Aarne Saluveer, Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, 2010
Võib öelda, et Eestis muusikaõpetaja olla on üpriski hea. Meil on suur, elukestva õppe põhimõtteid väärtustav kogukond, me kasutame sünteesivalt rahvusvaheliselt tunnustatud muusikaõpetuse süsteeme (Orff, Kodály, Kabalevski jt) ja meil on muusikalisel emakeelel rajanev koolimuusika traditsioon. Nüüd on uus analüütiliste praktikute põlvkond valmis saanud ka olulise raamdokumendi – uuendatud põhikooli muusika ainekava, jätkates selles Riho Pätsi ja Heino Kaljuste loodut.
Täna võime uhkusega öelda, et käesolev muusikaõpetuse ainekava on euroopalikus kultuuriruumis üks kõige tänapäevasemaid. Selle valmimine on varasemaga võrreldes suur samm edasi, loogiline jätk ühiskonnas toimunud protsessidele. See koondab ühte paljude õpetajate muusikatundidest ja pedagoogikateadlaste mõttearendustest tekkinud kogemuse. Olen veendunud, et selle õppekava mõju Eesti koolile on kordades suurem kui esmapilgul näha suudetakse.
Õppeprotsessil peab olema eesmärgistatud sisu, ainult nii väärtustub selleks kulutatud aeg ja paneb aluse harituse kasvule. Sest muusikas leiab aset imeline integratsioon – ajaloo, geograafia, esteetika, eetika, ema- ja võõrkeelsete tekstide mõtestamine. Pillimängu ja laulmise eelduseks on füüsiline aktiivsus, loovus käsikäes emotsionaalse intelligentsusega. Meeskonnatöö, aga ka ergonoomika, noodikiri ja heliteoste kompositsioon on matemaatiline konstruktsioon, aga helid on seotud füüsikaga jne.
Eesti muusikaelus on oluliseks mõõdupuuks, mis näitab meie suhtumist endasse ja ümbritsevasse maailma, laulupidu. See, põlvkondi, muusikalisi ja maailmavaatelisi erisusi ületav nähtus sünnib ju suuresti riikliku õppekava ja muusika ainekava toel ning on sellisena ka maailma suurim esituskunstide väljund rahvakultuuris. Klass/koor/ansambel/orkester on meeskonnad, mis ühistegevustega sinnapoole pürgivad. Ühtlasi on need ka taustsüsteem ja sotsiaalne suhtlemiskeskkond, mis toetavad tasakaaluka küpse isiksuse arengut. Neid protsesse ei saa läbi viia kiirendatult, need ei sünni plahvatusena, vaid läbi kasvamise. Kasvamine aga tähendab sotsialiseerumist, mis muusikalises keskkonnas toimub loomulikumalt ja loomingulisemalt ning annab kujunevale isiksusele sügavamalt läbitunnetatud arusaama põhiväärtustest.
Vähetähtis pole märgata ja esile tuua muusikaliste tegevustega kaasnevaid füüsilisi pingutusi. Pikad proovid, rongkäik ja mastaapne kontsert saavad jõudu samast vaimust, millega Ernst Jaakson USA-s Eesti Vabariiki elus hoidis. Nii toetab käesolev õppekava läbi laulupeo ka füüsilist vastupidavust (omalaadne tsiviilteenistus).
Järjekindlalt tuleb ühiskonnas teadvustada arusaama, et läbi muusikalise kirjaoskuse, elementaarse pillimänguoskuse ning laulmise ja tekstide mõtestatud ja helikõrguste ning tämbritega võimendatud „ütlemise” saab vaimselt arendada iga last. Muusika võime teha inimesi õnnelikuks on üks inimkonna erilisi fenomene. Tänapäeval on muusika kättesaadavus tekitanud meid ümbritsevas ruumis tihtipeale helide üleküllastatuse, tuntava mürafooni. Kooli oluline suunav ja avardav roll on aidata teha vahet monotoonse ja emotsionaalselt ühekülgse ning emotsionaalselt mitmekesise, aktiivset kuulamist võimaldava ning arengut sisaldava muusika vahel. Ka vaikus kui helide puudumine muusikas on nähtus, millega tuleb tegeleda.
Eestis on muusika rohkem kui lihtsalt üks kunstiliik, ajaloolised arengud on meid kujundanud kogukonnaks, kes juba enam kui sajand oma iseolemist ja põlvkondade ühtekuuluvust on kinnitanud läbi laulupeo. Muusikalise sõnumi kaudu väljendatud tung põhiõiguste, sh riikliku vabaduse kättevõitmiseks oli eriti selgelt tuntav laulva revolutsiooni ajal, aga ka varasematel perioodidel, kui olime allutatud võõrvõimule.
Juba ammustel aegadel oli oluline, millist muusikat ja miks loodi, kuulati, esitati, kes olid liidrid, juhendajad, milline oli nende „sisemine õppekava”? Tänapäevani on oluline küsimus: milline on muusika sõnum?
Õppekava on lahutamatult seotud õpetaja haritusega. Kirjeldamaks kooli, muusika ja ühiskonna arengu seoseid ning seda, kui oluline on õpetaja roll, sobib tagasivaade aega, mil enamik eestlasi elas maal rehielamutes ja koolitundi tuldi pasteldes pärast põllutööd. Õpetajahariduse lahutamatu koostisosa ja igapäevane töövahend oli muusika – haritlane innustas isikliku eeskujuga, koolihariduse loomulikuks osaks oli ka muusikaline kirjaoskus. Sellisele õpetajaharidusele panid aluse Lääne-Euroopast Maarjamaale tulnud misjonärid-visionäärid, kelle ideaalidele ja pürgimustele leidus siin viljakas pind. Kui Euroopas said korralikku muusikaõpetust vaid rikaste ülikute järeltulijad, siis meil jõudis hingeharidus ka talupoegadeni. Edumeelsete liidrite toel ja eeskujusid järgides jõuti peagi oma laulupeoni. Laulupidu on Eestis vähemalt kahel korral iseseisvuse kaalukeeleks osutunud ja igapäevaerisustest hoolimata suudab tänagi inimesi ühendada.
Õppekava hindamisel on esmatähtis leida vastused küsimusele, kas õppekava ja sellele toetuv õppetegevus on asi iseeneses või on sel ka väljundid igapäevaellu; kui, siis millised ja mil määral, kas need on kohalikud või märgatavad ka globaalses maailmas.
Olles 1993. aastast olnud mitme kooriliigi üldjuht ja X noorte laulupeo „Ilmapuu” kunstiline juht, saan tõmmata paralleele, kuidas muusika õppekava ja laulupidu ühilduvad. Pidude kunstilised toimkonnad on õppekavas olulisel kohal olevaid väärtusi repertuaari valimisel kindlalt silmas pidanud.
2007. aastal toimunud X noorte laulupeo „Ilmapuu” kontseptsioon oli rajatud koolimuusikale. Laulupeo ideed said alguse küsimusest: „Mida, kuidas ja miks peame muusikahariduses taotlema?”. Täie veendumusega anti esimest korda ühiskonnale edasi sõnum, et laulupidu pole meelelahutus, vaid meelsuseavaldus. „Ilmapuu” kui rahvusliku muusikahariduse projekt esitati Euroopa Muusikanõukogu konkursile Many Music in Europe, kus see võitis esikoha. Projekti olulisust kinnitab fakt, et esitlus võeti samal aastal Los Angeleses toimunud Maailma Muusikanõukogu foorumi päevakorda. Siis oli aasta 2005. Aja jooksul saame aru, kui oluline see on, et tol hetkel olime oma muusikakasvatuse tervikkontseptsiooniga maailmas esirinnas.
XI noortepeo „Maa ja ilm” noorimate osavõtjate – mudilaskooride muusikaliste väljendusvahendite hulk on nende vanust silmas pidades aukartustäratav. Nad loovad ise tekste ja esitavad neid, musitseerivad erinevates stiilides, „rokkides” rahvamuusikast improvisatsioonilise jazzini.
Loodetavasti saab esivanemate fantaasiamaailmale tuginevast mängulise sõnakäsitlusega ahellaulust „Sõmeralt Sõrmikulle“ käivitav alge, mis paneb laulupeol kõlama esimese laste endi tehtud ühislaulu, seda nii sõnade kui osaliselt improviseeritud meloodia ja harmoonia elementide osas. Kui 10 000 väikest laulvat artisti alustavad oma esimest teekonda laululavale, läheb algne rahvaluuletekst üle laste maailmanägemist kajastavale omaloomingulisele tekstile.
Artikli autor koostöös Tauno Aintsi ja Jaan Pehkiga viib noored muusikud esitama suurvormi tunnustega kaasaegset muusikat. Selles on kasutatud huvitavat, keelepoeesiast tulenevat polürütmikat ja see kutsub kuulajaid looma ja väärtustama muusika kuulamise ning kuulmise olulisimat komponenti – vaikust. Teose pealkiri „Kordamiseks” on jaanpehkilik malbe viide uues õppekavas kirjeldatud põhiväärtustele ja pädevustele, mis igapäevaelus ununema kipuvad. Suurim üllatus, lõpu generaalpaus nii lauljaile, orkestrile kui ka kuulajatele rõhutab vaikust muusika osana. Sellele järgnev unisoon annab rohkem kui 100 000 lauluväljakul viibijale võimaluse olla Muusikud, häälestudes koos ühele helile. Muusika erakordsus avaldub ju teadmises, et füüsikalises mõttes on tegemist vibratsiooni, lainetega. Lähestikku olevate kehade võnked pidavat ühtlustuma. Muusikale ja muusikas häälestumine on seega ka üksteisele häälestumine – seda me ju õpimegi.
See on hetk, kus tunneme, et oleme ühisel meelel.
Sotsiaalne pädevus ja enesemääratlemisoskus on väga selgelt väljendunud René Eespere laulus „Kodu on püha”. See paneb otsima vastuseid küsimustele, kelle hulka me kuulume ja kirjeldab selginemist: „…teame, kes võõras ning kes on vend…” ning „…kodu on püha siin ilma peal.”
Alo Mattiiseni ühiskondlikult tundliku loojanatuuri ja Jüri Leesmenti täpse sõnakasutuse jõulise sümbioosi „Mu suul ei ole sulgejat” esitanud lastelt võib loota, et nad ei lase tekkida uuel vaikival ajastul ning teavitavad iga kuningat tema alastiolekust.
Nii ongi üks õppekava koondanud eestimaise kogukonna ja annab võimaluse rääkida muusika keeles meile meist endist – täna, homme, ülehomme.
Kvaliteetseks rakendumiseks vajab õppekava nii kvalifitseeritud, innustavat ja loovust väärtustavat õpetajat kui ka tänapäevast muusikaklassi koos kõige selles sisalduvaga: laias valikus kvaliteetseid muusikainstrumente, helivõimendust, aparatuuri muusika kvaliteetseks salvestuseks ning taasesituseks ning IKT tuge. Siis hakkab iga koos veedetud hetk targa õpetaja juhendamisel andma kümnetesse kordadesse ulatuvat efekti õpilaste iseseisvas tegevuses. Oluline on, et selle õppekava alusel töötavad pedagoogid oleksid omavahel avatud mõttevahetuses, annaksid loomingulisi impulsse ja leidlikke tunnilahendusi üksteisele kasutamiseks ja edasiarendamiseks. Loodan, et mõlemad olulised protsessid, õppekava arendus ja selle suurim väljund ellu – laulupidu – leiavad uusi arendajaid juba nende hulgast, kes täna veel koolipingis.
Muusikaõpetuse arengut suunav ühistegevus on olnud edukas ning kandud vilja. Eesti on olnud teerajaja ja näidanud võimalusi, kuidas seniseid muusikapedagoogilisi koolkondi tänapäevaselt interpreteerida. Peame näitama seda senisest julgemalt rahvusvahelisel areenil, korraldama avatud kursusi, seminare, konverentse, muusikaõpetuse olümpiaade. Ka laulupidu näitab maailmale, kuidas Eesti koolimuusika elab ja hingab.
Maailm on ülikiires muutumises ka sel ajal, kui loeme seda teksti. Oleme olukorras, kus tulevikku vaadates sooritame tegusid, mis nende lõppedes on saanud juba minevikuks. Maailma kujutamine muusika kaudu on teadupärast kunst, ning sellest aru saada püüdminegi on kunst. Seega kunstide kunst. Kas ja kuidas suudab seda vormida üks õppekava? Vastuse saame nendelt õpilastelt, kes tänulikult meenutavad oma muusikaõpetajaid, suunavad oma lapsi ja lapselapsi muusikaradadele ja kohtuvad rõõmsana laulupeol, mis väärtustab oma rahvast, keelt ja kultuuri.
Energia, mida vahendavad laulukaare alla kogunevad koorid, on emotsionaalse ja füüsilise pingutuse läbi avalduv võimas vägi.
Olgem õnnelikud seni tehtu üle ning mõelgem, mida teha selleks, et ka tulevikus oleks Eestis hea olla muusikaõpetaja.
Küll siis põhikooli lõpuks õpilane „… on omandanud, tunnetab, väärtustab, kasutab, arutleb; oskab kujundada, osaleb ning hindab, märkab ning mõistab, aktsepteerib ning oskab, hoiab ning arendab, tunneb vastutust, otsib seoseid … nii minevikus kui ka tänapäeval.” (Riiklik Põhikooli õppekava 2010).
Muusika on inimõigus.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0