Celia Roose, Võru Muusikakool, 2010
Regilaul on olnud aastasadu Eesti aladel elanud inimeste igapäevane kaaslane töötegemisel, viljakuse mõjutamisel, meelelahutamisel jne. Regilaul on oma olemuselt funktsionaalne, tema pärisosaks on muutumine – teisenemine vastavalt ajale, kohale ja inimestele.
Riikliku õppekava ainevaldkond „Kunstiained” toetab regilaulu õpetuses kajastuvaid väärtusi. Need on eneseväljendusoskus, isikupära teadvustamine, oskus uurida varasema kultuuripärandi varasalvi ning valmisolek leida muutuvates oludes uusi lahendusi.
Regilaulu süstemaatiline ja mitmekülgne õpetus kooli muusikatunnis aitab õpilasel põhikooli lõpuks omandada loovtegevuse ja eneseväljenduse kogemusi, tunnetada oma loomingulisi võimeid ning väärtustada isikupäraseid ja keskkonnasäästlikke lahendusi. Meie arhailiste laulude maailm aitab noorel inimesel väärtustada, hoida ning arendada Eesti kultuuri ja tunnetada vastutust kultuuritraditsioonide säilimise eest.
Ungari muusikapedagoog György Kádáar on öelnud: „On raske uskuda, et isik, kes ei valda oma rahva helikeelt, võiks süveneda ja leida näiteks Etioopia hõimumuusika sümboleist universaalseid tähendusi.”(Kádár 1994).
Eesti kõrghariduses pole muusikaõpetajate ettevalmistamisel pööratud piisavalt tähelepanu pärimusmuusika erinevate žanrite tutvustamisele, rääkimata nende õpetamisoskustest. Kõrgkoolide õppekavades esinevad küll üksikud ained, mis annavad ülevaatlikke teadmisi, kuid oskuste ja julguse saavutamiseks tuleb muusikaõpetajal teha väga palju iseseisvat tööd. Meie laulutraditsiooni varieeruva loomuse ja piirkondlike eripärade tõttu ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat nn „tuumregilaulu”, mida kõik Eesti koolilapsed peaksid oskama. Samas on oluline anda muusikaõpetajatele juba õpingute käigus praktilisi oskusi regilauludega tegelemiseks, et toetada laulmise ja loomise mõnu. Oluline on tutvustada lastele meie oma esivanemate kultuuritraditsiooni nii, et neil tekiks sellest osasaamise kogemus ja rõõm. Regilaul ei ole esituskunst, vaid osalemiskunst.
Regilaulu teisenev olemus ja roll loomingulise kasvamise toetamisel
Regilaulud on kogutud Eesti Rahvaluule Arhiivi, neid on analüüsitud ja süstematiseeritud erinevatesse liikidesse ning tüüpidesse, arhiivimaterjalide põhjal on välja antud hulgaliselt erinevaid rahvalaulukogumikke ja -antoloogiaid. Laulude liigitused on mitmekihilised; näiteks võib tuua kalendritähtpäevade laulud, mis omakorda liigituvad tähtpäevade kaupa, nt kevadpühade kiigelaulud. Iga üleskirjutatud või salvestatud laul on omaette terviklik variant. Sisuliselt sarnased variandid moodustavad laulutüübi, nt „Kutse kiigele”, „Kiige katsumine”, „Hea kiik”, „Kirp kiigel” jne. Ühe tüübinimetusega laule võib leida mitmest kihelkonnast. Nii rikkalikust regilauluvaramust leiab iga õpetaja kindlasti endale ja õpilastele meeldiva laulu, lähtudes nt piirkondlikkusest.
Regilaulu õpetamisel on oluline mõista laulu mõtet ja funktsiooni. Sellest tulenevalt valitakse laulu toon (helistik), tempo, tugevus jne. Meie laulutraditsioonis on laule, mille abil on lihtne tekitada laululoomise võimalus. Need on laulud, mis ei saa kunagi valmis ning mida lauldes saab varieerida erinevaid lugusid ehk ahelaid, nt laulutüübid „Onnimanni”, „Imed”, „Kits karja” jne.
Igale regilaulule on võimalik lisada oma panus, selleks annab võimaluse regilaulutraditsioonis levinud mõttekorduse ehk parallelismi põhimõte, nt traditsioonilised värsiread:
kui mina hakkan laulemaie,
siis jääb küla kuulamaie,
valda, see jääb vaatamaie,
ning juurde mõeldud värsiread sama mõtte jätkamiseks:
maakonda mõistemaie,
inimkond imestamaie
Kui lugeda ühe laulutüübi piires erinevaid tekstivariante, tuleb ette teisenemisi, see omakorda annab ideid, kuidas loomisega ka ise hakkama saada. Nt laulutüübi „Loomine” puhul on palju erinevaid võimalusi loo sissejuhatamiseks ja lõpetamiseks. Lugu võib alguse saada merepühkimisest või õunapuu kasvamisest vms; järgnevalt lendab lind kas põõsa või kiige külge; pesa ehitamise, munade munemise, haudumise ja poegade pillutamise protsess on kõikidel lauluvariantidel sarnane, on vaid murdelised ja poeetilised erinevused; lõpus saavad poegadest enamasti päike, kuu ja tähed, kuid on ka variante, kus linnupoegadest saavad ema, isa, pillimees või kivi.
Õpetaja võib võtta igal aastal repertuaari ühe „Loomiselaulu”, kuid iga kord otsida eelmisest erineva või ulatuslikuma variandi. Nii jääb lugulaul õpilastele meelde erinevalt ja rikkamana ning annab neile ainest ka ise laulu luua. Päris regilaululoojaks saab see, kes on paljude lugude kaudu kogunud vormelite (poeetiliste sõnaühendite) pagasi, mille abil vastavalt vajadusele uusi tekste improviseerida.
Kooli muusikatund on võib-olla paljude laste jaoks ainus võimalus selle vanade põnevate lugude maailmaga tutvust teha. Sellepärast on kogu regilauluõpetus vaja läbi kaaluda pikas perspektiivis. Tuleb leida lauluvara, mida saaks igal aastal teisenditega täiendada. I klassis võib nt selgeks õppida kindlad värsid „Mardilaulu” tsüklist (sisselaskmine, õnnesoovimine), järgmistel õppeaastatel saab seda pikendada (kust mardid on tulnud, andide küsimine, teeleminek). Nõnda uusi osasid ja juba õpitud osades uusi mõttekordusi lisades saab kinnistada mardikombestikku ning luua ka ise sobivaid värsse lisaks.
Õppimine meeldimise kaudu. Mälu ja matkimine
Béla Bartók: „Rahvaviis eksisteerib tegelikult ainult hetkel, kui seda esitatakse, ainult seda esitava inimese tahte ja esitustava läbi. Loomine ja esitamine lähevad siin segi sellisel määral, mis kirjutatud muusika puhul on täiesti välistatud.”
Aegade algusest peale on väikesed inimesed õppinud täiskasvanute eeskujul ja see protsess on olnud hõimu- või perekonnasisene. Kui õpetaja ise regilaulu väärtustab, on oma esituses hea ning veenev, siis on kindel, et õpilased saavad sellest sütitust ja tahavad osaleda ning õppida. Kuna regilaulu lauldakse loomulikul viisil peast, siis kaasneb sellega ka alati kohapeal loomise võimalus.
Pärimusmuusika viljelemine on Eestis kõvasti edenenud, välja on antud hulgaliselt CD-sid ja DVDsid, mida on huvi ja isu tekitamiseks hea kasutada. Valdavalt koosneb tänapäeval salvestatud ja välja antud materjal regilaulu töötlustest. Siinkohal on väga oluline, et õpetaja tutvustaks lisaks seatud loomingule ka arhailist materjali ehk allikat. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et olles õpilastele tutvustanud nii vana arhailist laulu kui ka selle tänapäevaseid seadeid, valitakse sageli uuesti kuulamiseks just autentne vanapärane esitus. Viimases on ka rohkem informatsiooni: viisi teisenemised, murdesõnad, hääldus, naturaalne laulutoon, kõlavärvid ja midagi veel, mida on raske sõnadega kirjeldada. Tänapäevased esitused on sageli kantud kaasaegsete muusikastiilide mõjust (džäss-, rokk-, pop- ja koorilaul). Laste õpetamisel on hea alustada tänapäevase regilaulutõlgenduse kuulamisega, kuna see tekitab neis äratundmist ning huvi. Sealt edasi on juba lihtne liikuda arhailise materjali poole, seda kuulata ja analüüsida.
I kooliastmes peetakse oluliseks ühehäälset laulmist, mis sobib suurepäraselt ka regilaulude muusikalise maailmaga. Mitmehäälsust esineb ainult Kagu-Eestis: kõikidele tuntud seto laulutraditsioon killõ ja torrõga ning Lääne-Võrumaa burdoonlaulud. Regilauludele omane heterofooniline mitmehäälsus, kus samaaegselt kõlavad ühe viisi erinevad variandid, on tuntud kõikjal Eestis. Selline laulmine on loomingulises mõttes vägev väljakutse, kuid põhikooli muusikatunnis on selle rakendamine ehk liialt keeruline ja aeganõudev.
II kooliastmes lisandub õppekavva kahehäälne laulmine. Ka siin saab rakendada regilaulu, kuna Lõuna-Eestis on lisaks burdoonlauludele levinud kohatine kahehäälsus, nt refräänis kas’ke, kus tekib tertsiline hargnemine:
Regilaulu komponendid: tekst, viis ja esitus
Iga lauldud tekst on ainukordne. Hea laulik ei laulnud ühte ja sama laulu kunagi täpselt samamoodi. Lauldi mälu järgi, laulu iga kord uuesti luues. Laulmiseks võeti ainest hetkeolukorrast, ümbritsevast loodusest ning inimestest. Laulikud on olnud laulmise käigus loovad, mõnikord kätkeb üks laul mitut erinevat lugu, teinekord on lauldud vaid üks fragment laululoost, mis mõjub samuti terviklikult.
Folkloristid on teinud põhjaliku töö regilaulude süstematiseerimisel, liigitamisel ja tüpologiseerimisel. Tänu sellele on huvipakkuvate regilaulude leidmine tänapäeval lihtne – vajalikku teemat saab otsida juba kindla laululiigi hulgast. Ühe regilauluteksti puhul tasub alati lugeda sama laulutüübi erinevaid tekstivariante.
Regilaulu teksti olulisemad tunnused on algriim ja mõttekordus. Värsimõõt on 8-silbiline. Regilaulu teksti esitamine õpetab meid kuulama ja analüüsima oma emakeelt, tajuma välteid ja keele rütmi.
Eesti keeles on rõhk esimesel silbil, mis võib olla kolmes pikkuses – I, II või III vältes.
Kuna III välde ehk ülipikk silp taandub ka pika silbi mõiste alla, siis jääb kaks pikkust – lühike (I välde) ja pikk (II ja III välde).
Regilaulu värsimõõt on neljaosaline ehk neljajalgne trohheus, milles vahelduvad pikad ja lühikesed silbid. Tunnetatav on ka rõhkude vaheldumine, kuid sellest olulisem on silbi pikkuse arvestamine.
Skeem:
Sõnade seadmisel värsiritta arvestatakse ainult esimese silbi pikkust
Kõik rõhulisele värsijala osale langevad silbid on pikad.
3-silbiliste sõnade puhul tekivad rõhkude osas harilikult nihked ja siis on tegemist sõnadega, mis on I vältes.
Kalad ja meresta on mõlemad lühikese algussilbiga.
Mõlema sõna algused satuvad värsimõõdus kohasesse (lühikesse) positsiooni, nii tekib rõhunihetega laulmine. Sellise värsirea kohta öeldakse ka murtud värss. Neid ei esine küll sageli, kuid sellele vaatamata on taoline silpide jagamine tunnuslik pea igale regilaulule. Lõppriimilises rahvalaulus seevastu on rõhulised silbid alati meetrumi rõhulisel osal, sõltumata silbi pikkusest.
Murtud värssi saab esitada kahel erineval moel, rõhutades kas värsimõõdu rõhulisi osi või sõna rõhulist osa. Rõhu valik sõltub laulu liigist ja funktsioonist. Jutustavates lauludes saab rõhutada sõnarõhke, seevastu töö-, käigu- jm lauludes, kus laulmist saadab ka rütmiline tegevus, tuleb rõhutada värsimõõdu rõhulist osa.
Sõna alguse silbi pikkust arvestatakse värsi seadmisel, esitamisel kõlavad kõik silbid tihtipeale ühepikkuselt.
Regilaulu üks olulisemaid poeetilisi ja vormilisi võtteid on mõttekordus. Üldjuhul on mõttekorduste hulk juhuslik, mõnikord puudub see üldse, teinekord aga võib kogu laul koosnedagi pelgalt paarist mõttest, millel on hulgaliselt kordusi. Iga värsirida kannab endas terviklikku mõtet ning järgnev rida võib olla sellesama mõtte ümberütlemine ehk mõttekordus.
Sageli sisaldab iga värsirida ka algriimi (sama häälik või häälikud sõnade alguses). Tavaliselt moodustab algriimi sõnade paar.
Näiteks osa laulust „Ühtelaulmine” (Haljalast); märgitud on peavärss (PV) ja mõttekordused (MK) ning algriim (paksus kirjas):
PV: Ühte lähvad meie hääled,
MK: meie hääled, meie meeled,
MK: ühte sünnivad südamed,
MK: ühte laulud laugenevad.
PV: Nii kui oleks toonud üksi eite,
MK: üksi eite, üksi taati,
MK: üksi hauduja harinud,
MK: üksi kandija kasinud,
MK: üksi naine näinud vaeva.
PV: Ühel piimal meid pietud,
MK: ühel võil meid võerutatud,
MK: ühel kakul kasvatatud,
MK: ühel leival lepitatud.
Regilauluviise on oluliselt vähem kui tekste ning tekstid ja viisid ei ole sageli omavahel seotud. Mõnes kihelkonnas on levinud kõigest paar-kolm tüüpviisi, millega lauldi kogu repertuaari. Mõni laulik on kõiki laule esitanud vaid ühel viisil. Ka kooli muusikatunnis võib kasutada vaid teatud tüüpviise ning laulda nendel erinevaid tekste – see kinnistab laste viisipidamisvõimet.
Viisi vorm on seotud värsirea pikkusega. Kui viisi ulatus on ühe värsirea pikkune (järgilauljad kasutavad eeslauljaga täpselt sama viisi), siis on viis üherealine.
Viisi, mille muutuv pikkus on kahe värsirea pikkune, nimetatakse kaherealiseks viisiks.
Et laps rahvalaulu omaks võtaks, on väga oluline lasta tal laulmises ja laulu loomises kohe osaleda ning kaasa teha ja mõelda. Et see kergemini toimuks, on I kooliastmes hea valida vaid üherealised viisid, II kooliastmes jätkata alguses üherealistega ning hiljem lisada kaherealisi viise. Kaherealiste viiside puhul tuleks leida viisid, mis on meeldejätmiseks ja järgilaulmiseks loogilised.
Lõuna-Eesti lauludele on iseloomulik refrääni olemasolu. Tihtipeale on need ühesõnalised – katri, marti, pühi, kas’ke, kuid on ka pikemaid – seep sale proo, villa kombali, elle-elle leelo-leelo jne. Refräänidega laulude kasutamine muudab laulmises osalemise veelgi lihtsamaks ja kaasahaaravamaks.
Regilaulude esitamisel on mõned tunnuslikud põhimõtted, millega tuleb arvestada, et regilaul kõlaks regilauluna.
Kõige kindlam viis traditsioonilise esitusstiili omandamiseks on kasutada arhiivisalvestisi, nt CDkogumikku „Eesti rahvalaulude antoloogia”. Nende põhjal saab jälgida konkreetse lauliku stiili, analüüsida tooni, hingamist, intonatsiooni, varieerimist, kaunistusi, tempot, hääldamist ja väldete laulmist.
Raamatust õppimisel peab teadma mõningaid nüansse:
- enamik regilauluviise on kirja pandud G-duuris või e-mollis; see on folkloristide kokkulepe, mitte laulude esitamise kõrgus. Laulule tuleb leida sobiv helistik lähtuvalt laulu sisust ja esitajate võimetest;
- sageli on regilaulu teksti kohale kirjutatud vaid üks viisivariant, nt esimesel värsireal lauldud viis. Laul muutub elusamaks, kui viisis kasutada teisendusi;
- kaherealiste viiside puhul on viisiridade alla paigutatud erinevad värsiread. Eeslaulja ja kooriga laulmisel on kordamise aluseks üks värsirida, s.t eeslaulja laulab värsi esimesel viisireal, koor kordab sama värssi jätkuva erineva viisiga;
- kirjapandud tekst ei ole alati n-ö kaanon, tekste võib lühendada või pikendada, oluline on jätta alles loo sisuline loogika.
Regilaulu esitamisel tuleb lähtuda laulu sisust ja funktsioonist. Näiteks karjase huikeid tuleb esitada võimalikult kõrges tessituuris, samas unelaule võimalikult madalas. Laulu funktsioon määrab nii esituse kõrguse, tempo kui ka tugevuse.
Regilaulu esitamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata häälikute laulmisele. Rahvalaulu puhul jagatakse häälikud võrdselt, nt sõna „lind” hääldatakse li-nd. Seevastu koorilauluõpetuses kasutatakse vokaali peegeldust, kui üks silp jaguneb mitmele noodile. Sõna „lind” hääldatakse koorilaulus li-ind ehk pikendatakse i-d. Taolist laulmisviisi erinevust peab regilaulu puhul alati jälgima ja meeles pidama!
Selgitamist vajav iseärasus regilaulu laulmises on hingamine. Klassikalise fraasi puhul toimub hingame alati fraasi lõpus, kuid regilaulus tuleks just värsilõpp täita laulmisega. Nii koori kui ka eeslaulja ettehaarav sisseastumine (leegajus) näitab, et laul kulgeb katkematult. Igaühele meenub kindlasti mõni näide lapsest, kes lauldes hingab just seal, kus tal õhk otsa saab, laulab ehk mõned silbid sissepoole hingates ning jätkab laulmist. Samal põhimõttel toimub ka hingamine regilaulus, väikesed varieerumised esinevad üksi- ja summaslaulmisel/kooslaulmisel. Üksi lauldes tuleb üles leida oma loomulik hingamine, mis ei pruugi alati kattuda värsirea lõpuga.
Rahvalaulu õppimise meetodid
Rahvalaulu kõige traditsioonilisem ja loomulikum omandamine toimub pere- ja hõimuringis. Tänapäeva elurütme arvestades on kurb tõsiasi, et enamikes kodudes ei ole laulmine enam kombeks, liiati siis veel regilaulude laulmine ning loomine. Sestap on kooli muusikaõpetaja missiooniks anda lastele ülesanne kaasata laulude õppimisse ka koduseid. Näiteks luua mõnele laulutüübile oma variant või lausa uus lugulaul.
Õppida saab ka traditsioonikandjate käest, käia neid vaatamas, kuulamas ning üritustel osalemas. Tänapäeval toimub palju huvitavaid kontserte, rahvamuusikapäevi, festivale jm üritusi, kus on võimalik osaleda. Õpetaja võib väljasõite korraldada ise või anda ülesande mõnele perele. Alati on tähtis saada laste kogemuste kohta ka arvamus ja analüüs.
Tänapäeval on käepärane kasutada erinevaid salvestisi, nii arhiivimaterjali kui kaasaegseid tõlgendusi. Õppeprotsessi juures on kõige tähtsam see, et õpetaja tutvustab õpilastele nii allikat kui ka seda, kuidas allikat on interpreteeritud.
Regilaulu puhul kõige vähem informatsiooni sisaldab n-ö raamatulaul ehk kirjapandud tekst. Erinevatest kogumikest laule otsides ja leides tuleb eelnevalt tutvust teha regilaulu traditsiooniliste esitusstiilidega.
Loodan, et käesolev kirjutis inspireerib muusikaõpetajaid süvenema regilaulu, mis on meie kultuuri tüvitekst. Lõpetuseks nõustun Zoltán Kodály sõnadega: „Traditsioonid pakuvad palju võimalusi, esialgu muud vaevalt vaja läheb.”
Soovituslik kirjandus
Eesti rahvalaulud. Antoloogia I-IV (1969-1974). Ü. Tedre (toim.). Tallinn: Valgus.
Kõivupuu, M. (1999). Tsirr-virr lõokõnõ. Võro Instituut.
Tampere, H. (1956-1965). Eesti rahvalaule viisidega I-V. Tallinn: Valgus.
Tormis, V., Tedre, Ü. (2007). Uus regilaulik. Tallinn: SP Muusika.
Elektroonilised aadressid:
http://www.folklore.ee/laulud/erla
http://www.folklore.ee/Kannel/
http://www.folk.ee/kultuurilaegas/
Viidatud kirjandus
Kadar, G. (1994). Kas tahame iseseisvuda ka kultuuriliselt. Tallinn: Haridustöötajate koolituskeskus.
Roose, C. (2003). Kooli folkloorikogumik. Tallinn: Avita.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0