Pärt Kukk
Tööõpetusest tehnoloogiaõpetuseks
Pikka aega oli õppeaine nimetus tööõpetus, mida tihti kutsuti puutöötunniks, eelmine õppekava oli nagu ülemineku etapp – nimetuseks töö- ja tehnoloogiaõpetus –, nüüd siis puhtalt tehnoloogiaõpetus. Kindlasti on nimetuse muutus põhjustanud segadust, kardetakse kardinaalseid muudatusi õppekavas – äkki ei saa enam mugavalt „vanast rasvast” tundi minna, kardetakse ka uusi nõudmisi aineõpetajale – viimati keelatakse ära kaardikepi ja viilipea valmistamine. Järgnevalt natuke võrdlevat juttu käesolevast, eelmisest ja kohati mõnest vanemast õppekavast.
Igapäevaeluks vajalikud oskused
Tehnoloogiaõpetuse, varasema nimetusega tööõpetuse, ainekava on alati keskendunud igapäevaeluks vajalike oskuste ja teadmiste omandamisele. Vastavalt elukeskkonna arengule muutuvad selles toimetulemiseks vajaminevad oskused. Enam ei piisa lihtsalt töötegemise oskusest, järjest aktuaalsemaks muutub tehnoloogiate tundmine, miks mitte ka uudse tehnoloogia väljatöötamine.
Oli aeg, kui iga vähegi endast lugupidav mehehakatis pidi omandama sae teritamise alaseid teadmisi. Need kunagised koolipoisid, kes seda õppisid ja selle ka selgeks said, moodustavad tänapäeval veel suure osa tööturul olijatest. Kuid olgem ausad, kas nad seda oskust enam igapäevaselt vajavad või on nad, tänu kunagi omandatud oskusele, mõnes ametis oluliselt eelistatumas olukorras. Tööriistad on teinud läbi tohutu arengu, nende valmistamine on muutunud tunduvalt odavamaks ja kohati on materjalide omadused sellised, mis ei allugi teritusvahenditele.
Ilmselt ei vaja tänapäeva noored oskust valida õiget puud labidavarre või reejalase jaoks. Palju tähtsam on teada, kuidas määrata seina sisse peidetud elektrikaablite või veetorude asukohta. Neil pole aimugi, mitu kodarat on vankrirattal ja miks tagumised rattad on esimestest suuremad. Nad teavad täpselt, mitu mega või giga muusikat mahutab üks või teine telefon. Tunnistagem endale, et see on nende jaoks tunduvalt olulisem teadmine.
Käeline tegevus
Kunagine tööõpetuse peamine eesmärk – käelise tegevuse arendamine ja sellega kaasnev tarbeeseme valmistamine – ei ole tehnoloogiaõpetusest välja jäetud, see on muutunud lihtsalt teisejärguliseks. Samas on õppeaines säilinud eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel rõhutamist leidnud esemelistehnoloogiline süsteem. Uues õppekavas on kasutusel natuke lihtsam väljend: tootepõhine õppeprotsess. See tähendab, et teadmised ja oskused omandatakse toote valmistamise käigus ehk ikkagi läbi käelise tegevuse. Lihtsalt käeline tegevus pole üheski õppekavas olnud eesmärk omaette, vaid meetod teadmiste ja oskuste omandamiseks, nende kinnistamiseks.
Loovus
Tehnoloogiaõpetuses ei pea loovuse all mõistma millegi käega katsutava loomist, valmistamist, vaid loovat lähenemist probleemi lahendamisel, materjalide, töövahendite ja tehnoloogia valikul. Iga kord on seoses õppekava uuenemisega suurenenud algse kavandamise, planeerimise ja konstrueerimise osakaal toote loomisprotsessis. Tore oleks jõuda sinnamaani, et ühes klassis ei valmiks kahte täiesti sarnast toodet. Kui koolitöökojad ükskord jõuavad sisustuse osas 21. sajandisse, saab võimalikuks ka erinevate tehnoloogiate proovimine ühe konkreetse toote valmistamisel. Seni piirdume tagasihoidlikumate võimalustega ja paneme rõhku toodete erinevale väljanägemisele. Iga õpilase loovus avaldub erineval moel ja ilma tänapäevase õppekeskkonna ja sellele vastavate vahenditeta ei ole mõtet unistada ulatuslikust loovuse ilmingust tehnoloogiaõpetuse tundides.
Tehnoloogia areng
Nagu varasematel aegadel tööõpetuses, on tehnoloogiaõpetuses säilinud tugev seos igapäevase eluga. Muutused õppekavas tulenevad pigem jätkuvalt kiirest tehnoloogilisest arengust. Muutunud on tööriistad, materjalid, nende töötlemise võimalused; uute tööriistade ja seadmetega koos on lisandunud uued töövõtted. On mitmeid koole, kus õpilased saavad aimu cnc-tööpinkide võimalustest, ja kaugel ei tohiks olla aeg, millal koolidesse ilmuvad laser-tööpingid ja miks mitte ka 3D printerid. Cnc-tööpingid on viimaste aastatega levinud pea kõikjale, kus midagi toodetakse. Laseri abil materjale lõikavad seadmed pole samuti uudis, jäänud on oodata 3D printerite levimist ja nendega töödeldava materjalivaliku suurenemist.
Kõik uued töötlemistehnoloogiad on alul olnud kättesaadavad vaid vähestele väljavalitutele, sealt edasi kosmoseaparaatide loojatele, siis sportimisvahendite tootjatele ja lõpuks meile kõigile.
Lõiming
Ei saanud tööõpetuses hakkama lõimumiseta, ei saa ka tehnoloogiaõpetuses. Või olid need hoopis „ainete vahelised seosed”, millest kirjutati 2002. aasta õppekavas, paraku ainult kaks korda: kunstiõpetuse ja esimese kooliastme inglise keele osas. Kasutades võõrkeelset mõistet integratsioon, mida on hea lihtne torgata sinna, kus on vaja kõlavat sõna, siis eelmises õppekavas toimub integratsioon ühe õppeaine piires! Nii selgus õppekava õppeaineti uurides. Paraku asi ise-enesest oli ju olemas ja kohati ka toimis, kõik sõltus õpetaja kutseoskustest ja teadmistest.
Aeg on edasi läinud, vajalikud ja võimalikud õpetamist vajavad teadmiste mahud on metsikult kasvanud. Paraku laste ajumaht ning õppimisvõime on jäänud praktiliselt endiseks. Tahes või tahtmata tuleb tundma õppida teiste ainete õppekavu, et vältida samade teemade lahti nämmutamist. Samuti tuleb oskuslikult ära kasutada mujalt saadud teadmisi. Toetades kolleegide pingutusi, saab kinnistada nende poolt jagatud teadmisi ja oskusi. Põhineb ju mõõtmine ja märkimine suurelt matemaatikal, info otsimine keelte oskusel, tehnoloogia arengust saab aimu tänu ajaloole.
Minnes veel kord ajas tagasi, sedakorda natuke rohkem ja mõeldes lõimingule õppeprotsessis, näeme hoopis teistsugust lähenemist. Kunagi oli tööõpetuse õppeaine lõimitud kooli kui terviku eksisteerimise heaks. Näiteks tööõpetuses valmistati harjavarsi, mis läksid koristajatädile töövahendiks, koristati kooli territooriumi, mis kindlasti vähendas õpilastepoolset prahi mahaloopimist jne. Loodusõpetus- või bioloogiatunni ajal korrastati kooliaeda või parki, emakeeletunnis õpiti näidendit koolipeoks. Kas see ei olnud lõiming?
Kutsesuunitlus
Olid ajad, kui juba põhikoolis peeti tähtsaks oluliste tööalaste oskuste omandamist ja kutseõppealaste teemade ja tööde käsitlemist. Tänaseks on enamik elukutseid muutunud küllaltki spetsiifilisteks ja sellealaste oskuste omandamine põhikooli õppekava raames ei ole ajaliselt ning ressursiliselt võimalik. Samas jääb võimalus kas või valitud tööde ja kasutatavate töövahendite näitel tutvustada mitmeid elukutseid.
Järjest olulisemateks muutuvad uue tehnoloogia välja mõtlemine ja kasutamine – need on juba saanud üheks elus toimetuleku oskustest. Uued materjalid, uued töövõtted, uued tehnoloogilised lahendused tulevad niivõrd kiiresti peale, et lihtsast tööriistade kasutamise oskusest ja täpselt ühesuguste viilipeade treimise oskusest jääb tänapäeva tööturul väheseks. Vaja on hankida tõest teavet uue töövahendi, uue materjali kohta.
Tootepõhine õppeprotsess
Kunagisest etteantud tööjuhendi ja tehnoloogilise kaardi järgi eseme valmistamisest peaks uue õppekava järgi tekkima loov protsess, mille käigus valitakse sobiv tehnoloogia ja materjalid. Ideaaliks oleks kogu toote valmimise protsess tehnoloogiaõpetuse tundides läbi mängida, alates väljamõtlemisest, kavandamisest ja lõpetades toote esitlemisega. Nii saaks luua tervikliku pildi toote arenduse ja valmimise protsessist. Ei tohiks unustada disaini osatähtsust ehk kaubanduslikku väljanägemist.
Kindlasti säilib ka tööjuhendi järgi toote valmistamine, põhiliselt ainult teises kooliastmes, kus õpitakse alles tööriistade kasutamist ja erinevaid töövõtteid. Oskuslikult juhendades ja mõningaid piire määrates saab ka teises kooliastmes tootearenduse kavandamisest kuni toote esitlemiseni läbi mängida.
Möödas peaks olema ka ühesuguste kaardikeppide, haamrivarte ja viilipeade masstootmise aeg. Ei taha siinkohal halvustada ühegi nimetatud eseme valmistamise mõttekust ega vajalikkust. Saab ju nende valmistamistki võtta loovalt, sest ei pea kaardikepid olema kõik ühepikkused ja ideaalselt koonilised ning viilipea võib ka lapik olla, vähemalt osaliselt. Piirid saab seada ülesannet püstitades ja toodet kavandades.
Kas ühele kaasaegsele, ergonoomika nõuete järgi valmistatud tööriistale, näiteks haamrile, saab valmistada puidust vart ja kas seda on mugav kasutada? Kas selline vars on ohutu?
Õpperühmad
Aeg, kus eksisteeris töötegemises sooline jaotus, on tegelikult juba möödas. Seda on arvestatud tehnoloogiaõpetuse õppekava koostades, et õpilastel kujuneks avaram silmaring ja et ka koolis ei valitseks unustusse vajunud „naiste- ja meestetööde” jaotus. Nii on õpperühmade moodustamine jäetud vabaks soolisest määratlemisest. Millisesse õpperühma kuuluda, otsustab õpilane koos vanematega, arvestades õppekava ja oma huvisid. Kindlasti tuleb kooliõppekavas peatuda õpperühmade moodustamise alustel, see tähendab määrata vabaduse piirid. Juhuks kui õpperühmad peaksid kujunema sarnaselt seni valitsenud traditsioonidele, on õppekavas ette nähtud teatud aeg poistele kodundusega ja tüdrukutele tehnoloogiaõpetusega tegelemiseks. Kuidas seda läbi viia, jääb juba kooli korraldada – kas vahetuvad teatud ajaks õpetajad või vahetatakse õpperuume, jättes rühmad samade õpetajate juhendada.
Projektitööd
Tundub, et see on midagi täiesti uut õppekavas. Õpetajale ilmselt üks raskemaid uuendusi, vähemalt esimestel aastatel, mis nõuab rohkem töö planeerimist. Õpilaste jaoks peaks projektitööd kujunema üheks huvitavamaks osaks tehnoloogiaõpetuses. Saab ju siin arvestada rohkem õpilaste isikupära ja erinevaid huvisid ning võimeid.
Jällegi vajadus kooliõppekavas määratleda ühtsed reeglid kooli piires. Otsustatakse, kuidas ja kui palju kaasatakse teiste õppeainete õpetajaid. Samuti projektide arv, rühmade moodustamise alused, vajadusel ka juhendavate õpetajate tööjaotus.
Kindlasti tuleb projektitööde juures arvestada, et need ei eeldaks õpilaselt varasemat kogemust. Sobilik oleks valida mõni tööliik, millega muul ajal ei tegelda, olgu selleks siis savitööd, klaasitööd, vitspunumine või midagi täiesti uut. Veelgi parem, kui projektiks valitud tööliigi saaks siduda mõne tähtpäevaga, näiteks klaasist ehted ja emadepäev. Kaasates loodusõpetust ja vastava aine õpetajaid, võiks teemaks olla looduslikud materjalid ning nendest millegi valmistamine.
Põhikooli valdkonnaraamat TEHNOLOOGIA 2010