Alli Lunter
Maurice Maeterlink teadlaste valgusest: „See on valgus, mis asub tuntud ja tundmatute valguste piiril.“
1. Õpilasuurimusest üldiselt
Õpilasel peaks olema soov uurimistööd teha, õpetaja osa on teda innustada ja juhendada. Uue õppekava nõudesse, et iga õpilane koostab gümnaasiumiaastate jooksul ühe uurimistöö, tuleb suhtuda ettevaatlikult, kuid samas seda propageerides. Kõigile õpilastele pole jõukohane teha põhjalikku uurimust, kuid samas on võimalik koostada ka tagasihoidlikuma kaaluga töö, et õppida uurimistöö võtteid. Täiesti tuleks välistada igasugused referatiivsed tööd uurimistöö nime all. Uurimise käigus toetutakse küll refereeringutele ja tsitaatidele, kuid domineerima peab töö autori isiklik järeldus, analüüs jne. Ka refereeringutele peab järgnema töö autori kommentaar.
Uurimistööde temaatika kavandamisel ja teemade sõnastamisel on soovitatav toetuda Arne Merilai jt „Poeetikale“, mille teooria põhjal saab sõnastada erinevaid teemasid vastavalt sellele, mida uuritakse. Uurimistöö teema valikul tuleb jälgida, et teema sõnastus oleks konkreetne, lakooniline ja kindla keskmega. Esimene ülesanne pärast teema määratlemist on teemavaldkonna kirjandusega tutvumine, et määratleda uuritav probleem ja täpsustada töö eesmärk. See kõik võib töö käigus muidugi muutuda. Oluline on kirjandust läbi töötades ja märkmeid tehes kohe üles märkida algallika viite täpne kirje. Igasuguse konspekti juurde kuulub korralik viide, et hiljem mitte segi ajada teiste autorite ja oma mõttekäike. Akadeemiline korrektsus nõuab iga teisest allikast võetud seisukoha ja tsitaadi viitamist. Teoreetilise materjali läbitöötamisel on oluline olla täpne, konspektis tuleb eristada refereeringud ja täpsed tsitaadid, mis peavad kokku langema originaaltekstiga. Viitamise eeskujuks on soovitav võtta ajakirja Keel ja Kirjandus viitamine.
Aluskirjanduse piirid võiksid olla viis kuni kümme allikat, nende hulgas veebilehtede aadressid. Veebimaterjali kasutamisel tuleb jälgida selle usaldusväärsust, sest kõik, mis on internetis kirjas, pole pärit autoriteetsetest allikatest.
2. Uurimistöö ülesehitusest ja vormistamisest
Uurimistöö tuleb kirjutada õigekirjavigadeta, heas eesti keeles ning võimalusel arvutitrükis. Tööl peab olema tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, liigendatud sisuosa (peatükid, alapeatükid), üldistav-järeldav kokkuvõte (peatükkide järeldused, vastus sissejuhatuses seatud probleemile), kasutatud kirjanduse/allikate loetelu ning vajadusel ka lisad (skeemid, statistilised ülevaated, fotod, koopiad, dokumendid).
Tiitellehele kirjutatakse kooli täielik nimetus, töö pealkiri, selle liik, koostaja ees- ja perekonnanimi, klass, juhendaja ees- ja perekonnanimi, töö valmimise koht ja aasta.
Sisukord sisaldab iga alaosa pealkirja ja vastava leheküljenumbri. Sissejuhatus, kokkuvõte ja kasutatud allikate loetelu näidatakse sisukorras ilma järjenumbriteta.
Töö sissejuhatuses sõnastatakse töö eesmärk, töökäigu lühikirjeldus, nimetatakse olulisemad tööosad ja kasutatud allikad ning avatakse töö teemale vastav teoreetiline lähtekoht. Sissejuhatuses kirjeldatakse ka täpselt, kust on uuritav materjal saadud, kes on selle autor(id) (vanuse, soo, eriala jne järgi), kuidas materjal on kogutud ja kui suur see on.
Sisuosa peatükid nummerdatakse araabia numbritega, selle sisse kuuluvad alapeatükid samal viisil, jättes tähise sisse ka põhijaotise numbri (nt peatüki 2 sisse kuuluvad alajaotised 2.1., 2.2. jne). Sõnasõnalised tsitaadid pannakse jutumärkidesse ja viidatakse kasutatud allikale. Alustekstile tuleb viidata ka refereerimise puhul. Uue pealkirjaga osa algab uuelt lehelt. Pealkirjaga algava lehe ülaserva jäetakse 5–6 cm vaba ruumi. Tavalistel lehekülgedel on see ruum 3 cm nii ülal kui ka all. Pealkirjade puhul võiks kasutada muust tekstist erinevat šrifti (näiteks trükitähti). Töö ees ja taga peaks olema puhas valge leht, nn köiteleht. Kõik lehed, alates tiitellehest, nummerdatakse. Leheküljenumbrit ei kirjutata tiitellehele ja sisukorrale. Lisad tuleb nummerdada eraldi.
Lisadesse paigutatud infole viidatakse tekstis, osa olulisi diagramme ja skeeme võib ka teksti sisse paigutada. Kui on kasutatud eri liiki allikaid, tuleks need kasutatud kirjanduses eristada: kirjalikud allikad (nt trükised, internetimaterjalid), suulised allikad (nt intervjuud), audiovisuaalsed allikad. Internetimaterjalide puhul märgitakse teksti autori nimi, artikli pealkiri, netiaadress ja materjali leidmise kuupäev (piisab kahest viimasest). Need loetletakse kirjalike allikate lõpus. Käsikirjaliste ja muude materjalide puhul märgitakse autori nimi, pealkiri, materjali liik, selle valmimise (salvestamise) koht, aasta, lehekülgede arv, materjali vorm (nt CD). Kasutatud materjalid järjestatakse autorite perekonnanimede järgi tähestikulises järjekorras, sama autori tööd nende ilmumisaastate järjekorras. Iseenda poolt tehtud intervjuu puhul lähtutakse intervjueeritava nimest. Kui tegu on autorite kollektiiviga (koguteosed, entsüklopeediad), lähtutakse teose pealkirjast. Joonised ja tabelid all- ja pealkirjastatakse ning nummerdatakse, viited ja kasutatud kirjandus peavad olema kooskõlas ja korrektsed, ka lisad pealkirjastatakse. Töö maksimaalne pikkus ilma lisadeta on umbes 20 lehekülge (Times New Roman, 12 p kiri, reavahe 1,5). Tekst kirjutatakse A4 formaadis valgele paberile, jättes ka äärejoone osa.
Näiteid kasutatud kirjandusele viitamisest
Näide 1. Anne Nahkuril ilmus gümnaasiumiõpik “Kirjandus barokist romantismini” Tallinnas Koolibri kirjastuses 2006. aastal.
Õige kirje: Nahkur, Anne 2006. Kirjandus barokist romantismini. Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.
Õige viide tekstis: (Nahkur 2006, lk 10)
Näide 2. Tõnu Viik kirjutas 16.02.2008.a Postimehes artikli “Vimma sammas”.
Õige kirje: Viik, Tõnu 2008. Vimma sammas. – Postimees, 16. veebruar.
Õige viide tekstis: (Viik 2008, lk 3)
3. Uurimistöö metoodikast
Uurimistöö temaatika loomisel ja teemade sõnastamisel on soovitatav kõige enam toetuda Arne Merilai jt „Poeetikale“, mille teooria põhjal saab sõnastada erinevaid teemasid vastavalt sellele, mida uuritakse.
Iga uurimistöö peab pakkuma midagi uut või uurimismaterjalist lähtuvalt kinnitama varem kehtinud seisukohti. Kirjanduse uurimistööd võib üles ehitada mitmeti. Kui on tegemist probleemianalüüsiga, siis on hädavajalik koostada teose sisukava, et teose näited ja võtted oleksid käepärast. Teose lugemise käigus märgitakse sel juhul ka olulised tsitaadid ja nende leheküljed. Kui uuritakse sõnavara või poeetilisi võtteid, on möödapääsmatu valitud juhtumite sedeldamine kindla süsteemi järgi (ka lehekülg märgitakse), et hiljem oleks lihtsam materjali selekteerida alaliikide või mõne muu tunnuse järgi. Et valitud näidete põhjal tehtud järeldused oleksid vähegi veenvad, peab analüüsitud keelendeid/kujundeid olema vähemalt 100.
Kui uuritakse suhtumisi, hinnanguid, teadmisi jms, kasutatakse küsimustikku (ankeet, intervjuuküsimused). Küsimustik peab olema nii läbi mõeldud, et annaks konkreetseid vastuseid. Küsimused peavad olema lihtsad, arusaadavad, ilma liigsete sõnadeta, ennetades vastuse laialivalguvust. Küsimuste järjestus peaks hoidma vastaja huvi kuni viimasele küsimusele vastamiseni. Küsimusi ei tohiks palju olla, muidu vastaja väsib. Küsimused ei tohiks soovitud vastusteni juhtida.
Uurimistöö kaitsmisel esitab õpilane kokkuvõtte oma tööst: tutvustab töö sissejuhatuses püstitatud probleemi, annab lühiülevaate töö käigust ja esitab kokkuvõtlikud järeldused. Kokkuvõte on töö olulisim osa. Uurimistööle kirjutavad retsensiooni oponendid, soovitavalt üks õpetaja ja üks õpilane.
4. Tööprotsessi probleemidest
Uurimistöö koostaja peab arvestama, et tööga tuleb tegelda pikemat aega regulaarselt, tuleb arvestada ka ajavaruga, sest küsimustikud, materjali sedeldamine, vaatlused, intervjuud ja ankeedid võtavad palju aega, nende töötlus veelgi rohkem. Küllalt palju aega võtab sõnastuse viimistlemine üldistuste ja järelduste osas. Oluline on pöörata tähelepanu metoodikale, kuidas mida teha, et aega otstarbekalt säästa, selles annab nõu juhendaja
Kui õpilane teeb uurimistööd esimest korda, nõuab see õpetajalt üksikasjalist juhendamist, sest töö takerdub töövõtete taha ja oma aega ei osata planeerida. Kõige olulisem on õpilasega pidevalt kontakti hoida, meili teel aeg-ajalt dokumente vahetada, et näha, kuidas töö kulgeb, nii õpetaja kui ka õpilane võivad oma tähelepanekuid värviliselt vahele kirjutada. Õpetaja suudab õppeaasta jooksul juhendada kõige enam 5–6 algajat uurimistöö tegijat. Juhendaja osa seisneb töö autori suunamises probleemi käsitluse sügavuse poole. Kiiresti valminud tööd on enamasti pealiskaudsed.
Uurimistööde rohke juurutamine aineõppesse toob paratamatult kaasa õpetaja koormuse suurenemise. Seetõttu on soovitatav töö teema selgelt piiritleda ja koostada töökalender, et õppida aega ratsionaalselt kasutama. Kui juhendatavaid koguneb palju, on soovitatav valida üks suurem ainevaldkond, nagu tehakse kirjandusolümpiaadil, siis suudab ka juhendaja vajaliku kirjandusega tutvuda.
5. Uurimistöö hindamisest
Hindamisel tuleks arvestada:
- materjali esitamise süsteemsust ja loogilisust ning ülesehituse terviklikkust;
- järelduste uudsust, mõtestatust, lähtumist sissejuhatuses püstitatud probleemist;
- järelduste lakoonilisust, konkreetsust ja veenvust;
- järelduste kinnitamist näidete ja kogutud materjali põhjal;
- järelduste ja alusmaterjali kontrollitavust (töö sees või lisades);
- õpilase aktiivsust ja töökust uurimisprotsessis;
- selget ja loogilist esinemist kaitsmisel;
- töö õigekeelsust.
SOOVITUSLIKKU KIRJANDUST
Kirjandusteooria
SPARK NOTES. Don Quijote. Miguel de Cervantes. New York: SPARK publishing, 2007
(kirjandusteose analüüs sisukava põhjal)
Merilai, Arne jt 2003. Poeetika. Gümnaasiumiõpik. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Neithal, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Tallinn: Koolibri.
Nootre, Sirje 2004. Kirjanduse kõnetus. Tallinn: AS Bit.
Uurimistöö vormistamine
Artma, Irene, Kadri Sõrmus, Maigi Vija 2008. Uurimistöö kirjutajale Tartu: Atlex.
Hage, Maaja 1997. Näpunäiteid algajale uurijale. – Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi aastaraamat nr 1.
Kiin, Aili 2006. Uurimistööde koostamise ja vormistamise juhend. Viljandi: VMG toimetised nr 4.
Õigekiri
Erelt, Mati, Erelt, Tiiu, Ross, Kristiina 1997 (ja hilisemad trükid). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. [Vt ka http://www.eki.ee/books/ekkr/123.html]
Erelt, Tiiu 2005. Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Erelt, Tiiu, Leemets, Tiina, Sirje Mäearu, Maire Raadik 2006. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Tallinn: Eesti Keele Instituut. [Vt ka http://www.eki.ee/dict/qs/]
Keelenõuanne soovitab I–IV. [Vt ka http://keeleabi.eki.ee/]