Pillimängust muusikatunnis

Liivi Urbel, Tallinna Inglise Kolledž, 2010

Uues muusikaõpetuse ainekavas on nii õppe- ja kasvatuseesmärkides, õppetegevustes kui ka õpitulemustes pööratud palju tähelepanu musitseerimisele. Musitseerimise all mõistetakse igasugust muusikalist eneseväljendust, nagu laulmist, pillimängu, liikumist ja omaloomingut. Nende tegevuste läbi avarduvad iga õpilase jaoks muusikaga tegelemise võimalused ja sellest rõõmu tundmine.

Laulmise kõrval on muusikaliseks eneseväljenduseks pillimäng, mis aitab õpilasel tunnetada, teadvustada ja arendada oma võimeid.
Pillimängu osatähtsust on märgitud ka varasemates õppekavades, kuid reaalselt pole kõiki võimalusi selles vallas suudetud rakendada. Olgu puuduseks pillide vähesus, ajanappus, õpetajate tahe või teadmised, kuidas pillimängu eesmärgipäraselt kasutada.

Kahtlemata nõuab muusikainstrumentide kasutamine tunnis teadmisi ja ettevalmistust. Esiteks peab muusikaõpetaja hankima vajalikud instrumendid. Muusikainstrumendid tuleb paigutada ruumis nii, et neid saaks suurema vaevata õppeprotsessis kasutada. Neid tuleb häälestada ja õpilastele selgitada, kuidas ja millal neid kasutada. Samuti peab õpetaja välja selgitama õpilaste võimed, oskused ja huvi. Raskustest hoolimata tuleb eelkõige silmas pidada õpilaste huve ja arenguvajadusi.

Carl Orff pidas pillimängu sama oluliseks kui laulmist. Pillimängu õppimine nõuab nii vaimset tähelepanu kui ka füüsilist valmisolekut (Orff 1965). Ka Heino Kaljuste leiab, et muusikalise tegevuse mitmekesistamiseks klassitunnis on otstarbekas ja arendav rakendada pillimängu nii laulude saateks kui ka iseseisvalt. Selline tegevus arendab lisaks muusikalistele võimetele ka enesekindlust, leidlikkust ja osavust.

Pillimäng aktiviseerib õpilast muusikalises tegevuses ning pakub ainulaadse võimaluse mängida erinevatel muusikainstrumentidel, õpetab tundma pille, nende mänguvõtteid, kasutama dünaamilisi varjundeid ja rakendama muusikalist kirjaoskust. Pillimängu kaudu areneb kontsentratsiooni- ja tähelepanuvõime, kuulamis- ja koostööoskus ning ansamblitunnetus. Eesmärgistatud õppetegevuses saab arendada õpilaste esinemisjulgust ja -oskust ning katsetada erinevaid karaktereid instrumentaalmuusikas.
Samas võimaldab pillimäng diferentseeritud tegevust, kus osa klassist laulab, teine osa saadab pillidel, ning individuaalset lähenemist tagasihoidlikumate laululiste võimetega õpilastele. Pillide kasutamine tunnis võimaldab mitmekesiseid musitseerimisvorme ja õpetaja saab kasutada erinevaid metoodilisi võtteid. Samuti saab õpetaja kaasata õpilasi, kes tegelevad pilliõppega süvendatult ning seeläbi veelgi rikastada õppeprotsessi.
Koolimuusikas saab rakendada kehapilli, rütmi- ja plaatpille ning erinevaid soolopille, nagu plokkflööt, 6-keelne väikekannel, kitarr, klaver jne. Samuti tuleks võimalusel rakendada õppeprotsessis nn bändipille nagu elektri- ja basskitarri, süntesaatorit ning trummikomplekti.

Kehapilli võib käsitleda nii rütmilise liikumise kui pillimänguna. Antud kontekstis käsitletakse kehapilli pillimängu osana. Kehapilli ehk keha kaasmängu all mõistetakse eelkõige käsi, jalgu ja häälitsusi (Keith Terry). Sellesse instrumentaariumisse võiks lisada ka teisi „pille”, nagu põlved, puusad, rind, pea jne. Need kõik võimaldavad luua mitmesuguseid kõlasid, nt plaksutamine, patsutamine, koputamine, nipsutamine, sahistamine, trampimine jne. Kehapilli kasutamise juures tuleb silmas pidada muusikalise tegevuse eesmärki. Kui eesmärgiks on rütmi- ja meetrumitaju arendamine, siis on oluline liigutuste täpsus ja koordinatsioon. Kui aga tämbritaju ja eneseväljenduse arendamine, siis tuleb tähelepanu pöörata kõla erinevatele tugevustele ja värvidele.
Kehapilli õppimist on õige alustada oma keha häälte avastamisega vabas meetrumis. Hiljem, kui häälte tekitamine keha peal on omandatud, õpitakse kehapilli mängima kindlas meetrumis. Kehapilli õpitakse otsese jäljendamise, järeletegemise teel ning iseseisva eneseväljenduse (improvisatsiooni) kaudu. Kui õpetamise käigus toetutakse igapäevasele kõnele, annab kehapill juba algastmes võimaluse mängida keerukamaid rütmimudeleid. Samuti tuleks kehapilli rakendada laulude kaas- või vahemänguna, ilmestades sellega varem õpitud laulude esitust. Kehapilli saab muusikaõpetuse tunnis rakendada nii iseseisva ülesandena kui ka üldises muusikalises tegevuses. Kehapilli valdamine loob eelduse rütmipillide ja plaatpillide käsitlemiseks.

Kehapilli rakendamise võimalusi muusikatunnis

• Õpitud rütmide kordamine ja koordinatsioonivõime arendamine: anda erinevatele rütmidele erinevad kehapilli kõlad, nt TA – põlvepats, TI-TI – käteplaks, TA-A – jalamats, TI-RI-TI-RI – rinnapatsud jne.
• Meetrumitunnetuse arendamine ja taktimõõtude kinnistamine: mängida kehapilli motiivi erinevates taktimõõtudes, rõhutades takti esimest lööki. Nt ¾ taktimõõdus lüüa esimese löögi ajal parema käega vasaku käe peale, teise löögi ajal sama käega rinnale ja kolmanda löögi ajal naabri vasakule käele.
• Rütmitunde arendamine: mängida kehapillil kõnerütmi; samuti võib kehapillil mängimiseks kasutada õpilastele tuttavaid luule- või laulutekste.
• Rütmide kinnistamine: rakendada kehapilli mängimise juures kajamänge, rütmilisi küsimus-vastus motiive, rütmiketti ja rütmirondot. Oluline on meeles pidada, et kõik need tegevused põhineksid kindlal meetrumil.
• Uute rütmifiguuride õppimine: mängida kehapillil kuulmise või noodi järgi muusikapalas esinevaid uusi rütme.
• Mitmehäälsuse arendamine: mängida kehapillil kõne- ja rütmikaanoneid.
• Tämbritaju arendamine: pöörata tähelepanu häälitsustele (madal, kõrge, lühike jne) ja keha kõladele, nt erinevad käteplaksude kõlad (kumerate peopesade kõla; peopesa kõla, kui väljasirutatud sõrmed on harali ja veidi väljapoole kaldu; terav kõla, kui üks käsi lööb teravalt teise käe peopessa), rinnapatsud või löögid paljal käsivarrel jne. Nende kõlade tundmaõppimise järel on hea juhatada õpilasi loova eneseväljenduse juurde.
• Loova eneseväljenduse arendamine: improviseerida või koostada õpitud laulule kehapilli-ostinato ja esitada see laulu saateks ja/või eel-, vahe-, järelmänguks.
• Loova eneseväljenduse arendamine: luua omaloominguline kehapillipala; seda võib teha nii üksi, paaris kui rühmatööna. Kui tehakse rühmatööna, siis tuleks võimaluse korral esitused salvestada ning vaadata ja analüüsida esitusi koos õpilastega.
• Loova eneseväljenduse arendamine: kaasmängude ja iseseisvate kehapillilugude esitamine ning muusikapala kujundamine kehapilli kõladega.
• Muusikalise kirjaoskuse arendamine: noodistada kuuldud või omaloominguline kehapilli-ostinato ja esitada see laulu saateks.

Musitseerimine rütmi– ja plaatpillidel ilmestab laulurepertuaari ning on väga kergesti ja kiiresti omandatav juba üsna muusikaõpetuse algstaadiumis. Carl Orffi instrumentaariumi ja meetodi kasutamine teeb tunni huvitavaks ja õpilastele põnevaks, sest siin saavad nad ise aktiivselt õppeprotsessis osaleda.
Orffi muusikaõpetuse süsteem ühendab omavahel kõnekeele, muusika ja liikumise, mille ühiseks tunnuseks on rütm. Õpetuse aluseks on laste olustikulised mängud, riimid, intonatsioonid, rahvalaulud ja pillimäng – see, mis on lastele olemuslikult tuttav. Ainulaadseks teeb selle õpetuse instrumentaarium, mille moodustavad Orffi poolt just koolimuusika jaoks kohandatud rütmi- ja plaatpillid:

RÜTMIPILLID

• puust pillid (kõlapulgad, kõlatoru, kastanjetid, guiro, puust agogo jt);
• metallist pillid (triangel, kuljused, ripptaldrik, metallist agogo jt);
• membranofonid (võrutrumm, tamburiin, konga, bongo jt).

PLAATPIILID

• kellamäng – KM (sopran – SKM, alt – AKM);
• ksülofon – KS (sopran – SKS, alt – AKS, bass – BKS);
• metallofon – M (sopran – SM, alt – AM);
• kõlaplaadistik (puust või metallist kõlaplaatide komplekt).

Soolopillidena leiavad kasutust plokkflöödid, erinevad keel- ja näppepillid ning klaver, kuid need ei kuulu instrumentaariumisse, vaid rikastavad selle kasutamisvõimalusi.

Tutvus rütmi- ja plaatpillidega algab pillide kõlavärvide tundmaõppimisest, sest helimaailma mõistmise aluseks on kuulama õppimine. Järk-järgult muusika väljendusvahenditega tutvudes avarduvad õpilaste eneseväljenduse võimalused. Eristades ja tundma õppides helivältusi, -kõrgusi, kõlavärve, dünaamikat ja tempot suudavad õpilased mängida eakohaseid rütmilis-meloodilisi motiive või lihtsamaid pillilugusid. Ühismusitseerimise protsessis on oluline rõhutada iga õpilase panust muusikalisse tervikusse ning seeläbi võimaldada tal kogeda rõõmu musitseerimisest.

Rütmi- ja plaatpillide kasutamine põhineb lihtsatel ja stereotüüpsetel ostinato ¹-motiividel. Laulmise ja liikumise kõrval annab see omalaadse võimaluse pillidel musitseerimiseks. Tänu instrumentaariumile saab iga laps, sõltumata eeldustest, pillil mängida, sest oma lihtsuses ja samas mitmekesisuses võimaldab see arvestada iga õpilase individuaalseid arenguvajadusi.

Kui rütmipillidel suudavad mängida kõik õpilased, siis plaatpillide mängimine eeldab rohkem oskusi ja kogemusi. Nendel on võimalik mängida noodinimetusi tundmata, kuid vajalik on meetrumi- ja rütmitaju. Muusikaõpetuse algastmel aitavad muusikalist rütmi tajuda kõne ja pillimäng. Plaatpillid on erineva helikõrguse ja tämbriga ning neid mängitakse spetsiaalsete nuiakeste ehk pulkadega. Plaatpillide eripäraks on äravõetavad plaadid, mis võimaldavad ka algajal pillimängijal tunda end kindlalt.

Laulude saatepartiide näiteid leiab muusikaõpikutes, kuid siinkohal tuleks õpetajaid innustada ka ise ostinato’sid ja kaasmänge  looma. Partiide koostamisel võiks vältida meloodiaga paralleelset liikumist ning arvestada pilli tämbriga. Pillipartiid peavad olema eakohased ja vastama õpilaste mänguoskustele. Ostinato aluseks võetakse burdoon . Mänguoskuse lisandudes saab bassi ostinatona kasutada ka iseseisvaid liikuvaid motiive või toetuda harmoonilistele põhifunktsioonidele (I-IV-V). Jälgida, et saatepartiid oleksid lihtsad ja läbipaistvad ega varjutaks laulmist.
Õpetaja peab tundma iga pilli eripära, mänguvõtteid ning sobivat eakohast metoodikat. Pillimängu lähtekohaks on kõne rütm, mida hiljem pillil mängitakse. Kõnerütmidega kinnistatakse rütmimudeleid, mida hiljem mängitakse plaatpillidel. Rütmimudelite mängimist võib ka kinnistada kehapillil ning seejärel mängida plaatpillil. Kehapilliharjutused toetavad täpsust ja koordinatsiooni pillimängus.
Plaatpilli mänguvõtete omandamisel lähtutakse põhimõttest lihtsamalt keerulisemale: koos kätega, eraldi kätega, ristvõtted. Mängutehnikad omandatakse alguses jäljendamise teel ning õpetaja peab meeles pidama, et ta näitab õpilastele võtted ette peegelpildis.
Asjakohane on ka pilli nimetusele tähelepanu pööramine ja vajadusel selle päritolu tutvustamine.
Siinkohal tahaks rõhutada, et Orffi instrumentaariumi sobib kasutada kõikides kooliastmetes. Oluline on vaid meeles pidada õpilaste arengutaset, eakohasust ja õpetuse eesmärke.

Rütmi- ja plaatpillide rakendamise võimalusi muusikatunnis

Ostinato’de ja kaasmängude mängimine: rütmipillide saatepartiid õpetada kuulmise või noodi järgi kogu klassile. Plaatpillide partiid saab õpetada relatiivselt, s.t lauldes pillipartiid astmenimedega ja seejärel noodinimedega See on heaks ettevalmistuseks absoluutse süsteemirakendamisel II kooliastmes. I kooliastmes toimub tähtnimede tundmaõppimine n-ö vaikimisi, s.t õpilased seostavad nootide nimesid nootide asukohaga pillil. II ja III kooliastmes pööratakse teadlikult tähelepanu noodinimedele (tähtnimedele) ja nende asukohale nii noodijoonestikul kui pillil. Meetodi valikul tuleb arvestada õpilaste vanuse ja arengutasemega.

• Noodilugemisoskuse arendamine: kui I kooliastmes on rütmi- ja plaatpillide notatsioon mõeldud eelkõige õpetajale, siis II ja III kooliastmes suudavad õpilased pillipartiisid noodist lugeda ja neid ise koostada.
• Meetrumitunnetuse arendamine: koosmusitseerimisel rakendada meetrumi mängimisel rütmipille, eriti hästi sobivad selleks võrutrumm, džembe, konga, bongo või kõlapulgad.
• Õpitud rütmide kordamine: mängida erinevaid rütme erinevatel rütmipillidel, nt kaheksandikke mängida puust pillidel, veerandnoote membranofonidel, poolnoote trianglil jne. Siin saavad õpetaja ja õpilased arendada oma loovust ja teha vastavalt võimalustele ja eesmärkidele valikuid.
• Rütmide kinnistamine: tuttava laulu rütmi mängimine rütmipillidel või plaatpillide pentatoonilisel astmestikul.
• Rütmide kinnistamine: rakendada kajamänge, rütmilisi küsimus-vastus motiive, rütmiketti ja rütmirondot, toetudes kindlale meetrumile. Nt kajamängu põhimõttel solo-tutti mäng, kus solist esitab oma partii ja klass kordab. Seejärel solist vahetub ja musitseerimine jätkub. Selleks, et musitseerimine kulgeks attacca, tuleb eelnevalt kokku leppida muusikapala vormis ja vajadusel kasutada ka dirigenti. Teadmiste ja oskuste lisandudes saab ülesannet muuta keerulisemaks ja õpilaste võimetele vastavaks.
• Rütmide kinnistamine ja loovuse arendamine: õpilased koostavad õpitud rütmidest erinevatele rütmipillidele partiid. Seda võib teha ka rühmatööna, kus erinevad rühmad koostavad kindlale pillile kindlaksmääratud taktimõõdus pillipartii. Partiid õpitakse ära ja esitatakse rütmipilliorkestri palana. Õpilaste hulgast valitakse dirigent, kes hakkab muusikapala juhatama. Dirigent otsustab, millal mängitakse koos ja millal mängivad üksikud rühmad või solistid.
• Loov eneseväljendus: rütmipilli saateid võib koostada ja mängida ka olemasolevatele teostele, kuid siin tuleb õpilaste tegevust suunata nii, et muusika ei jääks saatepartiile alla.
• Dünaamika rakendamine: kirjutada tahvlile pillipartiid, lisada dünaamikamärgid ning esitada vastavalt kavandatule. Teisel juhul võib esitust juhatada dirigent, kelle märguannete järgi (piano, forte, crescendo, diminuendo jne) musitseeritakse. Mäng ei kuulu ainult algõpetusse, arukalt kavandades saab sarnaseid tegevusi rakendada ka põhikooli lõpuklassides.
• Muusikalise tausta kujundamine: illustreerida luuletus, tekst või jutuke sobivate kõlavärvidega. Samuti võib muusikalisi kujundusi teha videolõikudele, piltidele või maalidele. Hiljem arutleda õpilastega tehtud valikute ja tulemuse üle.
• Improviseerimisoskuse arendamine: pilli eripära arvestades improviseerida rütmi- või plaatpillidel tuttavale laulule kaasmäng.
• Loov eneseväljendus: luua omaloomingulisi rütmi- ja plaatpilli kompositsioone.

Orffi instrumentaariumi kõrval saab klassitunnis musitseerimist rikastada 6-keelse väikekandle-, plokkflöödi- või kitarrimänguga.

I kooliastmes omandatakse 6-keelse väikekandle või plokkflöödi esmased mänguvõtted. Pillimängu rakendatakse valdavalt laulude kaasmänguna, kuid ka algastmes saab eakohaselt musitseerida ainult pillidel. Väikekanneldest võib koolimuusikas kasutada nii D-kannelt kui ka G-kannelt. Oma ulatuselt sobib klassitundi D-kannel, kuid siin peab õpetaja ise tegema oma valiku, vastavalt vajadustele ja võimalustele. Väikekannelt tuleks eelkõige kasutada saatepillina, kuid see sobib ka lihtsamate meloodiate ette- või kaasamängimiseks ja relatiivsete astmemudelite kinnistamiseks. Koolimuusikas tutvutakse 6-keelse väikekandle kolme peamise mänguvõttega. Kandlemänguga võiks alustada 2. klassis, siis õpitakse esimene mänguvõte ehk I astme kolmkõla. 3. klassis lisandub teine mänguvõte ehk V astme kolmkõla ja 4. klassis kolmas mänguvõte ehk IV astme kolmkõla.
Plokkflööti võib koolimuusikas rakendada soolopillina ja saatepartiides ansamblipillina. Plokkflööt aitab õppida ja kinnistada häälepartiisid. Mängides korduvalt meloodiat, kinnistub see õpilase kuuldekujutluses ning aitab tal sama meloodiat esitada lauldes. Pillimängu repertuaaris tuleks eelkõige kasutada õpilastele tuttavaid laule ja meloodiaid. Võimetekohast muusikalist materjali pillimänguks leiab õpetaja muusikaõpikutest. Soovitavalt võiks plokkflöödiõpetusega algust teha kas 2. või 3. klassis. Koolimuusikas piirdutakse helikõrgustega c¹–d² ning kromaatilistest helikõrgustest lisanduvad ainult b¹ ja fis¹. Väikekandle või plokkflöödi mänguvõtteid tutvustades peab õpetaja kindlasti valdama elementaarseid võtteid.

II kooliastmes kinnistatakse 6-keelse väikekandle või plokkflöödi mänguvõtteid. Pilli mängides saavad õpilased oma teadmisi ja oskusi rakendada praktikas ning mõistavad absoluutsete helikõrguste tundmaõppimise vajadust.

III kooliastmes tuleb plokkflöödi- ja kandlemängule rakendust leida ning avardada musitseerimisvõimalusi erinevates pillikoosseisudes. Selles vanuseastmes tutvutakse lihtsamate (praktilisest vajadusest lähtuvate) akustilise kitarri akordmänguvõtetega. Kuna selles eas on suur huvi pop- ja rokkmuusika vastu, tuleks leida ansamblimängu harrastamise võimalusi ning püüda kaasata võimalikult palju õpilasi, kes individuaalselt tegelevad pillimänguga. Oskuste kasvades peaks pillimäng andma noortele motivatsiooni, et väljendada oma loomingulisi ideid. Pillimängu harrastamise praktiliseks väljundiks võiks olla esinemised nii koolis kui ka oma kogukonnas. Kindlasti innustab eakaaslaste esinemise kuulamine/vaatamine õpilasi ja tekitab pillimängu vastu huvi.

Pillimäng rikastab muusikaõpetust ja koolimuusikas on pillimängu õpetamisel palju lähenemisviise. Õpetusse tuleb suhtuda loovalt ning kasutada eesmärgi huvides kõiki võimalusi. Pillimängu rakendamisel muusikatunnis kehtivad samad põhimõtted mis igas õpetuses. Esmalt tuleb omandada teadmised ja oskused. Seejärel neid praktiseerida ja loovalt kasutada.
Erinevate pillide mänguvõtete tundmine ja nendel musitseerimine nõuab õpetajalt avatud meelt ning õppimistahet. Loodetavasti on see põnev väljakutse elukestva õppimise teel.

Soovitulik kirjandus

Päts, R., Kaljuste, H. (1977). Käsiraamat I ja II klassi muusikaõpetajale. Tallinn: Valgus.

Päts, R. (2010). Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis. Tallinn: Koolibri.

Pullerits, M. (1997). C. Orffi muusikaõpetuse süsteemi elementide kasutamisvõimalusi muusikakasvatuses. Pedagoogiline projekt.

Pullerits, M. (2003). Muusikaõpetus 2.klassile. Õpetaja metoodiline vihik; AS BIT.

Pullerits, M. (2004). Muusikaline draama algõpetuses- kontseptsioon ja rakendusvõimalusi lähtuvalt C.Orffi süsteemist. Tallinna Pedagoogika ülikool sotsiaalteaduste dissertatsioonid. Tallinn: TPÜ kirjastus.

Terry, K. (2002). Body Music with Keith Terry. DVD. Crosspulse Records & Video. Oakland.