Orienteerumise õpetamisest

Kalle Rea, Tallinna Polütehnikum, 2010

Orienteerumine on haarav maastikumäng. See õpetab loodust hoolikalt tähele panema, sest orienteeruja läbib maastikul märgitud kontrollpunktid iseseisvalt kaardi ja kompassi abil. Õpilastele tuleb selgeks teha nende õigused ja kohustused looduses liikudes – loodus on väga tundlik inimese tegevusele ja uueneb aeglaselt.
Liikumine maastikul, eriti metsas, on vaheldusrikas ja emotsionaalne. Orienteerumine nõuab täpsust, arendab taiplikkust ja julgust langetada otsuseid. Läbitud etapp (leitud kontrollpunkt) on konkreetse ülesande lõppsaavutus, etteantud raja läbimine aga hinnang õpitud oskustele, vilumusele ja treenitusele. Harmoonilise iseloomu tõttu (jalgade ja pea koostöö) nõuab orienteerumine süvendatud mõttetegevust.

Orienteerumine on laialt levinud spordiala järgmistel põhjustel:

• orienteerumine arendab kehalisi võimeid;
• tegevus toimub looduses, värske õhk karastab ja tervistab;
• pole vaja teha suuri kulutusi spordirajatiste ehitamiseks, sest metsa orienteerumiseks leidub kõikjal;
• orienteerumine on jõukohane kõigile, seda saab harrastada igal aastaajal;
• orienteerumisspordiga võib tegeleda igas vanuses;
• sisult on orienteerumine põnev maastikumäng;
• orienteerumise abil on võimalik üheaegselt liikuma panna palju inimesi suhteliselt väikese raha ja tööajakuluga;
• üldise vastupidavuse arendamiseks saavad orienteerumist kasutada ka muude spordialade esindajad;
• osavõtt orienteerumisüritustest nõuab osalejalt kehalist ja vaimset tööd.

Orienteerumistrepp on orienteerumisoskuste rahvusvaheliselt tunnustatud õpetamisjärjestus ja seda võiks jälgida nii õpetaja, lapsevanem kui ka iseõppija.
Taseme järgi võib õpioskused jaotada alljärgnevalt.

Põhioskused: leppemärkide värvid ja lihtsamad märgid;
märkidele vastavate objektide piltlik ettekujutamine;
märkidele vastavate objektide eristamine maastikul.
1. tase: kaardi orienteerimine; kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine; liikumine mööda jooni, üks valik.
2. tase: lihtne teevalik kaardilugemise abil; suundliikumine, vahemaade mõõtmine; ilmakaared, kompassi kasutamine.
3. tase: kõrgusjooned, maapinna vormid; suundliikumine, vahemaade mõõtmine; teevalik ja maastikul liikumine kaardilugemise ja kompassi abil.
4. tase: orienteerumine reljeefi järgi; reljeefi detailne lugemine; täppislugemine lühietappidel.

Kaart

Kõige olulisem abivahend orienteerumises on kaart. Orienteerumiskaart on maastiku vähendatud suuruses kujutis maapinnast, vaatega ülalt. Alati antakse kaardil mõõtkava, kus on näidatud, kui palju kordi on kaardil kujutatu väiksem reaalsest maastikust. Harilikult esitatakse mõõtkava kaardil kahel viisil: arvmõõtkava – tavaliselt suhtarvuna (1:20 000, s.t 1 cm-le kaardil vastab 200 m maastikul) ning joonlauda meenutav joonmõõtkava – võrdlusmõõtkava, mis konstrueeritakse sirgjoonele vastavalt kasutatava kaardi mõõtkavale. Selle jaotused näitavad lõikude pikkusi maastikul. Räägitakse suurest ja väikesest mõõtkavast. Suuremõõtkavalisel kaardil on maastiku elemendid esitatud suurelt ja üksikasjalikult. Väikese mõõtkavaga kaardil on objekte vähem, kaart on üldistatum. (Mõõtkava 1:2000 on suurem kui 1:50 000.) Koolikaartide mõõtkava on tavaliselt 1:5000 või 1:10 000. Vastavalt otstarbele eristatakse topograafilisi kaarte, merekaarte, lennukaarte, teemakaarte, atlasi, orienteerumiskaarte jne. Orienteerumiskaartidest lihtsaim on õppe- ehk koolikaart.

Metoodilised näpunäited

Õppige valmistama klassi, koolimaja ja kooliõue plaani; enne plaani koostamist leppige kokku mõõtkavas (nt 2 sammu = 1 cm). Joonistage kooliõuest mälu järgi lihtne kaart.
Käsitlege järgnevaid teemasid: orienteerumisvarustus, jooksuvarustus.

Orienteerumiskaardid on joonistatud alati nii, et kaardi ülemine osa jääb põhjasuunda. Samuti on kõik tähed ja numbrid põhja-lõuna suunalised – tähe „A” katusehari on põhjas, jalad lõunas. Lohkude ja küngaste kujutamiseks kaardil kasutataksereljeefijooni e kõrgusjooni, mille abil kujutatakse erinevaid pinnavorme ja näidatakse nende suhtelist kõrgust. Kaardil tähistatakse reljeefijoontega ühendatud kõrguste vahe kohe mõõtkava alla järgmisel kujul: h5m, mis tähendab, et kõrgusjoonte vahe on 5 meetrit. Heites pilgu kaardile, on võimalik reljeefijoonte järgi otsustada künka või lohukese kuju ja seda, kas nõlvad on lauged või järsud. Lohu eristamiseks kasutatakse langujooni. Küngastele langujooni ei märgita, kuigi vanadelt kaartidelt võib neid veel leida. Mida rohkem jooni, seda kõrgem mägi või sügavam lohk, mida tihedamalt jooned koos on, seda järsem nõlv.

Selgitage lastele kaartide erinevusi, keskenduge sealjuures orienteerumiskaartidele. Tähelepanu ja kaardilugemise oskuse arendamiseks saab kasutada mitmesuguseid mänge (tingmärgibingo, mosaiik jms).
Kaardi ja maastiku võrdlemine. Kaarditükkidest kaardi koostamine (nn kaardilego). Lõigu pikkuse leidmine maastikul vastavalt kaardi mõõtkavale ja kaardil antud sirgjoone pikkusele. Etappide pikkuse leidmine kaardi mõõtkava järgi. Korraldage lühimatku mööda joonorientiire (joonorientiir on maastikul selgelt eralduv tee, rada, põlluserv, siht, kraav jne, mida mööda algaja orienteeruja võib ilma vaevata liikuda). Ülesandeks võib olla kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine kaardil, lihtsama teevariandi leidmine kahe punkti vahel. Edukaks orienteerumiseks tuleb õppida teel esinevaid objekte eristama ja piltlikult ette kujutama. Objektide piltlik ettekujutamine on orienteerumiskaardi mõistmise alus. Kõik algajate rajad peaks planeerima selliselt, et punktideni jõuab mööda joonorientiire.
Kaardil leppemärkide (reljeef) ja nende kombinatsioonide leidmine nii aega arvestamata kui ka kiiruse peale. Kontrollpunktide (edaspidi KP) ümbruse kirjeldamine. Reljeefivormide, kõrguste (sügavuste) võrdlemine (kumb KP asub kõrgemal). Viige läbi topograafilisi diktaate (õpetaja kirjeldab liikumisteed ja õpilased märgivad selle kaardile) joonorientiiridel ja väljaspool joonorientiire.

Värvid

Kaardil kasutatakse tavaliselt kuut kuni kaheksat värvi:

• valgedalad tähistavad metsa;
• pruunnäitab kõrguse eristamist: mäed ja kõrgendikud, kuristikud ja lohud, seljandikud ja orvandid, väikesed künkad ja augud, aga samuti ebatasane pinnas;
• kollanetähistab avatud ala: murualad, põllud, heinamaad või raiesmikud; kollakasrohelineon õue-aiamaa (kuhu ei tohi minna!);
• rohelinenäitab tihedat, raskesti läbitavat metsa (raskemini läbitav mudane ala on tumedam roheline), rohelisega kujutatakse ka üksikuid puid ja põõsaid ning taimkatte pisiobjekte;
• sinistealade ja siniste tingmärkidega näidatakse kõike, mis on seotud veega (sood, kraavid, ojad, jõed, järved jne);
• muston kaardil põhiline värv ja sellel on palju tähendusi, nt teed, rajad, elektriliinid, hooned, aiad, kiviaiad, söödasõimed, tornid, kaljud, kaljujärsakud, kivid jne;
• violetsega(lillaga) on märgitud orienteerumisrada puudutav info (start, KP-rõngad, finiš, KP-vahelised ühendusjooned, tähistatud rajalõigud, keelualad, ohualad jne).

Leppemärgid ja legendid

Leppemärkide ehk tingmärkidega kujutatakse kaardil maastikuobjekte ehk orientiire ja need on üheselt mõistetavad kogu maailmas.
Legendid kujutavad endast eriliste leppemärkidega antud kontrollpunktide täpseid asukohakirjeldusi. Kui punkti asukohaobjekt on kaardilt selgesti loetav – nt teede rist –, ei ole legendikaardi lugemine oluline. Kui aga tegemist on paljude ühetaoliste ja lähestikku asetsevate objektidega, siis aitab legend teada saada, millise juures neist on punkt ja kuspool objekti see asub.

Kompass

Teine orienteerumiseks vajalik abivahend on kompass. Tänu kompassile saame määrata liikumissuunda ja hoida kaarti õiges suunas (vastavuses maastikuga). Orienteerumiseks on spetsiaalsed kompassid, mis on käepärased ja mõeldud kasutamiseks liikumisel. Kompassinõel on vedeliku sees hermeetilises korpuses, et tagada tema stabiilsus liikumisel. Kompassinõela punaneots näitab magnetilist põhjasuunda. Kuju järgi jagunevad kompassid kaheks: plaadi- ja pöidlakompassid (näpukompassid). Plaadikompass sobib paremini algajatele, näpukompass võimaldab kiiremat orienteerumist.

Kompassi kasutamise hõlbustamiseks orienteerumiskaardil esitatakse meridiaanjooned põhjasuunalisena, s.t kompassi ja kaardi põhjasuunad ühtivad (põhja- ja lõunasuund ühtivad kaardi külgservaga), orienteerumiskaardi ülemine serv on alati põhja suunas.

Asimuutliikumine. Asimuut on suund kraadides põhjasuuna suhtes. Õiges suunas (asimuudil) liikumise oskus on vajalik siis, kui kaardilt ei ole võimalik liikumise abistamiseks midagi välja lugeda (soos, lausmetsas) või kui nähtavus on nii halb, et maastikku ei saa jälgida.

Algõpetuses tuleks lastele õpetada klassikalist suuna e asimuudi võtmist kompassiga. Selleks:

• aseta kompassiplaadi pikem serv kaardile nõnda, et see ühendaks sinu asukoha ja punkti, kuhu soovid liikuda. Suunanooled kompassiplaadil peavad näitama liikumissuunda;
• keera nõelakapslit nii, et kapsli põhjal olevad jooned ja nõelavärav ühtiksid kaardi põhjasuunaga;
• hoia kompass tasapinnas ja pööra end aeglaselt, kuni kompassinõela punane ots asub nõelaväravas. Liikumissuuna nooled (kompassi pikem serv) näitavad õiget liikumissuunda. Jälgi, et kompassinõela punane ots asuks kogu liikumise vältel nõelaväravas!

Suuna määramine

Suuna määramisel eristatakse kahte täpsusastet:

• üldsuund (võib määrata kompassiga või päikese ja varju järgi);
• täpne suund e asimuut.

Suuna määramiseks tuleb kompassi hoida horisontaalasendis, kuni kompassinõel on stabiliseerunud. Kaardi õigesse suunda keeramiseks suuna kaardi ülemine serv sinna, kuhu näitab kompassi punane nõel. Kaardi põhjasuuna jooned peavad olema kompassinõelaga paralleelsed.
Kaardi orienteerimiseks keera kaarti, mitte ennast! Valitud suunas liikumiseks võta kompass pihku, nõelakapsel enda poole. Vaata piki suunanooli ja leia maastikul mingi kauge orientiir (hoone, puu, küngas vm), mis asub suunanoolte pikendusel. Pea see orientiir meeles ja liigu selle suunas. Kohale jõudes korda võtet, kuni oled jõudnud vajaliku kohani.

Teevalik

Sama operatsioonide järgnevus – kaart, kujutluspilt, teevalik, teostus – kehtib nii algaja, harrastaja kui ka tipporienteeruja puhul. Erinevus on vaid sooritustempos.

• Kahe punkti vahel on alati mitu erinevat teevaliku varianti.
• Otsetee ei ole alati parim valik.
• Erinevatel maastikutüüpidel liigutakse erineva kiirusega.
• Joonorientiire (maanteed, teed, elektriliinid jne) on lihtne jälgida.
• Selgete orientiiride all mõeldakse selgesti ristatavaid ja silmatorkavaid orientiire (järv, suur mägi jne).
• „Ründepunktid” on lihtsasti leitavad orientiirid (objektid), mis on lähedal punktile, kuhu orienteerud.

Kaardilugemine on omaette kunst ja seda tuleks palju harjutada. Rajal loetakse kaarti põhjalikumalt stardis ja pärast iga KP läbimist. Etapi keskel loetakse kaarti siis, kui maastikul on näha mitut objekti.

Kaardilugemise põhireeglid:

• orienteeri kaart enne lugemist;
• tea alati, kus asud või kuhu välja jõuad.

Orienteerumisprotsess kahe punkti vahelise lõigu läbimisel:

• orienteeri kaart;
• vali kaarti interpreteerides sobivaim liikumistee;
• kasuta etapi läbimiseks valitud orienteerumistehnikaid.

Pea meeles, et kontrollpunkte ei otsita, vaid läbitakse!

Tänapäeval kasutatakse orienteerumises kaardi lugemisel pöidla abi, s.t pöial peab olema alati enda asukohal. Kui asukoht maastikul muutub, tuleb ka kaardil pöialt edasi nihutada. Taolist lugemisviisi lihtsustab kummi abil pöidla külge kinnitatud pöidlakompass. Sellise kompassi kasutajad leiavad, et niimoodi on suunavigade tegemine välistatud. Pöidlakompass on mõeldud üldsuuna hoidmiseks.

Orienteerumisalad kontrollpunktide läbimise järgi on:

• suundorienteerumine – kontrollpunktid läbitakse etteantud järjekorras;
• valikorienteerumine – määratud kontrollaja jooksul läbitakse võimalikult palju punkte. Orienteeruja ise valib, millised, mis järjekorras ja kui palju punkte ta läbib. Etteantud aja ületamise korral võidakse vähendada kogutud punktide arvu. Valikorienteerumine võib olla ka etteantud punktide arvuga, kus punktide läbimise järjekorra valib orienteeruja ise.
• märkeorienteerumine – maastikul liigutakse tähistatud teel ja märgitakse KP asukoht kaardile;
• joonorienteerumine – liigutakse kaardile kantud joone järgi ja märgitakse KP asukoht kaardile või tuleb ettetulevatest KP-dest valida see, mis on kaardile kantud.

Märkesüsteemid

Igas kontrollpunktis on puna-valge kolmnurkse prismaga tähis, mis hea nähtavusega metsas paistab juba kaugele. Samuti on tähise juures vahend, millega saad teha kontrollkaardile märke, et oled selles punktis käinud ehk selle läbinud.

• Erinevat värvi pliiatsid. Õpilane sooritab KP-s pliiatsiga märke kaardile või kontrollkaardile.
• Number/kujund. See on igas KP-s erinev. Number/kujund kirjutatakse kaardile või kontrollkaardile.
• Mehaaniline komposter. Igas KP-s on erinevat märget jätvad kompostrid. Komposteeritakse kaardi serv (vastav lahter) või kontrollkaart.
• SPORTident (SI) on üks uuemaid elektroonilisi märkesüsteeme.

Neist paari esimest on lihtne kasutada ka kehalise kasvatuse tundides.

Soovituslik kirjandus

Kivistik, A, Raid, T.(1986). Orienteeruja käsiraamat. Tallinn: Eesti Raamat.

Kivistik, A. (1997). Orienteerumissport 1. Tallinn: Koolibri.

Klaar, T. (2010). Orienteerumisest iseõppijatele. Printcenter Eesti AS.

Raid, T. (1999). Kaardiraamat. Tallinn.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6