Urmas Viilma – Saue Gümnaasiumi kaplan ja usundiõpetuse õpetaja
Sissejuhatus
Usundiõpetuse õpetamise korraldamine üldhariduskoolis on olnud üks peamisi küsimusi, mille kaudu on koolis antavat haridust ja erinevaid religioosseid maailmavaateid püütud omavahel siduda. Viimase kahekümne aasta jooksul, kui usundiõpetust või sellega sarnast ainet Eesti umbes poolesajas üldhariduskoolis on õpetatud, on see kooliti olnud korraldatud erinevalt. Mõnes üksikus koolis on vastav aine olnud kõikide kooliastmete tunniplaanis. Värske põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riiklikud õppekavad astuvad sammu edasi, luues usundiõpetuse õpetamiseks senisest paremad eeldused ja tingimused.
Seda uuenenud olukorda arvesse võttes püüan artiklis vastata küsimustele:
- milline roll on uute seaduste järgi lapsevanemal usundiõpetuse õpetamisel või mitteõpetamisel tema lapsele ja selle aine jätkusuutlikkusel konkreetses koolis?
- mida peab usundiõpetuse õpetaja oma ainet andes arvestama?
- milline koht on usuga seotud küsimustel ja probleemidel üldhariduskoolis?
- millised koostöövõimalused on koolil erinevate usuliste ühendustega?
Lapsevanema roll usundiõpetuse valiku üle otsustamisel
Lapsevanema roll usundiõpetuse valikul oma lapse õppeprogrammi on seni olnud erinev nii kooliti kui ka kooliastmeti. Kõigis põhikooli astmetes on lapsevanem pidanud aktiivselt oma seisukohta väljendama usundiõpetuse valimiseks või mittevalimiseks juhul, kui kool on seda ainet õpilastele pakkunud ja valiku tegemiseks lapsevanema poole pöördunud. Valdavalt ei ole seda aga tehtud ning suur osa vanematest pole kunagi pidanud sellist valikut langetama.
Selgitustöö enne usundiõpetuse kasuks või kahjuks valiku langetamist
Kuna kõik religiooniteemad on Eesti kontekstis ülimalt sensitiivsed ning usundiõpetuse õpetamise kogemused enamikus üldhariduskoolides puuduvad, tuleb aine õpetamist alustades teha põhjalik ettevalmistus- ja selgitustöö. Sobiv koht usundiõpetuse aine ja õpetaja tutvustamiseks on nii klassi kui ka kooli lastevanemate koosolekud. Enne seda võib teemat arutada õppenõukogus ja kooli hoolekogus. Väiksemates omavalitsustes, kus kogukonna põimumine on suur, ei ole üleliigne arutada usundiõpetuse kui uue aine õpetamist tasakaalustatult ja asjatundjaid kaasates omavalitsuse vastavates teemakomisjonides.
Kool peab aitama lapsevanemal otsust langetada kriteeriumide alusel, mis oleksid võimalikult objektiivsed. Selleks peab kool esitama vanemale enne otsuse langetamist põhjaliku infopakme, mis annab piisava ülevaate usundiõpetuse aine sisust ja selle õpetamise metoodikast ning põhimõtetest. Soovitatavalt sisalduksid pakmes usundiõpetuse riiklik ainekava ning kooli heaks kiidetud ja kinnitatud kindla kooliastme või klassi usundiõpetuse ainekava. Hea oleks, kui lapsevanemad saaksid lugeda aineõpetaja isikututvustust koos ülevaatega tema haridusteest, senisest tegevusest ja pedagoogitöö kogemustest.
Lapsevanema kaasamine usundiõpetuse korraldusse
Kõigi ainete õpetajad puutuvad aeg-ajalt kokku mõne õpilase edasijõudmatusega aines, koolikohustuse mittetäitmisega või tunnidistsipliini puudumisega. Need on reageerivat tegutsemist eeldavad küsimused, mille lahendamises osaleb ka lapsevanem. Kuidas aga reageerimise asemel kaasata lapsevanemat ning leida temas kaasamõtleja ja toetaja – see on ülesanne, mida ei ole kerge täita. Ometi on usundiõpetus just selline aine, mille puhul on lastevanematest toetajate ja usaldusisikute roll objektiivse ning ausa info leviku tagamisel ääretult tähtis. See saab toimuda ainult siis, kui lapsevanem on püsivalt informeeritud sellest, kuidas tema lapsel aines läheb ning mida ja kuidas usundiõpetuses õpetatakse. Olulisem hinnetest on usundiõpetuses see, kas lapsevanem tunneb õpetajat ning usaldab tema tasakaalukat ja erapooletut õpetamismetoodikat või ei tea ta sellest midagi. Vähe tähtis pole ka see, kas aine õpilasele meeldib või mitte, sest usundiõpetuse aine kestvus koolis sõltub huvitatud laste arvust tunnis, mis omakorda on seotud lapsevanemate otsusega oma lapsele see aine valida või mitte.
Et lapsevanem teaks, mida ja kuidas õpetatakse, peab õpetaja andma tunnis õpetatavast vahetut ja võimalikult põhjalikku tagasisidet. Kuna nüüdisaegseid õpikuid ja töövihikuid, mis vastaksid usundiõpetuse ainekavale, veel ei ole ning muud õppematerjalid on samuti puudulikud, sõltub palju õpetaja oskusest ja tahtest tund nõnda ette valmistada, et see oleks sisukas ja huvitav õpilasele ning õpitust jääks jälg ka lapsevanema jaoks. See jälg võib kajastuda õpilase ainevihikus või muudes materjalides, mida õpilane koju kaasa toob. Vähe tähtis ei ole e-kooli normatiivse osa korralik ja võimalikult põhjalik täitmine, eriti tunni sisu osas. E-kooli keskkond võimaldab õpetajal lapsevanemaga suhelda nii otse kui ka avalike teemafoorumite kaudu, mille loomine ei ole keeruline. Tagasiside peaks olema vastastikune.
Õpetaja peaks julgustama lapsevanemaid usundiõpetuse tundides osalema. Kutsuda tuleks ka nende õpilaste vanemaid, kes ei ole ainet valinud. See loob eeldused positiivseks otsuseks edaspidi. Erinevates usulistes ühendustes ja erineva maailmavaatega lapsevanemaid võib kaasata tunde või üritusi ette valmistama ning korraldama. Õppekava teemade loetelu annab niiviisi ettevalmistatud tundideks rohkelt võimalusi ning alati saab tundi illustreerida rahvakalendriga või erinevate religioonide ja usuliste ühenduste aastaringi kuuluvate pühade ning nende tähistamise tavadega. Soovitatavad on õppereisid või tunni korraldamine teemaga haakuvas keskkonnas koolist väljas, kuhu kaasatakse lapsevanemad või õpilase kogu pere.
Usuline maailmavaade ja usundiõpetus
Kaks aastakümmet kestnud diskussioonis usundiõpetuse teemadel on kerkinud tihti aine õpetamise tasakaalustatuse ja erapooletuse küsimus. Kardetud on peamiselt kristliku maailmavaate propagandat nii aine sisu kui ka õpetajate erapoolikuse tõttu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning usuõpetuse riiklik ainekava välistavad selle ohu. Usundiõpetuse riikliku ainekava õppeaine kirjelduses seisab: „Usundiõpetus pole käsitletav ühegi kiriku, koguduse ega usulise ühenduse kuulutustööna. Usundiõpetuses ei käsitleta ühtki maailmavaadet õpilastele normatiivsena. Põhikooli usundiõpetuse ülesanne ei ole juhatada õpilasi mingi kindla religiooni juurde.“
Erinevate maailmavaadetega puutuvad inimesed kokku iga päev, ilma et nad seda endale otseselt teadvustaksid. Usundiõpetus loob juba eos eeldused erinevate maailmavaadete põrkumiseks. Kui see ei tule esile varem, siis ilmnevad tunniteemade käsitlemise ajal peagi õpilaste erinevad arusaamad ja maailmavaated. Eriti põhikooli kolmandas astmes peab õpetaja seda pidevalt arvestama. Põhikooli esimeses kahes astmes ei pruugi erinevused nii selgelt eristuda, kui õpilaste hulgas ei ole just sääraste religioonide esindajaid või usuliste ühenduste, koguduste ja kirikute liikmeid, kelle põhimõtted ning tavad eristuvad igapäevases käitumises ja elustiilis (nt sealiha söömise keeld juutidel, moslemitel, adventistidel; riigihümni ja lipu austamisest keeldumine Jehoova tunnistajatel jne).
Õpilase usutunnistus
Usuküsimused on seaduse järgi isiklikku laadi ning nendele ei pea kohustuslikus korras vastama isegi rahvaloendusel. Nõnda ei uurita koolis õpilaste usutunnistust ega seotust usuliste ühenduste või religioossete liikumistega. Mõnel juhul avaldavad vanemad klassijuhatajale ise oma ja laste usutunnistuse selleks, et õpetajad ning teised õpilased saaksid koolis seda arvestada.
Usundiõpetuse õpetajal on soovitatav küsida põhikooliõpilaste vanematelt ja õpilastelt endilt nende usutunnistuse kohta. Vastamine niisugusele küsimusele ei saa olla kohustuslik, ent kui küsimuse esitamise eel selgitada põhjust, siis tavaliselt oma usutunnistust ei varjata. Oluline on küsitletavatele selgitada, et õpetaja ei avalda saadud infot kolmandatele isikutele. Õpilaste usutunnistuse või muu usulise tausta teadmine aitab õpetajal tunde paremini ette valmistada, loob võimalused õpilaste kaasamiseks konkreetse religiooni või usulise ühenduse tutvustamisele ning aitab olla valmis ja hoida ära võimalikke konfliktsituatsioone erinevate maailmavaadetega õpilaste vahel.
Senine kogemus annab mulle julguse kinnitada, et üks keskmine klaasikollektiiv on minimudel ühiskonnast või kohalikust kogukonnast. Anonüümne küsitlus õpilaste usutunnistuse kohta toetab üldist statistikat. See tähendab, et keskmiselt on ühes klassis mõne konkreetse usulise ühendusega vähemal või suuremal määral seotud 15–20% õpilastest, mis teeb 30-liikmelise klassikollektiivi kohta 4–6 õpilast. Ülejäänud õpilased usuvad erinevaid usuga seotud nähtusi, kuid ei määratle oma maailmavaadet konkreetselt. Ateistina määratleb ennast ühes klassis maksimaalselt kaks õpilast, vahel ei ole klassis ühtegi ateisti.
Kui klassis on aktiivne rühm õpilasi, kes kõik kuuluvad samasse usulisse ühendusse, mille üks eesmärke on aktiivne avalik misjonitöö, peab õpetaja jälgima, et usulisel pinnal tekkivad diskussioonid ei tekitaks konflikte, millesse kaasatakse ka õpetaja. Säärases olukorras muutub eriti keeruliseks selle õpetaja roll, kes on ka ise end usutunnistuslikult määratlenud sama maailmavaatega. Õpilased, kes tunnevad õpetajas ära n-ö oma, loodavad temast saada endale kaasmisjonäri või diskussioonides toetavat autoriteeti, ent õpetaja peab alati säilitama oma erapooletuse.
Konkreetset maailmavaadet esindav või avalikult mõnda usulisse ühendusse kuuluv õpetaja (eriti kui ta on vaimulik) peab hoolimata oma aine valdamise professionaalsusest olema valmis selleks, et õpilased ja vanemad võivad süüdistada teda erapoolikuses ja oma maailmavaate propageerimises. Sellisel juhul on eriti tähtis tagada ainekava kättesaadavus lapsevanematele ning põhjalik tagasiside näiteks e-kooli keskkonna kaudu. Just niisuguste pingete maandamiseks võiks õpetaja regulaarselt kutsuda teisi õpetajaid, klassijuhatajaid ja lapsevanemaid oma tundi vaatlema. Ennast usuliselt määratlenud õpetaja peab olema valmis rünnakuteks tema enda isiklike veendumuste ja usu vastu ning säilitama sealjuures pedagoogilise professionaalsuse ja erapooletu suhtumise.
Kool ja usuvabadus
Nii usundiõpetuse õpetaja kui ka kooli psühholoog ja sotsiaalpedagoog peavad tundma usuküsimusi reguleerivaid seadusi. Kindlasti pole üleliigne tuletada aeg-ajalt meelde põhiseaduse § 12: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.“ Meenutada võiks ka põhiseaduse § 40: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.“
Usuvabaduse põhimõtetest kinnipidamisele ja usulisele sallivusele tuleb viidata olukorras, kus diskussioonid erineva maailmavaatega õpilas(t)e ja õpetaja(te) vahel on ületamas piire, mille eest põhiseadus kõiki kaitsma peab. Ka suhetes lapsevanematega võib tekkida vajadus viidata usuvabaduse põhimõtetele kas või selleks, et kaitsta õpetaja enda õigusi olukorras, kus seatakse kahtluse alla õpetaja erapooletus ainuüksi selle pärast, et ta on end usutunnistuslikult avalikult määratlenud.
Oluline on teada, kust algavad lapse seaduslikud õigused ja lõppevad lapsevanema õigused oma lapse usu üle otsustada. Minu praktikas koolikaplanina oli juhtum, kus lapsevanem piiras seadusevastaselt oma täisealise lapse õigust ise usu küsimustes otsustada ning ühte kogudusse kuuluda. Sääraseid probleeme peavad lahendama koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog ja kaplan. Usundiõpetuse õpetaja peab olema valmis, et temalt kui asjatundjalt ootavad niisugustes küsimustes nõu ja abi nii õpilased kui ka lapsevanemad. Kirikute ja koguduste seaduse § 10 reguleerib lapse kuulumist kogudusse järgmiselt: „Iga isik, kes on vähemalt 15-aastane, võib iseseisvalt astuda koguduse liikmeks või lahkuda kogudusest vastavalt põhikirjas ettenähtud korrale. Noorem kui 15-aastane laps võib kuuluda kogudusse oma vanemate või eestkostja loal.“ Sama seaduse § 9 sätestab muu hulgas, et „ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi“. See seadusesäte aitab reguleerida olukorda, kus kooli juhtkonnal tuleb lahendada küsimus, kuidas ja kus luua tingimused neile õpilastele, kelle usulised veendumused ja reeglid näevad ette näiteks koolipäeva sisse jääva palvetamishetke.
Euroopa koolides on niisugused vaiksed ruumid õpilaste ja õpetajate jaoks ette nähtud. Ühes Eesti koolis palus kristlastest noorterühm koolijuhilt võimalust ühel päeval nädalas koguneda hommikupalvuseks. Kooli juhtkond lahendas olukorra nõnda, et võimaldas noortel enne tundide algust kasutada klassiruumi, kus esimest tundi ei toimunud ja polnud karta, et teised õpilased kogunevad ukse taha tundi ootama. Kuni Eesti koolides spetsiaalsed palvetamise või vaikseks jäämise ruumid puuduvad, tuleb olukord lahendada võimaluste kohaselt. Kindlasti ei ole hea lahendus keelata sellist palvehetke kooli sise-eeskirjale toetudes, sest see loob eeldused konfliktideks ning läheb vastuollu kehtivate seadustega, mis sätestavad inimeste õigused täita oma usulisi vajadusi.
Kool ja usulised ühendused
Usuliste ühenduste koostöö kooliga piirdub Eesti oludes enamasti mõne kristliku taustaga riigipüha tähistamisega. Tihti korraldatakse aktus koolis, kuhu kutsutakse kohalike usuliste ühenduste juhid ja vaimulikud, või toimub kontsertteenistus kohalikus kirikus. Niisugune praktika on üsna levinud, kuid võib tekitada vastuseisu lapsevanemates ja õpilastes, kes näevad selles põhjendamatult ühe kindla maailmavaate propageerimist. Kriitika võib olla õigustatud juhul, kui säärasel üritusel osalemine muudetakse kõigile õpilastele ja õpetajatele kohustuslikuks. Samal ajal on koolil kohustus riigipühade ja riiklike tähtpäevade tähistamisega õpilasi harida ning harjutada. Kui riigipüha või riiklik tähtpäev on seotud kindla maailmavaatega (nt suur reede kristlusega), siis on kooli koostöö üritust korraldades vastavat maailmavaadet esindava usulise ühendusega põhjendatud. Seda praktikat toetab kirikute ja koguduste seaduse § 9 lõige 2: „Jumalateenistusi ja usulisi talitusi ravi-, õppe- ja hoolekandeasutustes korraldab usuline ühendus omaniku või asutuse juhi, kinnipidamisasutustes vangla direktori, kaitseväes struktuuriüksuse ülema ning Kaitseliidus maleva pealiku loal.“
Aktiivset koostööd erinevate usuliste ühendustega saab teha ka usundiõpetuse riikliku ainekava raames teemade puhul, mis käsitlevad vastavat usulist liikumist või kogudust. Erinevate usuliste ühenduste esindajaid võib kutsuda ainetundidesse või leppida kokku erinevates pühakodades ja -paikades käimise koos vastava usulise ühenduse või esindajaga.
Kokkuvõtteks
Perekonna, kooli ja usuliste ühenduste koostöövõimalused on suured ning selles kirjatöös puudutasin ainult mõnda neist. Kindlasti võib sellise koostöö üheks konkreetseks kokkupuutepunktiks olla üldhariduskooli usundiõpetus, sest just selles aines seotakse erinevad faktiteadmised, vaimsed õpetused ning tarkused, traditsioonid ja tavad kokku tunnetusliku ning subjektiivse maailmataju ehk usuga. Integreeritud terviku moodustamisel on oma roll lapsevanemate usaldusel, õpilaste vastuvõtlikkusel ja avatusel ning õpetaja arukusel käsitleda kõiki usuküsimusi tundlikult ja suure respektiga.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010