Andre Koka, Tartu Ülikool, 2010
Kehalise kasvatuse tähtsust koolihariduses tunnustab tänapäeval kogu maailm. Kuna kooli kehalises kasvatuses osalevad praktiliselt kõik noored, siis on see keskkond, kus läbi kehalise tegevuse ning tervislike eluviiside propageerimise on võimalik kujundada noorte kehalise aktiivsuse mustrit kogu eluks. Seega on oluline motiveerida noori kehalise kasvatuse tundides osalema. Üheks õpilaste motivatsiooni kujundajaks peetakse õpetajat, tema käitumist ning oskust õppetööd juhtida. Edukas õpetaja peab mõistma motivatsiooni olemust ning teadma ka tegureid, mis õpilaste motivatsiooni mõjutavad ning tundma võtteid selle tõstmiseks. Väga hea õpetaja oluliseks tunnuseks (lisaks suurele teadmistepagasile) ongi oskus motiveerida oma õpilasi tunnis osalema. Käesolevas artiklis antakse esmalt põgus ülevaade motivatsiooni olemusest ning seejärel võimalustest, mis aitavad õpetajal luua positiivse ja motiveeriva kehalise kasvatuse õpikeskkonna.
Motivatsiooni definitsioon
Motivatsiooni defineeritakse kui indiviidi sisemist seisundit, mis algatab ja juhib käitumist ning määratleb ära selle suuna, intensiivsuse ja püsivuse. Käitumise suund peegeldab indiviidi valikut osaleda teatud tegevustes või käituda kindlal viisil. Käitumise intensiivsus peegeldab pingutuse ja keskendumise ulatust, mida indiviid antud tegevuses rakendab. Käitumise püsivus peegeldab järjepidevust valitud tegevuses osalemisel. Detailsema info saamiseks motivatsiooni olemuse ning erinevate motivatsiooni liikide kohta loe Lennart Raudsepa, Aave Hannuse, Jorgen Matsi ja Andre Koka toimetatud „Spordipsühholoogia õpikust”, peatükist „Motivatsioon spordis” (autor Andre Koka).
Motiveeriva õpikeskkonna loomise võimalusi
Teoreetikud eristavad kahte motivatsioonilist õpikeskkonda: meisterlikkusele orienteeritud ja esitusele/tulemusele orienteeritud õpikeskkonda.
Meisterlikkusele orienteeritud keskkonnas tunnetab õpilane, et teda suunatakse eneseületamisele. Õpetaja rõhutab õpiprotsessis isikliku arengu olulisust. Sellises õpikeskkonnas premeeritakse ennekõike pingutust ning vigade tegemist peetakse õpiprotsessi loomulikuks osaks.
Esitusele/tulemusele orienteeritud keskkonnas tunnetab õpilane, et soodustatakse isikutevahelist võrdlemist. Ebaõnnestumine seostatakse madala võimekusega ning vigade tegemisele järgneb tavaliselt õpetaja kriitika. Sellises õpikeskkonnas premeeritakse üldjuhul vaid kõrget normatiivset võimekust ehk püstitatud normide täitmist.
Uurimused näitavad, et meisterlikkusele orienteeritud õpikeskkonnal on tugev positiivne seos selliste motivatsiooniliste tagajärgedega nagu rahulolu, suhtumine õppetundi ning sisemine motivatsioon. Kuid esitusele/tulemusele orienteeritud õpikeskkonna ja samade motivatsiooniliste tagajärgede vahel ilmnevad negatiivsed seosed. Positiivsete psühholoogiliste tulemite ehk tagajärgede saavutamisel kehalises kasvatuses rõhutavad uurimistulemused meisterlikkusele orienteeritud õpikeskkonna olulisust. Seega peavad õpetajad püüdma luua meisterlikkusele orienteeritud õpikeskkonna. Järgnevalt esitan strateegiad, mis aitavad õpetajal muuta õpikeskkonda tõhusamaks ja enam meisterlikkusele orienteerituks, s.t õpilaste jaoks motiveerivamaks.
Ülesannetega seonduvad strateegiad
Iga saavutuskeskkonna (milleks võib lugeda ka kehalise kasvatuse tundi) üheks keskseks teguriks on õpilastele jagatud ülesanne, millega toimetuleku edukuse järgi hindavad õpilased enese võimekust. Uuringud näitavad, et kõrgenenud õpimotivatsiooni ning tunni osalusaktiivsuse eelduseks on ülesannete ja harjutuste mitmekesisus ning valikuvõimalus. Harjutuste mitmekesisus ja diferentseeritus loob õpikeskkonna, mis jätab vähem võimalusi enese võrdlemiseks teiste õpilastega. Seega areneb õpilastel adekvaatne enese võimekuse tajumine, mis on teistega võrdlemisest sõltumatu. Näiteks korvpallitunnis võiks õpilastel olla võimalus valida erineva suurusega pallide ning harjutuste vahel, mis on kohased nende hetkevõimele. Teine võimalus õpilaste motivatsiooni tõstmiseks on lasta õpilastel endil seada lühiajalised ja realistlikud eesmärgid. See lubab õpilasel keskenduda enese arengule, kogeda edu ning läbi selle saada enesekindlamaks.
Autoritaarsusega seonduvad strateegiad
Järgmiseks oluliseks momendiks õpilaste motivatsiooni kujundamisel on õpetaja võimupositsiooni kasutamine ehk mil määral õpetaja kaasab õpilasi otsuste tegemise protsessi. Uuringud näitavad, et õpilaste iseenda võimekuse tajumine on kõrgem, kui õpetaja kaasab õpilasi otsuste langetamisse ning pakub neile aeg-ajalt eestvedaja rolli. Õpimotivatsiooni ja osalusaktiivsuse tõstmiseks tuleb seega pakkuda õpilastele võimalusi valida erinevate harjutuste vahel, lasta neil üles seada harjutus- ning testipaiku, paluda harjutamise käigus hinnata enda ning (kui on sobiv olukord) ka kaaslaste sooritusi. Näiteks jalgpallitunnis võiksid õpilased triblamise testipaika üles seades tegutseda paaris või kolmekaupa, seejärel üksteise sooritusi jälgida ja hinnata ning testi sooritusaega mõõta.
Tunnustamisega seonduvad strateegiad
Motivatsiooni kujundamisel on olulisel kohal üldine positiivne tagasiside ehk kiitus ja tunnustamine. Tunnustamise aluseks peaks olema pingutus ning tulemuste paranemine enesevõrdluses, mitte õpilaste omavaheline võrdlemine. Pingutuse ja individuaalse arengu tunnustamisel tuleks aga silmas pidada, et kõikidele ei pruugi avalik kiitmine meelepärane olla. Kuna võib leiduda õpilasi, kes kardavad õpetaja avaliku tunnustuse järel langeda kaaslaste pilgete ohvriks, siis tuleks avaliku tunnustamise kõrval kaaluda ka privaatset tunnustamist.
Positiivse tagasiside edastamisel tuleb olla tähelepanelik, kuna sellel on kaks funktsionaalset aspekti: informatiivne ja kontrolliv aspekt. Positiivne tagasiside õpetajalt võib olla esitatud viisil, mis annab õpilasele infot tema kompetentsuse kohta („Suurepärane, Mati, sa sooritasid harjutuse perfektselt!“) või viisil, mis paneb õpilase soovitud käitumist lihtsalt taasesitama („Suurepärane, Mati, sa sooritasid harjutuse just nii, nagu sa peadki seda tegema!“). Uuringud on näidanud, et positiivse tagasiside esitamine käitumist kontrollival viisil on õpilaste motivatsiooni alandav. Seetõttu tuleb hoiduda positiivse tagasiside esitamist „peadki” viisil.
Rühmade moodustamisega seonduvad strateegiad
Õpisituatsioone võib üles ehitada mitut moodi: õpilased tegutsevad kas individuaalselt, omavahel konkureerides või koostööd tehes. Kõik kolm õpisituatsiooni ülesehitust omavad erinevat mõju õpilaste motivatsioonile ja õppimisele. Võistlusmomendi puhul kalduvad õpilased oma võimeid teistele demonstreerima, aga individuaalse ja koostööd soodustava õpisituatsiooni puhul keskenduvad nad pigem harjutuse sooritamise pingutusele. Seega, positiivse ja motiveeriva õpikeskkonna kujundamise huvides tuleks õpetajal jagada õpilastele individuaalseid ülesandeid, mille puhul saavad õpilased keskenduda sooritusele ja mitte teistest üleolemisele. Kui individuaalsete ülesannete jagamine tunnis on ebapraktiline, tuleks pakkuda võimalust tegutseda väikestes rühmades, soodustades sellega vastastikust õpetamist. Rühmade moodustamisel tuleks vältida võrdsete võimetega õpilaste pidevalt ühte gruppi panemist. Erineva võimekusega õpilaste ühte rühma panek annab õpetajale võimaluse panna võimekamad õpilased vähem võimekaid õpetama. Rühmade moodustamise juures saab rääkida ka õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamisest ning efektiivsest koostööst. Õpilaste koostegutsemisel avardub nende sõprusringkond ning arenevad koostöö oskused. Koostööd soodustav õpisituatsioon võib soodustada motivatsiooni tõusu õpilasel, kes muidu ei ole kehalises kasvatuses väga hea, ent kogeb edu ja õnnestumist rühmas tegutsedes.
Hindamisega seonduvad strateegiad
Hindamine on iga saavutuskeskkonna oluline eripära. Tähtis pole siinkohal pelgalt hindamisprotsess, vaid määravaks saab see, kuidas õpilased neile antud hinnanguid interpreteerivad. Suur hulk uurimusi näitab, et hindamine kahjustab õpilase motivatsiooni, kui hinnang on normatiivne, avalik ning põhineb ainuüksi õpilase võimekusel. Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et normatiivne hindamine ei ole problemaatiline, kui see pole valdav ega alatähtsusta pingutuse ja tulemuse vahelist seost. Et soodustada jätkuvalt õpilaste positiivse motivatsiooni kujunemist, peaks hindamine olema võimalusel privaatne ja tuginema individuaalsele arengule ning pingutusele harjutuste sooritamisel.
Ajafaktoriga seonduvad strateegiad
Aeg on õpiprotsessis oluline aspekt, millega tuleb paindlikult arvestada. Õpetaja peab teadma, et harjutuse omandamise aeg võib õpilastel olla erinev. Motivatsiooni ja osalusaktiivsuse soodustamiseks peavad õpetajad arvestama koostoimet aja ning (1) harjutuse eripära (nt mitu korda peavad õpilased harjutust teatud aja jooksul sooritama), (2) volituste (nt kas õpilastel on lubatud otsustada tempo, järjekorra ja/või harjutuse viimistlemise aja üle), (3) rühmade moodustamise (nt kas juhendamise aeg ning selle kvaliteet on kõikides rühmades sarnane) ja (4) hindamise (nt kas sooritust mõjutab ka ajalimiit) vahel. Asjakohane ajafaktoriga manipuleerimine õppeprotsessis soodustab õpilaste positiivse motivatsiooni kujunemist.
Kasutatud kirjandus
Morgan, K., & Carpenter, P. J. (2002). Effects of manipulating the motivational climate in physical education lessons. European Physical Education Review, 8 (3), 207–229.
Reeve, J., & Jang, H. (2006). What teachers say and do to support students’ autonomy during a learning activity. Journal of Educational Psychology, 98, 209-218.
Treasure, D. C., & Roberts, G. C. (1995). Applications of achievement goal theory to physical education: Implications for enhancing motivation, Quest, 47, 475-489.
Soovituslik kirjandus
Koka, A. (2010). Motivatsioon spordis. Raudsepp, L., Hannus, A., Matsi, J., Koka, A. (Toim.). Spordipsühholoogia õpik (lk. 81 – 116). Tartu: Atlex.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6