2010
Tiina Selke, Tallinna Ülikooli Kunstide Instituut
Ly Tammerik, Gustav Adolfi Gümnaasium
Plokkflöödi õpetamise ajaloost Eestis
Plokkflööti on Eesti koolides kasutatud enamasti klassivälises töös. Juba 1930. aastatel pööras selle instrumendi võimalustele muusikakasvatuses suurt tähelepanu Riho Päts. 1970. aastatel katsetati Heino Kaljuste ja Heino Jürisalu initsiatiivil plokkflöödimängu klassitundides. Taas pöörduti plokkflöödi õpetamise juurde 1991. aastal Heino Kaljuste ideedele toetuvas ainekavas. Kaasaegsed purunemiskindlad ja vähem hooldamist nõudvad klassitööks sobivad plastikflöödid on meelitanud üha rohkem muusikaõpetajaid rühma-plokkflöödi juurde. Pilli kasutamine on piirdunud üksikute õpetajate initsiatiiviga. Puuduvad ühtne kaasaegne metoodika ja lähenemisprintsiibid, niisamuti repertuaar.
Kui 2002. aasta muusika ainekava on muusikalise põhitegevusena välja toonud pillimängu, siis 2010. aasta ainekava esitab juba konkreetsed plokkflöödiõpetuse eesmärgid ja õpitulemused.
Esmaste mänguvõtete omandamise kõrval soovitatakse I kooliastmes kasutada plokkflööti valdavalt kaasmängudes. Rütmilis-meloodilised improvisatsioonid ja omalooming kujutavad endast aga juba iseseisvaid pillilugusid. II kooliastmes on soovitatud edasi arendada plokkflöödi mänguvõtteid ning rakendada omandatud oskusi erinevates pillikoosseisudes. III kooliastmes on tähelepanu keskmes õpilase omalooming ning musitseerimine erinevates pillikoosseisudes.
Rühmatöö metoodika
Plokkflöödi õpetamise metoodika klassitingimustes erineb individuaalõppest, kuid ei tähenda tehniliste oskuste minimeerimist, vaid rühmatöö organiseerimist ja diferentseeritud õppe võimaluste loomist. Pilli õige hoid, hingamine, keele- ja sõrmetöö nõuded on samad mis individuaalõppes. Rühma pilliõpet võiks võrrelda laulupeoks valmistumisega, kus lauljad ei ole enamasti professionaalid, aga nende vokaaaltehniline eesmärk on sama mis professionaalsetel lauljatel. Ka pilliõppes püüdleme täiusliku tehnika poole, kuid sarnaselt koorilauljale püüame väheste tehniliste oskuste juures osaleda musitseerimises ja tekitada huvi tehniliste oskuste täiustamise vastu.
Rühmas musitseerimine toetab oluliselt õpilaste koosmusitseerimise oskusi, ühise hingamise tunnetust ning kõlatugevuse kuulamisoskust.
Eesmärgid
Plokkflööt on üks tore väike pill, mida saab alati kaasas kanda. Ja igati jõukohane juba esimeses kooliastmes õppimiseks.
On ju teada, et millest vaimustub õpetaja, sellest vaimustub ka õpilane. Kui õpetaja on tunnis õhinaga asja seletamas, on ka õpilased hakkamist täis ja nende tahtmine midagi uut omandada on väga suur.
Pillimäng rikastab alati muusikatundi. Plokkflöödimäng on aga üks parimaid võimalusi häälejuhtimise oskustelt vähem võimekatel õpilastel end muusikatunnis tähtsa ja vajalikuna tunda.
Kogemused plokkflöödi kasutamisel klassitunnis on näidanud, et plokkflöödiõppe üheks olulisemaks tulemuseks on noodilugemisoskuse praktiline omandamine. Äärmiselt oluline on seejuures anda õpilasele võimalus kuulata ennast rühmas, mille kaudu kujuneb muusikalise koostöö ja kommunikatsiooni oskus. Tuleb siiski rõhutada, et see on lapse jaoks väga keeruline tegevus, kuna ta peab samal ajal mõtlema nii keeletööle, hingamisele kui sõrmestusele. Pillimäng arendab märkimisväärselt lapse koordinatsiooni.
Plokkflöödimänguga on hea toetada laulmist ja liikumist, aga pillimängu saab seostada ka käelise tegevusega, nt valmistada ise erinevatest materjalidest vilepille (pajuvile, savivile jms).
Praktilisi näpunäiteid alustamiseks
Motivatsioon
Ainult mänguvõtete õpetamine ei vii soovitud eesmärgini, kui eelnevalt ei ole räägitud õpilaste ja vanemate motiveerimise vajadusest. Vanemate huvi ja toetav hoiak määrab suuresti lapse motivatsiooni. Seetõttu on soovitav enne alustamist lastevanematele kõnelda õpetamise põhimõtetest ja vanemate osast selles protsessis. Oluline on selgitada:
- emotsionaalset suhet pilliga – pill kui sõber, tegelemine sõbraga, oma märk pillil, pilli hooldamine;
- vajadust kodus pilli mängida, eriti kinnisilmi või pimedas pilli sõrmitsemist;
- toetust ja mõistmist eriti siis, kui laps soovib päevatööst väsinud vanemale ette mängida/näidata oma töö tulemusi;
- et rühmatöö tulemused on aeglasemad kui individuaalõppes; et plokkflööt on vaid üks mitmest tunni muusikategevusest;
- et kodune töö on tunnis läbitu kordamine, et lapsevanemal pole vaja last kodus õpetada;
- toetavat suhtumist ja huvi lapse omaloomingu vastu;
- et pillimäng võib olla tulevikus lapse eneseväljenduse ja võimaliku emotsionaalse enesemaandamise (heaolutunde saavutamise) vahend.
Algus
Plokkflöödi õpetamist tuleks alustada pilli ehituse tutvustamisest:
- võtame pilli keerates lahti;
- kuulame, mis häält teevad pilli üksikud osad;
- paneme pilli keerates kokku. Väga tähtis on pilli tasakaalustatud hoid. Soovitav on mängida püsti seistes. Kui õppimine toimub aga istudes, tuleb rõhutada istumist sirge seljaga, seljatoele toetumata. Jalad peavad olema maas (tasakaalu hoidmiseks soovitavalt üks jalg pisut eespool) ja käed kehast eemal. Pilli nurk keha suhtes võiks olla ca 45°. Pilli huulik on suus poolest saadik. Kui mainida, et niimoodi istuvad pillimehed, järgivad õpilased neid korraldusi meeleldi.
Mängimise asend
See on õpilastele põnev mänguline kogemus. Selgitame ka pilli puhastamise vajadust ja võtteid. Suurem huvi pilli hooldamise vastu tekib siis, kui igaüks ise valmistab pilli puhastuspulga. Selleks sobib näiteks puidust grillipulk, mille otsa võib liimida riideriba ja kinnitada see niidiga.
Tunnidistsipliini hoidmisel on oluline, et õpilased ei paneks pilli kohe suule ega hakkaks pilliga vilistama. Hea võte on pilli huuliku toetamine lõuale ja samal ajal sõrmede töö harjutamine hääletult (vt näide 1).
Seda võtet tuleks kasutada kogu õppeprotsessi vältel. Nii on võimalik õpetajal jälgida õiget sõrmestust ja alustada koosmängu alles siis, kui enamus klassist seda valdab.
Näide 1.
Näide 2.
Sõrmede asend
Paneme pilli ülemisele esimesele augule vasaku käe nimetissõrme ja katame alumise pöidlaava vasaku pöidlaga. Nimetame selle esimese sõrme võtteks. Parema käe pöial toetab pilli 4. ja 5. sõrmeava kohalt altpoolt, hoides pilli tasakaalus. Teised parema käe sõrmed „kummarduvad” pilli sõrmeavade kohale. Lastele tuleb rõhutada, et sõrm katab ava sõrmepadjakesega ja et sõrmed on pisut harali (vt näide 2).
Järgnevalt püüame pilli kätte võtta ja leida õige sõrme asukoha kinnisilmi. Seda tegevust kordame mitu korda, kuna esialgu valmistab raskusi õige käe (vasaku) ja sõrmeava leidmine pillil.
Õpilastele peab aeg-ajalt meelde tuletama, et parem käsi toetab pilli, kuigi mängitakse ainult vasaku käe sõrmedega.
Hingamine ja keeletöö
Enne, kui alustada puhumist, on soovitav katsetada puhumistugevust pehme keeleatakiga (keelelöögiga) silbil „düü”. Pilli huulik on samal ajal lõual ja sõrmed pillil.
Eriti hästi aitab puhumistugevust visualiseerida mäng (A4 formaadis) paberilehega: puhuge silbil „düü” paberilehele vaikselt nagu pehme suvetuul, nii et paber ei liigu, ja siis tugevalt nagu sügistuul, nii et paberileht liigub. See mäng õpetab last kontrollima väljahingamist ja väldib ülepuhumist. Ülepuhumine tekib liiga tugeval väljahingamisel, millega kaasneb kõrgem intonatsioon. Ilusa tooni eelduseks on selge keeleatakk „düü” (konkreetne algus) ja ühtlane puhumistugevus.
Hea võte keeleataki harjutamiseks on ka kajamäng düü-silbil, milles õpetaja ütleb rütmiliselt lühikesi motiive ja õpilased kordavad kajana. Pilli huulik on samal ajal lõual ja sõrmed pillil. Selle tegevuse kaudu õpib laps ka õiget hingamist fraasi lõpul. Erinev keeletöö tekitab erinevaid strihhe. Enamasti kasutame klassitöös portato’t ehk non legato’t (düü-silp) ja staccato’t (düt-silp).
Pillimängu juures on tähtis hingamine. Esialgu toimub hingamise õppimine jäljendamise teel. Lapsed kordavad õpetaja tegevust kajamänguna. Laulude ja palade õppimisel on soovitav laulu kõigepealt õige fraseerimisega laulda. See näitab ära õiged hingamise kohad.
Sõrmestus
Teinud läbi erineva puhumistugevuse ja keeletöö harjutused „düü”-ga (pill lõual), võib asetada pilli suule ja teha samu harjutusi vasaku käe esimese sõrme võttega pillil (h¹ noot). Selgituseks: kõik plokkflöödi noodid kõlavad märgitust oktaavi võrra kõrgemalt. Sobivad rütmid oleksid TA-TA-TA-TA või TA-TI-TI-TA-TA. Alguses ei ole soovitav kasutada TA-A rütmivormi, kuna pika noodi ühtlane puhumine on keeruline. Heli tugevus ja intonatsioon kipuvad noodi lõpus langema või tõusma (puhutakse üle).
Oluline on juhtida tähelepanu puhumistugevusele ja keeletööle (düü-silp). Hea, kui harjutamisele lisandub õpilaste tagasiside, s.t õpilased kuulavad ja ütlevad ise, mis on hästi ja mida saaks teha paremini.
Mitme õpilase järjestikune individuaalne nn ahelmängimine võiks aset leida pulssi katkestamata. Nii saab korrigeerida õpilaste keeletööd (enamasti ilma „düü”-ta puhumist) ja muid vigu, mis rühmas mängimisel välja ei kosta.
Rühmaõppes on tähtis ka lapse saavutusvajaduse rahuldamine – esimese „päris loo” mängimine. Selleks võib olla juba „esimese sõrme loo” mängimine, kui õpetaja lisab harjutusele lihtsa harmooniaga (T-S-D-T) klaverisaate. Helilaadi ja tempo muutmine annab palale uue karakteri. Lapse jaoks on aga iga kord tegemist uue palaga, millele on võimalik mõelda oma pealkiri.
Edasi õpitakse kahe sõrme võte (a¹ noot) ja kolme sõrme võte (g¹ noot), mille õppimisprotsess sarnaneb esimese sõrme võtte õppimisega. Põnevust lisab harjutusele klaveri- või kitarrisaate lisamine.
Lapse jaoks keerulisemaks muutuvad harjutused sõrme vahetusega. Algajale on eriti raske esimese ja kolmanda sõrme vaheldumine (g¹-h¹-g¹). Laps ei oska kahte sõrmeava korraga sulgeda. Heaks võtteks on omalooming, „oma loo” väljamõtlemine nimetatud sõrmedega, samuti mitmesugused sõrmemängud koordinatsiooni harjutamiseks.
Olenevalt sellest, kas minnakse kohe absoluutsete helikõrguste õppimisele (A) või soovitakse jätkata sõrmede numbrilise tähistusega (B) või toetada pillimänguga relatiivset astmeõpetust (C), peaks sõrmestuse õppimine toimuma pisut erinevalt. Pillimäng ei tohi olla tunnis eesmärgitu ja nüri kordamine, vaid laulmise, liikumise ja kuulamisega kaasnev tegevus, mis annaks vaheldust ja rõõmu.
Erinevad autorid on soovitanud algõpetuses mõneti erinevat sõrmede õppimise järjestust (Selke 2001):
Howell: h¹ a¹ g¹ e¹ d¹ c² d² fis¹ f¹ e² b¹ c¹ cis¹ cis²
Kaljuste: h¹ a¹ g¹ c² d² e¹ fis¹ d¹ e² f¹ c¹ b¹
Jürisalu: h¹ a¹ g¹ c² d² e¹ d¹ fis¹ cis¹ e² b¹ f¹ c¹
Vaabel: c² h¹ a¹ g¹ d² e¹ d¹ c¹ f¹ fv b¹ g² a² fis¹
Sepp: c¹ d¹ e¹ f¹ g¹ a¹ h¹ c² d²
Soome koolilaulikud: h¹ a¹ g¹ e¹ d¹ c² d² fis¹
Bort jt: h¹ a¹ g¹ e¹ d¹ c² d² fis¹ c¹
Padrino: h¹ a¹ g¹ c² d² e¹ d¹ fis¹ c¹ f¹
Artikli autorite õpetamiskogemus ning Lääne-Euroopa muusikaõpetuse pikaajaline praktika on tõestanud, et klassitöös sobivaimaks sõrmede õppimise järjestuseks algõppes on
h¹ a¹ g¹
ja edasi vastavalt repertuaarile kas
e¹ d¹ c² d² fis¹ c¹ f¹ b¹
või
c² d² e¹ d¹ fis¹ c¹ f¹ b¹
Sõrmestuse õppimisel määravaks on ikkagi repertuaar. Iga uue sõrmevõtte õppimine peab toimuma repertuaari (laulu või pilliloo) kaudu.
Näiteks c² noodi õppimiseks on sobivad laulud „Poisid ritta”, „Kus on minu koduke” (G-duuris); d² noodi õppimiseks on sobivad laulud „Tii-tii-tihane”, „Nõiapoisid”, „Tiiu talutütrekene” (G-duuris).
Esimese poolaasta jooksul on enamasti jõukohane õppida h¹, a¹, g¹; repertuaari suurendadamiseks annab palju juurde c² õppimine. Igal järgneval poolaastal on soovitav õppida juurde kaks uut nooti.
Palade õppimine
I Kui alustatakse absoluutsete helikõrguste õppimisest, võib esimese sõrme võtte nimetada kohe H noodiks, teise sõrme võtte vastavalt A ja kolmanda sõrme võtte G noodiks. Edaspidi saab palu üles märkida nn tähtnoodi abil, kus tähe suurus näitab vältust. Nt laul „Meeri talleke” näeks välja nii:
HA GA HH H
AA A HH H
HAGA HH H
AA HA G
Nimetatud laulu õppimist võiks alustada pilli lõual hoides. Asetada sõrmi avadele ja samal ajal lugeda kaasa tähtnimetusi. Nii kinnistub sõrm tähtnimega. Seejärel võiks sõrmede asetusi kinnistades korrata harjutust düü-silbil ja alles seejärel mängida puhumisega.
Tuttavaid laule tuleks alati ka laulda. Võimalusel võib osa klassi pillil kaasa mängida. Seejuures tuleb laulude tempo valida aeglasem, et see oleks pillimängijatele jõukohane.
II Kogemus on näidanud, et kui alustada plokkflöödi õpetamist 1. klassis, siis numbriline tähistus on üks lihtsamaid viise. Numbrite sidumine sõrmevõtetega aitab pillimängu omandada kiiremini. Eriti I kooliastmes, kui noodid kipuvad astmetega segi minema. Kui laps juhtub nt pikemalt koolist puuduma, võimaldab numbriline märkimisviis tal kodus iseseisvalt repertuaari järele õppida. Praktika on tõestanud, et eriti vasaku käe nootide õppimine numbrite abil on õpilastes tekitanud kohe huvi pillimängu vastu.
Sõrmede numbrilise tähistusega saab harjutusi üles märkida nii, et tähe suurus näitab noodi/heli vältust. Nt laul „Meeri talleke” näeks välja nii:
12 32 11 1
22 2, 11 1
12 32 11 1
22 12 3
Sõrmestuses on sobilik kasutada numbreid 1, 2, 3 vasku käe sõrmede tähistamiseks ja 4, 5, 6, 7 parema käe sõrmede tähistamiseks. Nt viie sõrme võte on noot e¹, kuue sõrme võte on d¹ noot, seitsme sõrme võte on c² noot. Nelja sõrme võtet ei ole olemas barokkpillidel (nn inglise süsteemi pillidel).
Probleem tekib siis, kui on vaja leida tähistus c², d² ning f², fis² nootidele. Lahtise ava märkimiseks on soovitav kasutada nulli märki 0 (tühi sõrmeava). Kaks nulli näitavad, et ka pöial on lahti. Kui võetakse kasutusele parema käe sõrmed ja nende numbriline tähistus, siis vasaku käe 1, 2, 3 kaetud sõrmeava ei märgita. Näiteks F-märgistus oleks 4067, kus 0 tähistab lahtist viiendat sõrme (samal ajal on vasaku käe 1, 2, 3 sõrmeavad kaetud).
Õpetamise järjekorras näeb nootide märgistus välja selline:
III Pilli õppimine koos relatiivse astmeõpetusega eeldab alustamist SO-MI astmemudeli kuulamisest/leidmisest pillil. Seda võib alustada g¹-e¹ (kolmanda ja viienda sõrme nootide) abil või siis c²-a¹ abil.
IV Võib alustada ka nootide ülesmärkimisest noodijoonestikul, kasutades sõrmede numbertähistust (nootide all) ja tähtnimesid (noodijoonestiku kohal) või ainult üht neist.
Metoodilisi soovitusi
Oluline on, et klassitöös kasutatavad pillid oleksid ühe firma omad, ühtse häälestuse (nn barokkpillid, pillil märge B) ja kõlavärviga. Nt firma Hohner ja Mollenhauer pillid on oma kõlalt pehmed-sahisevad, Yamaha pillid aga kirkama kõlaga.
Plokkflöödi jaoks on soovitav võtta eraldi noodivihik, mida saab kasutada mitu aastat. See annab võimaluse hoida pidevas käibes varasemat repertuaari. Vihikusse kannab õpilane ka omaloomingulised palad. Siis on näha tema muusikaline areng.
Otstarbekas on õppematerjal (harjutused-palad) paljundada ja vihikusse kleepida. Nii hoiab õpetaja aega kokku.
Plokkflööt sobib kohe pärast esimeste nootide omandamist kaasmänguks õpitud lauludele, nt pikal noodil. Seda võtet saab rakendada rühmatööna nii laulmisel (osa õpilasi laulab, teine osa mängib saadet) kui ka laulude eel-, vahe- ja lõppmänguna, kombineerides saadet teiste Orffi pillidega.
Õppimise algperioodil on soovitav pillimänguga tegeleda umbes kolmandik aega tunnist, et vältida tüdimust. Ka selle 20 minuti sees võiks olla vähemalt üks lõdvestus- või liikumisharjutus.
Enamasti vajab lauliku materjal plokkflöödile kohandamist. Teinekord tuleb teha kompromisse, s.t muuta mõningaid noote või jätta neid välja vastavalt sellele, millised noodid on õpitud. Nt laulus „Meeri talleke” asendame d² mängimisel h¹-ga. Kuid samal ajal laulame ikkagi õiget meloodiat.
Kui laulus on vähemalt üks fraas, mida on võimalik pillil mängida, tuleks seda kindlasti teha. Nii saab õpilane oma oskusi praktiliselt rakendada ja see annab talle eduelamuse.
Kuigi plokkflöödi algvõtted on laulmiseks ebasobivas kõrges helistikus, on praktika näidanud, et plokkflöödiga kaasa lauldes arenevad kiiresti ka õpilaste muusikaline kuulmine ja häälejuhtimisoskus.
Põhirepertuaariks on otstarbekas valida lihtsad ja õpilastele tuttavad laulud. Neid teisel ja kolmandal õppeaastal korrates saab esineda juba suure pillikoorina.
Õpilase loovuse arendamiseks on kohased improvisatsioonid ja omalooming (nt ülesanded: jätka oma rütmiga ühel noodil, lõpeta motiiv), rühmamängud viirgudes ja ringis. Klassi oma loo väljamõtlemine, kus igaüks mängib ringis vaid ühte nooti (seda, mis tal kõige paremini õnnestub), loob soodsa eelduse loomisrõõmu väljendamiseks ning ühise musitseerimistunde.
Hulgaliselt võimalusi koosmänguks pakub plokkflööt ansamblis teiste pillidega. Suure pillikoori saateks sobivad nii klaver kui ka rütmi- ja plaatpillide rühm. Klassitöös suunab nt marakate lisamine jälgima pulssi ja annab seega õpilasele võimaluse korrigeerida oma sõrmetöö kiirust.
Kandle- ja akustilise kitarri saate lisamine flöödisoolole annab eriti hea kogemuse puhumistugevuse kontrollimiseks, samuti ansamblitunnetuse ja kõlalise tasakaalu kuulamisoskuse saavutamiseks väiksemas koosseisus.
Plaatpillide ja rütmipillide burdoonsaade võimaldab uute kõlavärvide, rütmilise ühtsuse ja täpsuse harjutamist, aga õpilastele on kindlasti kõige olulisem koosmängurõõmu kogemus.
Soovituslik kirjandus
Bort, A., Rocas, P., Sanchis, E., Sorolla, L. (1996). Siringa metode de flauta. Valencia: Tandem
Cox, E., Rickard, G. (1995. Singing, Clap and Play the Recorder Book 1. A descant recorder book for beginners. London: EJAQ Publications.
Haapaniemi, J., Kivelä, E., Mali, M., Romppanen, V. (2004). Musiikin mestarit 3-4. Keuruu: Otava Kirjapaino Oy.
Howell, H.S. (1999). Recorder in the Kodaly Classroom.
Jukk, T., Kuivits, M. (2005). Mäng ja pillimäng: plokkflöödi algõpetuse ja Orff-pedagoogika õpetajaraamat. Põltsamaa: Vali Press.
Jürisalu, H. (1974). Plokkflöödi õpetus I. Tallinn: ENSV Haridusministeerium.
Kaljuste, H. (1987). Laulik JO-LE-MI III . Tallinn: ENSV Haridusministeerium.
Lasmane, L., Platpers, A., Millere, I. (2008). Mūzika 6. klasei. Riga: Raka.
Lowe, P. (2002). How to play recorder. A fun guide to learning and playing. UK: Parragon.
Padrino, A.C., Torrijos R.R., Gil, T.A. Huercanos, E.F.G. (2002). Música 5. Propuesta didactica. La tira de colores. Tercer ciclo de primaria. Madrid: Anaya.
Päts, R. (2010). Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis. Tallinn: Koolibri.
Schaeftlein, E., Barta F.J. (1977). Enrico und seine wunderbare blockflöte. Wien: Universal Edition AG.
Selke, T. (2001). Miks plokkflööti ei mängita? – Haridus, 5, 59-61.
Selke, T. (2007). Suundumusi eesti üldhariduskooli muusikakasvatuses 20.sajandi II poolel ja 21.sajandi alguses. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Sepp. T, (1995). Plokkflöödi õpik I klass. Tallinn: Koge.
Vaabel, H. (1981). Repertuaari plokkflöödimängu õppimiseks. Tallinn: ENSV Haridusministeerium.