastumine, transport, kütuse probleemid, rohepesu, arhitektuur, linnaruum jne).
Hea disaini tunnuseks peakski olema loodussäästlikus.
MARIJE VOGELZANG (Holland) on disainer, kes alates Eindhoveni Disaniakadeemia lõpetamisest 2000. aastal on tegelenud söömiskontseptsioonide kujundamisega. Teda huvitab pigem tegusõna „sööma”, mitte niivõrd toit ja selle kujundamine. Ta rõhutab, et ei tegele asjadele, toidule vormi andmisega ega selle kaunistamisega. Oluline on see, kuidas me toitu kogeme. Ta ei mõtle sügavuti üksnes sellele, mis on taldrikul või kas taldrikut üldse on, vaid ka kõigele, mis söömist kui tegu ümbritseb. Teda huvitavad õhkkond, kaasatud inimesed, koostisosadega seotud lood, toidu maitse, tekstuur, heli, lõhn ja värv ning kuidas see on valmistatud ja serveeritud. Ta uurib selle disaini intiimsust, mis päriselt inimese keha sisse läheb. Ta kasutab oma ideede edastamiseks toitu.
Marije Vogelzangi fantaasiarikaste näidetega portfolio, ideede tutvustused ja videolingid asuvad tema koduleheküljel:
Toidudisaini restoran PROEF:
Ökoloogilise jalajälje arvutamine ( III kooliaste):
http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/
http://kesa.edu.ee/kalkulaator/
Hea disaini tunnuseks peakski olema loodussäästlikus. Ekslik on üsna levinud mõtteviis ökoloogilisest ehitusest kui nn põhumajadest ja kohupiimavärvidest. Üksnes looduslike ehitusmaterjalide kasutamine ei tee ehitisest veel ökoloogilist objekti.
Kõrgtehnoloogiale rajatud igakülgselt läbitöötatud arhitektuuriobjekt võib teatud tingimustel olla märksa ökoloogilisem kui näiteks kaasaegsed palkmajad. Heaks näiteks võiks tuua microcompacthome projekti: www.microcompacthome.com/
ÜLESANNE
Millistest punast värvi toiduainetest saaks katta lastele meeldiva ja maitsva toidulaua?
- Uurige neid toiduaineid. Pildistage, joonistage. Püüdke selgitada millise nüansiga on rohelist värvi valitud komponendid, püüdke tabada võimalikult täpselt olemuslikku tooni.
- Järgmisena mõelge, kuidas kataksite nendest toiduainetest laua nii, et tähelepanu koonduks just rohelistele ainetele, mitte lauadekoratsioonile. Milline peaks teie meelest olema sellise ürituse ruum, millised lauad, toolid? Kus te kõige parema meelega sellist toitu naudiksite (nt toas, õues; kirjeldage)? Millised lauanõud oleksid sobilikud? Kas näiteks ühekordsed värvilised plastnõud?
KOKKUVÕTE
Tehiskeskkonna esteetika on oluline teema ja laieneb tegelikult paljudele valdkondadele, millega igapäevaelus pidevalt kokku puutume. Disain ja arhitektuur, urbanistika ja interjöör on teemad, mida tuleks integreerida ka paljudesse teistesse õppeainetesse. Väärtuslik ja teraapiline kogemus otsida seoseid loodusest ja inimtegevusest on jõukohane kõigile vanusegruppidele olenemata käelisest osavusest. Kõik see oleks kindlasti abiks inimese terviklikuma maailmapildi kujunemisel.
Soovituslikke veebilehti:
www.arkkitehtuurikasvatus.fi/opetusaineistoa_abc.php
http://www.flickr.com/photos/brancolina/page2/