Õpetajatevahelisest koostööst informaatikaõpetaja pilgu läbi

Birgy Lorenz

Informaatikaõpetaja roll rahvusvaheliste projektide algatamisel ja koordineerimisel

Eesti tublid koolid ja õpetajad osalevad nii Eesti, Euroopa kui ka ülemaailmsetes projektides. Euroopa Liit toetab ühistööd, koos avastamist, välislaagreid – neid võimalusi võiks enam ära kasutada. See peaks olema tavaline, et igas koolis on mitmeid paralleelseid ettevõtmisi nii koolisiseselt kui ka -väliselt. Eriti veel ajal, kui majanduses toimuv ei too vastavasse valdkonda suurtes kogustes rahastust juurde. Seega tuleks pigem vaadata kohtadesse, kus leidub nii ideid kui ka vahendeid nende realiseerimiseks.

Kindlasti tekib oma asutuse siseselt küsimus, kes peaks olema ettevõtmistes algataja ja koordineerija. Mõnel pool on selleks olnud koolijuht, õppealajuhataja, aktiivne aineõpetaja, kuid miks mitte ka informaatikaõpetusega enam kokkupuutuv inimene. Selleks on olemas head eeldused, kuna arvutimaailma abiga luuakse kontakte, õpitakse tundma võõraid kultuure ja keeli, mõistetakse üksteise erinevusi ja sarnasusi. Ka informaatika ainekava võimaldab läbi viia tegevusi, mis toetavad aineõpetajate ühistööd kuni rahvusvaheliste projektideni välja. Eesti peaks olema enam avatud maailmale ning tutvustama ennast ka teistele. See on meie võimalus saada ja jagada head kogemust.

Alustama peaks lihtsamatest asjadest nagu tutvumine koostööd vahendava veebiportaaliga. Enda jaoks on oluline selgeks teha, mida mujal maailmas tehakse, sest ei ole vaja leiutada jalgratast, ning palju lihtsam on esialgu teha kellegi olemasoleva sobiva algatusega koostööd. Teiseks tuleb leida asutusesiseselt või naaberkoolist kolleegid, kes hakkavad kaasa lööma, sest see on enamasti siiski meeskonnatöö, mitte ühe inimese unistus, kuid on ka erandeid. Me pole selles vallas konkurendid, vaid koostööpartnerid. Kolmandaks tuleks unustada hirm, et ei saa hakkama. Tuleb ampsata tükk, mille jõuab alla neelata, ehk esialgu alustada väikselt ja kogemuste kasvades püüda juba suuremalt asju ette võtta, kuni lõpuks jõuate ise mõne projekti algatamiseni.

Üks asi, mida olen täheldanud, on see, et tihti jääb puudu teadlikkusest, milliseid võimalusi on olemas – selles saaks iga informaatikaõpetaja kaasa lüüa või oma panuse anda, olles ise kursis ja informeerides ka kolleege, kuidas paremini õppetööd koostöös korraldada. Seepärast teen ülevaate, milliseid võimalusi olen leidnud. Mõned neist on vanadele tegijatele juba tuttavad, kuid kindlasti mitte kõik.

a. Eesti-sisesed projektid

Informaatikaõpetaja võiks kursis olla vähemalt Tiigrihüppe Sihtasutuse tööde ja tegemistega. 2010. aastal on välja pakutud järgmisi programme (kõikidest projektidest saate lugeda lähemalt aadressilt http://www.tiigrihype.ee).

• Tiigriroboti programm on Tiigrihüppe SA ja MTÜ Robootika koostöö, mille sisuks on mängu abil õpilastele selgeks teha, kuidas ja miks miski töötab. Eesmärgiks on toetada informaatika ja reaalainete integreeritud õpetamist. Projektiga on liitunud juba üle 50 kooli, kus enamasti LEGO NXT roboteid ehitatakse ja programmeeritakse ringitundides.

Samalaadseid projekte koolidega on algatanud või toetavad ka Tallinna Tehnikaülikool ja Infotehnoloogia Kolledž, kes on viimastel aastatel esindanud oma ülikooli Robotexil (robotite aastavõistlusel) kõige edukamalt. Täpsemat infot saate küsida juba ülikoolide enda käest.

• Tiigrimatemaatika puhul on tegemist matemaatikaõpetuse populariseerimisega ja parandamisega arvutite vahendusel, kasutades GeoGebra, Wiris, T-algebra programme. Tiigrihüppe koostööpartneriks on Tartu Ülikooli Arvutiteaduse Instituut.
• TeadusTiiger keskendub füüsika, keemia ja bioloogia õpetamisele, kasutades digitaalset andmekogumist ja sensoreid. Eesmärk on toetada loodusainete õpetamist. Huvitavad on ka fyysika.ee õppevideod, õpilasprojektid „Noor teadlane” ja „Tere, kevad!”; õpivara („Orgaaniline keemia”, „Bioloogia õppetükid” ja „Multimeedia õppevahendid loodusteadustes”). Tiigrihüppe Sihtasutuse partnerid TeadusTiigri projektis on Eesti Füüsika Selts, Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus, SA Tartu Keskkonnahariduse Keskus, Tallinna Reaalkool ja Tartu Kivilinna Gümnaasium.
• TikiTiiger toetab tütarlaste käsitöötunni kaasaegseks ja atraktiivseks muutmist arvuti teel juhitavate õmblus-tikkimismasinate abil. Masina juurde kuuluva disainitarkvara kasutamine arendab loovust ja elektroonilise õmblus-tikkimismasina kasutamine infotehnoloogilisi pädevusi. Tiigrihüppe Sihtasutuse partner TikiTiigri projektis on Eesti Käsitööõpetajate Selts, õmblus-tikkimismasinaid tarnib ja õpetajaid koolitab OÜ Ruffler.
• TehnoTiiger+ on Euroopa Sotsiaalfondi toel ellu viidav projekt, mille käigus valmib kolmeosaline töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppekava põhikooli kolmandale astmele – joonestamise põhialused, 3D planeerimine ning CNC-freespink ja materjalid – ning sinna juurde kuuluvad metoodilised juhendmaterjalid õpetajale, õppematerjal õpilasele ning õpetajatele mõeldud täiendkoolitus. TehnoTiiger+ on jätkuks ja toeks juba varem Tiigrihüppe Sihtasutuse poolt käivitatud projektile TehnoTiiger.
• AnimaTiiger on Tiigrihüppe Sihtasutuse ja MTÜ Nukufilmi Lastestuudio koostööprojekt. Projekti raames toimuvad animatsiooni olemust ja kaasaegseid rakendusvõimalusi tutvustavad koolitused üldhariduskoolide õpetajatele.
• Kohe on avalikustamisel ka koostööprojekt interneti turvalisuse teemal. Partneriteks on Tiigrihüpe, Lastekaitse ja Hotline ning tegemist on InSafe Eesti alaprojektiga. Täpsemat infot otsi 2011. aasta alguses Tiigriveebist.

Toon ära väikse valiku projektidest ja tegevustest riiklikul tasandil. Erinevatel aegadel on toimunud mitmeid huvitavaid ettevõtmisi mitmete asutuste, ministeeriumite algatusel või toetusel, mis on väga heaks võimaluseks tutvustada mitmekülgselt elualade tegevusi ja riigis toimuvat. Info saamiseks tuleb ise minna ja uurida ministeeriumite veebilehti ning hoida ennast teemaga kursis. Vahel pakutakse projekte ka koolidele ja koolide juures tegutsevatele sihtasutustele ja seltsidele. Tegemist on koostööprojektidega, kus arvuti on pigem töö- ja abivahendiks ideede realiseerimisel.

Vahvad leiud ja projektid, mille olemasolust erinevad asutused sooviksid õpetajatele teada anda:

• Eesti-siseseid programme leiab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse veebist http://www.eas.ee.
• Siseministeerium koordineerib erinevate Euroopa territoriaalse koostöö (ETK) programmide elluviimist Eestis. Nende hulgas on piiriülese, riikide- ja regioonidevahelise koostöö programmid. Detailsemat infot koostööprogrammide kohta leiate trükisest „Euroopa territoriaalse koostöö programmid Eestis 2007–2013”. Piiriülese koostöö programmides tehakse koostööd lähimate naabritega piiriregioonidest. Eesti osaleb järgmistes piiriülese koostöö programmides: Eesti-Läti piiriülese koostöö programm – http://www.estlat.eu, Kesk-Läänemere INTERREG IVA piiriülese koostöö programm – http:www.centralbaltic.eu, Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programm – http:www.estlatrus.eu.

• Kaitseministeerium toetab riigikaitseõpetust õpetavaid koole sellega, et võimaldab koolidel taotleda riigieelarvest vahendeid, et koolid saaksid soetada riigikaitseõpetuse elavdamiseks mõeldud õppevahendeid. Nendeks võivad olla orienteerumise, esmaabi, relvaõppe läbiviimiseks vajalikud õppevahendid nagu laskesimulaator (arvuti ja projektori külge ühendatav relva simulaator). Vaata http://www.kmin.ee/et/riigikaitseopetus.
• Eesti Noorteühenduste Liit kutsub kõiki osalema projektis „Varivalimised” http://www.varivalimised.ee/valimised2010/.
• Justiitsministeeriumi haldusalas on sellised suuremad IT-projektid nagu näiteks e-äriregister, e-kinnistusraamat, e-toimik, e-notar, e-õigus. Nende projektide kohta leiate rohkem infot meie haldusala asutuse Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kodulehelt http://www.rik.ee. Lisaks veel maksekäsu kiirmenetlus http://tarkmeestaskus.just.ee/ ja kohtute infosüsteem. Samuti kasutame oma haldusalas kaugkohtuistungeid ning elektroonilisi järelevalveseadmeid kinnipeetavatele.
• Kultuuripärandi ja muuseumide IT-valla info on püütud koondada siia: http://digiveeb.kul.ee/. Hetke arendusprojektidest on teada vaid muuseumide infosüsteemi MuIS avaliku kasutaja liidese loomine. On tehtud üksikuid digiteerimisprojekte (http://vaibad.erm.ee/). Koolidega koostöö võiks seisneda digitaalse kultuuripärandi loomisele kaasaaitamises: sisestus, märksõnastamine, teabematerjali valmistamine (nt info kaardile kandmine vm visuaali loomine) jms praktiline ja kaugtööna tehtav. Võib-olla ka kasutajapoolne uuring: millist infot napib, mis võiks olla kättesaadav, kasulik, õpetlik. Õpilaste ja vabatahtlike töö on kindlasti abiks ja mõlemale poolele kasuks, kui sobiv nišš leitakse.
• Majandusministeerium veab gümnaasiumitele suunatud ettevõtlusõppeteemalisi videoloenguid. Korra kuus käivad ettevõtluse tipptegijad majandusministeeriumis andmas loenguid, mida kantakse otse üle nende kodulehel http://www.mkm.ee, ning hiljem on kõigil ettevõtlust õpetavatel ja õppivatel isikutel videoloenguid võimalik ka vaadata. Rohkem infot teema kohta leiab siit: http://www.mkm.ee/ettevotlusoppe-videoloengud-gumnaasiumile/.
• Eesti Maaülikool on e-Õppe Arenduskeskuse konsortsiumi liige ning seega on osalenud EÕA poolt juhitud e-õppe arendamisega seotud projektides aastaid. Hetkel on käimas projekt Best, mis tugevdab e-õppe vahendite ja võimaluste kasutamist ning edasiarendamist kõrgkoolides. Projekti raames koostatakse e-õppe sisu, mis toetub e-kursustele ja interaktiivsetele õpiobjektidele. Täpsem info projekti sisu ja tegevuste kohta on EÕA, EMÜ e-õppe ja projekti enda kodulehel. Projekti Best kodulehekülg: http://portaal.e-uni.ee/best. E-Õppe Arenduskeskuse kodulehekülg: http://e-ope.ee/eOAK. Maaülikooli e-õppe kodulehekülg: http://www.emu.ee/oppijale/e-ope/.
• Kunstiakadeemias on praegu teoksil üks e-õppega seotud rahvusvaheline projekt CreaCIT. Sellest võib lugeda lähemalt siin: http://www.artun.ee/index.php?lang=est&main_id=1680.
• Absoluutselt huvitavaid ja innovaatilisi asju leiab Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutuse Innove veebilehelt http://www.innove.ee/.
• Ooperipisik Juunior kutsub osalema Ooperit puudutavates projektides http://junior.opera.ee/.

Kuid ka teised ülikoolid, kutseõppeasutused, erinevate maade saatkonnad, MTÜ-d ja firmad Eestis on samamoodi koostööaltid oma tegevusi tutvustama, õpilasi külla kutsuma ning miks ka mitte koostööd algatama mõne projektikesega. See on võimalus pakkuda õpilastele midagi enamat kui ainetund klassis või õpivideote vaatamine (et näha, kuidas asju reaalses elus tehakse).

Euroopa Liidu rahad ja projektide jagunemine

Koostöö ja projektide rahastamine Euroopa Liidu abiga jaguneb kaheks: tsentraliseeritud ja mittetsentraliseeritud. Esimest rahastuspoliitikat koordineerib Euroopa Komisjon Brüsselis, teist saab iga riik ise kujundada. Paljud projektid on koolide poolt veel avastamata, miks me muidu räägime, et ka Eesti võiks Euroopa Liidu struktuurifondide raha enam ära kasutada.

Mittetsentraliseeritud projektide rahastamine annab võimaluse teha koostööd spetsiifilistel aladel. Kutsed projektide esitamiseks on perioodilised, hindamise aluseks on EL-i kriteeriumid ning projekti taotlusi saavad esitada ainult vastava maa elanikud.

Näited: 7th Framework Programme (FP7), CIP incl eContentPLUS & IEE, Life Long Learning (LLL), Marco Polo, PROGRESS & Europe for Citizens, LIFE+, Youth in Action & Culture 2007, Public Health & ENEA – Active Ageing, MediaPLUS, Common Agricultural & Fisheries Policy (CAP), Structural Funds & Cohesion funds ERDF European Regional Development Fund, ESF (European Social Fund), MEDA, CARDS, ALA, TACIS, PHARE, Interreg (Cross-Border, Trans-national, Inter-Regional).

Soovitan uurimist alustada kas või siit: http://eacea.ec.europa.eu/.

Populaarsemaid võimalusi Eestis, mida kasutavad õpetajad ja tudengid, koordineerib Sihtasutus Archimedes. Õpilastele pakub aga suurt huvi ja mitmeid võimalusi alaprogramm Euroopa Noored.

Sihtasutus Archimedes loodi sõltumatu asutusena 1997. aastal rahvusvaheliste haridus- ja teaduskoostööprogrammide menetlemiseks Eestis. Tänaseks on Archimedesest saanud juhtiv Eesti ja Euroopa Liidu haridust ning teadust vahendav struktuur – Eesti ja Euroopa Liidu haridus- ja teadussüsteemide integreerija koostööprogrammide ja -projektide kaudu ning tingimuste looja programmides osalemiseks läbi kõrghariduse akrediteerimise ja teaduse hindamise (http://archimedes.ee/).

• Õpilaste teadustööde konkurss.
• Kasvatusteaduslike tööde konkurss.
• Teaduse populariseerimise projektikonkurss.
• Eestikeelsete kõrgkooliõpikute kirjutamine ja tõlkimine.
• Eesti teaduse populariseerimise auhind.
• Doktorantuur välismaal.
• Kristjan Jaak.
• Välisdoktorandid.
• Üliõpilaste teadustööde konkurss.
• Välisriikide stipendiumid.
• 7. raamprogrammi konkursid.
• Leiutajate konkurss.
• Keeleõppe tunnuskiri.
• Elukestva õppe programm.

Euroopa Noored (http://euroopa.noored.ee/):

• Noortevahetused.
• Noortealgatused.
• Noorte demokraatiaprojekt.
• Euroopa vabatahtlik teenistus.
• Koolitustegevus ja võrgustikud.
• Noorteseminar.

Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus (RIA) tegeleb struktuurfondi projektiga „Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine”. Infoühiskonnas hakkama saamiseks on vajalikud uued oskused ja teadmised e-teenuste kasutamiseks. Selleks et inimestel oleks võrdsed võimalused e-teenuste kasutamiseks, on oluline tegeleda järjepidevalt infoühiskonnaga seotud teadmiste jagamisega (http://ria.ee/programmid).

Maailmataseme projektid

• Microsoft loob võimalusi koolidele ja õpetajatele osaleda mitmetes projektides ja konverentsidel nagu projektid Innovaatiline kool, Innovaatiline õpetaja, Partnertudengid (www.microsoft.ee/haridus).
• UNICEFi eesmärk Eestis on muuta Eesti veelgi lapsesõbralikumaks. Panustatakse Eesti laste murede ja probleemide varasesse märkamisse ja sekkumisse, laste vastu suunatud vägivalla ja inimkaubanduse ning vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisse, ennetustegevustesse, eestkostesse, laste ja noorte osalusse, lapsevanemate teavitamisse, koostöösse igal tasandil (http://www.unicef.ee/).
• UNESCO korraldab samamoodi rahvusvaheliste haridusprojektide vahendamist Eestisse (www.unesco.ee).

Koostööpartnereid vastavas vallas võite leida enamikult maailmataseme tootjatelt nagu Dell, Apple, IBM, Intel, SmartBoard jt.

Informaatikaõpetaja ja kooliuuendus

Arvutid ja internet on tulnud, et jääda. Ei saa enam tagasi minna 19.–20. sajandi õpivõtete juurde, sest meil on tegemist 21. sajandi õpilastega, kelle töötegemine, vahendite kasutamine ning õpiharjumused on erinevad. Juurde on tulnud näiteks multitegumi töötlus (multitasking), otsesuhtlus, nutifonide ja pisividinate kasutamine. On ka negatiivseid jooni nagu suutmatus keskenduda, tegevuste pinnapealsus, oskamatus olla edukas olemasolevates e-võimalustes. Meie, õpetajate, ülesanne on õpilasi õpetada kõige sellega hakkama saama, nagu me õpetame õpilasi algklassides lugema, kirjutama ja arvutama. Lapsed võivad olla küll väledad näpuliigutajad tehnoloogia kasutamisel, kuid nad ei ole kindlasti mõtteviisilt ega harjumustelt küpsed rakendama oma oskuseid hariduslikus kontekstis. Selles nad vajavad meie, vanemate ja targemate inimeste, abi ning juhatust.

E-õppematerjalide kasutamine ning loomine on innovaatilise õpetaja puhul igapäevane asi. Tegelikult on Eesti õpetaja olnud tubli, sest enamikus meist kasutab e-posti, e-kooli, surfab veebis, digitaliseerib materjale, loob esitlusi jne. Mis jääb aga puudu, on õpilaste otsene ja aktiivne kaasamine tunnis tehtavasse, õpilane on pigem kuulaja rollis. Tihti on situatsioon selline, kus õpetaja üritab eduka IKT kasutuse tähe all digitaliseerida raamatut või teksti, teha ise palju tööd ära, valmistada ette tunde, kuid see esindab pigem eelmise sajandi võtteid, kus õpetaja oli klassis ainus teadmiste allikas. Teisisõnu IKT kasutus koolis on senini päädinud kahjuks pigem veebiõpiku, veebivihiku, infootsingu või teatud liiki programmide kasutama õppimisega. Seda mõtteviisi püüabki uus riiklik õppekava uuenemise suunas mõjutada. Astume sammu tulevikku – õpi- ja suhtluskeskkondade, uurimis- ja analüüsivõimaluste, intellektuaalse omandi tekitamise ning eelkõige juba olemasolevate vahendite reaalse kasutuselevõtu poole.

Kool peab uuenema, aga mitte ainult tehnoloogiliste vahendite kasutamisvõimaluste poolest, vaid mõtteviisilt. Meie, informaatikaõpetajad, oleme tegelikult juba aastaid rääkinud ja kogenud, kui palju võimalusi tegelikult IKT pakub, ning oleme oodanud, et ka teised aineõpetajad hakkaks meiega seda rõõmu jagama. Ootusest üksi ei piisa, sest nii anname ära vastutuse ning initsiatiivi. Tuleb haarata oma tegevusse kolleegid, õpilased ja terve kool. Räägime õpilaskesksest lähenemisest, võimalusterohkusest õpetamisel, õpilaste ideede toetamisest hariduslikus kontekstis ning koostööst.

Kui aga siiski veidike rääkida tuleviku tehnoloogiatest, siis ei saa üle ega ümber traadita arvutivõrgu temaatikast. WiFi roll koolis on olla teabe levitamise ja ühistegevuse organiseerimise vahend, nagu vanasti oli kooliraadio. Kooli WiFi peaks omama avalehte, kus paikneb kooli logo ja nõustumine koolikorraga. Kuid miks mitte ka lisaks viidet kooli ajaloole, toimuvate tegevuste reklaam jne. Kindlasti tuleks mõelda ka võrgu turvalisusele, et kasutajad ei saaks üksteisele liiga teha, ning parim lahendus on see, kui kõik seadmed oleks keskselt hallatavad. Me peaksime mõne aja pärast olema valmis toetama harivaid tegevusi, milles saab kasutada käepäraseid vahendeid – mobiiltelefone, pihuarvuteid jt seadmeid –, mis suudavad üksteisega läbi pakutavate võrkude suhelda, olenemata, kas vastav ressurss on kooli või õpilaste oma.

Huvitavaks leiuks on Eesti Arengufondi välja antud teavik „IT+haridus – est_it@2028 raport infotehnoloogia kasutamisest hariduses”, mis püüab visualiseerida, mis võiks toimuda Eesti hariduses kümne aasta pärast. Kokkuvõtvalt analüüsitakse raportis Eesti praegust olukorda, meie puuduseid-nõrkuseid-ohte-võimalusi, ning pakutakse välja neli visiooni: Põhjamaine Tiiger, Kaootiline demokraatia, Vürstiriigid või Valgustatud monarhia. Kõige positiivsem stsenaarium, Põhjamaine Tiiger, on põhjalikult lahti kirjutatud, sealhulgas on välja toodud, milliseid samme peaks Eesti astuma, et jõuda viimase realiseerumiseni. Stsenaarium sisaldab viit sammu, ilma milleta ei ole võimalik unistust Põhjamaisest Tiigrist saavutada. Nendeks on inspireeriva ja koordineeriva eestvedaja leidmine; süsteemse, interaktiivse ja elulise õpivara loomine; õpetajate IKT oskuste edasiarendamine; õpilaste aktiivne osalemine õppeprotsessis; koolijuhi rolli tähtsustamine uuendusmeelse koolikultuuri loomisel.

Huvilistele on raport leitav siit: http://www.arengufond.ee/eng/foresight/estit2018.

Lühidalt öeldes on aga informaatikaõpetaja roll, pädevused ning koostööoskused kriitilise tähtsusega koolielu uuenemisel. Informaatikul on parimad võimalused mõjutada koolijuhti uuendusmeelse koolikultuuri loomisel, aidata kolleege ning õpilasi võtma igas õppeaines kasutusele IKT vahendid, publitseerima töid, osalema konkurssidel jne. Loomulikult on see raske ülesanne, sest alati ei ole vaja mitte õpetada tehnilisi teadmisi ja kasutusharjumusi, vaid tuleb muuta süsteemi seesmiselt, mitte väliselt. Kuid tehtav töö ja tulemused on seda väärt. Siin kehtib ka Oskar Lutsu „Kevadest” pärit õpetaja Lauri reegel Tootsile: kui ei jõua teha kõike, tee pool, aga tee seda hästi.

Informaatikaõpetajate kogukonnad internetis

Kui küsida, kus on Eestis arvutiga enam kokku puutuvad õpetajad omale internetis pesa teinud, siis informaatikuid võib leida kõikjalt ja samas mitte kusagilt. Selle taga on peidus informaatikaõpetajate ja haridustehnoloogide kirju taust – kes on oma erialalt loodusainete õpetaja, klassiõpetaja või hoopis kunstilisema tegevuse viljeleja. Puhtaid informaatikutest õpetajaid on Eestis vähem kui heas mõttes ülejooksikuid.

Samamoodi ei ole varasematel aastatel keegi otseselt reguleerinud, kuidas koolides informaatikaõpetust ellu viiakse, ja seetõttu on õpilaste hulgas populaarne aine olnud vahel ringitund, mõnel pool hoopis ainetunni osa, kuid on leidunud ka spetsiifilisi kursuseid nagu programmeerimine, veebidisain jne. Seega sellist kirjut seltskonda kokku kutsuda ühte kommuuni on sama hea, kui üritada ühte patta panna terve maailm oma erinevuste, võimaluste ja huvidega.

Aga igal asjal on omad plussid. Plussiks võib nimetada seda, et informaatikaõpetajad on enamasti kahepaiksetena mitmetes teistes töögruppides, kus nad on sageli ka innovaatoriteks, ning kui nad osalevad lisaks arvutialastes töörühmades, siis toovad nad kaasa palju kogemusi teistelt elualadelt. Miinuseks on aga see, et ühe mütsi alla vaevalt kõiki kokku kunagi suudab keegi tuua. Aga teeme proovi!

Kui selle artikli lugeja tunneb, et ta soovib liituda uue, kõiki informaatikaõpetajaid liitva listi algatusega, millele järgneb tulevikus ühise kommuuni, arutelugrupi ning võimalik, et ka seltsi loomine, siis võtke teksti autori, Birgy Lorenziga ühendust.

• Olen tellinud Eeneti juurest listi informaatikaopetajad@lists.eenet.ee.
• Olen loonud Facebooki grupi Eesti Informaatikaõpetajad.

Kui aga sellest väheks jääb, siis loetlen kohti, kus informaatikaõpetajad saavad suhelda nii Eestis kui ka välismaal:

• Maakondade ja linnade ainelistid. Näiteks Tallinnas on olemas Õpetajate Maja juures Tallinna õpetajatele informaatika ainesektsioon ja e-posti list. Samamoodi on mitmed teised maakonnad ja linnad samalaadse algatuse loonud kas formaalselt või mitteformaalselt. Tallinna blogi: tallinnit.blogspot.com.
• Koolielu (www.koolielu.ee).
• Miksike (www.miksike.ee).Eesti Haridusfoorum (www.haridusfoorum.ee).
• Tihti tekivad ühendused erinevate koolituskursuste juurde – Tiigrihüppe juures on haridustehnoloogide veeb ja kommuun haridustehnoloog.wordpress.com.
• Microsofti koolituste juurde on tekkinud ENETA-nimeline portaal, kus ka paljud õpetajad on aktiivsed huvilised ja kasutajad (www.eneta.ee).
• Mõneti suhtlevad informaatikud ja õppealajuhatajad koos ka e-kooli arenguprobleemide listis (kuid see puudutab ainult e-kooli toimimist või mittetoimimist).
• Infotehnoloogilist abi saab ka Hinnavaatluse foorumist, kuigi seal pole otseselt haridusteemalisi arutelusid (www.hv.ee).
• Infokanalina on e-ülikooli juures Võrgustik Võrgutab huviliste kommuun (samas kui siin on see pigem ühepoolne infokanal, kui ei ole loodud just ka suhtluslisti).

Kogukondadest maailmas nimetaksin ära portaalid eTwinning, mis on töövahend koostöö algatamiseks, ja Partners in Learning network, kus iga ürituse tarbeks luuakse rahvusvaheline kommuun, kus õpetajad saavad oma projekte teistega jagada, koostööd alustada. Sellest pajatan pikemalt peatükis „Ainetevahelised õpiprojektid informaatikas”.

Ning kindlasti on väga hea koostööportaal nii Eesti-siseselt kui ka rahvusvaheliselt eTwinning (http://www.etwinning.net).

Teiste õppeainete ja läbivate teemade lõiming informaatikas

Referaatide, loovtööde, uurimistööde ja esitluste juhendamine aineõpetajatevahelises koostöös

On täiesti loogiline, et aineõpetaja annab õpilastele kodutööks esitluse, referaadi või uurimuse koostamise. Tihti antakse vastavaid arvutikasutust nõudvaid ülesandeid ilma pikema süvenemiseta, kas õpilasel on kodus arvuti, internet või kas ta üldse oskab nõutud tööriistu kasutada. Tööriistadena pean silmas arvutiprogramme, internetiotsingut.

IKT kasutust nõudvaid harjutusi antakse ka algklassides, kuid tihtipeale ei ole õpilastele koolis toimunud ühtegi sissejuhatavat arvutitundi. Me võtame loomulikuna, et kui laps oskab arvutis mängida ja internetis toimetada, siis on ta edukas ka muudes operatsioonides. Seega oleme unustanud aja, kui me ise algajatena maadlesime lõpututes imelikes ingliskeelsetes menüüdes ja nuppudes. On hea, kui aineõpetaja võtab endale kohustuse õpetada õpilastele IKT pädevusi nii sisulises kui ka vormilises osas.

Enamasti on koolides koostatud kirjalike tööde vormistamise juhend, mis peaks sätestama koolisiseselt kehtivad vormistusnõuded erinevate tööde puhul kuni aktsepteeritavate failitüüpideni välja. Õpetaja, kes vastava töö esitamist nõuab, peaks olema kohustatud õpilastele vastavaid reegleid tutvustama ning aitama ka vajaliku programmiga hakkama saada. Kuid vahel võib asi minna liiga tehniliseks ning pettumus on nii õpilase- kui ka aineõpetajapoolne, kes tahtis head, aga välja kukkus nagu alati. Lisaks tekib probleem, kui vormistusnõudeid ei selgitata ja ei toetata õpilast tehnilisel realiseeringul. Siis on esitatavate tööde kvaliteet ja struktuur kehvem ning õpilane saaks teenimatult hinde, mida ta väärt ei oleks. Muidugi õpilane, kes on saanud oma tegemistes abi vanematelt, õdedelt-vendadelt või kellelt iganes, saab esitada töö, mis on tehniliselt korrektne, kuid sisuliselt võib-olla nõrgem, nii on hindeline tulemus ikkagi hea. Seega on suur oht oma tegevusega rikkuda õpilastele võrdse võimaluse andmise printsiipi.

Kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Selleks saab aineõpetajale tulla appi informaatikaõpetaja, kellel on suurepäraselt teada, kuidas vastavas koolis tuleks töid vormistada, millistes kohtades on peidus parimad materjalid ning kes suudab õpilast toetada vahel isegi ainealaste infomaterjalide kvaliteedi kriitilisel hindamisel.

Aineõpetajad ja informaatikud võiks juba aasta alguses kokku leppida erinevate klassidega tehtavad harjutused ja tööd, milles õpilased võiksid tehnilistes küsimustes pöörduda spetsialisti poole. Vahel on võimalus anda mingi osa arvutitunnist õpilastele koolitööde tegemiseks mõnes teises aines, kus üks hinne tuleb arvutiõpetusse vormistusliku poole ja tehnilise pädevuse eest ning teine vastava aineõpetaja ainesisu tundmise eest, lisaks võiks teha koostööd eesti keele õpetajaga, kes uurib tehtud töö keelelist korrektsust, ning mõni õpetaja võiks hiljem hinnata veel õpilaste tööde presenteerimist teistele ehk suhtlust ja esitlusoskust. Selline lähenemine tõstab tehtud tööde kvaliteeti ja olulisust nii kooli kui ka õpilase jaoks ning annab teemale suurema kõlapinna – enam ei tehta tööd ühele õpetajale, vaid kaasatud on 3–4 erinevat õpetajat kuni terve klass või lend, kes huviga sooviks teada saada, mida üks või teine kaasõpilane on avastanud. See loob uue vastutustunde, mida varem ei ole olnud.

Kindlasti aitab selliseid ühisprojekte koolis läbi viia tehtavate tööde ja ainete integratsiooni kokkulepe ja ajagraafik, nii et õpilased ja õpetajad oleks kursis, millistes ainetes erinevaid ülesandeid ette võetakse ning millal toimub tööde esitamine. Seda on vaja selleks, et ühele klassile ei langeks näiteks 7. klassis kohustus koostada 5 ettekannet ja 8. klassis 6 referaati, vaid aasta jooksul tuleks teha erinevat liiki tegevusi, miks ka mitte näiteks videoülevaade, andmeanalüüs, loovtöö, blogi vms. Samamoodi aitab koordineerimine vähendada informaatikaõpetaja hõivatust, sest kui kevadel tuleks teha iga klassiga referaat, siis muudab ühetaoline tegevus ka kõige innovaatilisema õpetaja lihtsalt masinaks. Hea ajakava planeerimine aitab aga koolis korraldada hoopis õpilaskonverentse ja vaheülevaadete esitamist tervele koolile, sest üldjuhul on ennustatav, millal enamik töid võiks esitamiseks valmis saada.

Selliseid põnevaid ettevõtmisi võiks hinnata hindamismudeli alusel, mida on eelnevalt ka õpilastele tutvustatud. See annab igale lapsele võimaluse luua parim töö ning samuti ennast analüüsida. Samamoodi loob see ühtse aluse ja võrdsuse – varem võis hinnangut tööle eksitada leitud materjalide kvaliteet, plagiaadikahtlus või siis tehniline täpsus. Lisaks annab see õpetajatel ära jagada vastutusalad, mida keegi oma töös õpetab ja hindab.

Näiteks valitud allikate sisulise kvaliteedi kriitiline hindamine peaks kuuluma siiski aineõpetaja pädevusse, samas kui erinevate allikate leidmise ning valiku mitmekülgsuse pädevus kuuluks informaatikaõpetaja valdkonda. Boonusena ühtlustab erinevate kirjalike tööde tegemine kõikide koostöös osalevate õpetajate arusaama, milline on hea töö, milliseid lisanõudeid ja soovitusi tuleks õpilastele esitada, ning õpetajad saavad uusi kogemusi ka omaenda esitlustes arvesse võtta. Osavamad õpetajad saavad jagada oma teadmisi ja kogemusi teistele, kes oskaksid ise küll esitlust tehniliselt koostada, kuid kipuvad vahel eksima mõne kirjutamata esitlusreegli vastu. Väga raske on ju kolleegile öelda, et tema koostatud esitlusest ei olnud võimalik midagi välja lugeda, kuna ta kasutas imepeenikest kalligraafilist kirja või liiga palju helilisi vidinaid ja efekte.

Ainetevahelised õpiprojektid informaatikas

Kui mõelda sõnadele „integratsioon” ja „koostöö” , siis tulevad peaaegu koheselt meelde arvuti, internet, tehnikavidinad. Nüüdisaegsed töövahendid on muutnud õpetamise interaktiivsemaks ja haaravamaks. Ei tea ühtegi õppeainet, kus tehnoloogia kasutamine oleks miinus, pigem annab see juurde suuremat kõlapinda ja läbipaistvust, jõutakse õpilasteni, kes võib-olla varem ei oleks vastavast teemast midagi teadnud. Seetõttu on väga oluline informaatika õppeaine (informaatika uue RÕK järgi) kui kõiki teisi õppeaineid toetav ning siduv distsipliin. Informaatika aines õpitakse tööharjumusi, uusi töövõtteid ning edukust e-maailmas hakkamasaamisel. Enamik õpetajaid vaatab IKT poole, et saada innustust, et ka nende enda õppeaine hakkaks elama. Elama õpilaste ja ka õpetaja jaoks.

Meeldiv on kogeda, et informaatika ainekavasse on salamisi sisse poogitud uurimustöö tegemise alged, erinevates kommuunides osalemine ja ka nende loomine, õpimapp ja palju muud, mille sisuline osa peaks tulema teistest õppeainetest. See võib esialgu tekitada veidike hämmeldust, et informaatika õppeaine ei ole enam nii väga tehnoloogiakeskne, vaid nõuab pigem koostööd, suhtlemist. Tuleb muuta mõtteviisi ka õppeaine enda siseselt. Lisaks tuleb informaatikaõpetajal tulla välja mugavustsoonist arvutiekraani tagant ning jagada põnevust ja innovatsiooni ka kolleegidele. Kolleegid omakorda jagavad seda meile tagasi. Ainult ühiselt suudame õpilasi innustada tegelema haridusmaagiaga, mis õpetajaid juba niigi köidab.

Toon mõningaid näiteid, mida on planeerinud teiste õppekavade autorid seoses tehnoloogia kasutusega. See annab head alused algatada ühisprojekte ning täiendada informaatika õpimappi, mille alusel õpilaste individuaalset arengut hinnata soovitatakse.

Iga algatus selles vallas on hea algatus. Potentsiaali, mis on peidus meis igaühes, ei tohiks alla suruda. Ideed on peidus ka õpilastes, tuleb need lihtsalt üles leida ning rakendada ühiskonna ja hariduse hüvanguks. Igas koolis on olemas omad innovaatorid, kes on kuulsad oma kogukonna siseselt. Samas ei levi ideed klassist klassi ja innustumine ei ole olnud nii nakkav kui gripp külmal perioodil. See on meie väljakutse – leida üles head algatused, toetada õpetajaid ja õpilasi.

Noored tahavad lahendada ülemaailmseid või kogukonna probleeme, miks mitte lasta neil seda teha – on see siis töötus, looduskaitse või strateegia kooli sporditulemuste parandamiseks. Probleemõpe toetab erinevate ainete vahelist koostööd, suhtlemist, olemasoleva info kokkukogumist ja analüüsi, tulemuste esitamist. See on rääkimine õpilaste keeles, see on midagi reaalset ja käegakatsutavat. Kuid nad vajavad õpetajate abi ja toetust, pedagoogilisi trikke, üldistavat ja detailset analüüsivõimet, sest seda nad kodust kaasa ju ei saa. Paljud õpetajad teevad seda juba praegu. See nõuab julgust ja jõudu muuta maailma, luua uut tulevikku.

IKT kasutust uues õppekavas on analüüsinud ka haridustehnoloogide võrgustik Ingrid Maadvere juhtimisel, kust laenaksin mõningaid mõtteid. Kõik nii põhikooli kui gümnaasiumi õppekavad näevad IKT kasutust üldjuhul veebiõpiku ja infootsingu staatuses; samad lood on ka „IKT kui vihiku”, õpikeskkondade ja uurimistööde puhul, kus kasutuskõver liigub pigem vanematesse klassidesse. Suhtluskeskkonnad on ära mainitud keeleõppes ja kunstis; autoriõigused ja intellektuaalne omand ainult eesti keeles ja kirjanduses, sotsiaalainetes ja kunstis, tehnoloogias põhikoolis ja loodusainetes ainult gümnaasiumis.

Kõikide ainekavade autorid näevad IKT vahendite kasutamist tundi rikastava abivahendina, samas unistatakse ka juba enamast nagu blogid, õpisüsteemid, videote loomine. Teisalt ei ole erinevate ainete spetsialistid siiski koheselt valmis ka tehniliselt poolelt õpilasi nõustama. Seega tulebki mängu informaatika ainetund, kus vastavad pädevused ja vilumused võiksid toetust saada. Samas on see koostöö, sest sisuline osa tuleks mõnest teisest õppeainest.

• Eesti keele ja kirjanduse aines soovitatakse õpilastele lahti rääkida interneti kui infoallika olulisus ja leitud materjalide kriitilise hindamise vajadus; kasutada teatmeteoseid, sõnaraamatuid; õppida leitud teabe talletamist ja süstematiseerimist; väärtustatakse korrektset grammatikat nii e-posti saatmisel kui ka suhtlusvõrgustikes suhtlemisel; peatutakse internetis leiduvatel ohtudel, mis võivad laialdasel suhtlemisel tekkida; lisaks tuntakse vastutust õpetada õpilastele kirjalike tööde vormistamise põhimõtteid. Kirjanduses tuleb juurde teemamapp, mis sisaldaks kogumikku kirjanikest, loovtöösid, heli- ja videoklippe või ülesvõtteid ning tutvumist elektroonilise meedia võimalustega nagu veebitelevisioon või -raadio. Gümnaasiumi puhul lisandub oskus luua veebiteksti, podcasti, vältida plagiaati ning küberkirjanduse lugemise nõue.

• Erinevate võõrkeelte ainekavade koostajad on lühidalt öeldes avastanud tõlkimisvahendite, ajalehtede, uudiste, kirjade vahetamise, blogide ning referaatide tegemise ja otsesuhtluse võimalused. Gümnaasiumis lisanduvad rahvusvahelistes projektides osalemise soovitus ja projektitööd läbi filmi ja video.

• Matemaatikud on sukeldunud IKTsse kui õpitarkvara kasutusse, visualiseerimisse ning digitaalsetesse töölehtedesse. Arvuti on abivahend ka koduste tööde tegemisel ja enesekontrollimisel; geomeetria õppimisel fotograafia vahendite ja analüüsi abil; funktsioonide jooniste õppimine ning tasapinnaliste kujundite konstrueerimine. Gümnaasiumis lisandub näiteks andmetöötlus- ja statistikaalase projekti realiseerimine IKT vahenditega.

• Loodusained keskenduvad õpikeskkondade kasutamisele ning õpistrateegiate parandamisele, arvuti on vahend olemasoleva demonstreerimiseks, vaatluse ja katsetulemuste vormistamiseks. Loodusõpetuses on näiteks ära mainitud raku mudeli ehitus, eluslooduse hääled, floora ja fauna võrdlemine, ilmaprognoosid ja andmeanalüüs, erinevad ökosüsteemid, toiduahel; bioloogias lisanduvad mikroskoobi ja tehnoloogia koostöö ning palju muid põnevaid teemasid, mida tasuks otse ainekavast lugeda. Sama kehtib ka geograafia, keemia ja füüsika kohta. Arvuti vahendid on nendes ainetes elementaarsed ja võimalusi ühistööks ainete vahel peaks olema väga lihtne leida.

• Sotsiaalainete ainekavade autorid soovitavad kasutada IKT vahendeid säästlikult, eesmärgipäraselt, kaitstes intellektuaalset omandit ning teadvustades nii võimalusi kui ka ohte, mis tulenevad interneti kasutamisest. Inimeseõpetuses peetakse oluliseks rääkida tehnoloogia mõjust inimese meeltele, reklaamidest ning meediast tulenevatest riskidest. Tähtsal kohal on internetti paisatud sõnade ning tegude eest vastutuse võtmise õpetamine. Ajaloos on ülioluline õpetada kriitilist mõtlemist erinevate allikate ning otsingutulemuste vastu, lisaks erinevate teksti-, video- ja pildiarhiivide kasutamine.
• Kunstiained otsivad kultuurinähtuste seoseid teaduse, tehnoloogia ja majanduse seisukohast nii minevikus kui ka tänapäeval; sisse tuuakse uurimustööd, kus kasutatakse teksti, joonist, skeemi, tabelit ja graafikut. Muusikaõpetuses kasutatakse ära virtuaalsete õppekäikude võimalusi ning tähtis on autorluse küsimus tänapäeva massimeedias ning selle muutumine; lisaks on soovitus alustada kooli fonoteegi loomist või selle loomise võimaldamist. Kunsti- ja arvutiõpetus saavad teha omavahel väga suurt koostööd, sest arvuti võimaldab tihti saavutada kunsti aine-eesmärke, visandada kavandeid ning levitada ning reklaamida tehtud töid näiteks virtuaalse näitusena; veel on võimalikud nt animeerimine, video- ja fototöötlus, joonestamine, disain. Nüüdiskunsti tegemist ainult „paberi ja pliiatsiga” kujutavad ette täies mahus vist ainult vähesed kunstiõpetajad.
• Tehnoloogiaõpetus näeb võimalusi lisaks info otsingule ning autorikaitse küsimustele tervisliku toitumise küsimuste kajastamises, veebinäituse korraldamises, materjalide ja nende töötlemise kohta teabe hankimises, jooniste tegemises, leiutamises ning mängu tuuakse ka õpimapi loomine. Soovitatakse kasutada tööpingi ja arvuti koostööd koolides, kus vastavad võimalused on juba olemas.
• Kehalises kasvatuses luuakse kontakte peale arvuti ka võõrkeelega (õpilased peaksid oskama leida infot võõrkeelsetest teabeallikatest). Liikumis- ja spordialaseid pädevusi saab tõsta video ja fotograafia vahenditega; saab tundma õppida erinevaid spordivarustusi ja -tehnikat; saab propageerida tervislikku toitumist; lõpuks lisandub ka spordi- ja/või tantsuürituste jälgimine erinevate meediakanalite vahendusel.
• Karjääriõpetuses keskendutakse CV koostamisele ja vajalike infoportaalide kasutamisele.
• Muud õppeained soovivad kasutada IKT vahendeid õpetaja selliste tegevuste toetamisel nagu näiteks esitlemine, materjalide kogumine ja levitamine.
• Märkus: ühiskonnaõpetuse ja e-riigi temaatikat lahkan ühes teises peatükis.

Ma ei tea, kuidas teiega, kuid minul hakkas kõige selle peale koheselt mõte lippama ja näpud sügelema, et millal ja kuidas saaks erinevate klassidega arvutiõpetuses aineprojekte tegema hakata. Erinevate ainete integratsioon annab õpilasele paremad teadmised ja laiema silmaringi, osatakse luua seoseid nii ainete vahel kui ka reaalse eluga. Usun, et enamik õpetajaid vaatab oma ainekava kui uut põnevat väljakutset ning vajab ainult väikest tõuget, et aastatega kogunenud IKT-alast tarkust hakata praktiliselt õpilastega koostöös realiseerima. Miks mitte alustada esialgu mõne tunniga ja projektipõhiselt.

Soovitan ideede saamiseks lisaks tutvuda Kai Pata ning Mart Laanpere koostatud haridustehnoloogia käsiraamatuga „Tiigriõpe” (2009) (http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat), Tiigrihüppe haridustehnoloogi blogi (http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/) või Koolieluga, mis nõretavad imelistest ideedest, kus koostöö on juba ka proovile pandud ning tulemused on olnud head ning järgitavad.

Maailmas toimub palju haridusalaseid konverentse – Inglismaal Bett, Eestis on tegijad eKooli ja Tiigrihüppe konverentsid, erinevates maailma kohtades toimetab ka näiteks Microsoft.

Kogemus, mis saadakse korraks oma majast välja põigates, kas Eestist või välismaalt, on enam väärt kui kotitäis kulda. See on inspiratsioon, tunnustus, kinnitus enda tehtud tööle ja eelkõige võimalus teada saada, mis toimub mujal. Toon ära 2010. aastal Microsofti innovaatiliste koolide ja õpetajate konverentsilt huvitavamad projektileiud, mida on huvitav ka oma koolis ellu viia.

Jagan rohmakalt ideed ja mõtted erinevatesse gruppidesse. Peaaegu kõikide projektide algatajad ja läbiviijad on tavalised aineõpetajad, kes kasutavad loovalt IKT vahendeid, kuid peamine on eesmärk, mis põhineb koostööl, ainesisul või kommuunil. Tehnilised võimalused aitavad tulemust kiiremini saavutada, anda teemale laiemat kõlapinda. Kasutatavad vahendid varieeruvad kontorivarast veebipäevikute, sotsiaalvõrgustike ning video- või pilditöötluse kasutamiseni, mängu tuuakse mobiilid ja muud tehnilised vidinad nagu digitahvel, elektroonilised mõõtmisriistad. Mitmed maad on viinud ideed ellu väga kehva või olematu internetivõimalusega, mis tundub Eesti õpilasele ja võib-olla ka õpetajale uskumatuna.

Kõige positiivsem on aga see, et õpetajad on valmis jagama maailmaga oma väikseid ja suuri ideid. Ideed ja tegevused on muutnud terve kooli toimimist – kes on saanud võimaluse kasutada internetti või uut tehnikat oma ainetunnis, kes on saanud riigisisest tunnustust või algatanud samadel alustel rahvusvahelist koostööd või siis innovatsioon on hakanud liikuma koolisiseselt klassist klassi. Me kõik teame, et igas koolis on alati mõni aktiivne ja tragi õpetaja, kuid ühe innustumine ei kipu nakatama teisi kolleege, see on probleem terves maailmas. Samamoodi on probleem, kuidas õpilasi motiveerida ja haarata ainetegevusse ning muuta õppimine meeldivamaks ja tulemuslikumaks.

Täpsemalt saad projektide kohta lugeda siit: http://uk.partnersinlearningnetwork.com. Mõeldud nii innovaatilise kooli ja innovaatilise õpetaja programmis osalejatele kui ka teistele huvilistele. Õpetajad saavad üle maailma ideid vahendada, õppida teistelt ning tutvuda uute materjalidega.

• Bioloogia, keemia:

1. Keemiliste valemite ja arvutuste tegemine arvuti abiga (Boliivia – Lets Learn Chemistry with MS Office).
2. Kallade (lill) kasvatamise ja mõõtmistulemustega saavutatakse erinevaid IKT pädevusi nagu otsing, andmeanalüüs, tulemuste vormistamine ja esitamine (Hiina – The „wings” of Calla).
3. Erinevate mobiilsete aplikatsioonide ning veebiprogrammide kasutamine bioloogiatunnis (India – Biology 24×7).
4. Südamerabanduste põhjuste uurimine, vererõhu andmete analüüs kommuunisiseselt, erinevate soovituste alusel olukorra muutmise testimine, kasutades kehalist tegevust, erinevaid looduslikke mikstuure jne (Nigeeria – Hypertension – the Silent Ciller).
5. Teadlikkuse tõstmine malaaria levikust, võimalusest haigust vältida või haigestumist vähendada (Senegal – Fighting against Malaria).

• Matemaatika:

1. 3D modelleerimine, kujundite ja päriselu vaheliste seoste otsimine ja loomine (Aserbaidžaan – Polyhedrons around us).
2. Algebra harjutamine arvutiprogrammiga ning hiljem kehalises kasvatuses modelleeritud harjutuste esitamine vastavalt valemitele, ka koostöös kunstiõpetusega (Egiptus – Geometric Transformations).
3. Fraktaalide ja vähirakkude seoslike hüpoteeside tõestamine või ümberlükkamine (India – Matematical Modelling in the Diagnosis of Cancer).
4. Matemaatikatunniks videoõpetuste ja toetavate e-vahendite loomisega vanemate ja õpilaste abistamine kodutöö tegemise kvaliteedi parandamiseks (Põhja-Iirimaa – Make HomeWork Count).
5. Tudengid toetavad 4 päeval ühe linna õpilasi õhtuti matemaatika õppimisel läbi suhtlusportaalide ja otsesuhtlusvahendite (Rootsi – Math Coach Online).

• Astronoomia:

1. Kasutades World Wide teleskoobi veebitarkvara, tähtede ja planeetide uurimine ning esitluste koostamine (Saksamaa – Star Catcher – Discovering Constellations).

• Kultuur ja keel:

1. Koostööprojekt 420 tudengi vahel (viielt maalt), kus iga õpilane loob oma maad tutvustava elektroonilise posteri ning tutvustab seda teistele (Horvaatia – Greetings from the world).
2. Lühifilmi projekt, kus õpilased on omavahel juhendajad, juhendatakse ka õpetajaid (Taani – Teachers Leave Them Kids Alone).
3. Keeleõppe projekt, kus õpilased muutuvad fotoajakirjanikeks, uurivad ja analüüsivad erinevaid fotosid, koostavad fotoajakirjanike CV-sid, õuesõppena teevad vastavalt enda valitud teemale fotoreportaaže ning annavad tulemustest teada blogi vahendusel (Ungari – Life through the Lenses).
4. Teise maailmasõja mälestuste, meenutuste kogumine ja mälestusmärkide esitamine 3D vahenditega nagu Photosynth ja video (Venemaa – The Forgotten Monument of Unforgotten War).
5. Keskaja õppimine läbi arvutimängu. Mängu on sisse poogitud testid, lugemismaterjalid ja videod ning võimalus näha kindluste praegust olukorda ning asukohta kaardil (Ukraina – Medieval Castles and their Inhabitants).

• Sotsiaalsed projektid:

1. Kuidas aidata „vanavanemaid”, kes pole arvutiga sina peal. Õpilastest saavad õpetajad ja juhendajad (Argentiina – Senior Citizens – Rediscovering their Identity).
2. Tehnikateadlikud õpilased õpetavad õpetajatele vahendite kasutust ja programme. Õpetajatele pakuti 20 erinevat lühikursust ja õppetunni pikkus oli 15 minutit, millele lisandus vajadusel individuaalne nõustamine, ühisprojektide algatamine (Belgia – TeachersAID).
3. Õpilaste ja õpetajate kogemuste vahetamine läbi veebiportaalide ja suhtlusvõrgustike – jaga mõtet, kurda muret, leiame ühiselt lahenduse (Iirimaa – My Study Mate).

• Energia, ökoloogia, loodus:

1. Energia taaskasutuse uurimine oma kodulinnas – mis on energia taaskasutus, milline võiks välja näha tuleviku linn, olemasolevad võimalused ning vastavate temaatiliste arvutimängude leidmine ja kasutamine õppetöös jne (Austria – Mission – Energy Self-Sufficient).
2. Geomeetriliste kujundite leidmine maakaartidelt, loodusteadlikkuse tõstmine läbi taaskasutatavate materjalide, mille abil luuakse erinevate riikide portreed (Brasiilia – Ecology Focus: Lights, Camera, Action).
3. Kliimamuutuste uurimine – vegetatsioon, loomade ja inimeste populatsioon ning muutumine ajas, probleemide leidmine ja analüüs, lahenduste pakkumine regioonidele, kus on klimaatiliselt keerulisem elada (Etioopia – Assessing the impact of climate change).
4. Teadlikkuse tõstmine puhta vee kasutusest ja olemasolust maailmas võrdluses kohaliku regiooniga (Jordaania – Water is the Secret of Life)
5. Randade hävimise vastu võitlemine, probleemi analüüsist lahenduste pakkumiseni (Seišellid – Will the sands ever come back?).
6. Prügikogumine, taaskasutus, sorteerimine 1. klassi õpilastega, loodud toodete müük ning kogutud raha annetamine heategevuseks (Lõuna-Aafrika Vabariik – Trash to Treasure).

• Kehaline kasvatus:

1. Erinevate võimlemisharjutuste ja asendite analüüsimine fototöötlustarkvara ja andmetöötluse vahenditega eesmärgiga parandada asendite kvaliteeti ja liikumise sujuvust (Mauritius – Teaching Simple Harmonic Motion).
2. Tehniliste vahendite testimine, arvutimängud:
3. Xboxi mängude ja Kodu GameLab programmeerimise kasutamine õppe-eesmärgil nagu loogiliste seoste loomine, video esitamine, podcastid jms (India – Jukebox).

• Muu:

1. Liikluskasvatuse parandamine ja ettepanekute tegemine, kuidas vähendada linna kodanike liikluskultuuritust ning vähendada ummikuid magistraalidel (Hiina – Traffic Safety Problem in School Districts).
2. Toidutehnoloogia ja toodete liikumine – õpilastel paluti teha ettepanekuid kohalike saaduste paremaks pakendamiseks, marketingi strateegiate loomiseks ja müügialaste andmebaaside ning statistika esitamiseks, et luua vahendeid tootjatele (Ghana – Rular Food Processing Industries).
3. Õpilased ja õpetajad loovad erinevate ainete teemadel koomikseid, et illustreerida õpitavat materjali (India – Edugenes).
4. Tulekahjude ja turismi vähenemise seoste uurimine, koostöö matemaatika, informaatika, kunsti ja geograafia ainete vahel (Liibanon – Burning in Heart).
5. Töötuse põhjuste uurimine, tööpakkumiste kogumine ning vahendamine arvutit ning internetti mittekasutavatele vanematele (Liibanon – Unemployment).
6. Mängides, otsides ning tehes videoid luuakse teste ning harjutusmaterjale erinevatele ainetele (Lõuna-Aafrika Vabariik – Who wants to be a millionaire?).

Sellest kõigest soovitus – leia uurimisprobleem ja palu õpilastelt abi viimase analüüsimisel ning lahendamisel, ära tee õpilase eest asju ära. Alustada tuleks ühiselt uurimisprobleemi täpsemast formuleerimisest, küsimuste ja eesmärkide seadmisest, vahendite loetlemisest kuni lõpliku tulemuseni ning kõige olulisemani – tulemuste jagamise ja esitamiseni. Pole kasu heast ideest ja tehtud tööst, kui see jääb seisma lauasahtlisse.

Kui suudad innustada ennast ja õpilasi, siis ei ole kaugel ka ainetevahelised ühisprojektid ning Eesti-sisene või rahvusvaheline koostöö. Mina usun Eesti õpetajasse, uskuge Teie ka endasse!

Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” käsitlemine informaatika kontekstis

Me ei kujuta oma elu ette ilma arvutita. Pole valdkonda, kus arvuti ei aitaks tehtavat automatiseerida, muuta täpsemaks ning haridusvaldkonnas huvitavamaks, kergemini omandatavaks, kuna IKT vahendid lasevad palju asju näitlikustada ja visualiseerida. Õpilased omandavad kontseptsioone, mida nad ilma tehnika abita ei omandaks. Olgu see lennuk Aafrika slummi õpilastele, kes oma elus ei ole kunagi lennukit lähedalt näinudki, või maailma suurim hüdroelektrijaam, mida arvatavasti iga inimene oma elus näha lihtsalt ei saa.

Läbivate teemade hulgas on ka tehnoloogia- ja innovatsiooninimeline valdkond, mille põhilisteks eesmärkideks on aidata õpilastel omandada teadmisi tehnoloogiate toimimise ja arengusuundade kohta erinevates valdkondades, ja IKT peaks olema tõhustav vahend eluliste probleemide lahendamisel. Olen jällegi kasutanud Eesti vahvate haridustehnoloogide materjale, kes on teinud väga põhjaliku ülevaate kõikidest õppekava ainekavadest IKT seisukohast.

Viidatud materjalid on leitavad siit:
Põhikool: http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/2010/06/uusoppekava2.html.
Gümnaasium: http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/2010/06/uusoppekava2gymn.html.

Kokkuvõtvalt öeldes on põhikooli õpivahenditeks (lisaks peatükis „Ainetevahelised õpiprojektid informaatikas” tutvustatule) toodud sisse hariduslikud mängud, soovitused aktiiv- ja probleemõppeks. Eelkõige peaks lähtuma praktilisusest ja elulähedusest. IKT vahendite kasutus on oluline kodutööde tegemisel, õuesõppes.

Gümnaasiumi puhul eeldatakse teadmiste omandamist erinevate eluvaldkondade ja arengusuundade kohta, mis puudutavad tehnoloogiat. Mõistetakse uuenduste mõju inimeste töö- ja eluviisidele, elukvaliteedile ja keskkonnale nii tänapäeval kui ka minevikus ning palju muud, millega saab eespool mainitud blogis tutvuda.

Vaataks aga asja suuremalt. Erinevad uuringud, mis on maailmas tehtud, on seadnud edukuse ja eluga hakkama saamise sõltuvusse kaasaegsete vahendite kasutamise ja koostööga (nt internet). Võimalus kogeda ja teada saada maailmast, erinevustest, sarnasustest ning võimalustest annab inimesele valikuvabaduse ja sõltumatuse. See seab Eesti õpilased eesrindlike ja privilegeeritud riikide hulka, kus elukvaliteet ning eluiga pigem kasvavad. Kuna õpilased kasutavad üha enam uusi õpimeetodeid ja töövõtteid, mida nad on omandanud väljaspool kooli, seab see õpetajale kohustuse käia ajaga kaasas. Rääkida õpilaste keeles.

Põhjus, miks meil kindlasti on vaja nutikaid õpilasi ja tulevikus ka tudengeid, peitub Eesti omapäras – meil ei ole ei naftat, kulda ega muid rikkamate riikide saaduseid, millele toetuda. Meil on aga palju ideid, valmidus nende publitseerimiseks e-keskkondades. Miks ei võiks Eesti trumbiks olla meie tublid insenerid, loodusteadlased, kultuurispetsialistid, uurijad? Tegusaid lahtise peaga multikultuurseid tehnoloogiateadlikke uue aja inimesi, kes saavad oma eluga hakkama ning on oma riigile ning ka maailmale kasulikud.

Informaatika lõiming ühiskonnaõpetusega e-riigi teemade kontekstis

Väga põnev ala on informaatikute meelest ühiskonnaõpetus, sest Eesti on olnud väga edukas inimeste integreerimisel internetimaailma läbi e-teenuste. Koolitame ju aktiivseid riigiteenuseid kasutavaid kodanikke, kes ei pea asjatult oma aega raiskama edasi-tagasi jooksmisega ning järjekordades seismisega. Maailm laieneb otse meie näppude all.

Ühiskonnaõpetuse aines loodetakse õpilastega arutada käesoleva virtuaalse maailma probleeme nagu interneti ja IT turvariskid, tarkvara legaalsus, küberkuritegevus, teabepäring riigiasutustest, õigusaktid jms. Olles teadlik internetimaailma kodanik ning esindades Eesti noori positiivselt, on vaja rääkida nii infoloomest ja jagamisest, autorikaitse küsimustest kui ka vastutusest laia maailma paisatud sõnade eest. Lisaks kõigele eelnevale käsitletakse ka ID-kaardi kasutusala puudutavaid teenuseid ning turvalisust. Gümnaasiumiõpilane peaks olema kursis ka e-valimiste võimalusega.

E-maailm on arenev ning muutuv, siin kehtivad erinevad reeglid, mis ületavad riikide piire ja kultuuriruume. Siin saavad õpilased kaasa rääkida, kuidas miski võiks tulevikus olla. Milline on hea virtuaalmaailma kodanik ning millised oskused või omadused ei peaks ühel korralikul kodanikul olema. Üks viis selleks on viia õpilased ka mõnda virtuaalkeskkonda seiklema ning kirjutamata ning kirjutatud reegleid üles leidma. Kas see on just mõni mängukeskkond või tuleks kasutada Second Life’i nimelist keskkonda, jääb aineõpetajate valida. Samas Second Life’is on peaaegu kõik võimalused, et proovida, kuidas on olla e-maailma kodanik, ning teada saada ka paljut Eesti kohta, kes on avanud selles keskkonnas oma saatkonna.

Mis puutub aga meie riigi e-teenustesse, siis on probleem pigem selles, et isegi gümnaasiumiõpilastele ei ole piisavalt rakendusi, mida noored võiksid tegelikkuses ka kasutada peale e-kooli sisselogimise. Loomulikult on vajalik osata kasutada e-panka, digitaliseerida dokumente, kasutada gümnaasiumi lõpetamisel riigieksamitulemuste tellimist e-postile või SMSina või edasi õppima minnes kasutada SAIS keskkonda, kuid otseselt e-kodanikuks saamine muutub reaalseks alles peale 18-aastaseks saamist. Varem saame õpilastele ainult rääkida ideelisest kontseptsioonist ilma harjutusväljakuta. Selle taga on loomulikult ka juriidiline küsimus, kuid vähemasti ID-pileti kasutamine Tallinnas on noorte mõtlemises paljutki muutnud. Samas on tunne, et mobiil-ID või m-teenused on õpilastele mõistetavamad tänu laialdasemale kasutusele. Aga ka see on hea teadmine, sest oluline on rääkida õpilastele erinevatest identiteetidest – nii reaalses elus kui ka virtuaalses elus – ning vastutusest selles vallas.

Virtuaalmaailm tekitab mitmeid küsimusi, mis vajavad lahti rääkimist nii ühiskonna- kui ka informaatikaõpetaja kaasabil: näiteks kas identiteet on mingi unikaalne asi, mille inimene omandab sünniga ning mida pärast enam muuta ei saa? Aga initsiatsioon? Kas inimesel on õigus initsiatsiooniriitusel muutuda? Kuid kodakondsus? Kas inimese identiteet saab korraga kuuluda vaid ühele või mitmele riigile? Kellel siis on õigus inimese nime määrata ja teda kategoriseerida? Kas inimesel on vaid üks identiteet või on neid mitu? Kas riigil (ning millisel neist) on õigus inimese identiteeti sundkorras määratleda? Kas inimesel tohib üldse olla identiteete (näiteks salajane jututoanimi), mida riik ei tea?

Kindlasti tuleks arutleda selle üle, et me Eestis oleme tänu oma ID-kaardile ning totaalsele kaugautentimise võimalusele jõudnud mingisugusesse uut tüüpi ühiskonda, mida Lääs veel hästi ette ei kujuta. Me juba näeme, et see ühiskond on erinev, kuid me ei oska teistele riikidele veel väga hästi selgitada, mille poolest nii on parem või kuhu me üldse oleme välja jõudnud.

Tuleks ka nimetada, et on valdkondi, kus ID-kaardi kasutamine ei ole noorte huvides. Näiteks, kui on vaja vanema õe-venna dokumendiga peole minna, siis riik hindab seda kui dokumendikuritegu, samas kui noor vajab vaid hädavalet oma vanuse kohta. Selles mõttes võiksid noored jõuliselt nõuda ID-kaardi keelustamist valdkondades, kus seda tegelikult vaja pole – nägude kontroll peol on kindlasti üks selliseid olukordi. Milleks asja eest teist taga toota kurjategijaid!

Piirideta maailm sunnib noort inimest mõtlema selle üle, milline üldse on riigi või valitsuse roll kaasajal. Kas üks riik võiks teise üle domineerida, kas ühed usulised või maailmavaatelised hinnangud on „paremad” kui teistel ning kas nende nimel on eetiline näiteks sõdu alustada või võõras sõjas osaleda.

Lõpuks, e-ühiskonnas ilmnevad mõned huvitavad psühholoogilised fenomenid – küberkiusamine, karjamentaliteet, räuskamine kommentaariumides. Neist rääkimine avab nii mõnegi tahu inimese tegelikus olemuses.

Põhikooli valikaineraamat INFOTEHNOLOOGIA 2010