Silja Härm – Tartu Ülikooli Raamatukogu usuteaduskonna referent
Sissejuhatus
Trükitud õppematerjale kasutatakse koolis siiamaani hoolimata sellest, et infotehnoloogia areng kipub noortel trükitud teksti lugemist teisejärguliseks jätma. Õpikud on õpetamise abivahendina kasutusel peaaegu kõikjal, kuid õpikuile lisaks on vaja muid õppematerjale.
Usundiõpetuse õpetajatel on kasutada mitmeid eestikeelseid piiblialaseid raamatuid ja neid tuleb üha juurde. Ilmunud on hulk usundiloo raamatuid, milles erinevas mahus käsitletakse ka Piibliga seotud teemasid. Enamasti on tegemist tõlkekirjandusega.
Kuna ainekavale vastavad usundiõpetuse õpikud puuduvad ja alternatiivina on kasutada üksnes juhuslikku õppevara, siis kasvab õpetaja osatähtsus õppes õppematerjali valijana ja/või selle koostajana. Seega on vaja oskust hinnata õppematerjalide sobivust koolis kasutamiseks. See kirjutis aitab õpetajatel valida õppeks piiblikirjandust.
Õppekirjanduse hindamise üldised kriteeriumid
Milliste kriteeriumide järgi peaks õpetaja õppekirjandust hindama? Uurijad on loonud õppekirjanduse kvaliteedi hindamiseks erinevaid karakteristikuid. Need on kujundatud hindamise eesmärkide järgi ning erinevad õppeaineti ja kooliastmeti.
Õppekirjanduse kvaliteedi hindamise üldised karakteristikud võib jagada kolme rühma:
- õppesisu valiku alused;
- õppesisu teostatavus;
- õppesisu esitamine.
Esimese rühma puhul on oluline õppekirjanduse sisu vastavus õpetamise eesmärkidele. Üldhariduskoolis tuleb arvestada õppekirjanduse sisu vastavust riiklikule õppekavale ja ainekavale. Eriti tõlgitud õppematerjalide juures on vaja jälgida, et õppesisu oleks kooskõlas õpilaste kultuurilise kontekstiga. Kui õppekirjandus ei vasta nendele kahele kriteeriumile, siis on vähe kasu vastavusest ülejäänutele.
Õppesisu teostatavuse puhul peetakse silmas õppesisu eakohasust ning vajadust arvestada õpilaste varasemaid teadmisi. Need karakteristikud sõltuvad iga õppeaine eripärast ja aine õpetamise mahust ning jäävad selles kirjutises kõrvale.
Õppesisu esitamise korral on keskpunktis teksti mõistetavus, õpikute struktureeritus, kujundus ja illustratsioonid. Need karakteristikud ei sõltu nii tugevalt ainepõhistest eripäradest kui õppesisu valimise alused.
Piiblialase õppekirjanduse analüüsimise mudel
Alljärgnevalt on esitatud mudel piiblialase õppekirjanduse analüüsimiseks usundiõpetuse perspektiivist, mis arvestab õppesisu valiku aluste ja õppesisu esitamise aspekti. Õppekirjanduse hindamise üldiseid karakteristikuid on mudelis täpsustatud ainepõhiste karakteristikute kaudu, mis arvestavad usundiõpetuse ja kitsamalt Piibliga seotud teemade käsitlemise eripära. Karakteristikud on sõnastatud küsimuste vormis. Lisatud on näiteid eestikeelsest piiblialasest õppekirjandusest.
Õppesisu valiku aluste aspekt
Kuidas suhestub õppematerjal mittekonfessionaalse usundiõpetusega? Kuivõrd vastab õppematerjal usundiõpetuse ainekava eesmärkidele? Kui õppematerjali sisu ei ole kooskõlas ainekavaga, on seda raske või lausa võimatu kasutada. See teeb keeruliseks katehheetiliste piiblialaste õppematerjalide kasutamise mittekonfessionaalses usundiõpetuses ning nõuab õpetajatelt nende kriitilist hindamist.
Õpetajapoolset kohandamist mittekonfessionaalsele usundiõpetusele vajavad konfessionaalsed piiblialased õppematerjalid. Selline on näiteks õpikusari „Hea Karjane“ (Kankaanpää, Nisonen, Töllinen 1994, 1995; Alaja, Palho, Sarsa 1994a, 1994b, 1994c). Koolis kasutatakse jutustuste vihikus olevaid piiblilugusid, mille kohta võib õpetaja raamatutest taustteadmisi saada. Ent tervikuna raamatu õppetunnid mittekonfessionaalsesse usundiõpetusse ei sobi.
Millist kultuurikonteksti õppematerjal otsesõnu või vaikimisi eeldab? Kuivõrd on kasutatud võimalusi siduda piiblimaterjali Eesti olustikuga?
Kuna suurem osa kasutada olevast kirjandusest on tõlkekirjandus, siis tasub jälgida, kas tõlkijad ja toimetajad on kohandanud õppematerjali meie oludele ja/või on lisanud Eestiga seotud materjali.
„Piibliõpikus“ (Pihkala, Peltola, Virta-Kangas 1991) on palju viiteid Soome kultuurikeskkonnale. Kahjuks on need suuremas osas jäänud kohandamata Eesti oludele. Nii on küll illustratsioonidena kasutatud eestikeelseid piibliväljaandeid, kuid tekstis on pikemalt juttu vaid soomekeelsetest piiblitõlgetest (sealsamas, lk 128–130). „Piiblientsüklopeediasse“ on lisatud Piibli eesti keelde tõlkimise lugu ja Eesti piibliseltside kujunemislugu (Piiblientsüklopeedia 1996: 77–83). „Raamatute raamat“ sisaldab samuti Eestiga seotud materjali (Doney 1998: 25, 30–31).
Kuivõrd eeldab õppematerjal piibliteadmisi ja piiblilugude tundmist? Õpetajal tuleb Piibliga seotud teemasid käsitledes arvestada, et valdavalt õpilased piiblilugusid ei tunne ning piiblialaseid teadmisi neil ei ole. See võib aga takistada õpiku teksti mõistmist.
Näiteks eeldab „Piibliõpik“ (Pihkala jt 1991) piiblilugude tundmist. Seega peaks õpetaja Eesti oludes neid eraldi tutvustama. Raamatus „Maailmareligioonid“ (Hattstein 2007) on Piiblile viidatud lühenditega, ent lühendeid raamatus seletatud ei ole. Vahel on antud ainult viide kirjakohale ning lugejal tuleb endal lugu sealt üles otsida. Nii on Jeesuse kohta kirjutatud, et „tema eripära avaldus juba 12-aastaselt (Lk 2, 42 ja järgmised)“ (sealsamas, lk 76).
Erinevaid usundeid käsitlevad raamatud ei tutvusta põhjalikumalt piiblilugusid ja nii on oht, et need jäävad võõraks. See nõrgendab judaismi ning kristluse tundmist. Seega oleks usundiloo raamatute kõrvale vaja lisamaterjale piiblilugudest.
Mis laadi piiblilood on valitud? Kuna õppemaht on piiratud, siis on olulised valikukriteeriumid. Terviklikuma ülevaate annavad raamatud, kuhu on valitud judaismi resp kristluse seisukohast kesksed lood. Nii on toimitud raamatus „Mida maailm usub“ (Schulz-Reiss 2008).
Piiblilugude valik võib lähtuda teisteltki alustelt. Raamatus „Maailma usundid“ sõltuvad piiblilugude rõhuasetused kunstiteostest, mille vahendusel neid tutvustatakse (Bowker 2004).
Mis paradigmas on õppematerjalis Piiblit/piiblilugusid tõlgendatud? Mittekonfessionaalses usundiõpetuses tuleneb koolis kasutatav piiblitõlgendus nüüdisaegsest sekulaarsest ühiskonnast ning seega on asjakohane piiblitekstide ajaloolis-kriitiline käsitlus. Õppematerjalides, mis on mõeldud kasutamiseks konfessionaalses usundiõpetuses või kristlikes kogudustes, on Piibli interpreteerimise aluseks enamasti piibellik päästelugu.
„Piibliõpikus“ on vaadeldud Piibli kujunemist ajaloolis-kriitilisest vaatekohast, nt on käsitletud Vana Testamendi kaht loomislugu (Pihkala jt 1991: 31). Õpikus kirjutatakse, et Piibli seletamine ja rakendamine „ei saa toimuda asjakohaselt ja õigesti, kui Piibli tekstide algne tähendus ei ole selge. Piiblist tuleb aru saada. Selleks on teaduslik uurimistöö osutanud suurt abi“ (sealsamas, lk 127).
Teistsugune käsitlus tuleb ilmsiks raamatus „Piiblit avades“ (Batchelor 1998), kus autor ei aseta end kõrvaltvaataja positsioonile Piibli suhtes, vaid väidab: „Inimesed võivad Jumalat otsides hakata lugema Piiblit, aga peagi selgub neile, et Jumal on neid juba enne otsinud ning on ka leidnud tee, et tuua nad lähedasse osadusse endaga“ (sealsamas, lk 9). Piibli erinevate osade tutvustamise on autor tihedalt sidunud vastava perioodi ajaloo käsitlemisega: „Esmapilgul tunduvad Piibli raamatud Joosuast 2. Kuningate raamatuni olevat Iisraeli rahva ajalugu. [—] Siiski sisaldavad need raamatud enamat kui ajalugu“ (sealsamas, lk 32). Nende raamatute kirjutajad „esitavad mitte ainult täpseid minevikusündmusi, vaid ka nende seletusi, nii nagu Jumal neid näeb“ (sealsamas). Näib, et raamatu autori lähtepunkt on samasugune. Ta püüab esitada nii minevikusündmuste kirjeldust kui ka nende tõlgendamist kristlikust vaatenurgast.
Kristlikult seisukohalt on kirjutatud ka „Raamatute raamat“ (Doney 1998). Piiblit pole selles raamatus tutvustatud ühe pühakirjana teiste hulgas, vaid erilisena: „Piibel erineb kõigist teistest raamatutest maailmas. See on valminud Jumala ja paljude inimeste koostöö tulemusena. Selle on sisendanud Jumala Vaim“ ja „Meie ütleme, et Piibel on Jumala poolt inspireeritud. [—] Seepärast võib piiblilugusid usaldada ning Piibli sõnumil on eriline mõju igas vanuses ja erineva maailmavaatega inimestele“ (sealsamas, lk 7).
Kuivõrd on viidatud Piibli tõlgendamise võimalustele? Kuivõrd on piiblilugude juures õpilasele jäetud võimalus neile omapoolne tõlgendus anda ja enda jaoks tähendus otsida? Viitamine erinevatele piiblitõlgendamise võimalustele arendab tolerantset suhtumist erinevate uskumustega inimestesse. Usundiõpetuses tuleb piiblitekstidega tegeldes tunnistada õpilase õigust isiklikule religioossele arengule.
Mark Pike on viidanud, et Piibli käsitlemine maailmakirjanduse osana võib mõjutada õpilaste spirituaalset arengut, olenemata usutunnistusest; seejuures ei pea Piibel arendama õpilaste spirituaalsust tingimata kristluse poole (Pike 2003: 163).
„Piibliõpikus“ vaadeldakse nii varasemat kui ka nüüdisaegset piiblitõlgendust peatükis „Kuidas uuritakse Piiblit?“ (Pihkala jt 1991: 127–144). Raamatus „Maailma usundid“ viidatakse, et Piibli tõlgendamises on erinevusi: „Mõned usuvad, et Piibel on otseses mõttes Jumala sõna [—] Teised usuvad, et Piibli kirjutajaid on mõjutanud nii nende aeg kui ka kontekst“ (Breuilly, O’Brien, Palmer 1999: 46).
Millise tekstina õppematerjal Piiblit vaatleb, kas kultuurilise või religioosse autoriteedina? Piiblitekstid on autoriteetsed tekstid kahes tähenduses. Neil on kultuuriline ja religioosne autoriteet. Piiblitekstid on kultuuriline autoriteet, kuna need on iidsed tekstid, mis on mõjutanud kultuuritraditsioone sajandeid, ning religioosne autoriteet, kuna need on kristliku usu, eetika ja maailmavaate jaoks keskse sisuga tekstid (Iversen 2006: 53).
Multireligioosne ühiskond ja meedia kaudu õpilasteni jõudev pluralistlik maailm annavad põhjuse pöörata usundiõpetuses tähelepanu mitte ainult piiblilugudele ja nende kasutamisele Lääne kultuuris, vaid ka Piiblile kui kristlaste jaoks pühale tekstile. Kristlased moodustavad osa ühiskonnast, nagu on osa ühiskonnast ka teiste usundite esindajad ja mitteusklikud.
Piiblit käsitletakse ainult religioosse autoriteedina raamatus „Suurusundid“, kus selle roll judaismis ja kristluses on esile toodud nappide vahenditega (Self 1998). Usundiloo raamatuis kipubki Piibli roll kultuuris kõrvale jääma.
Raamatus „Mida maailm usub?“ on samuti rõhk pigem pühakirja religioossel autoriteedil (vt nt Schulz-Reiss 2008: 63, 91), kuid esile tuleb ka Piibli kui kultuurilise autoriteedi mõju. Näiteks on mainitud, et meie ajaarvamine on seotud Jeesuse sündimisega (sealsamas, lk 90).
Õppesisu esitamise aspekt
Kas tekst on mõistetav? Teksti mõistetavust võivad vähendada pikad laused ja suur hulk võõrsõnu. Õpilastele on abiks õppematerjalidele lisatud sõnastikud. Heaks näiteks on „Maailma usundid“, milles on terminid ja tundmatud sõnad seletatud esmakordsel mainimisel ning mis sisaldab sõnastikku ja indeksit (Breuilly jt 1999).
Kuidas on õpik struktureeritud? Kas on lisatud ülesandeid ja küsimusi? Heas õpikus peaks õppematerjal olema loogiliselt liigendatud ning peamõtted võiksid olla graafiliselt esile toodud. Raamatu „Maailma usundid“ (Bowker 2004) kasutamise muudavad raskemaks kohati üsna pikad ja keerulise sõnastusega tekstid, millele liituvad rohke pildimaterjali seletused. Nii on õpilasel raske vahet teha olulise ja ebaolulise vahel.
Milline on kujundus ja kuidas on esitatud illustratsioonid? Head illustratsioonid võivad anda lisateavet ja tuua esile teksti peamõtted. Illustratsioonide väärtust tõstab see, kui need on varustatud kohase selgitusega. Raamatus „Suurusundid“ on niisugused illustratsioonid ning pilkupüüdev ja läbimõeldud kujundus (Self 1998). „Maailma usundites“ (Breuilly jt 1999) on rohkelt illustratsioone, millele on lisatud uue infoga tekstid.
Kas piiblitekst ja selle tõlgendus on eristatavad? Kas Piibli tsitaadid ja viited on korrektsed? Oluline on, et õppekirjanduses oleks kõik viited piiblitekstile ja piiblitekstide tsitaadid korrektselt varustatud viidatud peatükkide ja salmide numbritega. Nii on selgelt eristatud piiblitekst ja kommentaarid ning õpilane võib need kohad ise Piiblist välja otsida. Niiviisi on toimitud „Piibliõpikus“ (Pihkala jt 1991) ja „Maailma usundites“ (Breuilly jt 1999).
Viited Piibli kirjakohtadele on vormistatud juhuslikult raamatus „Uskumused, mis muutsid maailma“ (Bowker 2009: 46–47) ning osa Piiblist pärit tsitaate on ilma viideteta (sealsamas, lk 16, 48). Selle ja rohkete kirjavigade tõttu ei sobi see raamat kooli.
Allpool on analüüsitud kaht eestikeelset originaalõpikut, mis käsitlevad ka piibliteemasid: „Piibliõpik ja dogmaatika alused“ (Jürgenstein 1997) ning „Usundilood“ (Leesi 2006).
Toomas Jürgensteini „Piibliõpik“
Õpik ei eelda teadmisi Piibli kohta, küll aga üldisi teadmisi ja oskust töötada mitmetahulise tekstiga. Õpik arvestab kooli sekulaarset keskkonda ega ole kristlikust seisukohast esitatud vaade Piiblile, kuid samas näitab väga head Piibli kujunemisloo ja tõlgenduste tundmist. Autor on püüdnud õpikus vältida jäikade tõdede esitamist (Jürgenstein 1997: 3).
Piiblit on vaadeldud nii kultuurilise kui ka religioosse autoriteedina. Terve õpiku alaosa, milles on juttu Piibli mõjust ühiskonnale ja kultuurile, toonitab Piibli kui kultuurilise autoriteedi mõju (sealsamas, lk 201–220). Õpiku autor on seda otsesõnu rõhutanud: „See on raamat, mida peaks juba tema osa tõttu maailmakultuuris igaüks tundma“ (sealsamas, lk 3). Kuid Piiblit kui kultuurilist autoriteeti on autor osanud tuua õpilasele veelgi lähemale: „Sageli me ei märka, et meie igapäevane elu on täis Piiblist võetud sõnu ja väljendeid ning et käitume vastavalt selle põhimõtetele“ (sealsamas, lk 6). Piibli kui kultuurilise autoriteedi alust nähakse siiski usundis. „Inimeste usulised elamused nõudsid väljundit. Need olid liiga võimsad, et jääda ainult ühe inimese sisse. Vastavalt inimese oskustele võisid need avalduda rahvalauludes või muusikalistes suurteostes, puust nikerdatud ristis või monumentaalses freskos, lastele ümberjutustatud piibliloos või mitmeosalises kirjandusteoses. Kõikides nimetatud loometöödes on inimeste mõjutajaks ja inspireerijaks olnud Piibel“ (sealsamas, lk 213).
Raamatus on olulisel kohal Piibli vaatlemine religioosse autoriteedina: „Loomulikult ei saa mitte kuidagi must-valgel Piibli pühadust tõestada. Paljudele inimestele võib ta huvi pakkuda vaid ajalooliste tekstide kogumikuna, taustsüsteemina kultuuri paremaks mõistmiseks või aegumatu kirjandusteosena. Pühaks teeb Piibli inimestele vaid usk, kui nad loevad seda kui inimestele ilmutatud Jumala Sõna“ (sealsamas, lk 14).
Õpikus on Piibli kujunemislugu tutvustatud ajaloolis-kriitilisest uurimistööst lähtudes. Piibli tõlgendusi on vaadeldud tasakaalustatud kirikuloolisest seisukohast, ent käsitluse mahus on rõhk 20. sajandi protestantlike teoloogide piiblitõlgendustel.
Õpikus on läbivalt osutatud piiblitõlgenduste mitmekesisusele. Peatükis „Kuidas uurida ja mõista Piiblit“ tutvustatakse eripalgelisi käsitlusi nii ajaloost kui ka tänapäevast (sealsamas, lk 37–64).
Õpilastele on jäetud võimalus kujundada oma arvamus erinevate piiblilugude kohta. Seda on ergutatud küsimuste ja ülesannetega ning rühmatööde ja arutlusteemadega, nt „Mis sinu arutlustes elu mõtte üle langeb kokku Koguja arvamusega, mis erineb?“ (sealsamas, lk 135), „Missugust evangeeliumi pead tähtsaimaks? Põhjenda!“ (sealsamas, lk 158).
Üldiselt usaldusväärsesse õpikusse on juhtunud üks sisuline viga. Loomislugude juures on ära vahetatud jahvistlik allikas ja Preestriraamat (sealsamas, lk 69).
Hinnang. Õpik on kooskõlas ainekava eesmärkidega. Usundiõpetuses saab kasutada sellest üksikuid osi erinevate teemade juures, kuid see on ka hea materjal usundiõpetuse piiblialase lisakursuse jaoks.
Lauri Leesi „Usundilood“
Õpik arvestab kooli sekulaarset keskkonda ja ei eelda varasemaid teadmisi religiooni valdkonnast. Keskendutakse ainult Piibli kultuurilisele autoriteedile ning sellest lähtub ka piiblilugude valik. Õpiku koostaja näeb oma ülesandena üksnes kunsti mõistmiseks üldkultuuriliste teadmiste süvendamist piiblilugude tutvustamise kaudu ega arvesta nende olulisust kristluse kui usundi seisukohalt.
Taustteadmisi piiblilugudele on antud põgusalt Vana Testamendi ja Uue Testamendi osa alguses ning õppetundide materjali sees. Mõlema osa alguses olev materjal keskendub ajaloolisele kontekstile. Kohati näib see pärinevat Eesti Piibliseltsi 1997. aasta piibliväljaande lisast (Leesi 2006: 82–85).
Õpikus on valdav piiblilugude ratsionaliseeriv ja psühhologiseeriv käsitlus. Imed on püütud ära seletada või neid pisendada. See tuleb iseloomulikult esile õppetunnis, kus jutustatakse Jeesuse heast sõbrast Laatsarusest: „Kord oli sõber nii haige, et kõik pidasid teda surnuks. Siis tuli Jeesus ja Laatsarus sai terveks.“ Tsiteeritud piibliosa ette on õpiku autor lisanud oma kommentaari: „Ilmsete liialdustega on evangelist Johannes seda episoodi kirjeldanud nii“ (sealsamas, lk 151).
Ratsionaliseeriv aspekt tuleb esile ka õppetundide lõpus olevates küsimustes. Üks neist peaks õpilased panema mõtlema selle üle, kui usutavad piiblilood on: „Miks korraldas kuningas Heroodes süütalaste tapmise Petlemmas? Mis on selles jutus ebausutavat?“ (sealsamas, lk 129). Või teine näide: „Millise imeteo sooritas Jeesus Kaanas? Ka sa usud, et Jeesus võis sellise imeteo sooritada? Põhjenda oma arvamust“ (sealsamas, lk 153).
Eelkõige Jeesuse eluga seotud piiblilugudes on tunda psühhologiseerivat tõlgendust. Loos, kus jutustatakse, kuidas Peetrus salgab Jeesuse, on Peetruse kahetsust põhjendatud nii: „Aga oma avala loomuse tõttu mõistis ta peagi, missuguse vea ta oli teinud“ (sealsamas, lk 160).
Näib, et autor ei usu kõike, mis on Piiblis kirja pandud, ning samaaegu ei ole tal ettekujutust erinevatest teooriatest Piibli kujunemisloo kohta. Piibliraamatute autorsust käsitledes on segi pärimus ja teaduslikud seisukohad; paistab, et õpiku autor ei tee neil vahet. Kuningas Saalomonist kirjutades mainib ta: „Teda peetakse ka mitme Vana Testamendi raamatu autoriks, kuigi seda pole suudetud tõestada“ (sealsamas, lk 108) ning peab enesestmõistetavaks, et Johannese evangeeliumi on kirjutanud apostel Johannes (sealsamas, lk 137).
Religioonikeskseks autori vaatenurka Piiblile pidada ei saa. Piiblilood ei ole neutraalsed jutustused, vaid kajastavad õpiku autori üpris omapäraseid arusaamu. Ilmselt ei pärine kõik tõlgendused Lauri Leesilt eneselt, kuid on raske öelda, millised konkreetsed tekstid on teda mõjutanud. Küllap on tugevaim mõju ratsionaliseerivatel piiblikäsitlustel. Otsene viide on Ernest Renani raamatule „Jeesuse elu“ (sealsamas, lk 159). Ilmseid mõjutusi Ernest Renani raamatust on õpikus teisigi, vrd nt Peetruse kirjeldust Leesil (sealsamas, lk 160) ja Renanil (Renan 1996: 65) või Maarja Magdaleenast kõnelevat osa õpikus (Leesi 2006: 145) ja Renani raamatus (Renan 1996: 64).
Õpikus on mitu ainespetsiifilist probleemi. Olulisim on, et õpiku autor ei viita erinevatele võimalustele ei Piiblit kui tervikut ega üksikuid piiblilugusid käsitledes. Pigem jääb õpikust mulje kui teatmeteoselaadsest tekstist, kus pakutakse vaid üks vaade Piibli tekkeloole ja Piibliga seotud ajaloole. Ent õpikus puuduvad viited, millel käsitlus põhineb.
Teine probleem on see, et puudub selge vahe, mis kirjapandust pärineb Piiblist, mis traditsioonist ning mis autori enda arusaamadest. Piiblitekstil ja selle tõlgendusel ei ole selget vahet. Otsesed piiblitsitaadid on küll kaldkirjas, kuid lugude ümberjutustuste puhul on lugejal raske aru saada, mis pärineb Piiblist ja mis on autori tõlgendus või lisandus. Näiteks Egiptusest väljarändamise kohta seisab õpikus: „Enne kokkulepitud kohta kogunemist tuli vastu ööd määrida ukse hinged talle verega, et need ei kriuksuks“ (Leesi 2006: 98). Sellest lausest ei selgu, et viide uksehingede kriuksumisele on õpiku autori lisand.
Hinnang. Õpiku probleemiks on keskendumine ainult Piibli kultuurilisele autoriteedile. Paraku jääb autoril puudu kompetentsusest teoloogias ning ta pole suutnud vältida küsitavusi Piibli tõlgendamise vallas. Õpiku autori seisukohavõtud lähtuvad võib-olla teadmatult mõne teoloogilise või filosoofilise koolkonna seisukohtadest ning ta esitab need liiga ühestena (Jürgenstein 2006: 24). Sestap ei ole õpiku Piiblit käsitlevat osa soovitatav kasutada ei usundiõpetust ega ka kunstiajalugu õpetades.
Kasutatud kirjandus
Alaja, S., Palho, A., Sarsa, R. (1994a). Hea Karjane. III: Õpetaja raamat. EELK Pühapäevakooliühendus: Logos.
Alaja, S., Palho, A., Sarsa, R. (1994b). Hea Karjane. IV: Õpetaja raamat. EELK Pühapäevakooliühendus: Logos.
Alaja, S., Palho, A., Sarsa, R. (1994c). Hea Karjane. III–IV: Jutustused. Õpilase Vana Testament. Õpilase Uus Testament. EELK Pühapäevakooliühendus: Logos.
Batchelor, M. (1998). Piiblit avades. Tallinn: Eesti Piibliselts.
Bowker, J. (2004). Maailma usundid. Tallinn: Varrak.
Bowker, J. (2009). Uskumused, mis muutsid maailma. Suurte religioonide ajalugu ja põhimõtted. Tallinn: Pegasus.
Breuilly, E., O’Brien, J., Palmer, M. (1999). Maailma usundid. Ülevaade uskumustest, traditsioonidest ja pühadest. Tallinn: Avita.
Doney, M. (1998). Raamatute raamat. Piibli tee meieni. Tallinn: Eesti Piibliselts.
Hattstein, M. (2007). Maailmareligioonid. Tallinn: Koolibri.
Iversen, G. Y. (2006). Engaging with biblical texts in religious education. Reflections from a Danish point of view. In P. Schreiner, G. Pollard, S. Sagberg (eds.), Religious education and Christian theologies. Some European perspectives (pp. 46–58). Münster: Waxmann.
Jürgenstein, T. (1997). Piibliõpik ja dogmaatika alused. Tallinn: Koolibri.
Jürgenstein, T. (2006). Uus õpik vanalt tegijalt. Teekäija, 10 (165), 24.
Kankaanpää, U.-M., Nisonen, R., Töllinen, M. (1994). Hea Karjane. I: Õpetaja raamat. EELK Pühapäevakooliühendus: Logos.
Kankaanpää, U.-M., Nisonen, R., Töllinen, M. (1995). Hea Karjane. II: Õpetaja raamat. EELK Pühapäevakooliühendus.
Leesi, L. (2006). Usundilood. Tallinn: Avita.
Pihkala, J., Peltola, L., Virta-Kangas, M.-L. (1991). Piibliõpik. Keuruu.
Piiblientsüklopeedia. Aeg, olud ja inimesed, tähendus ja sõnum. (1996). David Clines, John W. Drane, Margaret Embry jt. Tallinn: Eesti Raamat, Logos.
Pike, M. A. (2003). Belief as an obstacle to reading: The case of the Bible? Journal of Beliefs and Values, 24 (2), 155–163.
Renan, E. (1996). Jeesuse elu. Tallinn: Perioodika.
Schulz-Reiss, C. (2008). Mida maailm usub? Viis suurt religiooni. Tallinn: Koolibri.
Self, D. (1998). Suurusundid. Tallinn: Koolibri.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010