Õigekirja õpetamine õpiraskustega lastele

Helgi Roosmaa, Ristiku Põhikool, 2010

Püsivate õpiraskustega lastele on omane kõne arengu mahajäämus eakohasest tasemest nii kõne mõistmises kui ka väljendusoskuses, nii suulises kui ka kirjalikus kõnes. Kirjalik kõne, s.o lugemis- ja kirjutamisoskus, kujuneb enamikul neist lastest aeglaselt ning raskelt. Sellest tuleneb vajadus üksikute osaoskuste kaupa õppimise, spetsiifiliste õpetamisvõtete ja tavapärasest mahukama harjutamise järele.

Alljärgnevas on pearõhk õpiraskustega laste düsgraafiliste kirjavigade ennetamisel ja korrigeerimisel; ma ei käsitleta grammatikareeglite omandamisega seonduvaid õigekirjaoskusi. Toetun Tartu Ülikooli eripedagoogika õppejõudude Karl Karlepi ja Kaja Plado välja töötatud eesti keele erimetoodika põhimõtetele, olles samu põhimõtteid järginud ka oma igapäevases töös.

Õigekirja arendamine düsgraafiliste vigade ennetamise ja korrektsiooni eesmärgil toimub kontsentrilisuse põhimõttel, st sarnased teemad ning õpetamis- ja õppimisvõtted korduvad mitme õppeaasta jooksul, kuid muutub töö maht, sõnavara raskusaste ning iseseisvuse tase. Teemade ja töövõtete valikul on otstarbekas lähtuda reaalsetest vajadustest, s.o vigade tüüpidest, mida konkreetse klassi õpilased kirjutades teevad.

Õigekirjaoskus eeldab järgmisi osaoskusi: 1) häälimisoskus, s.o sõna jagamine häälikuteks ning häälikute järjestikune nimetamine sujuvas tempos; 2) häälikupikkuste tajumine; 3) häälikurühmade tundmine (täishäälikud, suluta kaashäälikud, sulghäälikud); 4) hääliku ja tähe, sh häälikupikkuse ja tähevariandi seose tundmine; 5) üksikhääliku ja häälikuühendi eristamise oskus; 6) grammatikareeglite tundmine ja nende rakendamise oskus (Karlep, Kontor 2006).

Õpiraskustega lapsele valmistab raskusi sõna jagamine häälikuteks, häälikupikkuste tajumine ja pikkuste eristamine, häälikupikkuste tahtlik muutmine ja sobiva pikkuse valik, häälikurühmade meeldejätmine, häälikuühendite äratundmine, ent ka grammatikareeglite mõistmine, meelespidamine ning kasutamise oskus. Küllalt suur osa õpiraskustega lastest on pikka aega hädas häälikupikkuste õigekirjaga. Järjepidev süsteemikindel töö ja logopeediline abi võimaldavad õigekirjas vältevigadest üle saada või neid vähendada.

Kirjutamisoskuse kujunemiseks vajalikud oskused 1. klassis

1. Sõnade ja sõnaühendite täpne artikulatsioon
2. Lause, sõna ning hääliku eristamine
3. Sõnade häälimisoskus, s.o häälikute järjestikune nimetamine ühtlases kõne kiirusele vastavas sujuvas tempos
4. Hääliku ja tähe vastavuse tundmine
5. Häälikurühmade eristamine (näitmaterjali, nt häälikurühmade tabeli abil)
6. Veakriitiliste häälikute (esimese täishääliku ja järgneva suluta kaashääliku/sulghääliku) leidmine (abiga)
7. Täishäälikute ja suluta kaashäälikute pikkuste eristamine 1–2silbilistes sõnades, täishäälikute pikkuste õigekirjaoskuse saavutamine; suluta kaashäälikute pikkuste eristamine harjutamise tasandil, soovitatavalt ka sulghäälikute pikkuste eristamine tutvustaval tasandil (lugemine, võrdlev hääldus, ärakiri)

Häälimisoskust kujundades ja häälikupikkusi õpetades on otstarbekas lähtuda sõnavara valikul sõna pikkusest ning häälikulisest koostisest.

1. Häälikute järjekorra määramine ja kirjutama õpetamine sõnatüüpide kaupa

• diftong (ai, oi)
• 3-häälikuline kinnise ja lahtise silbiga sõna (õun, sai, Anu)
• 4-häälikuline kaksiktäishäälikut sisaldav sõna (laev, pael)
• 4-häälikuline lihthäälikutest koosnev sõna (lina, tuli)
• suluta kaashäälikute ühendiga 4-häälikuline sõna (sarv, külm)
• 5-häälikuline lihthäälikutest koosnev sõna (vares, pinal)
• 5–6-häälikuline lihthäälikutest koosnev sõna (punane)
• 5–6-häälikuline suluta kaashäälikute ühendit sisaldav sõna (korvis, värvin)

2. Tegevuse materialiseerimine (häälikute tähistamine värvitute noopide, ringikeste vmt-ga, mida laps häälimise ajal puudutada saab)

Sõnad võib lapsele esitada pildina või ütleb need õpetaja. Esimesel juhul nimetab laps pildil oleva eseme või olendi, laob noobid ja nimetab samal ajal noobi ladumisega vastava hääliku, häälib sõna veel kord ning kirjutab sõna.

Häälimisoskust aitab kujundada:

1. kooshäälimine õpetajaga;
2. järelehäälimine;
3. iseseisev häälimine.

Lausete kirjutamine

Lausete kirjutamist etteütlusena saab alustada kohe, kui on õpitud teatav hulk sõnatüüpe. Vältida tuleks esialgu pikki ja ülipikki täishäälikuid ning suluta kaashäälikuid, samuti sulghäälikuid veaohtliku hääliku positsioonis, s.o esimese täishääliku järel ja/või järgsilbis. Lause, sõna ning hääliku eristamisel on lapsele taas toeks materialiseerimine noopide abil. Lausenoobi, selle alla sõnanoopide, iga sõna alla häälikunoopide ladumine toetab arusaamist sõna ja lause koostisest ning aitab visualiseerida sõnavahede jätmise vajadust kirjutamisel.

Häälikupikkuste õpetamise järjekord 1. klassis

1. Ülipikk häälik ühesilbilises sõnas: a) ülipikk täishäälik ühesilbilises sõnas (suu, ees, vaas, tuul); b) ülipikk suluta kaashäälik ühesilbilises sõnas (onn, sall, kamm); c) ülipika täishääliku ja ülipika suluta kaashääliku diferentseerimine ühesilbilistes sõnades (kool – koll) järgmiste võtete abil:

• sõnade lugemine tulpade kaupa

saal sall keel kell kuum kumm

• samade sõnade lugemine paaride kaupa
• võrdlev hääldus, s.o tahtlik vältekandja muutmine hääldamisel
• rühmitamine kuulmise järgi, piltide alusel
• sõnapaarist sobiva sõna valik lausesse

2. Täishäälikute 3 pikkust 2-silbilistes sõnades 3. Suluta kaashäälikute 3 pikkust 2-silbilistes sõnades

Lühikest, pikka ja ülipikka häälikut õpetades on otstarbekas käsitleda iga häälikut ükshaaval, nt a-hääliku pikkused, e-hääliku pikkused … l-hääliku pikkused, m-hääliku pikkused jne.

Töövõtteid ja harjutuste liike häälikupikkuste õppimiseks

1. Lühikese, pika ja ülipika häälikuga sõnatulpade ning -ridade lugemine (veakriitiline häälik värvilise tähega), tähenduste täpsustamine sõnaühendite moodustamise teel sobitusharjutuses, sõnatulpade ärakiri (veakriitiline häälik värvilise tähega)
2. Häälikupikkuste tahtlik muutmine, s.o hääliku hääldamine samas sõnas lühikeselt, pikalt ja ülipikalt
3. Pikkuse määramine (noobi valiku teel)
4. Tähe õigekirja kommenteerimine (nt a on pikk, kirjutan kahe tähega)
5. Lünga täitmine (eelneva pikkuste muutmisega)
6. Etteütlus; etteütluse raskusastmed:

1) enne sõna kirjutamist pikkuste muutmine häälega ja noobi valik; 2) enne sõna kirjutamist noobi valik ilma valjult hääldamata; 3) abivahendita.

2. klass

Täpsustatakse häälimisoskust, selleks valitakse pikemaid ja keerukama struktuuriga sõnu (3–4silbilised, kaashäälikuühendiga). Õigekirja õpetades on põhirõhk häälikupikkuste õigekirjal. Süvendamist vajab täishäälikute ja suluta kaashäälikute pikkuste õigekiri, häälikuühendite äratundmise ja nende õigekirjaoskus.

Töövõtted sarnanevad 1. klassis kasutatuga: sõnatulpade ja -ridade võrdlev lugemine, veaohtlike häälikute leidmine sõnas, häälikupikkuste tahtlik muutmine ning sobiva pikkuse määramine, häälikupikkusele vastava tähe kirjutamine. Täishäälikute ja suluta kaashäälikute pikkusi võib harjutada häälikhaaval, seejärel võtta kõik vastava rühma häälikud korraga harjutusse.

Sulghäälikute pikkuste õigekirja 2. klassis küll veel omandada ei suudeta, kuid harjutama peaks sedagi. Sulghäälikute pikkusi on soovitatav käsitleda esmalt paarikaupa ja alles seejärel diferentseerida kolm pikkust niisuguses järjekorras: a) lühike ja ülipikk (kabi, kappi); b) lühike ja pikk (kadus, katus); c) pikk ja ülipikk (luku, lukku); d) lühike, pikk ja ülipikk (tigu, tiku, tikku).

Harjutuste liigid häälikupikkuste õpetamiseks

1. Sõnatulpade ja -ridade lugemine (veakriitiline häälik värvilise tähega), sõnatulpade ärakiri (veakriitiline häälik värvilise tähega), tähenduse sõltuvus häälikupikkusest (hobuse kabi, kapi uks, pane kappi)
2. Ärakiri (lause lugemine, meeldejätmine, peast kirjutamine, kontroll)
3. Sõna valik lausesse või sõnaühendisse antud sõnade (sõnapaaride) hulgast
4. Rühmitamine
5. Lünkharjutus
6. Korrektuurharjutus
7. Etteütlus

2. klassis võiks alustada ka korrektuurharjutusi, millel on järgmised sooritamise etapid.

1. Loe lause nii, kuidas on kirjutatud.
2. Loe, kuidas peab olema.
3. Selgita valesti kirjutatud sõnade õigekirja.
4. Kirjuta lause õigesti.

Selle võtte õpetamise algul võiksid valesti kirjutatud sõnad olla esile toodud, nt alla joonitud.

Korrektuurharjutuste eesmärk on kujundada oskust lugeda nii, nagu on kirjutatud. See loob eelduse kontrollida oma kirjalikku tööd teadlikult, on aga lastele üsna raske ning vajab harjutamist õpetajaga koos- ja järellugemise teel. Rahuldavaks võib pidada tulemust, kui õpiraskustega laps suudab 2. klassi lõpuks täishäälikute pikkusi ja kaksiktäishäälikut valdavalt ning suluta kaashäälikute pikkusi kohati õigesti kirjutada.

Materjali järjestamine:

1. täishäälikute pikkused;
2. kaksiktäishäälik ja selle õigekiri;
3. suluta kaashäälikute pikkused;
4. esimese täishääliku 3 pikkust ja järgneva suluta kaashääliku 3 pikkust: vili, (selle) viili, (seda) viili, Villi, (hõõrus) villi. Soovitatav on kasutada logopeedide õppevahendit – sinist tiivikut;
5. i ja j-i õigekiri sõna algul;
6. suluta kaashäälikute ühendi äratundmine, õigekiri;
7. sulghäälikute 3 pikkust lühikese täishääliku järel (lagi, laki, lakki);#lühike ja ülipikk sulghäälik kaksiktäishääliku järel (kleidi, kleiti).

3. klass

3. klassis vajab osa õpiraskustega lastest tõenäoliselt veel nii täishäälikute kui ka suluta kaashäälikute pikkuste õigekirja harjutamist, mistõttu õpitavad teemad ning materjali järjestus võivad sarnaneda 2. klassiga. Kui aga täishäälikute ja suluta kaashäälikute vigu kuigi arvukalt ei ole, võiks nende käsitlemise eraldi teemadena ära jätta või põgusalt korrata ning alustada esimese täishääliku + järgneva suluta kaashääliku samaaegsest pikkuste võrdlemisest (vt 2. klassi 4. teema). Harjutusmaterjaliks võib 3. klassis valida 2–3silbilised sõnad.

Materjali järjestamine:

1. esimene täishäälik veaohtliku häälikuna; üksikhääliku 3 pikkust; kaksiktäishäälik;
2. suluta kaashäälikute pikkused;
3. esimese täishääliku 3 pikkust ja järgneva suluta kaashääliku 3 pikkust: koli, (selle) kooli, (seda) kooli, (selle) kolli, (seda) kolli. Soovitan kasutada logopeedide õppevahendit – sinist tiivikut;
4. i ja j-i õigekiri sõna keskel;
5. suluta kaashäälikute ühend;
6. sulghäälikute pikkused lühikese täishääliku järel;
7. lühike või ülipikk sulghäälik pika ja ülipika täishääliku järel (paadis, paati);#lühike ja ülipikk sulghäälik kaksiktäishääliku järel (kleidi, kleiti).

Suurel osal õpiraskustega lastest ei automatiseeru sulghäälikute õigekiri veel 3. klassi lõpuks, kuid seda on otstarbekas harjutada küllalt suures mahus. Rahuldavaks võib pidada tulemust, kui õpilane suudab (abiga) häälikut kolmes pikkuses hääldada, abiga sobivat pikkust määrata ning abiga (nt kasutades tabelit) õigesti kirjutada.

Saavutatav tase varieerub õpilasiti küllalt suurel määral. Sügavamate kirjutamisraskuste puhul võib veel 3. klassi lõpulgi lapsele tõsiseid raskusi valmistada häälikupikkuste õigekiri kõigis häälikurühmades, k.a täishäälikud. Tööd on vaja jätkata teises kooliastmes. Töö tulemuslikkust suurendab aineõpetaja ja logopeedi koostöö ning sarnaste võtete ja meetodite rakendamine lapse toetamisel.

Kasutatud kirjandus

Karlep, K., Kontor, A. 2006. Õpetamine eesti keele tööraamatu järgi abiõppe 2. klassis. Tartu.

Soovitatav metoodiline kirjandus

Abramova, M., Priimägi, E. Häälikuõpetuse harjutustik II–III klassile. Tartu, 1996.
Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel IV. Eesti Eripedagoogide Liit, 2004.
Erg, E., Karlep, K., Kontor, A., Kõrgesaar, J., Pastarus, K., Plado, K., Pormeister, S., Tõnisson, A., Täht, H., Viitar, E. Individuaalse õppekava koostamine ja rakendamine. Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus, Haridus- ja Teadusministeerium, 2004.
Karlep, K. Emakeeleõpetuse kohandamine arenguhälvetega laste võimetele ja vajadustele. Hariduslikud erivajadused ’98. Konverentsi materjalid. TÜ, 1998.
Karlep, K. Lugemis- ja kirjutamistoimingu enesekontroll abikooli õpilastel. Töid eripedagoogikast XIV. TÜ, 1996.
Karlep, K. Õigekirjaõpetusest suhtlemisõpetuseni. Haridus kõigile 2003. Konverentsimaterjalid. TÜ, 2003.
Karlep, K., Kontor, A. Õpetamine eesti keele tööraamatu järgi abiõppe 2. klassis. Tartu, 2006.
Markvart, E., Täht, H. Veaohtlikud häälikud ja tähed, I osa. Tallinn, 1993.
Ojaste, A., Kõverjalg, K. Korrektuurharjutused. Tallinn, 1999.
Plado, K. Kirjutamisoskuse uurimine etteütluse abil.
Haridus kõigile 2003. Konverentsimaterjalid. TÜ, 2003.
Plado, K. Rütmitaju ja õigekirja seostest. Töid eripedagoogikast XIV. TÜ, 1996.
Puik, T. Õigekirja töövihik. I klass. Koolibri, 2007.
Puik, T. Õigekirjaõpik. I–III klass. Koolibri, 2000.

Soovitatav õppekirjandus

Karlep, K., Kontor, A. Eesti keele tööraamat 2. klassile. 1., 2., 3., 4. osa. Studium, 2002.
Kontor, A., Plado, K. Kirjutades kirjutama. 1., 2., 3., 4. vihik. Studium, 2007.
Kontor, A., Plado, K. Kirjutades kirjutama. 4. vihik. Studium, 2010.