A A A

Õppeaine kontseptsioon ja rõhuasetused

Mare Oja

 

2011. aastal vastu võetud gümnaasiumi ajaloo ainekava on 2002. aasta ainekavaga võrreldes palju muutunud. Vähenenud on kohustuslike kursuste arv gümnaasiumis (vastavalt seitse ja kuus) ning lisaks kohustuslikule õppesisule on välja arendatud valikkursused. Muutused olid tingitud ajaloo ainekava kontseptsiooni muutumisest.

 

Uue õppekava järgi õpitakse ajalugu 6 kohustuslikku kursust: „Üldajalugu“, „Eesti ajalugu I (kuni 16.–17. sajandi vahetuseni)“; „Eesti ajalugu II (kuni 19. sajandi lõpuni)“; „Lähiajalugu I – Eesti ja maailm 20. sajandi esimesel poolel“; „Lähiajalugu II – Eesti ja maailm 20. sajandi teisel poolel“ ja „Lähiajalugu III – 20. sajandi arengu põhijooned: Eesti ja maailm“; ning 2 valdkonna valikkursust: „Üldajalugu – maailma ajalugu: tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat“ ja „Üldajalugu – Euroopa maade ja Ameerika Ühendriikide ajalugu“.

 

Üldajaloo kohustusliku mahu vähendamine kolmelt kursuselt ühele kompenseeritakse tugevama sidususe loomise kaudu Eesti ajalooga. Selleks on Eesti ajaloo suurte teemablokkide ette kujundatud sissejuhatava teemana üldajalooline taust, mis moodustab raami Eesti ajaloo teemadele. Üldajaloo kursuses õpitud teemasid ja põhimõisteid Eesti ajaloo kursuses eraldi esile ei tooda. Eesti ajalugu kuni 19. sajandi lõpuni on esindatud kahe kursusega. Eesti ja maailma lähiajalugu õpitakse kolm kursust, millest kaks on traditsioonilise ülesehitusega (20. sajandi algusest tänapäevani) ning kolmas temaatiline – 20. sajandi olulised nähtused ja protsessid teemade kaupa. Viimane kursus on täiesti uue ülesehituse ja sisuga. Eesti ajalugu on lähiajaloos esindatud eraldi suurte teemablokkidena. Kursuste õppimise järjekord määratakse kooli õppekavas, kuid mõistlik on järgida kronoloogilise järgnevuse põhimõtet. See tähendab, et soovituslikult alustatakse üldajaloo kursusest, seejärel õpitakse Eesti ajalugu ning siis lähiajalugu.

 

Ajaloo kaks valikkursust on „Üldajalugu – maailma ajalugu: tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat“ ja „Üldajalugu – Euroopa maade ja Ameerika Ühendriikide ajalugu“. Mõlemad valikkursused pakuvad võimalust kursuse läbimiseks kas ülevaate korras või põhjalikumaks süvenemiseks vähemalt nelja suurema teemabloki käsitlemise kaudu. Teemablokkide valiku üle otsustab õpetaja, soovitavalt koos õpilastega. Ajaloo valikkursuste õppetegevus ja hindamine lähtub põhikursuste kontseptsioonist.
Nagu kõikides sotsiaalainetes on ka ajaloo ainekava õppeprotsess kirjutatud lahti kohustuslike ja süvendavate teemade kaudu, et toetada õpetajat oma töökava koostamisel. Õppesisu täiendav avamine laiendavate ja süvendavate teemade kaudu pakub õpetajatele senisest suuremat võimalust õpet diferentseerida, võttes arvesse õpilaste huve ja intellektuaalset võimekust, kodukoha eripära ning ühiskonnas toimuvaid muutusi. Õppeprotsesside kirjeldused ning näidistöökavad on soovituslikud, mida õpetaja võib loominguliselt muuta. Õpitulemused on koostatud kohustusliku ainesisu kontrollimiseks. Süvendavaid/laiendavaid teemasid võib lisaks töökavas näidisena pakutule leida ka õpilaste ja õpetaja ühise arutelu ja kokkuleppe teel, et paremini toetada õpilaste ajaloohuvi ja/või uurimisoskuse kujunemist.

 

Ajaloo ainekavas suunatakse õpetajaid kasutama mitmekesist metoodikat, mis võimaldab õpilastel aktiivselt õppetegevuses osaleda, arendada oma õpioskusi, teha järeldusi, kujundada ja väljendada oma arvamust ajaloosündmuste või -nähtuste kohta. Õppemeetodid peaksid võimaldama õppijatele intellektuaalset väljakutset, olles samas jõukohased. Kui õpilased ei ole suutelised kaartidelt informatsiooni lugema, allikaid tõlgendama või probleemide üle arutlema, tuleb alustada nende oskuste õppimise ja arendamisega madalamalt tasemelt. Siiski peaks iga gümnaasiumiõpilane olema kooliastme lõpuks valmis koostama nõuetekohase uurimistöö või kirjutama 1-2 leheküljelise arutluse. Uurimisoskuse kujundamisel ja ajaloohuvi süvendamisel tuleb kasuks ka osalemine õpilastele suunatud koolitöövälistel temaatilistel konkurssidel ja võistlustel, ajalooteadmiste ja oskuste omandamine väljaspool ainekava nõudeid.

 

Ajaloo mõistmisele aitavad kaasa õppekäigud, ekskursioonid ja muuseumide pedagoogilised programmid. Nagu põhikoolis, nii ka gümnaasiumis lubab õppekava üldosa õppekeskkonda väljaspool klassiruumi (nt muuseumis, arhiivis või õppekäigul ajaloolisesse keskkonda).

 

Ühe keskse eesmärgina on gümnaasiumi ajalooõpetuses sõnastatud kriitilise mõtlemise kujundamine. Ajalooprobleemide analüüsimise kaudu areneb eeldatavalt õpilase ajalooline mõtlemine, rikastub väärtussüsteem, kujuneb rahvuslik ja kultuuriline identiteet, sallivus ja pooldav suhtumine demokraatlikesse väärtustesse, jt ajalooõpetuse kaudu taotletavad eesmärgid. Ajaloo kui õppeaine taotluseks on suunata õpilane teadvustama, analüüsima ja kriitiliselt hindama ning tõlgendama minevikus aset leidnud sündmusi ja protsesse, nende omavahelisi seoseid ja seoseid tänapäevaga, ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjusi. Ajalooõpetus kujundab oskust minevikunähtuste mõjul toimuvate arengute mõistmiseks.

 

Riikliku õppekava üldosa pädevused ja läbivad teemad peavad olema arvesse võetud ka ainekava õppeteemasid käsitledes. Õpilaste maailmapilti avardab veel ainetevaheline integratsioon ning lähedaste õppeteemade erinevatest aspektidest lähtuv lõimitud käsitlemine (näiteks ajalugu ja ühiskonnaõpetus, ajalugu ja geograafia). Lõimingu näiteid on esitatud näidistöökavas. Kindlasti ei ole seal esitatud kõik võimalused. Lõiminguvõimalusi pakuvad veel õppeainete vahelised teemaprojektid, ülekoolilised üritused õppeteemade käsitlemiseks jms.
Ajalooõpetuses rõhutatakse vajadust pöörata võrdselt tähelepanu nii teadmiste kui oskuste arendamisele. Pelgalt ajalooteadmiste omandamine (meeldejätmine) ei saa olla eesmärk omaette, kuid ilma teadmisteta ei ole võimalik arutelu ega analüüs.

 

Sama põhimõtet tuleb arvestada õpitulemuste hindamisel. Kokkuvõttev hinne ajaloos kujuneb erinevate osaoskuste hindamisest. Nagu õppimisel, on ka hindamisel mõistlik eritüübilisi ülesandeid kombineerida, mis võimaldavad kontrollida enamat kui ühte oskust (nt kaarditundmine, allikaanalüüs, kriitiline mõtlemine, ajaloolises ajas orienteerumine jms).. Kontrollides ja hinnates peab õpetaja silmas pidama õpitulemust, mille saavutatust kontrollida tahetakse. Ülesanded peavad olema mitmekesised, erineva raskusastmega Ligikaudu 20% ülesannetest peaks olema äratundmistasandil, 30% reprodutseerimistasandil ning 50% rakendustasandil: analüüs, üldistamine, hinnangu andmine. Kirjalikes töödes peaks õpilane saama keerukamate ülesannete lahendamise eest rohkem punkte kui pelgalt faktiteadmisi eeldavate ülesannete eest.

 

Õpitulemused on esitatud ainult ainekava kohustusliku õppesisu kohta. Kooliastme lõpul saavutatavad õpitulemused on välishindamise (tasemetöö, lõpueksami) aluseks. Tunni või suurema teemaploki järel hinnatakse teema õpitulemuste saavutatust. Kujundav hindamine tähendab tagasiside andmist õppijale tema tugevatest ja arendamist vajavatest külgedest. Tagasisidestamisel abistab õpetajaid abistab õppeprotsessi kirjelduses esitatud hindamisjuhend.

 

Ajaloo ainekava arendamise eesmärk oli leida võimalus vähendada ainesisu nii, et see ei tekitaks pealiskaudset käsitlust, vaid annaks võimalust üldistuseks – valitud teemasid õpitakse pigem süvendatult. Siiski ei saa eeldada, et õpilased mäletavad põhikoolis õpitut ning seetõttu on teatav kordamine või põhiteemade käsitlemine põhikoolist kõrgemal mõistmistasandil paratamatu. Suurema üldistamise asemel (alateemade vähendamine) on mõttekas kavandada aega süvenemiseks, teatud teemade põhjalikumaks käsitlemiseks ning kodukoha ajaloo- ja kultuuriloo tundmaõppimiseks. Tähtis on luua sild mineviku ja tänapäeva sündmuste ja nähtuste vahel ning kujundada arusaam, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva, näiteks kriisikollete olemust, samuti paljusid Eesti ajaloo probleeme. Senisest suuremat tähelepanu pööratakse poliitilise ajaloo kõrval igapäevaelu ja kultuuri teemadele. Eeldatakse, et gümnaasiumiõpilane väärtustab kultuurilist mitmekesisust, mõistab seda ühiskonna rikkuse ja arengu eeldusena ning teadvustab ka oma võimalusi kultuuripärandi säilitaja ja edasikandjana. Oma kodukoha ajaloo- ja kultuuriväärtuste tundmaõppimine annab selleks hea eelduse.
Kuna gümnaasiumi ainekava tugineb põhikoolis õpitule ja oluliseks peetakse samu põhimõtteid, on soovitav tutvuda artiklitega Aktiivõppemeetodid ajalooõpetuses ja Ajalooline keskkond kui ammendamatu õpik põhikooli ajaloo aineraamatus.
Ajaloo ainekava arendamise töörühma kuulusid:

  1. Ülle Luisk, Viljandi C. R. Jakobsoni Gümnaasiumi õpetaja-metoodik, MA
  2. Ene Tannberg, Miina Härma Gümnaasiumi direktor, MA
  3. Tiia Luuk, Tallinna Reaalkooli õpetaja-metoodik
  4. Ilje Piir, Tartu Herbert Masingu Kooli ja Rannu Keskkooli õpetaja-metoodik
  5. Heli Aiaots, Põltsamaa Gümnaasiumi õpetaja-metoodik
  6. Naima Klitsner, Tallinna 32. Kooli vanemõpetaja
  7. Veronika Kim, Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpetaja-metoodik
  8. Mare Oja, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ajaloo peaspetsialist, MA

Ekspertidena olid kaasatud ajaloolased Ago Pajur, Tõnu Tannberg ja Mati Laur Tartu Ülikoolist, Mait Kõiv Tartu ja Tallinna Ülikoolist ning Priit Raudkivi Tallinna Ülikoolist.
Gümnaasiumi ajaloo ainekava retsenseerisid ajaloolased Lauri Vahtre ja Andres Adamson, õppeprotsesside kirjeldusi Epp Pavelts, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpetaja, ja Madis Somelar, Pärnu Koidula Gümnaasiumi ja Pärnu Hansagümnaasiumi Gümnaasiumi õpetaja-metoodik.
Gümnaasiumi ajaloo ainekava ja õppeprotsessi kirjeldust arutati erinevatel ajalooõpetajate kogunemistel, mõttevahetus toimus elektroonilises listis. Oma ettepanekud esitasid töörühmale Eesti Muinsuskaitse ümarlaud, muuseumid ja Eesti Õpilaste Liit.