Olulisemad muutused gümnaasiumi võõrkeelte õppekorralduses ja ainekavades, 2011
2011. aasta võõrkeelte riiklik õppekava, nagu ka 2002. aasta RÕK, toetub Euroopa keeleõppe raamdokumendi keeleoskustasemete kirjeldusele.
Muutunud on gümnaasiumi eesmärgipüsitus. 2002. aasta riiklikus õppekavas oli gümnaasiumi lõpetaja eesmärk omandada vähemalt üks võõrkeel B2-tasemel. Seetõttu jäi teine õpitav võõrkeel sageli piisava tähelepanuta ning ka B2-tase jäi liigagi paljudele õpilastele eri põhjustel saavutamatuks.
2011. aasta GRÕKi lisa 2 punkt 1.2 ütleb: „Keelepoliitiline eesmärk on saavutada gümnaasiumi lõpuks vähemalt kahe võõrkeele valdamine iseseisva keelekasutaja tasemel (B-tase).ˮ Ehk gümnaasiumis on rõhk kahe võõrkeele õppimisel eesmärgiga jõuda B-tasemele mõlemas kohustuslikus võõrkeeles.
Kõige põhimõttelisemaks muudatuseks gümnaasiumi võõrkeelteõpetuses on loobumine A- ja B-võõrkeele mõistetest ja õpetamisest lähtuvalt esimesest ja teisest võõrkeelest.
Uues õppekavas on õppetöö organiseerimise aluseks keeleoskustasemed ehk B1- ja B2-keeleoskustase. Miks?
Traditsiooniline A- ja B-võõrkeelte eristamine gümnaasiumis ei vasta õppijate reaalsetele vajadustele, kuna õpilased vahetavad aina sagedamini nii koole kui ka õpitavaid keeli ning õpivad neid ka väljaspool kooli. Kindlate A- ja B-keelte puhul oleks see põlistanud olukorra, kus õpilane on sunnitud õppima oma keeleoskustasemele mittevastavas õpperühmas, mis võib takistada tema keelelist arengut ning pärssida motivatsiooni. Teisalt võib kõrgema tasemega grupis õppimine tuntavalt suurendada madalama keeleoskustasemega õppija õpikoormust.
Uues õppekavas tähistatakse võõrkeelte kursusi B2- ja B1-keeleoskustaseme tähisega.
B2-keeleoskustasemega võõrkeeleks nimetatakse keelt, milles õpilane on eelnevate õpingute käigus jõudnud põhikooli lõpus B1-tasemele ja tema eesmärgiks on jõuda B2-tasemele – sõltumata sellest, kas ta õppis seda keelt põhikoolis A-, B- või C-keelena või väljaspool kooli (nt keeltekoolis, kursustel või iseseisvalt).
B1-keeleoskustasemega võõrkeeleks on keel, millega alustatakse madalamalt tasemelt (nt põhikooli lõpus A2-tasemelt) ning õpilase eesmärk on jõuda vähemalt B1-tasemele – sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A-, B- või C-keel või õppis õpilane seda keelt väljaspool kooli.
Seda, kuidas on võimalik õpilasi 10. klassi alguses õppegruppidesse jagada, saab vaadata skeemilt „Põhikooli A- ja B-võõrkeelte jaotumine gümnaasiumi kursuste vahelˮ, artiklist „Soovitused kooli võõrkeelte ainekavade koostamiseks“ ja selle lisast leiab näpunäiteid, ainekavade koostamiseks ja millele tuleb gümnaasiumi võõrkeelte õppe organiseerimisel tähelepanu pöörata.
Õppe korraldamine tasemetest lähtuvalt tähendaks ka seda, et üks õpilane võib õppida mõlemat kohustuslikku võõrkeelt B1-tasemel (1VK B1/2VKB1), teine õpilane ühte võõrkeelt B1- ja teist B2-tasemel (1VKB1/2VKB2) ning kolmas õpilane mõlemat B2-tasemel. Sõltuvalt õpilase algsest keeleoskustasemest, tema võimetest ja eesmärkidest.
Juhul kui koolis alustatakse gümnaasiumiastmes veel kolmanda võõrkeele õpet, siis A2-keeleoskustasemel võõrkeele ainekava on toodud ära nii põhikooli kui gümnaasiumi valdkonnaraamatus. Siinjuures tuleb eesmärgiks seatud taseme määratlemisel pidada silmas kursuste arvu – kolme, kuue või nt üheksa kursusega jõutakse eri keeltes erinevatele tasemetele, nt väiksema kursuste arvu juures tuleb õpitulemused sõnastada ilmselt A1-keeleoskustasemel.
II Uue õppekava oluline muudatus on ka ainekavade juurde kuuluv keeleoskustasemete tabel, mis võimaldab täpsemalt määratleda õpilaste õpitulemusi eri võõrkeeltes osaoskuste kaupa ja kooliastmeti, ning täpsemalt esitada ka erineva sooritusega õpitulemusi (rahuldav, hea, väga hea). Keeleoskustasemetele toetumine võimaldab õpetajal paremini jälgida ja suunata erineva võimekusega õpilaste keeleoskuse omandamist ja õpilasel saada tagasisidet oma edusammude kohta.
III Uues õppekavas on kõikide võõrkeelte ainevaldkonna õppeainete õppe-eesmärgid ja õpitulemused sõnastatud ühtsetel alustel, need sisaldavad keelepädevust, kultuuridevahelist pädevust (väärtushinnangud, käitumine) ja õpioskusi.
Täpsustatud õpitulemused on lahti kirjutatud keeleoskustasemete ja osaoskuste kaupa.
Osaoskuste arengu paremaks jälgimiseks on tasemed jagatud kaheks (A1.1, A1.2; A2.1, A2.2; B1.1, B1.2, B2.1, B2.2, C1), kokku on üheksa taset.
Võõrkeelte ainevaldkonna õppeainete kirjelduses on esitatud kommunikatiivse keeleõppe põhimõtted. Ülevaatlikult on käsitletud järgmisi teemasid: õpioskused ja õpitegevuse põhimõtted, õpimotivatsioon, õppesisu, hindamine, sh enesehindamine.
Kõikide ainevaldkonda kuuluvate keelte õpetamisel arendatakse nelja osaoskust (kuulamine lugemine, kirjutamine, rääkimine), mis võimaldab õpetajal paremini jälgida ja suunata erineva võimekusega õpilaste arengut.
Olulise erinevusena on uues õppekavas eraldi esitatud õppetegevused, kus kirjeldatakse lühidalt, millele õpetaja peab õpitulemuste saavutamiseks tähelepanu pöörama. Lisaks on esitatud õppetegevuste näidisloetelu.
Uus õppekava näeb ette, et võõrkeelt õpetatakse võimalusel rühmades. See seab nõuded ka õpperuumidele.
Ainekavades täpsustatakse, kuidas muutub hindamine seoses osaoskuste arenguga ning olulise muudatusena on sisse toodud tagasiside andmine õpilasele.
IV Teemavaldkondi ja alateemade sõnastusi on ajakohastatud. Alateemad ja neid avav märksõnastik on koostatud Tartu Ülikooli semantilise andmebaasi TEKsaurus (http://www.cl.ut.ee/ressursid/teksaurus/) abil.
Teemavaldkonnad sisaldavad kehtiva õppekava teemasid ja enamikku alateemadest, kuid muudetud on nende sõnastust ja järjestust. Teemakäsitlust iseloomustab paindlikkus. Teemavaldkonnad pole kinnistatud konkreetsete kursuste läbimise juurde, mis võimaldab õpitavates keeltes käsitleda teemasid erinevatel kursustel ja teemasid/alateemasid varieerides. Alateemade märksõnad annavad õpetajale üldise suuna alustekstide valikul, kuid sellest ei tulene kohustust märksõnadega seonduvat peensusteni käsitleda. Õpetaja saab planeerida oma tööd selle keeleoskustaseme piires, mille ta ise ja ka tema õpilased eesmärgiks on seadnud, sõltuvalt kursuste arvust, õppijate võimekusest ning motiveeritusest. Suurema kursuste arvuga koolides on teemasid võimalik käsitleda süvendatult.
Teemadel pole õpitulemusi (nt omandatava sõnavara loendeid).
Teemaplokk on tihedalt seotud osaoskustega ja järelikult sellega, mida õpilane mingiteemavaldkonna sõnavara abil peaks kindla keeleoskustaseme saavutanuna teha oskama.
V Oluline muudatus võrreldes vana õppekavaga on keele struktuuri esitamine õppeprotsessi osana, väljaspool õppekava. Õppekavas on osaoskuste tabelis grammatiline korrektsus, mis näitab keelestruktuuride kasutamise oskuse arengut seoses õpilase keeleoskuse arenguga.
Keele struktuuri omandamine on kirjeldatud keeleoskustasemete kaupa ja on seotud erinevate suhtlusülesannete täitmisega. Oluline on, et keele struktuuri õpitakse integreeritult erinevate osaoskustega ja see ei ole eesmärk omaette.
Seoses grammatikasüsteemi omandamisega on kokku lepitud, et:
– grammatilised teemad jaotuvad kooliastmeti, on seotud konkreetse keele ja saavutatava keeleoskustasemega;
– grammatikakirjeldus kajastab õppeprotsessi: millises kooliastmes mida õpitakse ning kuidas see on seotud eelneva ja järgneva omandamisega;
– grammatika omandamisel on oluline ka äratundmine: on teatud grammatilised vormid ja leksikaalgrammatilised konstruktsioonid, mida õpilane ei pea iseseisvalt aktiivselt kasutama, kuid peab olema neist ja nende kasutusest teadlik;
– B1-tasemel õppija on läbinud (mitte lõplikult omandanud) keele grammatikasüsteemi põhitõed, järgmistel keeleoskustasemetel kinnistatakse omandatu, eristatakse erandeid, vormivariatiivsust ja stiilinüansse, jäetakse meelde ning kasutatakse.