Riin Alatalu – Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti miljööalade osakonna juhataja
Meid ümbritsev maastik on täis möödunud aegade ja siin tegutsenud inimeste jälgi. Inimese elu on nii isiku, pere kui ka ühiskonna tasandil alati olnud seotud kohaga – geograafia, kliima ja looduslikud olud mõjutavad mitte ainult elatusalasid, traditsioonilisi liikumisviise ja ehitustavasid, vaid ka poliitikat, kultuuri ning keelekeskkonda. Sõjad, seadused, normid, kaubandus, tootmine, tavad, tõekspidamised ja muu elu kujundavad ning muudavad omakorda meie keskkonda.
Ajaloolist keskkonda kui ajaloo näitelava võib analüüsida maailma, Euroopa, Eesti, maakonna, valla, küla või talu tasandil. Ehitistelt, esemetelt, maastikuelementidelt, küla- ja linnaruumist leitav teave visualiseerib ajalugu ning aitab seda paremini mõista, eriti kui pidepunktid leiab oma kodukandist. Laastavatest sõdadest ja katkestuste kultuurist hoolimata on Eesti maastik õnneks ikka veel kultuuriliselt väga mitmekesine ja hästi loetav. Võib isegi väita, et olulisemad ajaloolised protsessid on vähemalt muinasajast alates peagu kõik ühel või teisel moel maastikul üsnagi arusaadavalt mõtestavad.
Ajaloo mõistmiseks tuleb ümbruskonnast otsida nii seda, mis on, kui ka seda, mida ei ole kunagi olnud või mis on hävinenud. Nii ei pääse ka arhitektuuriajalugu käsitledes kuidagi mööda poliitilisest ja majandusajaloost – näiteks võib küsida, miks on Eestis nii vähe ehitatud renessanssstiilis ehitisi võrreldes baroki ja klassitsismiga, miks Läänemaale ei ehitatud peaaegu üldse uhkeid taluhäärbereid, miks hävis Narva vanalinn, miks kadusid 1950. aastail tuhanded talud. Tühjadel kohtadel on niisama suur tähendusväli kui täidetutel.
Alljärgnevalt vaid mõned mõttekäigud, kuidas aitab pärandmaastik õpetada Eesti ajalugu. Tuginen oma ametist lähtuvalt ennekõike muinsuskaitse vaateväljas olevatele nähtustele, sest eks ole ka tänapäeva muinsuskaitse eesmärk säilitada ning tutvustada mitte ainult meie ehituskunsti tippsaavutusi, vaid pigem võimalikult mitmekülgselt Eesti inimeste ja maa lugu. Iga koht või ehitis kannab endas mitmeid tähendusvälju, kronoloogilise või temaatilise printsiibi järgimine ilma konkreetset õpikut silmas pidamata on seetõttu väga keeruline. Pigem võiks alljärgnevat käsitleda kui ajalugu otsivat jalutuskäiku meie lähiümbruses.
Muinasaeg avaldub kõige nähtavamalt meie ligi 130 teadaoleval linnamäel. Olgugi et nende puidust kaitseehitised on hävinud, võimaldavad ainuüksi linnamäe kehandid, mida mitmel pool toetavad vähemalt pildilised rekonstruktsioonid, tutvustada lastele muinasühiskonna struktuuri, ehitustehnikat, relvastust ning kunagisi võimukeskusi.
Muistsed asulakohad ja muinaspõllud ei ole ilma piisava eelteadmiseta visuaalselt nii hästi tajutavad, samuti enamik kalmeid. Ometi on just viimaseid Eestis arvel peagu igas vallas. Üllatavalt tihti ei ole kohalik rahvas nendega ise kursis, koolipoolne tähelepanu on enam kui tänuväärne. Vahest kõige terviklikum pilt muinasaegsest asustusest avaneb Rebala muinsuskaitsealal. Arheoloogilist pärandit tutvustades on äärmiselt tähtis ja viimase aja rüüstamiste valguses lausa hädatarvilik tutvustada lastele arheoloogia meetodeid ja eesmärke, selgitada, mis on kultuurkiht, ning rõhutada, et maapõue peidetud aaretest olulisem on nende leiukontekst. Enamik Eesti arheolooge on head lektorid, keda tasub alati külalisõpetajaks või ekskursioonijuhiks paluda.
Eesti ristiusustamine avaldub maastikus muidugi kirikutes ja kloostrites, aga ka visalt püsinud hiiekohtades ning sellega seonduvas pärimuses. Kirikute asukoht ja võimsus peegeldab kiriku domineerivat rolli ühiskonnas, kindluskirikud ning eriti maakloostrite võimsad müürid tuletavad samas meelde segaseid poliitilisi aegu ja Eesti keskaegsele ühiskonnale iseloomulikku hirmu nii sise- kui ka välisvaenlase eest. Keskaegsetes kirikutes (nt Valjalas, Martnas, Karjas jm) fragmentidena paljastunud maalingud annavad ettekujutuse keskaegsest usuelust, nn pildipiiblite tähtsusest ladinakeelseid jumalateenistusi kuulava kirjaoskamatu rahva jaoks, pühakute kultusest ja selle lahutamatust seosest meie rahvapärimusega. Reformatsioon tõi kaasa silmale tajutavad muudatused kirikutes – luterlikus kirikus asus altari kõrval domineerima kantsel, kõrvalaltareid hakati tasapisi eemaldama, aja jooksul värviti üle värvikirevad maalingud. Väga paljud lapsed on vanematega reisides või vähemalt filmides näinud katoliku kiriku katedraale. Katoliku ja luteri kiriku interjööri võrdlemine aitab päris hästi mõista kahe konfessiooni, aga seeläbi ka ühiskondade erinevust. Umbes 50 kihelkonnakirikut on säilitanud oma keskaegse kehandi, väga palju kirikuid ehitati kapitaalselt ümber 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse majandusliku tõusulaine harjal.
Eesti ligi 150 õigeusu kirikut on aga enamasti rajatud pigem tsaarivõimu kehtestamise sümbolina ja venestamise eelmänguna. Aga usuvahetus räägib ka 18. sajandi ja 19. sajandi alguse ikaldustest, elanikkonna hüppelisest kasvust meditsiini ja hügieeni edenedes ning sellega kaasnenud nn maanäljast. Põhjused, miks väga suur osa õigeusu kirikutest meie päevil varemetes seisab, on osa meie ajaloost.
Ilmalike võõrvallutajate ambitsioonidest ning sajandeid kestnud poliitiliselt ebakindlast olukorrast annavad tunnistust Eesti enam kui sada keskaegset linnust, samuti meie kindlustatud linnad. Kaitseehitiste areng läbi ajaloo linnamägedest, müüridest, bastionitest, vallikraavidest ning I maailmasõja eel ja ajal ehitatud kindlusliinidest kuni tänapäeva küberkaitseni välja aitab järjestada sõdu ning mõista nendega kaasnenud hävingu ulatust ja mõju.
Keskaegsetes linnades säilinud gildi- ja tsunftihooned, raekojad, turuplatsid, elamud ning aidad mõtestavad majanduslikke ja kaubanduslikke olusid, meie hansalinnade silmapaistvat asukohta maailmakaardil ning meretranspordi rolli maailma ajaloos. 19. sajandi lõpus tormiliselt kasvama hakanud linnad räägivad aga tööstuse arengust, linnastumisest, eestlaste muutunud elutingimustest ning kas või 1905. aasta revolutsiooni tagamaadest. Linnade ja tööstuse kasvu ajalooga on lahutamatult seotud alates 1870. aastast rajatud Eesti kunagi nii tihe raudteevõrk. Suurte raudteejaamade(nagu näiteks Aegviidu hoonekompleksi osade) mõtestamine võimaldab aru saada nii omaaegsest tehnikast, teeoludest kui ka kaubandusest.
Eesti ligi 1200 mõisat või mõisaaset võib siduda peagu kõigi sajandite, elualade ja liikumistega ning miks mitte ka teaduse, kirjanduse, muusika ja kunsti ajalooga. Hiljutine lahing Mahtra muuseumi pärast tuletas laiemale avalikkuselegi meelde, et mõisad ei esinda ainult parimat osa meie arhitektuurist, vaid võõrvallutusi, seisuslikku korda, pärisorjust, kiltrit, kubjast ja aidameest. Talude päriseksostmine ei kajastu mitte ainult upsakates mulgi häärberites, vaid ka mõisa moonakamajade armetuses. Mõis sümboliseerib öise rehepeksu hinnaga saadud hästi säiliva ja omapärase suitsuse mekiga viljaga kaubitsemist Euroopas ning müstilise vaheltkasuga viinatootmist, rääkimata Peterburi turgudele saadetud nuumhärgadest. Mõisa kaudu saabus meile moodne tehnoloogia, ent ka valgustatud maailmavaade, mis koosmõjus talurahvale iseseisva toimetamise harjumust tekitanudmagasiaitade ja vallakohtutega olid tähtsad eeldused rahvusliku ärkamisaja võimalikkusele.
19. sajandi murrangulised ajad on maastikus hästi loetavad. Kruntimine muudab külastruktuuri, päriseksostmisega muutub ning täiustub talude struktuur – jõukamates peredes kolitakse suitsusest rehemajast eraldi elamusse, lisanduvad talutootmiseks vajalikud uued laudad ja tallid ning kartulikasvatuse levides keldrid. Talumuuseumid kajastavad esmapilgul juba jõukamaid aegu; varasema kihistuse, aga ka piirkonna iseärasuste, kaubanduslike suhete jm märkamiseks on vaja sageli õpetaja suunamist.
Rahvusliku ärkamisaja tõelisteks sümboliteks saavad aga mitte lihtsalt jõukad, vaid haritud peremehed. Kupja sundusest pääsenuna rabatakse vabatahtlikult, et pojad, ent juba ka tütred ühise pingutusega ehitatud külakoolimajadest edasi linnakooli saata. Mäletatavasti oli härra Maurus valmis lausa öösel raha vastu võtma, et meie vanavanemad oma koolitarkuse kätte saaksid. Haridusest on saanud nii iseseisvusliikumiste kui ka iseseisva riigi üks olulisemaid sümboleid. Ja kas ei õhka ligi sada mälestisena arvel olevat ning veel vähemalt teist sama palju praegust või endist koolimaja ambitsiooni olla tõeline teadmiste tempel? 1919. aasta maareformiga üritati taastada põliselanike ajaloolist õigust maale, õnneks jagus riigil ja omavalitsustel praktilist meelt võtta mitusada mõisahäärberit kasutusele koolimaja, haigla või vanadekoduna. Paljude mõisate jaoks osutus just nimelt kool päästerõngaks, et need nii kiidetud arhitektuuripärlid üldse säilinud on.
Kruntimisega kadus otsene vajadus küla ühise töökorralduse järele. Talgutööd, vennastekogudused, karskusliikumine ja priitahtlikud pritsimehed panid aluse seltsiliikumisele ning massilisele seltsi- või rahvamajade ehitusele. Eks ole ka Estonia, Vanemuine ja Endla sündinud linnaeestlaste seltsimajadena. Ilma niisuguse ehitatud kandepinnata oleks vaevalt meie laulupeod jõudnud UNESCO vaimse pärandi nimekirja. Ilma ühistegevuse harjumuseta ei oleks ka Eesti või muutunud Euroopa turgudel nõutud kaubaks ega Eesti riigi põllumajanduse tugisambaks 1920.–30. aastatel. Eesti majanduslikku edu kannavad võrdselt nii külameiereid kui ka Kiviõli, Tootsi, Sindi ja Kunda tehas.
Asunikutalud meenutavad Vabadussõda, uudismaa-asundused ja kraavitatud põllud 1930. aastate riiklikke sotsiaalprogramme, Kadrioru lastepark Konstantin Pätsi propagandistlikke ettevõtmisi.
Mitmed omariikluseelsed ja -aegsed suurmehed afišeerisid oma talupoeglikku päritolu – oli ju tugev Eesti talu meie riikluse sümboleid. Ants Laikmaa kodutalu võib pidada eredaks näiteks rahvuslikkuse otsinguil arhitektuuris, A. H. Tammsaare sünnikodu Albus ja linnakodu Kadriorus aitavad mõista eestlase rännakut väärika talu perepojast lugupeetud riigikodanikuni. Johann Köleri, Mart Saare ning Rudolf Tobiase kodukohad sümboliseerivad omakorda eestlase järjekindlust teel laia maailma kunstiareenidele.
Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon on meie mällu ning maastikku jätnud sügavamad jäljed, kui tahaksime – kolhoosid, tuhanded maaparanduse ja maale linnaelu ning ühiskondlikku kontrolli toonud korterelamute läbi hävitatud talud, dominantsed stalinistlike sümbolitega hooned, magalad, tehased ja maardlad. Ent ka hävitatud ning hoopis uute tuultega taastatud Vabadussõja sambad, kaevanduste ja immigrantide vastu 1971. aastal loodud Lahemaa Rahvuspark ning 1987. aastal asutatud Rebala muinsuskaitseala. 1970. aastatel jalule tõusnud kolhoosid tellisid meie parimatelt arhitektidelt kontoreid ja klubisid, mis on leidnud tee Eesti ning muu maailma 20. sajandi arhitektuuri albumitesse.
Sellist risti-rästi rännakut Eestis võib lõputult jätkata, ajaloolist maastikku võib lugeda kohanimedest, vanaema näputööst, mõtestada kohalike suurmeeste rolli nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Visualiseerimine ja mõtestamine muutub tänapäeva õpikeskkonnas üha olulisemaks. Virtuaalse Interneti-maailma lõputute võimaluste kõrval ei maksa unustada üht kõige mõnusamat õpikeskkonda ning minna õpilastega õue meie ajalugu avastama. Koolitunni kõrval teenib ajaloolise keskkonna õpe ka kultuuripärandi tundmise ja väärtustamise eesmärki.
Riiklike mälestistena arvele võetud kultuuripärandi registriga saab tutvuda ning erinevaid teema- ja kohapõhiseid päringuid teha Muinsuskaitseameti koduleheküljel http://register.muinas.ee.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010