A A A

Õpiabi osutamine õpiraskustega õpilastele Ristiku Põhikoolis

Ruuda Lind, Ristiku Põhikooli õppealajuhataja, 2010

 

Hariduslikud erivajadused on kooliealistel lastel üldisemalt õpikeskkonna tavasuutlikkust ületavad vajadused tulenevalt õpiraskustest või andekusest. Täpsustatud haridusliku erivajadusega õpilase määratlus on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) §-s 46.

Õpiraskused on ajutalitluse või aju struktuuri neurobioloogilised hälbed, mis seostuvad inimese taju, mälu, mõtlemise ja kõnega ning avalduvad inimese suulise ja kirjaliku kõne, arutlus- ja meenutusoskuste, teabe struktureerimise ning arvutamisoskuse valdkonnas (Kõrgesaar 2002).

Riik ja omavalitsus tagavad igaühe võimalused täita koolikohustust. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47 on sätestatud, et haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel lähtutakse kaasava õppe põhimõtetest, mille kohaselt õpib haridusliku erivajadusega õpilane üldjuhul elukohajärgse kooli tavaklassis. Õpikeskkonda tuleb muuta tema vajaduste põhjal, koolis peab olema toimiv tugivõrgustik, et õppija saaks sobivat õpiabi. Kui erivajadusega lapse abistamiseks pole elukohajärgses koolis võimalusi õpikeskkonda parendada ega tugisüsteeme rakendada, on vaja leida sobivate tingimustega õppeasutus, mis võimaldab saada parimat õpitulemust. Muudatusi võib vajaduse korral teha õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas (PGS § 46).

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-des 48 ja 49 on öeldud, et õpilasele võib võtta koolis meetmeid, mille puhul ei ole ette nähtud nõustamiskomisjoni soovitust, sealhulgas tugispetsialisti teenust ning individuaalse õppekava rakendamist.

Nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul rakendatakse vajaduse korral erinevat, lapsele võimetekohast õppekava ning põhikooli riiklikus õppekavas ettenähtud õpitulemuste asendamist või vähendamist või kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamist.

Õpitulemuste asendamine ning vähendamine õpilase individuaalses ainekavas nõustamiskomisjoni soovitusel võimaldab õpilasel põhikooli lõpus sooritada koolieksami temale koostatud individuaalses ainekavas fikseeritud oodatavatest õpitulemustest lähtuvalt.

Õpiraskustega laste probleeme põhjustavad segatüüpi spetsiifilised häired, mis sisaldavad kõne ja keele spetsiifilisi arenguhäireid, ka lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisraskusi ning motoorika spetsiifilisi arenguhäireid. Suuremad probleemide põhjustajad hariduslike erivajadustega lastel on pervasiivsed arenguhäired, sh autistlikud jooned ning Aspergeri sündroom. Paljudel lastel põhjustab hariduslikke erivajadusi aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Õpiraskustega kaasnevad sageli käitumisprobleemid ning tundeelu ja suhtlemishäired.

 

Nüüd on luba luua väikeklasse

Analüüsides Ristiku Põhikoolis väikestes rühmades (edaspidi väikeklass) õppivate õpiraskustega õpilaste hariduslikke erivajadusi, ilmnesid järgmised allrühmad, millest võib järelduda ka õpiraskuste põhjusi.

  1. Kõige suurema rühma moodustasid väljendunud tähelepanu- ja aktiivsushäiretega õpilased. Sellest häirest tuleneb nende kontrollimatu käitumine ning vajadus õpetada neid väikeklassis. Sellele häirele lisanduvad mõne õpilase puhul agressiivsuspuhangud või vastupidi autistlikud jooned, mis takistavad tulemuslikku töötamist ning normaalset sotsialiseerumist koolikeskkonnas. Sageli on psühhiaatrite väljastatud tõendil märgitud õpilase kohta, et tal on segatüüpi spetsiifiline arenguhäire ja tähelepanu puudulikkus hüperaktiivsusega või atüüpiline autism tähelepanu puudulikkusega, vahel ka emotsionaal-tahtelise sfääri häired.
  2. Teise suurema rühma moodustasid õpilased, kelle analüüsi- ja sünteesivõime on piiratud, organiseerituse tase, töövõime ja vahetu mälu on alanenud ning kaasnevad kohanemis- ja suhtlemisraskused. Selliste laste kohta on spetsialistid märkinud, et nende intellekti tase on eakohasuse piirialane. Neid õpilasi on vaja väikeklassis õpetada eelkõige nende kohanemis- ja suhtlemisraskuste tõttu.
  3. Kolmandasse rühma kuulusid õpilased, kes on väheste verbaalsete võimetega ja kakskeelsed või on kodune keelekeskkond täiesti teiskeelne. Sageli lisanduvad spetsiifilised artikulatsioonihäired või muud keele- ja kõnehäired; enamasti räägitakse kodus vene keelt ning nende emakeel on vene keel. Niisugused lapsed on tihtipeale käinud eestikeelses lasteaias ja ka eesti õppekeelega koolis või vene koolis keelekümblusklassis. Kui nendel õpilastel lisandub emotsionaal-tahtelise sfääri omapära, on vaja õpetada neid väikeklassis vähemalt üks või kaks õppeperioodi, hiljem saab mõni õpilane jätkata õppimist suuremas klassis.
  4. Neljandasse rühma kuulusid täpsustamata psüühikahäiretega väga eripärase käitumisega õpilased, kes hoiavad sageli kõrvale õppimisest ja mõnel juhul ka koolikohustuse täitmisest. Nad veedavad suurema osa oma ajast virtuaalses keskkonnas ning neil on tugevad suhtlemis- ja kohanemisraskused. Nad vajavad neile sobivat õpikeskkonda, kindlasti ei saa neid õpetada suures klassis. Nende õpilaste puhul on sagedased ka erinevad foobiad ja hirmud, mida keskkond suures klassis veelgi võimendab.

Kõiki loetletud erivajadustega õpilasi on vaja pidevalt ja süsteemselt jälgida – toetada kooli tugisüsteemide kaudu ning vajaduse korral ravida lastepsühhiaatrite ja teiste spetsialistide juures. Kooli tugisüsteem hariduslike erivajadustega õpilastele peab hõlmama õpiraskustega lastele osutatava abi kõrval ka abi andekatele õpilastele. Selle töö eesmärgid on võimaldada võimetele ja arengutasemele vastavat abi lastele, kellel on individuaalsest arengust tingitud mahajäämus ja õpiraskused, ning samaaegu toetada intellektuaalsetelt ja kognitiivsetelt võimetelt mingis valdkonnas hästi arenenud lapsi.

Sageli on õpiraskuste ületamise ja hilisemas elus toimetuleku võti just lapse tugevamate külgede arendamises, mille kaudu saab oluliselt parandada tema enesehinnangut ja motivatsiooni. Ristiku Põhikoolis rakendatakse hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastele järgmisi tugiteenuseid.

 

1. HEV-õpilastele seadusega võimaldatud klassides ja rühmades õppe korraldamine (vajaduse korral ja nõustamiskomisjoni soovitusel): 
1) õpetamine väikeklassis;
2) ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamine;
3) koduõpe tervislikel põhjustel.
Lapsevanema soovil võib rakendada 1.–9. klassini koduõpet, kui vanem esitab niisuguse avalduse (sel puhul ei ole nõustamiskomisjoni soovitust vaja).

 

2. Osutatavad tugiteenused:
1) õpiabi ainetunnis – kasutatakse erivajaduse spetsiifikast tulenevaid erimetoodilisi töövõtteid ning rakendatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid (diferentseeritud õpetamine ja hindamine, kohandatud jõukohane õppevara ning jaotusvara);
2) ainealane õpiabiplaan – koostab aineõpetaja koos järelevastamise kavaga, seirab õppealajuhataja;
3) tegevuse rakendamine õpiabirühmades: 
a) õpilaste suulise ja kirjaliku kõne arendamine lähtuvalt kõnepuude mehhanismist või olemusest, kõnepuuete korrigeerimine;
b) õpilaste kognitiivsete oskuste arendamine;
c) eripedagoogiliste võtete abil õpioskuste ja õpivilumuste kujundamine ning arendamine;
d) õpilasele õpiabitundideks individuaalse õppekava (IÕK) koostamine lähtuvalt klassi või aineõpetaja töökavast (Hariduslike erivajadustega õpilaste … 2010);
4) IÕK koostamine HEV-õpilasele kooli otsusel – õpitulemusi ei vähendata, erisused on võimalikud õppesisus, õppekorralduses ning hindamises;
5) IÕK koostamine vajaduse korral Tallinna laste nõustamiskomisjoni soovitusel – on võimalik asendada või vähendada õpitulemusi, asendada kohustuslikke aineid või neist vabastada;
6) IÕK koostamine valdkonnaandekatele lastele – erisused on võimalikud õppekorralduses ning õppesisus; 
7) ainealased konsultatsioonitunnid graafiku järgi;
8) tugiõppetunnid eksamiainetes 9. klassis;
9) töö pikapäevarühmades;
10) vajaduse korral järeleaitamistunnid põhiainetes;
11) psühholoogiline nõustamine ja abi – soovitame erinevate keskuste ning Tallinna õppenõustamiskeskuse võimalusi;
12) sotsiaalpedagoogiline nõustamine ja abi; 
13) arstiabi koolitervishoiusüsteemis ettenähtu põhjal;
14) tugikomisjoni töö ja abi õpilaste probleemide lahendamisel; 
15) huvitegevus – oluline roll õpilase kompensatsioonimehhanismide arendamisel õpiraskuste ületamiseks;
16) tervisenõukogu töö õpilastega korraldatavatel üritustel;
17) raamatukogu töö koolis – on üldarendav ning toetab õppeainete omandamist.

 

3. Väljaspool haridusasutust soovitame Tallinna õppenõustamiskeskuse pakutavaid nõustamisteenuseid ning erinevate MTÜde ja keskuste teenuseid (nt noortekeskused).

Lapsele saab parima tugisüsteemi, kui rakendada nii haridusasutusesisest tugisüsteemi kui ka välisvõrgustiku võimalusi. Välisvõrgustiku võimalused on:
1) komisjonid (alaealiste ja laste nõustamiskomisjon);
2) kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja lastekaitsetöötajad;
3) noorsoopolitsei;
4) perearstid, psühholoogid, psühhiaatrid jt meditsiiniala spetsialistid;
5) õppenõustamiskeskused ja tugikeskused;
6) huvikoolid ja noortekeskused;
7) MTÜd ja erinevad projektid;
8) eneseharimine ning kogemuste vahetamine (võivad olla kaasatud erinevad huvirühmad).

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 48 on sätestatud kooli otsusel võetavad meetmed HEV-õpilase arengu toetamiseks. Vanema nõusolekul ja kooli otsusel võetavate meetmete hulka kuulub õpilasele individuaalse ainekava koostamine, kui ilmnevad õpiraskused. Kui õpilase hariduslik erivajadus tuleneb andekusest, tagatakse talle individuaalse õppekava rakendamine ning vajaduse korral juhendavad teda lisaks aineõpetajad või teised valdkonnaspetsialistid ka haridusprogrammide või teiste haridusasutuste kaudu. Individuaalset õppekava nõustamiskomisjoni otsusel soovitatakse HTMi 25.08.2010 määruse nr 50 alusel (Nõustamiskomisjonile taotluse esitamise … 2010).

HEV-õpilasele IÕK koostamise üldised eesmärgid on: 
1) aidata omandada nõutavad pädevused, teadmised ja oskused ning aidata üle tekkinud mahajäämusest;
2) aidata kaasa koolikohustuse täitmisele;
3) võimaldada paindlikku õppekorraldust õpilastele, kes ei saa mingil põhjusel osaleda õppetöös klassile koostatud päevakava alusel.

Kui kooli otsusel rakendatakse individuaalset õppekava, tuleks silmas pidada järgmisi põhimõtteid:
1) õpitulemusi ei vähendata (säilivad aine tuumikteadmised, lubatakse kasutada abivahendeid või osutatakse muud õpetajapoolset abi);
2) võib sätestada erisusi õppekorralduses, õppesisus ning hindamises (piiriks jääb 35% rahuldavale hindele vastav miinimum õpiraskustega õpilaste klassis);
3) kui erisused haaravad õpitulemuste vähendamist allapoole 35% miinimumi, tuleb lapsevanemale soovitada pöörduda nõustamiskomisjoni poole, kus otsustatakse, kas koostada lapsele vähendatud õpitulemustega IÕK või sobiv õppekava.

Nõustamiskomisjoni soovitusel on individuaalset õppekava rakendades võimalik teha järgmist:
1) asendada või vähendada õpitulemusi (st õpiraskustega klassi tase ja sealt allapoole);
2) asendada kohustuslikke aineid või neist vabastada (nt kehaline kasvatus füüsilise puudega õpilasel, kes kasutab rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud teraapiaid; muusikaõpetus tugeva kuulmislangusega õpilasel; B-võõrkeel tõsise kõnepuudega õpilasel);
3) teha erisusi õppesisus, õppekorralduses ja hindamises;
4) ainult nõustamiskomisjoni soovitusega IÕK järgi õppiv õpilane võib teha lõpueksamina koolieksami kohe (lõpetamise alus on IÕKs määratud õpitulemuste saavutatus); 
5) üksikutes ainetes ei saa õpilasel olla lihtsustatud õppekava (LÕK). Kui nõustamiskomisjon seda soovitab, siis rakendub see tervikliku õppekavana kõigis ainetes. Kuid õpilasele võib aines, kus tal avalduvad püsivad õpiraskused, koostada nõustamiskomisjoni soovitusel allapoole õpiraskustega klassi taset vähendatud õpitulemustega IÕK (nt arsti või psühhiaatri soovitusel, kui lapsel on vähesed võimed matemaatikas).

Individuaalset õppekava koostades on õpetajale toeks Ristiku Põhikooli õpetajate koostatud ainekavade alusmaterjal (ja töölehed). Neis materjalides säilitatakse aine tuumikteadmised, lubatakse kasutada abivahendeid või näidatakse ära abi määr, millist õpilane võib kasutada mingi teema teadmiste, oskuste ja pädevuste saavutamisel. Piiriks jääb 35% ulatuses rahuldavale hindele vastav miinimum.

Individuaalne õppekava on hariduslike erivajadustega laste jaoks koostatud õppekava, mis loob õpilastele tingimused võimetekohaseks õppimiseks ja arenemiseks (andekate laste jaoks suurendatud nõudmistega ning õpiraskustega laste jaoks vähendatud nõudmistega).

Individuaalse õppekava koostamise aluseks on õpilaste pedagoogilised ja psühholoogilised uuringud (nt määrab psühholoog õpilase individuaalse õpistiili). Aines tuleb määrata õpilase õpitase. Kui ainekavas tehakse muutusi, tuleb võtta aluseks tema ainealased teadmised ja oskused, jälgides tuumikteadmisi, ilma milleta ei saa õpilane liikuda järgmisse klassi ega kooliastmesse. Ka kõik hindamise erisused tuleb kirjutada õpilase individuaalsesse ainekavasse, needsamad erisused peavad olema esitatud kooli hindamisjuhendis.

Eespool märgitule lisaks tuleb tulemuslikuks töötamiseks järgida õpiraskustega õpilaste abistamise ja motiveerimise strateegiaid:
1) avastada õpilase tugevamad küljed ja huvid, tehes seda koostöös õpetajate, spetsialistide ja vanematega;
2) töötada võrgustikutööna välja üldine plaan õpilase abistamiseks (lasta lapsel endal teha valikuid ja osaleda plaani koostamises);
3) koondada tema ümber toetavad ja abistavad inimesed, igaüks oma kindlas rollis (klassikaaslased, ringikaaslased, treener jt);
4) orienteerida õpilast mitte tulemusele, vaid protsessis osalemisele; 
5) aidata seada ja sõnastada väikesi eesmärke, seada koos õpilase ja vanematega konkreetsed ajalimiidid;
6) julgustada, näidata hoolivust, aidata õpilasel mõista, et edu on võimalik; luua õhustik, mis annab kindlustunde;
7) analüüsida koos õpilasega erinevaid meetodeid ja viise jõukohaste eesmärkide saavutamiseks, arendada eneseregulatsiooni strateegiaid: õpioskusi, ajakasutust, eneseanalüüsi, isiksuseomaduste arendamist;
8) olla kannatlik, mitte kaotada huvi.

 

Kasutatud allikad

Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamise tingimused ja kord 2010. – HTM 23.12.2010 määrus nr 76.
Kõrgesaar, J. 2002. Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. TÜ.
Nõustamiskomisjonile taotluse esitamise tingimused ja kord 2010. – HTM 25.08.2010 määrus nr 50.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus 2010. – RT I 2010, 41, 240, jõustumine 09.07.2010.