Kersti Lepajõe
Refereerimine ja referaat
Refereerimine on kuuldud või loetud teksti seletamine. Referaadi olemusse kuulub, et see on kirjutatud teise olemasoleva teksti põhjal. Referaadiga antakse ülevaade algupärasest tekstist uuele kuulajale-lugejale selges ja kokkusurutud vormis. Referaadi kirjutajal on selgitaja roll ja ühtlasi ka selgitaja vastutus, refereerija peab järgima alusteksti täpselt. Ta on teabe vahendaja uues suhtlussituatsioonis, mis sünnib referaadi kirjutaja ja lugeja vahel.
Referaadi olemusse kuulub selgitav alge, see tähendab, et refereerija võtab endale vastutuse referaadi teksti osas. Referaadiga püütakse vahendada alusteksti objektiivselt ja kogu materjali hulka ja ainest silmas pidavalt. Hea referaadi põhiomadused on:
- selgitav suhe alusteksti;
- täpsus;
- hõlmab kogu alusteksti materjali;
- tihedus;
- selgus
Selgitav alge ja täpsuse nõue tagavad referaadi objektiivsuse. Refereerides alusteksti ei tohi kirjutaja sinna lisada oma nägemusi ega kommentaare. Objektiivse referaadi stiil on märkamatu, neutraalne. Refereeritava teksti stiiliomadused taanduvad referaadis neutraalseteks. Oma stiilivalikuid lisada ei saa. Alusteksti stiili täpne järgimine võib lugeja vahel viia hoopiski valedele järeldustele. Kui refereerija tahab tuua välja autori stiili omapära, siis saab ta referaati tuua sisse tsitaate.
Referaat ei tohi alusteksti kopeerida, kirjutatust tuleb otsida keskset ideed ja see tuleb oma sõnadega edasi anda. Tekst peab olema loogiliselt edenev, selle laused peavad olema selged ja arusaadavad. Tavaline on, et referaadi pikkus on umbes 10% alusteksti mahust.
Kui refereerimise puhul on oluline selgitav alge, siis on selge, et kõiki tekste ei saa selgitada neid tõlgendamata. Kõige paremini sobivad refereerimiseks igasugused tarbetekstid. Ilukirjandustekstid ja esseed kaotavad refereerimisel suure osa oma väärtusest.
Referaadi keel on selge ja arusaadav. See on eriti oluline, sest referaadi põhieesmärk on info vahendamine. Tekst ei saa laskuda liigsetesse detailidesse – edasi tuleb anda vaid peamine.
Referaadi tihedus ja kõikehõlmavus tähendavad, et kirjutaja vahendab olulist ja jätab kõrvale ebaolulise. Mis siis ikkagi on oluline ja mis ebaoluline? Kõige tavalisem viis on, et leitakse lõigust kõige olulisem info ja refereeritakse seda. Selline refereerimise viis tuleb kõne alla siis, kui tekst on jaotatud temaatilisteks lõikudeks. Teksti väline graafiline pilt ei pruugi aga kooskõlas olla temaatiliselt kõige olulisemaga. Niisiis ei pruugi teksti väline vorm anda vihjeid selle kohta, mis on tekstis oluline.
Refereerija ülesanne on otsida üles teksti põhisõnum ja hoolitseda selle eest, et see saaks vahendatud. Referaadi tegija peab alustekstist aru saama. Ta peab tajume tekstis valitsevaid tähendussuhteid ja säilitama need ka referaadis. See aga ei tähenda teksti välise ülesehituse järgimist.
Referaatide sagedasemaid vigu
- Tähendussuhete rikkumine. Hea refereerija võib muuta asjade käsitlemise järjekorda, kuid mõistetevahelisi seoseid, põhjuse ja tagajärje suhteid näiteks muuta ei saa.
- Tarbeteksti üldine omadus on selgus – üheselt mõistetavus. See tähendab, et tekstil on selge tähendus ja see peaks väljenduma lausete teemaosas. Kui referaati tehakse mehhaaniliselt, nii et kõigi lõikude tähtsam info asetatakse järjestikku, siis võivad tekstis käsitletavad mõisted omavahel seguneda.
- Olulist ei rõhutata, kõlama jääb liiga palju ebaolulisi detaile. Kui järgitakse ainult teksti pindstruktuuri, siis võib referaati tulla liigseid kõrvaldetaile, mis põhisõnumit koormavad.
- Ebaolulise lisamine põhjustab selle, et referaat tundub raskena ja edeneb aeglaselt. Kui lausete teemaosad on liiga spetsiifilised, siis takerdutaksegi liialt detailidesse. Teksti muudab raskepäraseks ka fraaside ja lausete pikkus. Kui uus aines pannakse lause algusesse teema-positsiooni, siis see edendab teksti.
- Ka liigne referaadi tiheduse taotlus võib põhjustada ebaselgust. Referaat pole enam loetav ja arusaadav. Refereerija ülesanne on iga uue tekstis esineva asjaolu tutvustamine.
- Eriti täpne peab olema arvamustekstide refereerimisel. Oluline on, et ka referaadiks säiliks arvamusteksti dialoogilisus: muud käsitlused ja kirjutaja hoiakud peavad selgelt vastanduma. Olulisem on muidugi kirjutaja enda praegune nägemus ja see peaks ilmnema ka referaaditekstis.
Referaadi sõnastusest
Referaadis pole keelatud lähteteksti väljendite kasutamine. Tuleb ainult tajuda seda, kas need on stiililt sobivad ja kas need on olulised. Heas referaadis on otseseid laene suhteliselt vähe.
Tavaline on metateksti kasutamine referaadis. Kõige sagedasemad väljendid on:
Kirjutaja järgi …
Autori arvates …
Sellele lisaks tõdeb autor …
Kokkuvõtteks tõdeb autor …
Selliseid väljendeid võib kasutada, kuid seda ei pea ilmtingimata tegema. Väljendid sobivad referaadi selgitava olemusega. See mõjub objektiivsena ja kõneleb sellest, et refereerija võtab endale vastutuse algtekstis sisalduva info vahendamise eest. Refereerija ei saa aga ise seisukohti võtta, näiteks Minu arvates on artikkel ….
Laenata võib kahte moodi – otseselt või kaudselt. Kõige tavalisem neist on kaudne – refereerimine, mis sisult tähendab tihendatud kokkuvõtte tegemist. Mida kogenum on uurija, seda paremini suudab ta refereerida algallikaid ja panna need töötama oma eesmärki silmas pidavalt. Algajad muudavad vaid mõne sõna ja arvavad, et see on refereering. Tegelikult on pigem tegemist tsiteerimisega. See on toormaterjal, mitte korralik refereering. Tsiteerimise puhul on põhimõtteks, et seda kasutatakse vähe, tsitaadid on võimalikult lühikesed ja neid kasutatakse vaid siis, kui autori ütlemisviis on sedavõrd omapärane, et seda ei õnnestu refereerimisega edastada.