Koostajad ja sisutoimetajad Hellar Lill, Reelika Semjonov
ISBN: 978-9949-487-85-1
Halvasti õpetatud laps on
tarkusest kaugemal kui see,
keda üldse pole õpetatud.
Jean-Jacques Rousseau, „Émile“.
1990. aastate lõpus õpetati Eestis riigikaitset üksikutes koolides üksikute õpetajate initsiatiivist ning riigikaitseõpetusest kui ametlikust valikainest polnud juttugi. Praeguseks aga kasvab järjest enam nende koolide arv, kes tunniplaanis riigikaitseõpetusele ruumi leiavad.
Kuivõrd riigikaitsest sai õigusaktiga sätestatud valikaine 2010/2011 õppeaastal, on ka riigikaitseõpetuse aineraamat esimene omataoline, kuid kindlasti mitte viimane. Teemasid, mida oleks tarvilik riigikaitseõpetuse raames mõista, selgeks saada ning läbi arutada, jätkub veel mitmeks raamatuks.
Käesolevasse aineraamatusse on valitud teemad, mis esmapilgul võivad tunduda lihtsad ja kergesti käsitletavad, ent on õpetajate kogemuse põhjal õpilaste jaoks huvitavad ja mõistetavad. Just viimane ongi aineraamatu keskne taotlus – käsitleda teemasid nii, et see ärataks teismelises huvi ja soovi ise uurida, avastada uut ning ennast proovile panna.
Ma tean sust rohkem! – No ja siis?
Õpetaja edukust ei määra alati tema teadmiste hulk, vaid see, kuidas ta oskab ja suudab õpilased teemasse kaasa haarata ja neid õppima suunata. Õppimise tulemuslikkuse tagavad erinevad õppemeetodid ja õpikeskkond, mis arvestavad uudishimuliku noore huvidega. Edukas õpetaja tunneb huvi selle vastu, kas ja kui palju õpilased õpivad, mida nad mõistavad ja millest nad päris täpselt aru ei saa. Kui leiame õpilase kontrolltööst vastuse, et külm sõda tähendab sõda, mis toimub talvel, peaks see iga õpetaja omaenda meetodite suhtes valvsaks tegema. Raamatute sisu ümberjutustamisel pole mõtet, sest noored oskavad ise lugeda. Õpetaja panus peaks olema probleemsete nüansside väljatoomine, (provokatiivsete) küsimuste püstitamine, kaasamõtlemisele ärgitamine. Pigem tuleks lasta noortel endil teadmise loomisega vaeva näha. Seda paremini saavad nad asjast aru, suudavad seda tulevikus meenutada ja kasutada.
Aktiivne õppija
Õppimist soodustab ja toetab õppija enda aktiivne osalemine. Kuivõrd riigikaitseõpetusega kujundatakse noore inimese positiivne hoiak oma riiki ja valmidus vajadusel Eestit kaitsta, siis on õpetaja roll olla mitte niivõrd faktiteadmiste edasiandja kui suunaja, et õpilane saaks ise kujundada oma arusaamad ja hoiakud. Riigikaitseõpetuse tund võimaldab noorel inimesel vaadata ühiskonda, ajalugu ja tänases maailmas toimuvat senisest avaramalt. Arutledes, uurides, aga ka õpetaja ja kaasõppijatega vaieldes kujuneb aktiivne õppija, kes osaleb ise oma arusaamade kujundamisel. Teadmised on olulised, kuid oluline on ka oskus arutleda, rahumeelselt oma arvamusi esitada ning kaaslasi ära kuulata. Kõike seda ei pruugi noor kodust kaasa saada, mistõttu on eelnimetatud sotsiaalsete oskuste arendamine oluline just koolis.
Näited, näited, näited
Üksnes 45-minutilise loenguga varaküpsete noorte tähelepanu ja huvi üleval ei hoia, kuid seda saab huvitavaks muuta illustreerivate näidetega. Mida rohkem näiteid igapäevaelust, seda kergem on õpilasel uut infot varemõpituga seostada ning seeläbi mõista ja meelde jätta. Riigikaitseõpetuse teemade seotust igapäevaeluga aitavad mõista teemakohased raamatud ja filmid. Nii võiks sõjaajaloos koduse ülesandena ette näha sõjateemalise filmi vaatamise või raamatu lugemise (näiteid vt Sõja käsitlemine riigikaitseõpetuses).
Häälesta, motiveeri
Kui õpilane ei tunneta ega mõista õpetaja poolt edastatava info vajalikkust ja kasulikkust endale, siis hajub ka tähelepanu. Noor inimene kuulab ja paneb tähele siis, kui tal on huvi ja motivatsioon seda teha. Õpetaja ülesanne on leida õige häälestus, et kiiresti tüdinevad õpilased kaasa mõtlema suunata.
Lähme klassist välja
Õppimine ei pea toimuma klassiruumis. Erinevalt teistest õppeainetest on riigikaitseõpetuse puhul võimalik tund tavaelule lähemale viia. Õpikeskkonnale pakuvad vaheldust välilaagrid, käigud muuseumidesse, lahingupaikadesse jms. Näiteks Eesti Kaitseväest ja kaitseväeteenistusest rääkides võiks külastada Kaitseväe väljaõppekeskusi, et tutvuda ajateenijate eluoluga. Sõjaajalootunni ideaalseks õpikeskkonnaks on lahingupaigad või sõjamuuseum. Samuti saab topograafia ja orienteerumise põhitõed selgeks kooli ümbrust avastades.
Väärtushoiakute kujundamine
Noorel inimesel on vajadus ennast kellegagi samastada. Kui põhikoolis on selleks enamasti sõbrad ja klassikaaslased, siis gümnaasiumis lisanduvad rahvas ja riik. Nii kujuneb noorel mõistmine, et riigi püsimise nimel on oluline ja vajalik ka tema panus.
Oleks ekslik arvata, et noore inimese väärtusorientatsioon kujuneb iseenesest ja välise eeskujuta, seepärast on õpetaja suunav funktsioon väga oluline. Gümnaasiumis toimuva väärtuskasvatusega kujundatakse noore inimese positiivne hoiak oma riiki. Siin saab kool ja õpetaja paljugi ära teha näiteks riiklikke tähtpäevi tähistades. Oluline on ka märgata koolisiseseid hoiakuid ja konteksti, mille raames räägitakse ühiskonnas ja riigiasjades toimuvast. Noor inimene jälgib täiskasvanuid teraselt ning kujundab selle põhjal oma arusaamad ja hoiakud. Ilma kooli ja kodu suunamiseta saab digipõlvkonna väärtuskasvatajaks internet ja massimeedia. Kooli, õpetaja ja perekonna ülesanne on noorele selgitada, kuidas tänapäeva tõde ja õigust mõista.
Üheks võimaluseks noorte väärtushoiakute kujundamisel on positiivsete eeskujude toomine. Selleks võiks riigikaitseõpetuse tundidesse kutsuda missioonil viibinud kaitseväelasi, Kõrgema Sõjakooli ja Lahingukooli õppureid või vene keelt emakeelena kõnelevaid kaitseväelasi. Missioonil viibinud kaitseväelastega kohtumine võimaldab noortel arutleda selliste väärtuste üle nagu solidaarsus ja vastutustunne, ning aitab mõista, et julgeoleku tagamine maailmas ei ole ainult suurte ja tugevate ülesanne, vaid ka Eesti panus on oluline ja arvestatav. Kohtumine vene keelt emakeelena kõnelevate ohvitseride ja allohvitseridega pakub positiivset eeskuju just venekeelse gümnaasiumi noortele ja näitab, et ka nende haridus ja tööpanus on Eesti riigikaitsele tulevikus vajalikud.
Esimene aasta
Riigikaitseõpetuse algaastatel andsid seda ainet sageli entusiastlikud kehalise kasvatuse või ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad, siis pärast riigikaitseõpetuse kui valikaine kehtestamist riiklikus õppekavas on koolidesse siirdunud ka kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid, kes ei pruugi õpetajaametis veel päris kogenud olla.
Käesolev aineraamat on mõeldud abimaterjaliks eelkõige neile, kes alles alustavad riigikaitseõpetajana. Esimene aasta on õpetajale ennekõike otsingute aasta, mis võib tähendada ebakindlust ja ebamäärasust, sest õpilased panevad uue õpetaja proovile ning kooli juhtkond ootab ja eeldab elupõliste pedagoogidega võrdväärset paberitööd.
Mitmekesiste õppemeetodite kasutamine nõuab õpetajalt nii teadmisi ja oskusi kui ka pealehakkamist ja loomingulist lähenemist. See tähendab, et noore inimese õpetamise ja kasvatamise kõrval tuleb ka õpetajal endal õppida ja kasvada.
Õpetaja töö ei tähenda pelgalt teadmistelünkade täitmist, vaid noorte kujundamist isiksusteks, kes mõistavad, et just nende kindlameelsus, tugevus ja tarkus tagavad oma riigi püsimise ka siis, kui otsustajateks on tänased noored ise. Jõudu teile selleks, head õpetajad!
Reelika Semjonov, Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna haridusnõunik
Laiapõhjaline riigikaitseõpetus: mis on ühist riigikaitse, matemaatikal, kehalisel kasvatusel – Reelika Semjonov
Õppeprotsessi kirjeldus
Sõja käsitlemise metoodika riigikaitseõpetuse raames – Hellar Lill
Naisõpetaja roll riigikaitse õpetamisel – Mari-Liis Mänd
Välilaagri õpitulemused – Rasmus Lippur
Orienteerumistundide õpikeskkond ja läbiviimise metoodika – Deevi Ots
Riigikaitseõpetuse mõju ajateenistuse paremaks mõistmiseks – Janno Isat
NATO A ja O riigikaitseõpetuse õpilasele – Anu Eslas
Autorid