Novelli analüüs

Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010

1. Novelli „Ilus Armin“ analüüs

Friedebert Tuglase novelliauhinna pälvinud Heinsaare meisternovelli „Ilus Armin” sobib käsitleda „Kirjandusteose analüüsi ja tõlgendamise” või „Uuema kirjanduse” kursuses. Analüüsimisel võib rakendada poeetika mõisteid, nagu teema, probleem, idee, süžee, olustik, tegelane (tema bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja kujundlik mõõde; tegelase ja loo jutustaja suhe, tegelase suhe teiste tegelastega, iseendaga, ümbritseva maailmaga), motiiv ja detail, kujundi- ja keelekasutus, kompositsioon (intriig, kulminatsioon, puänt). Ühtlasi võimaldab novell arutleda mitmete väärtuskasvatuslike teemade üle: mehe ja naise suhted ning rollid; inimese identiteet, tema ideaali- ning õnneotsingud; ilu ja kirg inimmeelte hukutajana; oma ja võõra vastasseis, egoistlik omamissoov jms.

Küsimusi novelli analüüsiks:
1. Milles seisneb ilusa Armini erakordsus? Miks teda peetakse külas võõraks?
2. Millised detailid aitavad novellis luua oma ja võõra vastandust?
3. Mil viisil autor Armini ilu kujutab? Kuidas mõjus Armini ilu meestele ja naistele?
4. Kuidas mõista väidet, et Armin „hakkas oma saatusega üha enam ühte kasvama”?
5. Kas Armin on tugev või nõrk isiksus? Kas tema passiivsus on mõistetav?
6. Milliseid vihjeid luterlikule kirikule ja jumalasõnale novellis kohtab?
7. Kuidas on novellis kujutatud soorolle?
8. Miks panevad külaelanikud Armini ja Mareti paari?
9. Kuidas tõlgendad novelli puänti? Miks sööb Maret Armini ära?
10. Kas Maret jõuab igavese harmoonia ja õnneseisundini?
11. Kuidas avaldub novelli eksistentsialistlik mõõde?
12. Kuidas aitab moto avada novelli ideed?
13. Milline on autori jutustamislaad ja kujundikeel?
14. Miks „Ilus Armin” väärib Friedebert Tuglase novellipreemiat?

„Ilus Armin” räägib üleaisalöömise tulemusena ühte Eesti külla sündinud poolenisti mustlaseverd poisist, kellel on jumalikud silmad ning kes on ebamaiselt ilus, nii et ajab kõigil ümberkaudsetel inimestel pea segi. Tema sünd tähendab eksistentsialistlikku „maailma heidetust”.
Kes on Armin?

• mustlasverd sohilaps Eesti külas;
• erandlik poiss nii välimuselt kui ka olemuselt;
• mängis veidraid mänge (meisterlik rotipüüdja);
• eelistab seltskonnale üksiolemist;
• iselaadse kuulsusega, külas peetakse teda opakaks;
• tähelepanelik, oskab jälgida ja kannatlik olla;
• kartus oma äravalituse pärast, alaväärsuskompleks;
• vastandub külaühiskonnale, temas on võõras ja tume alge (nagu Kizbergi „Libahundi” Tiinas)

Peamine joon temas – ILU! Tema poisekehast pungus ebamaine ilu, mis puhkes häbitult õide, hõõgus temas. Noormehel oli tõmmu tütarlapselik nägu, jumalikud näojooned, kõuesinised silmad ja pilk. Seda ilu on ta määratud kandma läbi kogu elu nagu risti kaelas. Autor isikustab ilu: „See oli ülbe, varjamatu, alasti ilu, mis poisi noorukinäost ja mehistunud olekust nüüd inimestele vastu vaatas. Liiga lihvitud ja peened näojooned, liiga säravkauge pilk, mis tõi otsekui mere külla, liiga neitsilikult õhetav jume… nagu oleksid jumalad äkitsi ärganud ja inimeste narrimiseks otsustanud luua olendi, kes nende intiimsemadki unenäod päevavalgele tooks, nende ammused igatsused taas unustuse põhjast üles tõstaks – just nood, millel pole iial määratud täituda.” (Heinsaar 2007: 46–47).
Sündmustiku käivitajaks on Armini ilu. Kuidas mõjus Armini ilu inimestele?

• Ilu imbus kui mürk inimeste silmi.
• Ilu nakatas nii mehed kui ka naised.
• Ilu ajas minema meelerahu.
• Ilu imbus unenägudesse.
• Ilu tegi inimesed nõrgaks, jõuetuks.
• Ilu hullutas kui ilmutus Paradiisiaiast.
• Ilu kütkestas, kuid sellele ei pääsenud ligi.
• Ilu tekitas Maretis valu ja raevu.
• Tema kauni pilgu puutest jäävad ilusad armid.

Siin võib tajuda psühhopatoloogiasse kalduva rahvusliku alaväärsuskompleksi portreteerimist, hirmu¬seguse iluihaluse tõdemist. Selles endassevaates helgib kustumatu janu võõramaise ja kättesaamatu järele, kinnisilmne põrmuvarisemine kõuesiniste silmade ees. Ja seda empaatia-võime puudumise tõttu.
Armin kui kiusaja, proovilepaneja, deemon:

• tekitab inimestes viha, kadedust, hullust, igatsust millegi enneolematu järele;
• avab tee teise maailma, pakub lummavat kogemust („Pilk, mis tõi otsekui mere külla”).

Armin kui pühak, märter, Jeesus Kristus:

• ta on justkui luust ja lihast pühak, väljavalitu;
• ta kannatab ilu pärast ja peab oma risti kandma.

Mil viisil ilmneb novelli maagilis-realistlik laad? See on seotud Armini tegelaskujuga:

• maagiline pilk: Armini kõuesinine pilk kannab endas paradiisitõotust, hullutab naisi ja tütreid; ta „jagas naistele oma jumaliku välimuse läbi lihalikku armulauda ja hakkas saatusega üha enam ühte kasvama” (Heinsaar 2007: 50);
• maagiline seisund – Armin on justkui väljavalitu, märter: teda hakatakse külas kutsuma Jeesus Kristuseks, teda põlatakse, ta visatakse kirikust välja, ta kannab oma risti: „Ilus Armin kõmpis aga muudkui oma seitsmekilomeetrist kolgata rada…” (Heinsaar 2007: 50);
• maagiline sündmus – Mareti kannibalistlik akt: käe ja silmade söömine, laiba keetmine. Novelli kulminatsioon – ilu pannakse patta ja süüakse ära! – kuulub eesti äärmus¬kirjanduse tippude hulka:

„Maret /—/ ei võinud muud, kui pidi suruma küüned mehe silmadesse, ta kiskus need pealuust välja ja toppis enesele suhu. Ja ta sõi ja naeris, sõi ja naeris õnnest, tundes mehe kõuesiniseid silmi hammaste vahel purunemas, süljega segunemas, tundes neid oma söögitorust alla libisemas, sisikonna sooja ning pimedasse sügavikku kadumas” (Heinsaar 2007: 55)

Maagilisele realismile omaselt kõnekujund (kas kõnekäänd, idioom, metafoor vm) muudetakse teksti tasandil kummaliselt reaalseks: sõna materialiseerub, muutub luuks ja lihaks. Heinsaar „materialiseerib” vanemast rahvalaulust tuntud värsirea „Ilu ei panda padanessa” (Vigala, 1889).

Ilu ei panda padanessa,
valged ei panda vaaganessa,
lahked ei panda laua peale,
laulust lauda ei kaeta,
sõnust ei keeta sõbra leenta.
Tööd aga pannakse padanessa,
kätevaeva vaaganessa.

Kuidas on novellis kujutatud soorolle?
Mees on siin ilu kehastus, ühtlasi nõrgem sugupool: vaimult, võimult ja rammult. Naine seevastu on aga kõikehävitava kire ohver, aktiivne, pealetungija, pöörase loomuga, ärritunud, täis raevu ja kadedust. Armini abikaasa Maret on metslasearuga, suurte mõõtmetega tugeva ihurammuga töönaine, kes rabab veskis mitme mehe eest tööd; teda iseloomustab loomalik armastus ja metsik iha; pruunid kiskjasilmad, suur juuksepahmakas. Maretile on omistatud kõik, mis ei kuulu naiselike vooruste juurde. Traditsiooniline perekonnaroll on omistatud naisele ja „kodukolde hoidja” roll Arminile. Mõlemale on antud midagi liiast. Novellis rullub lahti kõikehävitava kire ja transtsendentse ilu võitlus.

Kas ilus Armin on inimesena usutav?
Intervjuust Mehis Heinsaarega (vt Looming 2001):
„Eks see Ilusa Armini kujund oli ka selles mõttes liialdatud või paisutatud, et sellist tegelast ju… Ta oli ikkagi selline ideeinimene… Aga mulle just meeldis taoline mäng – teda välja pakkuda täiesti argise tegelasena argises maailmas, ja siis vaadata, kas see on võimalik, kas ta mõjub sellisena usutavana. Ja tundub, et mõjub. Kui lugejad Ilusat Arminit pärisinimesena tajuvad, siis see tähendab, et jutt on õnnestunud.”

„Mind huvitab see tunne, mida inimene mõtleb, kui ta seisab õhtul mere ääres loojangut ja silmapiiri vaadates ning kui teda valdab mingi äng, et tahaks saada midagi kätte… et selles maailmas nagu jumalad narriks teda … et ometi võiks ju inimene palju õnnelikum olla kui ta on. Armin on nagu see ilu kristallisatsioon, see silmapiir, mis on äkki toodud inimeste ligidale. Nad võivad teda puudutada ja katsuda, aga kätte nad teda ikka ei saa. See ilu, horisont tegi nende elu lihtsalt veelgi raskemaks.”

„Ilusat Arminit” võib tõlgendada eksistentsialistliku novellina.

• Inimese tuhmi ja igava elu kogemusest võrsub igatsus küündida ideaalini, sünnib soov saada osa täiuslikkusest, kogeda õnnetunnet.
• Näeme inimese võimetust jõuda ideaalini: ideaal ei anna rahu, hullutab ja painab – tekitab lõppkokkuvõttes absurditunnet.
• Järgneb inimese egoistlik mäss selle absurditunde vastu – antud juhul täiuslikkuse eitus, millest johtub tung ideaal hävitada või siis sulada sellega ühte .

Novelli võib analüüsida võrdlevalt mõne teemalt või väljenduslaadilt sarnase tekstiga.

Võrdlus Heinsaare novelliga „Liblikmees”. Kahe novelli tegelaste sarnasus

• Mõlema novelli meeskarakterid (Armin ja Anselm) erinevad märgatavalt ühiskonna poolt sätestatud üldnormidest, neid võõristavad ka nende endi perekonnaliikmed.
• Mõlemad mehed on enda erilisusest hirmunud, mõlemad on leppinud oma olukorraga jäädes pigem passiivseks.
• Mõlema elus on naisel suurem roll, naised (Maret ja Irmgriid) omakorda on hiiglaslike mõõtmetega, mehejõu ja metsiku kirega.
• Kummaliste tegelaste vahel on tunded, mis ei vasta armastuse kriteeriumidele, rollid on ebatavalised, iluideaalile nad ei vasta.
• Nii Maret kui ka Irmgriid avaldavad soovi oma mehi tundma õppida, neid taltsutada, juhtida või kontrollida; ärrituvad kergesti, on iseteadlikud ja kangekaelsed.
• Mõlemas novellis meestegelased „kaovad” loodusesse, kaotavad oma kehalise oleku, oma esialgse materiaalse kuju.

Võrdlus Tuglase novelliga „Maailma lõpus”.

• Mõlemas novellis vastanduvad argine ja pühalik, rutiinne ja erutav, tavaline ja ebatavaline, ühtlasi antakse eitav hinnang igapäevasele. „Ilusas Arminis” on ebatavaline tegelane asetatud tavalisse keskkonda, „Maailma lõpus” satub tavaline tegelane tavatusse keskkonda. Mõlemas jutus on tegevuskohaks muust maailmast eraldatud paik – kolkaküla või tundmatu saar.
• Mõlemas novellis kujutatakse üliinimliku armastuse kõikematvat kogemust, näidatakse ürgset hävitavat kirge. Sündmused on seotud haiglase hullunud ihaga ilu ja armastuse järele. See haiglane janunemine peategelase armastuse järele viib sündmused murde-punktini: miski peab muutuma, vastasel juhul on tagajärjed hukatuslikud. Arminile võetakse Eesti-Läti piiri äärsest kolkakülast naine, kes mehe hullumeelsushoos tapab ning seejärel ära sööb; ka laevapoiss tapab oma armukese, kuigi seda hiljem kahetseb. Traagiline lõpp on siin novellide ühisjoon.
• Mõlemad naised on sümboltegelastena hukutava kire, kohutava armastuse võrdkujuks. Kütkestav femme fataleʼlik hiidnaine kannab endas kirge ja surma, laevapoisi osaks jääb hiiglaneitsiga üheks saada, kokku sulada. Maret kehastab samuti ürgnaist, taltsutamatut kirge, mis peab leidma rahu ja õndsuse Armini ilu kannibalistlikus hävitamisaktis. Mõlemad naised on pidevalt janused ja himurad ning see täitmatus muudab nad meestele kurnavaks, ohtlikuks. Kui armastus laevapoisi jaoks talumatuks muutub, ei lase ta sel end lõplikult maha murda, erinevalt Arminist asub ta eesootava hukatuse vastu võitlusesse.
• „Ilusas Arminis” näeme inimlikke ideaali- ja õnneotsinguid, „Maailmas lõpus” inimese soovi ületada seniseid piire, tungida edasi ning sulanduda kõiksusesse. Mõlemas loos arendatakse sümboolsel viisil igavese õnne fantaasiat, näidatakse inimhinge igatsusi.
• „Ilusa Armini” peategelase lugu seostub grotesksel viisil Jeesus Kristuse looga: Armini isa on teadmata, tal on jumalik päritolu ja äravalitu seisund, ta kannab risti, kõndides oma Kolgata rada, jagab lihalikku armulauda, tema kaudu jõuab Maret lunastuseni. „Maailma lõpus” on Kreutzwaldi „Kalevipoja” 16. loo motiivide edasiarendus: Kalevipoeg purjetab koos kaaslastega maailma lõppu, näeb eriskummalisi paiku ja olendeid, kohtub ka hiid-neitsiga.
• Mõlema novelli jutustamislaad on hoogne, sisemiselt pingeline, lüürilis-traagilisse lõpplahendusse suubuv.

2. Mehis Heinsaare omailm

Heinsaar (sünd. 1. augustil 1973) on Tartu Supilinna kirjanik, sajandivahetuse eesti proosa imemees. Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis, kus lõpetas eesti kirjanduse eriala (diplomitöö „loomingusugulasest” August Gailitist).

Tema trükidebüüt oli luuleveerg 28. jaanuaril 1995 Postimehes. Esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt „Keeristorm Tartus”, see ilmus samuti Postimehes 14. jaanuaril 1997. Järgnesid avaldamine Vikerkaares 1997 ja Loomingus 1998 ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks – Tuglase novelliauhind 2000. aastal. Teist korda võitis ta sama auhinna 2002. Heinsaare teosed:

• „Vanameeste näppaja”, novellikogu, 2001
• „Härra Pauli kroonikad”, jutustus, 2001
• „Artur Sandmani lugu”, romaan, 2005
• „Rändaja õnn”, novellikogu, 2007
• „Sügaval elu hämaras”, luulekogu, 2009
• „Ebatavaline ja ähvardav loodus”, jutukogu, 2010

On öeldud, et kogu 2001. kirjandusaasta kuulus Heinsaarele. Mõlemad ilmunud teosed tõusid kirjandusaasta suursündmusteks: „Vanameeste näppaja” sai Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest, „Härra Pauli kroonikad” pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia. Novell „Ilus Armin” valiti 2002. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna vääriliseks; novellikogu „Rändaja õnn” sai aga 2007. aastal kultuurkapitali kirjanduse vabaauhinna. Kriitika suhtumine Heinsaare kirjutatusse on vist küllaltki ebatüüpiliselt peaaegu sajaprotsendiliselt kiitev ja mõistev. Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
Heinsaare novelle seostatakse sürrealismi ja muinasjuttudega, kõige sagedamini aga maagilise realismiga. Ometi näib, et need mõisted ei suuda täpselt iseloomustada tema tekstide kummalist, aga samas väga inim- ja looduslähedast maailma. Heinsaare mõjuvälja tuleb veel lisada vene avangardkirjaniku Daniil Harmsi ebaloogiline filosoofia ja huumori¬tunnetus, samuti Gabriel Garsía Márquezi maagilis-realistlik loomingulaad.

1990. aastatel kirjandusse tulijaist on Heinsaar kõige omanäolisem autor. Tema jutud on siirad ja puhtatoonilised, kirjutatud tõsises laadis ja suure sisseelamisega – ja need kirjeldavad maailma, kus juhtub imetabaseid asju. Kingast hakkab kasvama kingmees, Ohhoota meri tuleb teed jooma ja juttu puhuma, keegi kiirgab liblikaid, maailm on pidevas teisenemises, asjadel pole kindlaid olekuid ega piirjooni. Heinsaare fantastiliste novellide situatsioonid on esmalt tuttavad, kuidagi argielulisedki, kuid lugude arenedes ületatakse füüsikalise maailma võimalused, tavaolukorrad muutuvad pöörasteks fantaasiateks ja realistlikud tüübid saavad mingi uue, senitundmata nihkega maailma kodanikeks. Tekstid on metafoorsed ning see kujundimaailm on seotud võrdlemisi erilise loodustunnetusega.

Heinsaare looduskujutuses pole tunda asist hoiakut või pragmaatilist suhtumist. Loodust kujutades kirjeldab ta eelkõige teisi võimalikkusi ja nähtamatusi, osutab avastamata potentsiaalile, rutiinitagustele tähendustele, viirastuslikele võimalustele, eriskummalistele evolutsioonidele. Ennekõike on Heinsaare meetodiks avastada looduse hämarat poolt, tema salapära ja varieeruvusi, ent ka temas peituvat muinasjutulist alget. Selleks pakubki ta omamoodi Kolumbuse-pilku, mille vahendusel sünnib kulgemiste ja moondumiste lõputu universum, rännuteede võrgustik. Heinsaare looduskujutus pakub omalaadset müstilist kontakti maailmaga, toimib imepärasel-spirituaalsel viisil, avaldub eluvormide ja kõneviiside paljususena. Tema loomingut saadab salapärane tänutunne elava looduse ees. Loodus on Heinsaare proosas universaalne, ent ambivalentne kood.

Heinsaare palad on kirjutatud värske ja hapra käega. Need on tihti õhulised ja kergejalgsed visioonid, isegi siis, kui tekstide taga on aimata sügavat dramatismi. Nii et tekib imelik tunne. Ühelt poolt on Heinsaare novellide kujundusvõtetes palju tuttavlikku: meenuvad näiteks Mari Saadi freudistlikud lapsepõlvenägemused, Arvo Valtoni unenäo- ja Toomas Vindi kujutlusmängud või ka Andrus Kivirähki teatraalne loomariigi personifitseerimine. Samal ajal on need oma siiruses just nagu „esimesed novellid”, sellised, mida pole varem kirjutatud.

Lugeja vajab siiski viiteid ja selles mõttes loovad mõisted, nagu absurd, muinasjutt või sürrealism vähemalt mingi asjakohase häälestuse. Olulisem viide oleks siiski maagiline realism. Sest üldiselt ei aktualiseeru Heinsaare novellides mitte niivõrd iseäralikud tegelased ja veidrad süžeejoonised, vaid kogu kummaline reaalsusekujutus. See on tõelus, kus kõik on elav, kõik piirid ületatavad ja kõik seosed võimalikud. Seejuures ei paku Heinsaar oma maailma välja kavala nihestusena, vaid loomuliku ja konkreetse reaalsusena. Peaaegu igas palas leidub viiteid, et kummalised asjad sünnivad Eestis, näiteks Tartu Supilinnas, Taageperas või Eesti-Läti piiri ääres, mille argireaalsus on tuntav läbi fantaasiamängude. Nii et kui Heinsaare novelle juba nimetada, siis võiks neid nimetada eestipäraseks maagiliseks realismiks. Heinsaar on maagiline realist kodukootud rüüs.

Heinsaarel on fantastiline ja realistlik maailmatunnetus omavahel orgaaniliselt seotud. Tegeldes maailmade ontoloogilise kirjeldamisega, ei esita Heinsaar fantastilise mõõtme võimalikkuse põhjendusi ega eelda mingeid teadmispõhiseid arutluskäike, vaid kirjeldab teisi võimalikkusi, näiteks seda, milline on Artur Sandmani elamata elu. Ontoloogilises plaanis võib elamata elu mõista kui osutust teostamata potentsiaalile, avastamata tähendustele, kadunud võimalustele, mahasurutud ihadele. Tundub, et Heinsaare meetodiks pole avastada maailma asjades tõde, vaid erinevusi, varieeruvusi. Selleks pakubki ta muinasjutuliste võimalikkuste vaba mängu, teksti¬universumit, mille tähenduslikku keset on lugejal kohati raske määratleda.

Heinsaare keelekasutus on parimas mõttes stiliseeritud ja naljakas. Ei kohta me slängi või kõnekeelt, siin härratatakse ja ollakse väikekodanlikult hästi viisakad. Möödunud sajandi esimese poole kaabu- ja vihmavarjukultuur seguneb tema tekstides moodsa paroodiastiiliga. Selline erinevate kultuurimärkide ja maailmatunnetuste kokkusobitamise tulemuseks on sürrealismisugemetega pehme huumor ja kujutlusvõimet ergutav mahe ja muigamapanev elukäsitlus.

Heinsaare looming ei asu eesti noorema proosa keskmes. Seal valitseb hoopis julmem, tavarealistlikum ja sotsiaalkriitilisem, n-ö jumalata maailma kujutamine. Heinsaare tekste aga ei õnnestu selle jumalata aegruumi ängidesse vangistada: ta avab lihtsalt ukse (mille olemasolu teised ehk ei märka) ja lendab minema. Heinsaare novellid rikastavad noorema proosa üldpilti.
KIRJANDUS

Heinsaar, M. 2007. Rändaja õnn. Tallinn: Verb.
Ilus Armin. Koost U. Uibo. Tallinn: Varrak, 2004.
Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Etüüde nüüdiskultuurist 3. Koost S. Vabar. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011.