Endel Rihvk, 2010
Algklasside tööõpetuse ainekavades (mida aastakümneid tavatseti nimetada programmideks) on alati olnud esindatud ka need teemad, mis sisuliselt on seostatavad hilisema tehnilise tööõpetusega (tehnoloogiaõpetusega) II ja III kooliastmes. Aastakümneid tagasi olid sellisteks teemadeks tööd metallkonstruktoriga ja vineeritööd. Kaasaegsed ainekavad osutavad meisterdamisele puit-, metall- ja plastmaterjalidest. Paraku on nii varasematel aegadel kui ka tänapäeval jäänud nende teemade käsitlemine algklasside tööõpetuse tundides vaeslapse ossa. Võib üsna kindlalt väita, et enamikus koolides neid teemasid vähemasti praktiliste tööde vormis läbi ei võeta. Sellele vaatavad üldjuhul läbi sõrmede nii koolide juhtkonnad kui ka hariduse kontrollorganid. Ilmselgelt on kõnealusel olukorral objektiivsed põhjused, mis lubavad kõigil asjaosalistel üht osa riikliku ainekava suunistest teisejärguliseks pidada.
Töötingimused
Olulisemaks argumendiks, mis sunnib õpetajat ainekava seda osa eirama ja võimaldab vajadusel oma teguviisi põhjendada, on asjaolu, et nn kõvade materjalidega on väga keeruline, kuid paljudel juhtudel ka lausa võimatu, viia praktilisi töid läbi tavalises klassiruumis koolilaudade taga. Enamasti nõuab nende materjalidega toimetamine vähemasti võimalust vajadusel toorikut kinnitada ja massiivset alust, millel on võimalik rakendada löökkoormusi (nt metalli õgvendamisel või puidu naelutamisel). Seega läheb vaja erikonstruktsiooniga töölaudu, mis loogiliselt peaksid olema paigutatud eraldi ruumi – algklasside tööõpetuse kabinetti. Sellised kabinetid on olemas pea kõikides Põhjamaade koolides, kuid meil pole nende loomisele kunagi tõsist tähelepanu pööratud. Eelmise riigikorra lõpukümnendil üritati asjaga algust teha Narva linnas ja mõnes Tallinna koolis, kuid uuemal ajal pole koolides enam sellele tähelepanu ja küllap ka materiaalseid ressursse jagunud.
Esmapilgul tundub, et nimetatud teemadel saaks algklasside tunde läbi viia õppetöökodades, mis on ju olemas kõikides põhi- ja keskkoolides. Paraku ei tule aga seegi lahendus enamikul juhtudel kõne alla. On ju õppetöökodades enamasti 10–15 töökohta, kuid algklassi õpetaja peab andma tundi korraga tervele klassile. Samuti on vanematele õpilastele mõeldud töölauad algklassi õpilaste jaoks liiga suured ja kõrged. Lisaks on algklassides otstarbekas panna tööõpetus tunniplaani ühe akadeemilise tunni kaupa, mitte paaristundidena nagu keskastmes. Kui aga 45 minuti jooksul ette võtta ülekolimine võõrasse õppekeskkonda, siis võtab olukorraga kohanemine, sisseelamine ja organiseeritud lahkumine sedavõrd palju aega, et tegelikuks tööks enam aega peaaegu ei jäägi.
Teine oluline põhjus, mis pärsib kõvade materjalide kasutamist algklasside tööõpetuses, on seotud vajaminevate töövahendite eripäraga. Kui paberi ja tekstiilmaterjalide töötlemiseks vajaminevaid töövahendeid ja materjale kannavad õpilased ise kaasas, siis pole ju mõeldav, et saagi, vasarat, tange, puittoorikuid ja muid taolisi töövahendeid õpilased kaasas kannaksid. Pealegi on vajaminevate töövahendite hulk tunduvalt suurem, kui niinimetatud pehmete materjalide puhul. Seega peaks kõik vajaminevad töövahendid muretsema kool, st õpetaja. Kuigi neid vahendeid on tänapäeval kauplustes külluses ja need pole ka ülemäära kallid, on kõige vajamineva muretsemine õpetajale siiski lisakoormus, sest õppemeistri ülesannete täitmise eest ju algklassi õpetajale lisatasu ei maksta. Asja komplitseerib mõningal määral ka see, et algklasside õpetajad on enamasti naisterahvad, kel kõnealuste tööliikidega tegelemiseks pole piisavalt ettevalmistust ega kogemusi. Tallinna Ülikoolis on klassiõpetajatele käsitöö didaktika aines nende töödega seotud probleemidega tutvumiseks ja praktikumide läbiviimiseks ette nähtud 12 tundi, kuid see pole ilmselt piisav inimeste jaoks, kes ise pole isegi põhi- ja keskkoolis õppides taolist laadi töödega kokku puutunud.
Kus on väljapääs?
Eespool öelduga ei taha allakirjutanu väita, et I kooliastmes pole üldse võimalik läbi viia töid, mis eeldavad eriotstarbeliste töökohtade ja töövahendite kasutamist, ja et need teemad tuleks ainekavast välja visata. Vastupidi. Selles vanuseastmes on õpilastel (eelkõige just poistel) küllalt suur huvi nende tegevuste vastu, mida kodudes teevad sageli just isad või vanaisad. Käelise tegevuse mitmekesistamine selles vanuseastmes mõjub soodsalt nii lapse arengule kui ka sügavama huvi tekkele mitmete tulevases kutsetöös vajalike oskuste omandamise vastu. Hea tahtmise korral on võimalik eespool kirjeldatud takistused kõrvaldada. Üheks suhteliselt hästi toimivaks lahenduseks on frontaalse töökorralduse (kus kõik õpilased teevad sama tööd) asendamine grupiviisilisega. Selleks tuleks tavalises klassiruumis sisustada 2–4 töökohta kõvade materjalidega töötamiseks ja kõik õpilased töötaksid neil järgemööda. Samal ajal kui suurem osa õpilasi tegeleb vastavalt õpetaja juhenditele paberiga, papiga, tekstiilmaterjalidega vms, proovivad 2–4 õpilast oma tahtele allutada puitu, metalli või plastmaterjale. Nii saavad ühe õppeveerandi jooksul kõik õpilased vähemalt ühes tunnis katsetada oma käteosavust teist liiki töövõtete sooritamisel.
Praktikas eeldab ka see variant vähemasti ühe kahe-, kolme- või neljakohalise töölaua muretsemist, tööriistadega komplekteerimist ja materjalide hankimist. Kui klassiruum on kitsas, siis võiks see laud olla hõlpsasti kokkupandav, nii et seda saaks vahepeal paigutada lähimasse kõrvalruumi. Mõistagi nõuab see õpetajalt ka tundide teisiti planeerimist ja vastavat didaktilist käsitlust. Kogu klassile tuleb väiksema grupi jaoks vajaminev teave edastada korraga, sest igas tunnis ei jätku kahe erineva töö sissejuhatavaks juhendamiseks aega. Selleks et õpetaja räägitu ja näidatu ülejäänud õpilastel enne tegelikku tööleasumist meelest ei läheks, tuleks olulisimat aeg-ajalt üle korrata, analüüsides samaaegselt juba töö lõpetanud grupi õpilaste tegevust ja töötulemusi.
Siinkohal võiks mõne sõnaga rääkida ka tööesemete valikust. Arvestades I kooliastme õpilaste vanust ja nappe tööoskusi, ei ole mõistlik neile kavandada töid, millel on tänapäevases mõistes tähelepanuväärne utilitaarne otstarve. Pigem tuleks orienteeruda lihtsatele mänguasjadele ja dekoratiivse suunitlusega esemetele. Kui tuua ajalooline paralleel, siis ei vestnud ka karjapoisid omal ajal pehmetest toorestest puuokstest mitte niivõrd tarbeesemeid kui mänguloomi ja vilepille. Tänapäeval võiksid nende kõrval tööesemetena kasutust leida koostemängud (pusled), dekoratiivsed stiliseeritud lilled, seinakaunistused, jõulupuuehted jms. Niisugused tööesemed annavad lisaks muule ka võimaluse kaasata õpilasi nende tööesemete kavandeid iseseisvalt koostama või täiendama. Nii seostub käsitöö küllalt hästi kunstiõpetusega. Tööesemete näidiseid võib leida mitmesugustest lastele mõeldud meisterdamise raamatutest, kusjuures pole eriti oluline, millises riigis need on välja antud ja mis keeles kirjutatud. Mõningaid selliseid raamatuid on ilmunud ka Eestis. Eelkõige võiks õpetaja eeskuju võtta E. Linnu ja E. Rihvki koostatud õpikust „Meisterdamine algklassides”, kuhu on paigutatud valik puidust valmistatavate tööesemete jooniseid ja tööjuhendeid.
Töövahendite muretsemine
Töölauaks saab kõige hõlpsamalt kohandada kahe- või neljakohalise puidutöölaua (tisleripingi) plaadi, kui selle jalgade kõrgus sobitada vastavaks algklassi õpilaste kasvule. Tähtis on mõistagi see, et sellel laual peavad tõrgeteta töötama suru- ja käigukruvid. Kui sobilikku puidutöölauda ei õnnestu hankida, siis tuleb tellida puidutöökojast täispuidust paksu (50–60 mm) plaadiga laud, mille külge saab kinnitada kauplustes eraldi müüdavad kinnitus- ja surveseadised. Kõige primitiivsemaks töölauaks sobib isegi piisavalt lai ja paks plank, millele töö ajaks kinnitatakse otse alla surukruvidega kaks taburetti. Kui töölaua plaat pole piisavalt paks ja massiivne, siis oleks otstarbekas klassi tuua veel üks puupakk läbimõõduga 250–400 mm.
Töövahendid võib jaotada individuaalseteks ja üldkasutatavateks. Üldkasutatavatest töövahenditest piisab ühest sellise väikese grupi puhul, kuid individuaalseid peaks olema üks iga töökoha kohta.
Järgnev loetelu vajalikest individuaalseist käsitöövahendeist ei vaja erilisi kommentaare.
1. Peenehambaline leht- või roogsaag pikkusega kuni 400 mm.
2. Jõhvsaeraam koos kümnekonna saelehega.
3. Kannaga puitnurgik.
4. Vestunuga.
5. Väike käsihöövel.
6. Viilide komplekt (keskmise raidega lapik-, kolmkant- ja ümarviil).
7. Naaskel.
8. Vahetatavate otsikutega kruvits.
9. Lihvklots, mille külge saab lihvpaberi kinnitada.
10. Vasar kaaluga 150 grammi.
11. Puitvasar.
12. Väikesed naelatangid.
13. Lapik- ja ümartangid.
14. Lõiketangid.
15. Märknõel.
16. Kärn.
17. Plekikäärid või tugevad majapidamiskäärid, mida hiljem ei kasutata pehmete materjalide (riide, paberi jne) lõikamiseks.
Üldkasutatavate töövahendite puhul on aga vajalikud mõned selgitused.
1. Järkamisrenn. See abivahend võimaldab tükeldada puitliiste soovitud pikkuses täpse nurga all. Saagimisharjutuste puhul ei ole selle kasutamine vajalik ega ka otstarbekas, kuid tööesemete valmistamisel tagab see hea kvaliteedi ka neile õpilastele, kelle oskused ei ole veel vajalikul tasemel. Järkamisrenn võiks olla töölauale kinnitatud eraldi kohas, nii käiksid õpilased selle juures vajaduse korral. Nii jääb ära ajakulu renni ümberpaigutamiseks ühelt töökohalt teisele.
2. Akutrell koos spiraalpuuride komplektiga. Mistahes esemete valmistamisel on vaja materjalisse avasid süvistada. Väiksemaid avasid saab pehmemasse materjalisse süvistada naaskliga, kuid enamikul juhtudel sellest tööriistast ei piisa. Täpse läbimõõduga ava moodustamiseks kasutatakse puure, mis on vaja pöörlema panna. Aastasadu kasutati selleks otstarbeks puurivänta ja hilisemal ajal ka käsitrelli, kuid tänapäeval on nende kasutamine mitmel põhjusel lõppenud. Sageli pannakse puurid pöörlema kas puurpinkide või elektritrelli abil. Algklassi laste puhul ei ole puurivända või käsitrelli kasutamine mõttekas, sest väheste töökogemuste puhul on kvaliteetse tulemuseni jõudmine vähetõenäoline. Samas ei ole algklassides ilmselt otstarbekas soovitada ka puurpinki või elektritrelli, kuid väikesegabariidiline akutrell on piisavalt lihtsalt käsitsetav ja ka ohutu tööriist. Veelgi parem oleks see, kui akutrelli kinnitamiseks vertikaalasendisse oleks spetsiaalne statiiv, mida mõnikord kauplused pakuvad.
3. Algklasside õpilaste jaoks on üheks sobivamaks töövõtteks lehtmaterjali saagimine jõhvsaega. Paraku aga nõuab selle töövõtte omandamine piisavalt palju harjutamist, milleks grupiviisilise töökorralduse juures ei pruugi aega jätkuda. Sel juhul aitaks lapsi motiveerida ja nende tööhuvi ergutadaelektrilise jõhvsae kasutamine. Neid tööriistu toodetakse tänapäeval piisavalt palju ja see pole ka ülemäära kallis.
4. Kuna puidutööde juures tuleb aeg-ajalt detaile kokku liimida, siis võiks üldkasutatavate töövahendite hulgas olla ka mõni erineva suurusega surukruvi.
Lisaks eespool loetletud töövahenditele võib valitud tööde iseloomust lähtuvalt vaja minna veel muidki individuaalseid ja üldkasutatavaid töövahendeid, mille samuti peaks hankima kool.
Materjalid
Algkoolilastele kasutamiseks antavad materjalid peaksid olema piisavalt lapsesõbralikud, kerged ja lihtsalt töödeldavad. Sellisteks võib puitmaterjalidest nimetada erineva profiiliga liiste, kuubikuid, risttahukaid ja kettaid. Lehtmaterjalidest lisanduvad siia spoon ja erineva paksusega vineertoorikud. Liiste, spooni ja vineeri saab hankida ehitusmaterjalide kauplustest, kuid sobivaid kuubiku- ja risttahukakujulisi klotse ja kettaid võib lasta ette valmistada II ja III kooliastme õpilastel tehnilise tööõpetuse tundides. Maakoolide õpilastele saab puitmaterjale varuda ka otse loodusest, sealjuures koos õpilaste endiga. Võsast ja kraavipervedelt lõigatud paju- ja sarapuupulgad, lepa ja toominga oksahargmikud on suurepärased materjalid vestmiseks.
Metallmaterjalidest sobivad õpilastele tööks pehmetest metallidest (alumiiniumist, vasest, messingist) traadid läbimõõduga kuni 2 mm ja samadest metallidest plekid paksusega kuni 0,3 mm. Palju kasutusvõimalusi pakuvad ka vinüülkattega traadid, mida toodetakse telefoni- ja elektrijuhtmeteks. Sellist traati saab harutada elektri- ja sidetööde juures tekkinud jääkidest.
Plastmaterjalidest on lastele jõukohane töödelda ujukite ja soojusisolatsiooni materjalina kasutatavat kõvemat sorti vahtplasti, kuid kaubanduses aparaatide pakenditesse lisatud ülipehme vahtplast on väga halvasti lõigatav ja vormitav. Lehtplastidest on sobivamad mitmesugused seina- ja põrandakattematerjalid. Mõningateks töödeks sobib hästi ka orgaaniline klaas (nn pleksiklaas).
Uute materjalide kasutamise kõrval saab algklasside tööõpetuses edukalt ka materjale taaskasutada. Puitmaterjali saab hankida erinevatest taarakastidest, millega transporditakse meile lõunamaiseid puuvilju. Ära saab kasutada välja tõstetud väikelaste võrevoodeid, kapisahtleid ja muid väikesegabariidilisi mööbliesemeid. Mõnd neist on vaja lasta väiksemaks tükeldada kooli õppetöökojas. Metallmaterjalidena kuluvad marjaks ära mitmesuguste pakendite sidumistraadid, jookide plekkpurgid, teeküünalde ümbrised jne. Plastmaterjalide puhul ei tohiks kahe silma vahele jätta seda, kui keegi kusagil tahab minema visata vanu vinüül-grammofoniplaate. Need sobivad väga hästi kasutamiseks plastitööde juures.
Lisaks põhimaterjalidele vajatakse kõvade materjalidega töötades ka nn lisamaterjale.
1. Lihvpaber – soovitatavalt teralisusega 80, 100 ja 120.
2. Naelad – läbimõõduga 1–2 ja pikkusega 20–40 mm.
3. Liimid – PVA-liim puidu ja kontaktliim metalli ja plasti liimimiseks.
4. Värvid – vesialusel toonvärvid, guašš- ja nn lateksvärvid.
5. Puidukruvid – läbimõõduga 2–3 mm ja pikkusega 12–15 mm.
6. Metallikruvid ja mutrid – keermega M3 ja M4.
See loetelu ei ole ammendav. Tööde iseloomust lähtuvalt võib vaja minna veel muidki materjale, nt nööri, kasetohtu, nahka vms.
Töökorraldus ja ohutuse tagamine
Töö nn kõvade materjalidega on mõnevõrra komplitseeritum kui tekstiili- ja paberitööd, sest töövahendid vajavad oskuslikku käsitsemist ja ka materjalide ebaõige käitlemine võib põhjustada ebamugavusi endale ja kaasõpilastele. Asja komplitseerib seegi, et grupiviisilise töökorralduse puhul liigub osa õpilasi aeg-ajalt ühelt töökohalt teisele, põhjustades sagimist. Seetõttu peab tunnis olema sisse seatud täpne kord. See saab alguse tööriistade otstarbekast paigutusest. Individuaalselt kasutatavad tööriistad peaksid olema paigutatud kasti, sahtlisse või kappi selliselt, et igaühel neist on oma koht (pesa, varn). Eelistatuim neist variantidest on tööriistade paigutamine kappi, riiulitele või varnadesse, sest nii on õpetajal lihtsam nende kohalolekut kontrollida. Liiati kipub sahtlitesse või kastidesse kogunema laaste ja puru, mida on tülikas puhastada. Klassi on otstarbekas üles riputada graafik, kus märgitakse ära igale õpilasele määratud töökoht ja -aeg. See aitab vältida vaidlusi teemal, kes ja millal viimati grupis töötas ja kelle kord on kätte jõudnud.
Enne tööle asumist tuleb õpilastele põhjalikult selgitadatöövahendite ohutut käsitsemist, sest osa töövahendeist on teravad (saed, naasklid, vestunoad), ja ebaõigete töövõtetega võib õpilane end vigastada. Nii ei tohi saagimise alustamisel saelehte juhtida sae hammaste lähedalt sõrmega, vaid selleks otstarbeks tuleb kasutada puuklotsi. Naaskliga ei tohi hakata avaust süvistama käes hoitavasse toorikusse, vaid see tuleb asetada töölauale ja suruda naaskliga laua suunas. Vestunoaga tuleb kasutada töövõtet, kus nuga liigub enesest eemale selles suunas, kus ei ole teisi õpilasi. Naelutamisel on otstarbekas väikesi naelu kinni hoida paksema pabeririba abil, millest nael on läbi torgatud. See riba eemaldatakse enne naela lõplikku kinnilöömist.
Väga oluline on jälgida, et iga õpilane, kes grupiviisilisel töökohal töötas, selle oma töö lõppedes korralikult koristaks. Selleks peaks iga töökoha juures olema hari ja kühvel. Omaette probleemiks võib kujuneda see, kui klassis on üks elektriline jõhvsaag. Siis võivad õpilased sootuks loobuda lehtmaterjali käsitsi saagimisest ja hakata trügima elektrilise sae ümber. Selle vältimiseks tuleks kehtestada teatud reeglid: nt selline, et elektrilise saega saab igaüks sooritada ainult teatud tööoperatsioonid, või siis lubatakse seda kasutada ainult püüdlikumatel preemiana. Mõistagi peab see õpilane, kes elektrilisel jõhvsael viimasena töötas, ka selle töökoha hoolikalt koristama.
Eespool antud soovitusi ei ole igal algklassi õpetajal sugugi lihtne ellu rakendada. See nõuab piisavalt energia- ja ajakulu. Samas on kord loodud baas nn kõvade materjalide töötlemiseks kasutatav palju aastaid ja see võimaldab ainekava täita täies mahus. Mõistagi oleks palju ökonoomsem see, kui koolis leitaks võimalus eraldada üks ruum algklasside tööõpetuse kabinetiks ja sisustada see kõige vajaminevaga. Seal saaks kõik I kooliastme klassid järgemööda läbi viia kõnealused tunnid.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli tehnoloogia valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-9-7