A A A

Riiklik õppekava versus „meedia õppekava“

Riiklik õppekava versus „meedia õppekava“
Tiina Hiob – TLÜ Kommunikatsiooni Instituut

Meedia kui maailmapildi ja lapsepõlve konstrueerija
Inimene on sotsiaalne ja õppiv olend. Me vaatleme, jäljendame, kogeme, mõtestame, kordame, kujundame arusaamist maailmast ning mudeldame võimalikke toimetulemise viise.
Keskkond muutub – me ise muudame ja konstrueerime seda. Inimese võimuses on ka dekonstrueerida ja rekonstrueerida.
Me ei konstrueeri ainult füüsikalist keskkonda, vaid kujundame ka arusaamist ja tähendusi. Konstruktivistliku teooria kohaselt genereerivad inimesed vastastikkuses interaktsioonis teadmisi ning tähendusi vastavalt oma kogemustele ja ideedele. Konstruktivistliku pedagoogika pioneeri Jean Piaget’ järgi ei ole õppimine pelgalt teadmiste vastuvõtt, vaid sisemise tõlgendamise protsess. Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete skeemide arendamise kaudu. See tähendab, et õppija konstrueerib uusi teadmisi, tuginedes oma varasematele kogemustele ja teadmistele. Samuti mõjutab konstruktsiooni sisu kogu keskkond, kõik, mida õppija näeb, kuuleb, kogeb, tunneb, kõik, mis õppijat motiveerib ning inspireerib.

Me modelleerime igapäevases praktikas oma minapilti taas ja taas. Iga uus põlvkond sünnib uude konstruktsiooni ja tähendusruumi ning õpib juba uues keskkonnas. Vahetevahel on need muudatused eriti kiired ning põlvkondlikud erinevused suured.
Tänapäeval oleme suurte muudatuste tunnistajateks. Erakordselt kiire arenguhüppe on teinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning sellest tulenevalt kogu meediasektor. Ja hoog ei näi veel raugevat.
Meedia on mõjutanud kõiki praegusi täiskasvanuid, kuid tänaste lapsevanemate ja vanaemade-vanaisade meediaruum oli nende lapsepõlves ahtam ja kontrollitum – see oli pigem kui kitsas pilu täiskasvanutele kuuluvasse audiovisuaalsesse maailma ning piirdus piltlikult öeldes uksepraoga, kust sai vanemate teadmata hilisõhtusel ajal televiisoriekraanile kiigata. Muu meedia oli oluliselt väheatraktiivsem ega püüdnud ja pälvinud üldjuhul laste tähelepanu. Erandiks oli ehk vaid kino.
Täna pole juttu enam uksepraost – see uks on Interneti toel pärani lahti. Ligipääs kõikidele ühisesse meediaruumi on avatud ning silt uksel julgustab: „Söö mind! Joo mind!“. 9-16-aastastest Eesti lastest kasutab internetti igapäevaselt 96% (Riskid ja turvalisus internetis: euroopa laste vaatenurk, 2010).
Oleks naiivne arvata, et tänane meediaruum on ealiselt determineeritud – kindlasti mitte. Kui see siiski nii on, siis vaid väga väikeses osas ja meediaruumi internetiseerituse kasvuga väheneb see veelgi. Täiskasvanud küll püüavad meediakasutust ealiselt determineerida (nt PEGI süsteem http://www.pegi.info/et/index/id/170 ja piirangumootorid), aga samas loovad lastele vabalt ligipääsetavaid meediaformaate, mille eakohasuses on põhjust sügavalt kahelda. Näiteks seksuaalse alatooniga piltide nägemise osas on Eesti lapsed Euroopas esirinnas: 2010 aastal läbi viidud uuringu „Riskid ja turvalisus internetis: Euroopa laste vaatenurk“ põhjal oli 29% küsitletutest näinud eelnenud 12 kuu jooksul veebikeskkonnas seksipilte, 37% oli näinud seksipilte nii interneti kui ka offline-keskkonnas ja 45% nimetatud pilte näinud lastest kinnitasid, et see on neid häirinud (Riskid ja turvalisus internetis: Euroopa laste vaatenurk, 2010).
On olemas lahtine uks džunglisse, mille ellujäämisseadused ei ole riikliku õigusruumi osa.
Näiteks hilisõhtusi saateid ja filme, mida sisu tõttu peetakse lastele sobimatuks, saab igal ajal vabalt vaadata telekanalite kodulehtedelt või järgmise päeva hommikul kordusena. Ajakirjad, mis on kilesse pakitud ja poes laste eest kõrgetele riiulitele paigutatud, omavad internetis kättesaadavaid ekvivalente, sama käib sarnase sisuga audiovisuaalsete formaatide kohta. Kes otsib, see leiab.

Meedia vahendusel edastatavad turundussõnumid, mis on otseselt lastele suunatuse osas Eestis küllalt hästi reguleeritud (vt. EV Reklaamiseadus https://www.riigiteataja.ee/akt/106012011018 § 8 Lastele suunatud reklaam), kuid tegelikult kogevad lapsed kogu turundussõnumite skaalat, mille puhul päris kindlasti ei arvestata noore auditooriumiga. Samuti on igakülgselt avatud nn taevakanalid. Pealegi teavad turundajad hästi, et laste puhul toimivadki eelkõige need reklaamid, mis on suunatud pigem neist veidi vanemale sihtauditooriumile, sest lastele on omane soov olla ja näida vanem, kui nad tegelikult on ning eelkõige leiab jäljendamist vanemate laste või lausa täiskasvanute elustiil.
Ühelt poolt me kaitseme lapsi reklaamide võimaliku manipuleerimise eest ja teisalt demonstreerime täiesti avatult turumajanduse kohatist küünilisust. Ka tehnika olemasolu ja kättesaadavus ei sea ealisi piiranguid – arvuti on koduses majapidamises üldjuhul tavaline tarbeese, mis soetatakse eelkõige vanemate huve silmas pidades, kuid ka laste ligipääs sellele on loomulik. Oskused kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnika kasutamiseks omandatakse laste poolt aga motiveeritult ja kiiresti. Samalaadne „ülevõtmine“ toimub nutitelefonide, tahvelarvutite jms puhul.
Täiskasvanutena mööname, et laste arvutikasutust peaks mõistlikul määral piirama, kuid ise anname neile vastupidist eeskuju, panustades tehnilistesse rakendustesse üha enam oma isiklikke ressursse (nii raha kui aega).
Maailm oma paljususes on otseses mõttes käe-jala juures nii ajas kui ruumis. Meedia on haaranud enesele suurema rolli kui kunagi varem – kogu meie olme, kogu kultuur läbib suuremal või vähemal määral seda lõputut ning hargnevat „torustikku“, mis ühendab meid maailmas toimuvaga. Meedia ei ole lihtsalt nüüdisaegse kultuuri integraalne koostisosa, vaid selle kandev element.

„Me elame kujutluste maailmas; meie kujutlused ei ole maailma peegeldused, vaid ainult pildid meie peas, mõistmise struktuurid, mille kaudu avastame maailma ja mis juhivad meie tegevust. Kuna inimene on sotsiaalne olend, siis on suur osa neist versioonidest kollektiivsed. Selles maailmas tajutakse inimesi ja sündmusi eeskätt meedia vahendusel. Seejuures toimuvad meedia vahendatud sündmused väljaspool meie eluilma ja tajuvälja, mistõttu inimesel puudub võimalus kontrollida meediasõnumite vastavust tegelikkusele. Et aga inimeste vahetu kogemuse osa tegelikkuse tunnetamises järjest väheneb ning meedia osa tõeluse määratlemises suureneb, siis mõjutab üksikisiku mõtlemist, tema valikuid ja käitumist suuresti meedia loodud tegelikkus“ (R. Palmaru 2009).

On oluline rõhutada, et meedia poolt vahendatud tegelikkus on väljastpoolt antud konstruktsioon ja meedia toel kujunenud maailmapilt paljude eelnenud selektsiooniotsuste tulemus. Nii on meediakanali omanike, meedia eri astmete sisutootjate, vahendajate ja tarbijate teadlike ja alateadlike valikute tulemus aluseks meie individuaalsete valikute tegemisel ning arusaamise kujundamisel. Siin lõimuvad ja oponeerivad paljude tasandite erihuvid, samuti sotsiaalsed tasandid ja kultuurid.
Maailm on tulnud küll lähemale, kuid ebamäärasus pole sellest vähenenud ega tõde ja tegelikkus tingimata selgemaks saanud. Väike tüdruk, kes lippab ringi särgikeses kirjaga Kiss My Butt, väljendab visuaalselt sedasama kahepalgelist ja ebamääraste piiridega maailma.

Ühine pikk lapsepõlv – kas lapsepõlv on täna ikka olemas?
Tänaste Eesti laste lapsepõlv paistab olevat turvatud ning korraldatud. Lastel on märgatavalt rohkem õigusi kui kunagi nende vanematel ja vanavanematel ja nad on ka oluliselt kaitstumad. Laste õigusi reguleerivad ÜRO lapse õiguste konventsioon, lastekaitse seadus, perekonnaseadus, haridusseadus, koolieelsete lasteasutuste seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuste seadus, huvialakooli seadus, alaealise mõjutusvahendite seadus, noorsootöö seadus, sotsiaalhoolekande seadus, peretoetuste seadus, mittetulundusühingute seadus, kirikute ja koguduste seadus, kodakondsusseadus, vähemusrahvuse kultuurautonoomia seadus, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus jne (ÜRO lapse õiguste konventsiooni aruanne, 2000).
Käsitledes lapsepõlve mõistet konstruktivismi aluselt on see sisult pigem artefakt, sotsiaalne konstruktsioon (S. R. Steinberg 2011), mis sai iseseisva tähenduse vaid ligikaudu 150 aastat tagasi.
Keskajal osales laps täiskasvanute igapäevaelus, ilma et talle oleks osaks saanud erikohtlemine või sellised soodustused, nagu me neid tänapäeval tunneme. Arusaam, et laps on ebaküps, fragiilse maailmapildi ja piiratud mõistmisvõimega ning pidevat hoolekannet vajav tulevane täiskasvanu, hakkas levima alles ülemöödunud sajandil. Kuid tänapäeval oma lapsepõlve läbivad lapsed on aga sattunud löögi alla, sest praktikas on erikohtlemise põhimõtte järgimine üha raskem. Juba eelmise sajandi teisest poolest, mil televisioon sai inimeste igapäevaelu osaks, muutus selle praktika tulevik küsitavaks.

Positivistlik lapsepõlvekäsitlus, mille järgi lapsed on passiivsed entiteedid, kes peavad alluma täiskasvanutele oma elu otsuste osas (S. R. Steinberg 2011 tsit. Spigel, 1998 järgi, lk 7), saaks püsida vaid siis, kui püsib konstantne sotsiaalne regulatsioon ja järelvalve noorte arengukeskkonna üle. Tänased arengud lubavad selle edukuses kahelda: lastele laieneb sõnavabaduse printsiip, samuti on neil reaalne ligipääs ja ka õigus informatsioonile (ÜRO Lastekaitse Konventsioon, art.17: „Osalisriigid tunnustavad massiteabevahendite tähtsat funktsiooni ja tagavad lapse juurdepääsu mitmekülgsele riiklikule ja rahvusvahelisele informatsioonile ja materjalidele“), mida iganes me informatsiooni all ka silmas ei peaks. Meedia on omalt poolt taasloonud olukorra, kus laps saab täiskasvanute maailmas osaleda niisugusel viisil ja määral, mil nad täiskasvanute arvates vastavalt eakohasuse printsiibile osalema ei peaks ja mida seadusruum püüab kontrolli all hoida, piirata või keelata. Siinkohal ei peaks silmas pidama vaid seksuaalsusega seonduvat, sest samavõrd probleemsed võivad olla kokkupuuted vägivallaga, katastroofidega, petmisega, tõe moonutamisega, privaatsuse rikkumisega, kõikvõimaliku manipuleerimisega. Ühe näitena võiks tuua meedia poolt ülepaisutatud maailmalõpuretoorika (filmid, ennustajate artiklid meelelahutusajakirjanduses, seda ainest kasutavad turundussõnumid a la „21.12.2012 ennustatakse meie planeedile katastroofi, kas sina oled juba seksinud?“* jms). Sellelaadse sisuga teated ei jäta ükskõikseks lapsi ning noori, kelle teadmised ja kogemused ei toeta selliste sõnumite kujunemise ja levimise põhjuste mõistmist, pigem genereerivad need „lood“ ebakindlust ja hirmu.
Teiseks eeldab positivistliku lapsepõlvekäsitluse püsimine seda, et jagatavad õpetused lähtuksid tõepoolest vaid neist printsiipidest, mis on ühiskonna poolt heaks kiidetud. Ometi on tänane lastekultuur meedia toel läbi imbunud ka sootuks vastupidiste väärtuste kommunikatsioonist. Kuna meediatööstus flirdib kõigega, mis vähegi popp või noortepärane, on lapsed ja noored vastuvõtlikuks auditooriumiks ka sõnumitele, mis propageerivad antisotsiaalsust, vägivalda, ksenofoobiat, enesehävituslikkust jms. Võib näha, et ühelt poolt peetakse lapsi „liiga noorteks“ ja kaitstakse täiskasvanute ühiskonna eest, reguleerides võimalikke ohuvaldkondi, teisalt on nad turundajate ning kogu meedia huviorbiidis samaväärselt kogenud täiskasvanutega (S.R. Steinberg 2011).

Samas peab osutama ka sellele, et meediaruumis jääb lapsele vabadus valida, millest ja millisel määral ta täiskasvanute maailmast osa võtab, st tal on võimalus valida vaid meelelahutuslik ning uudishimu rahuldav osa, jättes kõrvale kõik, mis on seotud reaalse töö või vastutusega. Lapsed saavad imiteerida lapse või lemmiklooma eest hoolitsemist, aia harimist või ostu-müügi tehingute sooritamist virtuaalsetes keskkondades, imiteerides nii täiskasvanute tegevusi, kuid seejuures jäävad ebaõnnestumised reaalsete tagajärgedeta. Näiteks saab kihutada autoga või osaleda sõjalistes operatsioonides, kuid katkestada need mistahes hetkel ja mistahes tulemustega. See aga loob täiskasvanute maailmast paratamatult pettekujutelma. On kaheldav, kas sellised praktikad toetavad lastes piisavalt valmisoleku kujunemist täiskasvanueluks, pigem loovad vaid sellekohast illusiooni (nt kui laps on arvutis piisavalt Need for Speed’i mänginud, eeldab ta, et oskab ka päriselt autot juhtida).
Võime täheldada laste ja täiskasvanute maailmade lähenemist. Koos heaolu kasvuga on ka täiskasvanute ellu ilmunud mitmesugused mängulised tegevused – rollimängud (nt larp, jutumängud), sportmängud, arvutimängud (sh sõja- ja strateegiamängud, nuputamismängud, identiteedivahetusmängud), seltskonnamängud (nt paintball), simulatsioonimängud jms. Vanemad võivad mängida niisama ennastunustavalt kui nende lapsedki ja sageli on ka mängud samad (nt arvutimängud), otsekui jagataks lapsepõlve. Kahtlemata on mängiv inimene väärtus. Mäng leevendab pingeid, toetab loovust ja arendab sotsiaalseid suhteid. Samas on ilmnenud ka uued probleemid mängusõltuvuse näol, mille puhul toimetulek reaalse eluga võib olla häiritud.
Needsamad mängulised lapsevanemad kujundavad tänapäevast meediapilti, seda nii täiskasvanutele endile, aga ka lastele. Lapsed kasvavad oluliselt infantiilsemas meediaväljas kui kasvasid nende vanemad ja vanavanemad. Näidetena võib esile tuua eelkõige kommertskanalite omasaated (sh uudised nagu „Reporter“) ning laenatud formaadid („Rajalt maha“, „Sõnasõda“ jt), päevalehtede online-keskkonnad (sh Elu24, Delfi Publik) ja ajakirjad („Kroonika“). Reklaamides apelleeritakse igavesele noorusele, noor olemine on otsekui sotsiaalne norm.

Liiga palju on märgata muretut tiinekamentaliteeti. Elu ei pea muidugi olema kui viktoriaanlik pühapäevakool, aga ka mitte pidev lõtv pullitegemine, eesmärkideta ja vastutuseta“ arvab Jaak Jõerüüt („20 aastat hiljem: millist Eestit tahtsid? http://www.ohtuleht.ee/439960 19.08.2011).

Needsamad täiskasvanud, kes on loonud kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning selle rakendused ja sisu, on mänginud ülisuurt rolli tänaste laste lapsepõlve kujundamisel. Kahtlemata on olulisteks teguriteks ka teised, nii sotsiaalsed, majanduslikud kui poliitilised faktorid, kuid kunagi varem ei ole meedia roll olnud niivõrd arvestatav.

Sotsiaalne meedia kui tänase kasvukeskkonna osa
Ühiskonna muutumine sotsiaalsemaks (st sarnased kultuurilised praktikad, mis soodustavad indiviidide ja sotsiaalsete gruppide koos eksisteerimist) leiab aset tänapäeval võrgustatud, digitaliseeritud ja interaktiivses kommunikatsiooniruumis, ümbritsetud internetist ja massimeediast (Tampere 2011). Horisontaalse võrgustikupõhise ja interaktiivse kommunikatsiooni areng on loonud uue paradigma. Suhtlemine leiab aset reaalajas, piirangud suhtlemise kohale (nt riigipiirid), maksumusele (Skype) ja suhtlevate inimeste hulgale puuduvad või on minimaalsed, lisaks verbaalsele suhtlusele saab rakendada ka pildilist ja audiovisuaalset infovahetust.
Näib, et kujunemas on uudne globaalne võrgustikuühiskond ehk network society (Castells 2004), mille sotsiaalne struktuur on loodud mikroelektroonikapõhise informatsiooni ja kommunikatsioonitehnoloogiate poolt (Tampere 2011). Sellise ühiskonna liikmeskond ei kujune mitte niivõrd füüsiliste kontaktide toel, vaid pigem virtuaalselt, seotust ei piira ei aeg, ruum ega hulk, ühendavaks jõuks on pigem huvid, mentaalsus, asjatundlikkus vms. Soovi ja sobivuse korral saab põhimõtteliselt igaüks kujundada oma globaalse küla, mis on 24/7 seotud ning funktsioneeriv.
Ajakirjanduslikus ja meelelahutustööstuse mõistes on meedial (eriti sotsiaalsel meedial) võrgustikuühiskonnas äärmiselt suur roll. Kogu tööstuslik ajakirjandus püüab kaasata sotsiaalse meedia kanaleid ja võimalusi. Telekanalid on seotud interaktiivsete kodulehtede ja suhtluskeskkondadega, ajalehtedel ja ajakirjadel on lisaväljund sotsiaalsesse meediasse, raadio teeb end „nähtavaks“ interaktiivsete veebilehtede abil või otsepildina stuudiost ja lisaks on n.ö kõigega seotud blogosfäär. Twitteri piuksud trükitakse ära paberlehtedes, Facebook’i kommentaare kasutatakse reklaamides, võrgublogisid avaldatakse ajakirjades jne. Interneti, mobiilside ja digitaalse meedia levik ning mitmed sotsiaalse meedia vahendid on nende võrgustike vahel loonud horisontaalsed võrgustikud ja interaktiivse kommunikatsiooni nii lokaalsel kui globaalsel tasandil ja igal ajahetkel (Tampere 2011).
Tänane lastekultuur on sotsiaalse meedia poolt tugevalt mõjutatud. Ka siin näeme nn jagatud lapsepõlve (või siis lapsepõlve puudumise) ilminguid – lapsed ja vanemad jagavad suhtlusvõrgustikke ja on nende kaudu seotud, kommentaariumides avaldavad omi mõtteid nii lapsed, noored kui vanemad, blogimine ning blogide külastamine on samuti kujunemas ühistegevuseks, jagatakse ja laetakse alla filme ning muusikat samadest keskkondadest, sageli ka sarnaste popkultuurist tulenevate maitse-eelistuste toel.

Kui täiskasvanute puhul võib sotsiaalse meedia omaksvõtule eelneda mõningate kõhkluste ületamine, siis lapsed sukelduvad sellesse täiesti enesestmõistetavalt. 59% 9-16-aastastest Euroopa lastest ja 71% Eesti lastest omavad kasutajaprofiili mõnes suhtlusportaalis (Riskid ja turvalisus internetis: euroopa laste vaatenurk, 2010). Sotsiaalne meedia pole isegi enam paralleelmaailm – see ongi osa laste maailmast ning arengukeskkonnast ja „tänane elektrooniline lastekultuur on kiiresti kujunenud uueks laste õppimiskultuuri osaks“ (S. R. Steinberg 2011). Noored viibivad suure osa oma vabast ajast sotsiaalvõrgustikes või n-ö peadpidi meedias. See on nende sotsiaalne õpituba, kus konstrueerib (või konstrueeritakse) nende sotsiaalne õppekava.

Ka osa õpetajatest omavad kontot hetkel populaarseimas suhtlusvõrgustikus – Facebookis. Küsimus õpilase ja õpetaja Facebook’i „sõpruse“ sobilikkusest on USA Missouri osariigis, kus selline suhtlus on kohalike seaduste järgi keelatud, jõudnud kohtusse (Missouri Law … 01.08.2011; Missouri Teachers … 22.08.2011). On neid, kes peavad sellist „sõprussuhet“ kasulikuks, saamaks jälile näiteks küberkiusamisele või toetamaks usalduslikke suhteid lastega. Siiski jääb õhku küsimus, mida tänane meedia, sealhulgas sotsiaalne meedia lastele õpetab ja kuivõrd on see vastavuses riikliku õppekava õpiväljunditega. Ilmselt on raske asjakohast vastust anda. Võib kahelda, kas tänased täiskasvanud saavad „meediakultuuri õppekava“ sisu määrata või kas nad on selleks üleüldse valmis. Lapsevanematele ja kooli kasvatusprotsessile näib meedia kohati olevat ülejõu käiv konkurent.
Usaldus
Kujunenud ebamäärast ja piiritlemata kasvukeskkonda arvestades on üha rohkem põhjust rääkida usaldusest. Usaldussuhe lapse ja vanema või eestkostja/õpetaja vahel on võimalus olukorraga kursis olla ning seeläbi seda ka juhtida. Üks kaasaegseid usalduse mõiste uurijaid Piotr Sztompka on nimetanud põhjuseid, mis tingivad tänase ebamäärasuse ühiskonnas (Sztompka 1999). Antud kontekstis tuleks nimetada järgmisi:

  • Ühiskond on muutunud läbipõimunuks – ühiskonna liikmed on vastastikkuses sõltuvuses (interdependent) ning see eeldab üha suuremat koostööd, samas tuleb inimestel samaaegselt täita erinevaid sotsiaalseid rolle;
  • inimtegevus on toonud kaasa uusi ohuallikaid, sh uued (ka info- ja kommunikatsiooni-) tehnoloogiad;
  • valikute paljusus ühiskonnas muudab otsuste ennustatavuse minimaalseks;
  • riigipiiride avardumine ja migratsioon on tekitanud olukorra, kus kokkupuude võõra keele ja kultuuriga on üha sagedasem.

Laste ja nende tänase arengukeskkonna peale mõeldes võime näha, et Pjotr Sztompka poolt nimetatud ebamäärasuse allikad on käegakatsutavad ka laste maailmas. Lapsed ja neid ümbritsevad täiskasvanud on erinevates rollides: kord on õpetaja Facebook’i „sõber“, kord õpetaja/kasvataja; kord on laps õpilane, kord ekspert mingis kitsas valdkonnas (nt interaktiivsed mänguplatvormid vms). Isiklik virtuaalne avatar (kasutaja alter ego, teisik virtuaalses kontekstis), selle graafiline kujutis, mis võib olla nii kolmemõõtmeline (nt mängudes, virtuaalmaailmades) kui kahemõõtmeline (nt kasutaja ikoon internetifoorumites, online-kogukondades), võib kanda lõputult identiteete, mis esindavad erinevaid arhetüüpe (päästja-kangelane, kurjategija, sekspomm, oivik, kaunitar jne ), ka võib selle sooline identiteet olla vahelduv. Sageli on suhtluspartner anonüümne, vahel sootuks teise keele ja kultuuri kandja. Meediaruum pakub valikuid seinast-seina: kaubamärgid, elustiilid, infovalikud. Võib arvata, et sellises segaduses orienteerumine ning eneseleidmine vajab tuge. Just tuge ja mitte tingimata piiranguid, sest piire ju pole. Selle toe pakkumisel ongi usaldussuhe oluliseks eeltingimuseks.

Usaldust, mida vajatakse toimetulekuks keeruliseks ja mitmetimõistetavaks muutunud tänapäevaühiskonnas, defineerib Luhmann kui „nähtust, mis toetab ühiskonna keerukuse vähenemist“ (Luhmann 1990). Eelkõige on usaldus võtmefaktoriks võimalike riskide vältimisel. Riskikäitumine internetis on seotud piiripealsete ja tundlike teemadega, millest rääkimine või mille suhtes nõu küsimine võib tekitada ebamugavust või hirme. Lapse avatari virtuaalne riskikäitumine võib muutuda vägagi reaalseks ohuks, mida on võimalik vältida just vastastikuse usalduse ja mõistmise toel. On paratamatu, et tänane vanem või eestkostja ei orienteeru info- ja kommunikatsioonitehnikas samavõrd sujuvalt kui noored, küll aga orienteeruvad elukogenud täiskasvanud keeruliste inimsuhete džunglis ja need kompetentsid on ülekantavad ka virtuaalsesse ruumi. On ju seegi ruum inimeste poolt kujundatud ja seeläbi inimliku olemuse kandja. Vanemad (ja ka õpetajad) ei peaks takerduma tehnilistesse küsimustesse ning sellest tingituna „alla andma“, nentides, et nad ei jõua kõigest aru saada ning noori jälgida ja kontrollida. Sellises olukorras tuleb just nimelt panustada toetava ja usaldusliku suhte loomisse ja hoidmisse, mille pinnalt saab selgitada erinevaid ühiselu nähtusi inimsuhetest kuni finantskäitumiseni.

Selline hoiak võimaldab vanemal usaldada last internetiavarustesse ilma tema seljataga seismata, samuti motiveerib see internetti sukeldunud last jagama oma avastusi vanematega. Usaldussuhe peab olema vastastikune – laps peab saama usaldada vanemat, teiselt poolt aga peab ka vanem saama last usaldada. Seega ei saa sellise suhte loomine ja hoidmine olla vaid ühepoolne pingutus ja laps peab seda mõistma vaatamata sellele, et usaldussuhte eelduste kujundamisel on vanematel siiski suurem roll.
Usaldussuhte saavutamiseks on esmaseks reegliks on „olla olemas“. Vanema jaoks tähendab see oma tähtsate tegemiste katkestamist selleks, et minna ja vaadata lapse poolt leitud imelahedat arvutimängu, millest vanem võib-olla midagi ei taipa ning mis teda võib-olla sugugi ei huvita. See tähendab püüda aru saada kummalistest väljenditest, mida laps arvutist rääkides kasutab. See tähendab, et vanem peab püüdma aidata last, kes on sattunud tupikusse mõne programmi rakendamisega või tehnilise probleemiga ning pühendama oma aega ja vaimseid ressursse uue teadmise/oskuse omandamiseks. See tähendab ka suhtluse ülalhoidmist, tähelepanelikkust ning pühendumist. Ehk peab last ka julgustama ja õhutama oma internetikogemustest rääkima. Siiras küsimus „Kus sa käisid ja mis sa nägid?“ kehtib ka selle aja kohta, mis laps veetis arvuti taga, kuigi püsis kenasti oma toas. Samuti tuleb kvaliteetajaks lugeda ühine kinoskäik või telerivaatamine ning vääristada seda ühise mõttevahetusega. Üheskoos loetud laste- või noorteraamat, ühine ajakiri pakub võimaluse aruteluks või ühiseks lõbustuseks. Kõike seda saab korraldada ka koolis, näiteks arutelusid organiseerides või klassile ühise foorumi või blogikeskkonna loomisega arvamuste avaldamiseks. Ehk on lapsed valmis ühiselt rääkima oma avatari seiklustest, kogemustest, hirmudest, igatsustest, väärtustest.

Oluline on suhelda avatult ja ausalt. Kui laps kirjeldab oma piiripealseid meediakogemusi, siis on abiks vestlus, mitte loeng, ja arutlemine, mitte epistlilugemine, samuti üheskoos tegutsemine (nt internetis ostude sooritamisel, jututubadesse registreerumisel), et vältida tuima kõigekeelamist. Vanem/õpetaja saab tuua paralleele reaalse eluga, osutada seostele ja olla ise eeskujuks. See tähendab ka topeltstandardite vältimist (nt. kommentaariumides anonüümselt solvamine ning mustamine, kuid reaalses elus tehtu salgamine ning sellise käitumise taunimine). Vanemate poolt lastele eeskujuks toodavad põhimõtted peavad kehtima nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis.
Usaldussuhte tõsiseks proovikiviks on üksteise privaatsuse austamine. Kui väikelapsed on veel valmis vanematega oma salasõnu ja paroole jagama ning kaasama vanemaid oma suhtlusvõrgustikku, siis teismelised enam nii avatud pole. Võib loota, et kui vanem pole väikelapse usaldust kuritarvitanud, säilib avatus ka murdeeas. Kui laps siiski eelistab, et tema virtuaalne „mina“ on luku ja riivi taga, siis pole parata. Kui lapse käitumine reaalses elus ei põhjusta muret, siis pole vaja tema salaaeda tingimata vallutama asuda. Küll aga võib last kaasata oma võrgustikesse ning jagada nendega seoses oma kogemusi, mõtteid ning tundeid.

Kokkuvõtvalt
Aktiivsete meedialoojate ja -tarbijatena konstrueerivad täiskasvanud laste maailmapilti. Paraku on see pilt elu kõverpeegel, kandes pigem meelelahutuslikku sisu selle kõikvõimalikes ilmingutes ja ebamäärasuses. Ühine meediaruum mõjutab nii lapsi kui ka täiskasvanuid, sest lapsed lähenevad täiskasvanute maailmale ning täiskasvanud naudivad meelelahutuslikku lapsemeelsust. Piirideta meediakasutus loob lastele võimaluse osaleda täiskasvanute elus, arvestamata info ning tegevuste eakohasust ning muudab laste kasvatusprotsessi juhtimise küsitavaks.

Meediaruumi atraktiivsus ja kerge kättesaadavus kujundab konkurentsisituatsiooni, kus kooli ning klassitoa õpetus- ning kasvatusfunktsioonil on oht jääda marginaalseks. Meediapõhine „elukool“, kus on esiplaanil meediatootjate kommertshuvid, kaldub devalveerima neid väärtusi, mille nimel pedagoogid igapäevast tööd teevad. Vanemate ja õpetajate üks võimalus kujunenud olukorras juhtiva rolli haaramiseks peitub informeerituses, mis omakorda saab realiseeruda lapse ja täiskasvanu usaldussuhte toel. Teades, mida lapsed teevad, kus nad käivad ja kellega ning millest räägivad, saab selle info siduda reaalse elu seaduspärasuste ning sajanditepikkuse teadmusega, seda ka ilma spetsiifiliste meediarakenduste oskusteta. Teisalt saab sellekohaste oskuste ja teadmiste toel suunata laste meediakäitumist ning infovalikuid – internetiavarustes leidub piisavalt uut ja vajalikku, mis aitab last ette valmistada iseseisvaks, julgeks ja loominguliseks eluks.

Vaatamata sellele, et lapsevanema, hooldaja või õpetaja võimalused lapsele meedia poolt konstrueeritud õppekava sisu määramiseks ja kontrollimiseks on praktikas piiratud ning teoreetiliselt küsitavad, on täiskasvanutel siiski kohustus teha kõik võimalik selleks, et tagada laste jaoks tingimused ea- ja asjakohase maailmapildi kujunemiseks ning toetada korrastatuse loomist ebamäärasuses.
Seda püüdu tuleks lastega jagada ning käia seda teed usalduslikult koos.
* Mainitud reklaam (2008) toetas Lifestyle’s kondoomide müüki, olles eetris ajal, mil seda said näha ka lapsed. Tarbijakaitseametisse (TKA) saabunud kaebuse menetluse tulemusena soovitas TKA reklaami nõukoda seda reklaami näidata eetris hilisemal ajal ja mitte lastesaadete vahel.
Võimalikud teemad ühisteks aruteludeks õpilastega:

  • Kas virtuaalne maailm on/saab olla põhimõtteliselt erinev reaalsest maailmast?
  • Kes loovad tänast meediamaailma ja virtuaalset ruumi (muuhulgas ka laste jaoks)? Millised võiksid olla nende huvid ja taotlused?
  • Kas virtuaalses ruumis saab sinu avatar olla olemuslikult täiesti erinev sinu „päris minast“?
  • Miks võib inimene vajada oma avatari ja sellesse kiinduda? Millised eelised ja millised ohud võivad selles sisalduda?
  • Kas ja kuidas avalduks inimese avatar siis, kui virtuaalset ruumi poleks olemas?
  • Kas sa oleksid valmis tutvustama oma avatari sõpradele? Vanematele? Kui mitte, siis mis sind takistab?
  • Miks kommenteeritakse internetiväljaandeid pigem anonüümselt? Kas ja kuidas väljendub anonüümne kommenteerimine reaalses elus?
  • Miks levivad kommertsmeedias kiiresti ja laialt nn kollased uudised (pop-staaride ja teiste avaliku elu tegelaste lood meilt ning mujalt, kuulujutupõhised uudisnupud, paparazzi-fotod jmt)?
  • Miks konstrueerib/disainib meelelahutuslik ajakirjandus nn staare (Nõia-Ints, staarfotograaf Galetin, bravuuritar Saagim)? Kas ja kuidas on nad tänase lastekultuuri osa?
  • Millised märksõnad iseloomustavad tänaste laste lapsepõlve? Kui paljud neist on seotud meediarakendustega?
  • Millised on elu põhiväärtused ja kas need on kehtivad ka virtuaalses ruumis? Kas ja kuidas need väärtused peegelduvad tänapäevases meedias (arvutimängudes, anonüümsetes kommentaarides, filmides, blogides jm)?
  • Kelmid ja vargad – kas ilma internetita oleks neid maailmas vähem?
  • Kas ja miks tundub filmitegelase – sarmika varga – pääsemine politsei käest õnnelik lõpuna? Kas see oleks nii ka päriselus?
  • Kas lahtiriietumisel ja alastusel aknal (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses) ning lahtiriietumisel veebikaamera ees on sisulist vahet? Millised on sellise käitumise võimalikud tagajärjed?
  • Kui laps/noor vajab abi ning tuge langetamaks otsuseid virtuaalses ruumis, siis kust ta seda leiab? Kas usaldus lapse ja täiskasvanu vahel on vaid täiskasvanu huvides? Kuidas luua ning hoida usaldussuhet täiskasvanuga?

Esmast praktilist lisalugemist :
Lastele:

Lapsevanemale:

Õpetajale:

Viited: