Ülo Kurig – Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpetaja
2011. aasta Riikliku Gümnaasiumi õppekava kehalise kasvatuse ainekava väljatöötamisele oli lisaks töörühma liikmetele kaasatud kehalise kasvatuse õpetajaid-erialaspetsialiste, kõrgkoolide õppejõude, treenereid ning kõiki teisi asjast huvitatuid. Tagasisidet saadi üksikisikutelt, ainealaliitudelt ning teistelt ühendustelt. Arvestatud on ka eelnevate tööversioonide ettepanekuid ja soovitusi. Uuenenud ainekava valmis töörühma liikmete ühistööna. Töörühma nimel tänan kõiki, kes kaasa mõtlesid ja ettepanekuid tegid.
Kehalise kasvatuse ainekavas lähtutakse vajadusest toetada õpilase kujunemist hea tervise ja kõrge (kehalise) töövõimega isiksuseks. Rõhuasetus on teadlikul spordiga tegelemisel, mis on aluseks elukestva liikumisharrastuse tekkele. Tähtsustatud on ka liikumistegevusega seotud eneseanalüüs – objektiivse hinnangu andmine oma kehalise vormisoleku tasemele ja sobivate vahendite ning meetodite leidmine oma kehaliste võimete arendamiseks.
Lisandunud on ainevaldkonda kirjeldav tekst, õppeaine seostamine võtmepädevustega, lõiming ainevaldkondade ja läbivate teemadega. Õppeaine struktuur on uues ainekavas ühtne kõikide õppeainetega. Põhjalikumalt on kirjeldatud üldpädevuste kujundamist, ainevaldkondadevahelist lõimumist ning läbivate teemade käsitlemist.
Muutustest õppeaine kirjelduses
Gümnaasiumis toimub põhikoolis omandatud teadmiste ja oskuste süvendamine ja täiendamine. Õppesisu valikul lähtutakse vajadusest suunata õpilast tema elukestva liikumisharrastuse kujundamisel. Tundides omandatud teadmiste, oskuste ja kogemustega soodustatakse õpilasele sobiva liikumisharrastuse leidmist.
Kõige olulisemaks erinevuseks 2002. aasta ainekavaga võrreldes on kohustuslike kursuste vähenemine ühe kursuse võrra: RÕKi üldosa sätestab kehalises kasvatuses gümnaasiumi osas viis kohustuslikku kursust, millele lisaks on õpilasel võimalik võtta valikkursusi. Valikkursused („Kehalised võimed ja liikumisoskused” ning „Liikumine välistingimustes”) annavad koolile võimaluse arvestada õpilaste huve, kooli ja/või paikkondlikke liikumisharrastuse traditsioone ning kooli sportimistingimusi.
Eraldi valdkonnana on lisandunud „Teadmised spordist ja liikumisviisidest” ning „Tantsuline liikumine“.
Kohustuslike kursuste raames õpetatakse võimlemist, kergejõustikku, sportmänge (korv-, võrk- ja jalgpall – koolil on kohustus õpetada neist kahte), tantsulist liikumist, orienteerumist, talialasid (suusatamine ja uisutamine – koolil on kohustus õpetada neist ühte). Tantsuline liikumine kehalise kasvatuse tundides võib olla integreeritud teiste spordialade ja liikumisviisidega. Teadmisi spordist ja liikumisviisidest, sh nendega tegelemisest, spordiajaloost, liikumiskultuurist, liikumisharrastuse kavandamisest, enesekontrollist jms edastatakse praktilistes tundides tegevuse käigus ja õpilasi iseseisvale (tunnivälisele) õppele suunates.
Ainekavas esitatud õpitulemused ja õppesisu on saavutatavad 70–80% õppeks ettenähtud tundidega. Selleks et koolid saaksid korraldada kehalise kasvatuse kohustuslike kursuste raames läbiviidavat õpet lähtuvalt õpilaste huvidest, kooli ja/või paikkondlikest spordi- ja/või liikumisharrastuse traditsioonidest, aga ka olemasolevatest sportimistingimustest, on koolidel võimalus 20–30% ulatuses ettenähtud tundide mahust tegeleda ainekavva mittekuuluvate spordialade ja/või liikumisviiside (nt ujumine, erinevad sportmängud – käsipall, saalihoki, pesapall, sulgpall, erinevad tantsustiilid jm) õpetamisega, ainekavva kuuluvate põhialade oskuste kinnistamisega või põhialade süvendatud õppega.
Kohustuslike kursuste osas on täpsemalt lahti kirjutatud spordialade õpitulemused ja õppesisu ning nad on omavahel kooskõlas.
Esimesed neli kohustuslikku kursust 10. ja 11. klassis on konkreetselt piiritletud. Esimene ja kolmas kursus lõppevad jaanuari keskel ning teine ja neljas õppeaasta lõpus. Viienda kursuse läbiviimiseks on olemas kaks varianti:
- kaks tundi nädalas (nii nagu on esimene ja kolmas kursus), lõppeb jaanuari keskel;
- üks tund nädalas läbi õppeaasta.
Kehalise kasvatuse valikkursused pakuvad võimaluse süvendada õpilaste teadmisi ja oskusi (iseseisva) liikumisharrastusega tegelemiseks ning arendada nende kehalisi võimeid. Kehalise kasvatuse valikkursuste sisu konkretiseerimisel lähtuvad koolid ainekavas esitatud nõuetest, arvestades ka õpilaste huve, kooli ja/või paikkondlikke liikumisharrastuse traditsioone ja kooli sportimistingimusi. Lähtuvalt eelöeldust tuleb valida kursuste õppesisu ja on soovitatav, et koolid pakuksid omal initsiatiivil liikumise/sportimisega seotud valikkursusi ning võimaldaksid õpilastel tegelda spordi- ja liikumisharrastusega tunniväliselt.
Kursus I
Kehalised võimed ja liikumisoskused
Kursusel keskendub õpilane oma kehalise võimekuse/töövõime arendamisele ja motoorsete oskuste täiustamisele. Omandatud teadmised ja oskused toetavad õpilase tervise ja töövõime arengut, loovad aluse elukestvale liikumisharrastusele.
Kursus II
Liikumine välistingimustes
Kursus toetab õpilast elukestvaks liikumisharrastuseks vajalike teadmiste ja oskuste omandamisel, tervise tugevdamisel ning organismi karastamisel. Väljas, sh looduses liikumine pakub õpilasele võimaluse kehaliste võimete arendamiseks, rekreatsiooniks ja keskkonnateadliku käitumise kujunemiseks.
Gümnaasiumi riikliku õppekava paragrahvis 11 lõikes 4 tuuakse spetsiifilised nõudmised kokku 48 valikkursuse kohta. Seal on kirjas:
„Gümnaasium võimaldab õpilastele valikkursusi valdkonnas vähemalt järgmises mahus: 6) kehaline kasvatus, 2 kursust.”
Antud kaks kehalise kasvatuse valikkursust võivad olla nii riiklikus õppekavas kirjeldatud valikkursused kui ka kooli õppekavast tulenevad valikkursused, s.t on lubatud pakkuda ka enda väljatöötatud kursusi ja see annab õpetajatele palju võimalusi. Samuti ei näe riiklik õppekava ette, et kõiki valikkursusi peaks saama valida igal aastal – kõik sõltub kooli korralduslikest lahendustest. Valikkursuste teemasid võib vajadusel iga paari aasta tagant muuta.
Gümnaasium võimaldab lisaks lõikes 4 nimetatud valikkursustele vähemalt 11 kursuse mahus valikkursusi, mis arvestavad kooli omapära ja piirkondliku eripäraga. Nimetatud valikkursuste hulgas võivad olla nii riiklikus õppekavas kirjeldatud valikkursused kui ka kooli õppekavast tulenevad valikkursused. Nende valikkursuste õpe tuleb korraldada vähemalt 12 soovija olemasolul. See annab võimaluse kooliga läbirääkimisel saada lisaks mõned valikkursused ka kehalises kasvatuses.
Kool võib soovi korral kohustuslikke ja valikkursusi liita. Kui kool pakub lisaks viiele kohustuslikule kehalise kasvatuse kursusele veel kaks või enam valikkursust, siis võib õppe läbiviimisel kohustuslikku ja valikosa mitte eristada ning õpilane võib saada ka ainult ühe ühise hinde.
Gümnaasiumi riiklik õppekava ei sätesta, missuguses klassis peaksid valikkursused olema. Kui kooli tuleb kümnendasse klassi õpilane, siis peab õpetus olema talle kättesaadav kolme aasta jooksul. Seega võib valikkursus olla nii 10., 11. kui ka 12. klassis, kuid tuleb vältida seda, et õpilane läbiks ühte ja sama valikkursust mitu korda. Küll on aga lubatud nt kolmeosaline kergejõustiku- või sportmängualane valikkursus, kuid siis tuleb see märkida nt kas „Kergejõustik, maht 3 x 35 = 105 tundi” või kursused „Kergejõustik I, 35 tundi”, „Kergejõustik II, 35 tundi” ning „Kergejõustik III, 35 tundi”.
Kui mitu valikkursust kehalises kasvatuses kool välja pakub, sõltub kooli korralduslikest lahendustest.
Kui kehalise kasvatuse tund on õppesuuna sees kirjeldatud või õpilased teevad osa enda valikkursuste valikuid ära kooli sisse astudes, on õpetajatel võimalik valikkursus kooli kehalise kasvatuse ainekavva sisse kirjutada nii, nagu toimuks üks traditsiooniline kehalise kasvatuse tund nädalas (selle eelduseks on soovitus, et viies kohustuslik kursus toimub läbi õppeaasta üks tund nädalas). Küll tuleb aga õpilastele tagada võimalus saavutada kohustuslikud õpitulemused ning kooli õppekavas kirjeldada, kuidas uued kooslused on seotud riikliku õppekava nõuetega. Kooli teha ja otsustada on, kas hinnata kohustuslikku ja valikkursust ühe ühise hindega või kahe eraldi hindega. Lihtsam ja arusaadavam nii õpilastele kui ka õpetajatele oleks selle variandi puhul hinnata ühe hindega kaks korda õppeaastas.
Traditsiooniline variant (2 tundi nädalas) sobiks kindlasti nendele koolidele,
- kes kasutavad kehalises kasvatuses igapäevatöös paaristunde;
- kellel talvel suusa- või uisutunnid toimuvad paaristundidena;
- kellel ei piisa ühest tunnist nädalas, et õpilasi hästi ette valmistada kooli poolt valitud traditsiooniliste ürituste läbiviimiseks, nt võimlemisvõistluseks.
Õpilased võivad kehalise kasvatuse valikkursusi läbida erinevas mahus. Mõni õpilane ei võta ühtegi ja läbib ainult viis kohustuslikku kursust, teine õpilane valib lisaks ühe, kolmas õpilane kaks, neljas õpilane kolm valikkursust jne.
Kindlasti soovitan läbi lugeda gümnaasiumi valdkonnaraamatus Ene Laanese kirjutatud artikli valikkursustest. Oma kooli valikkursuste koostamise juures tuleks lähtuda eelkõige võimalustest ja traditsioonidest, ning mis kõige tähtsam – et õpilased sooviksid selles osaleda.
Tänapäevastati õppesisu ja õpitulemusi. Uuteks valdkondadeks on teadmised spordist/liikumisest ja kehaliste harjutustega tegelemisest (edastatakse praktilise õppe käigus või õpilasi iseseisvale tööle suunates) ning tantsuline liikumine. Valdkonna sisu kooskõlastati kehalises kasvatuses kujundatavate pädevuste, õppeaine eesmärkide ja õpitulemustega; õppesisu ja õpitulemuste määratlemisel lähtuti õpilase iseseisva liikumisharrastuse vajadustest. Kõikide spordialade ja/või liikumisviiside õppesisu ja õpitulemused on omavahel kooskõlas.
Spordialade/liikumisviiside õppesisu ja õpitulemustega tutvumisel võiks silmas pidada, et
- püüdsime võimaluste piires juba varem õpitut mõne hilisema klassi õppesisusse uuesti mitte sisse kirjutada;
- spordiala ja/või liikumisviisi tehnika element peab olema omandatud selles klassis, kus ta on õppesisusse sisse kirjutatud, kuid keegi ei keela selle õpetamist varasemas klassis;
- sportmängudes on kontrollharjutuste tegemiseks jäetud koolile ja/või õpetajale vabad käed;
- veerandi lõpus olevaid kehalise kasvatuse tunde võiks sisustada nt harivate loengutega kehalise kasvatuse ja sporditeooriast.
Õppetegevustena nähakse ette organiseeritud ja iseseisvat praktilist harjutamist, enda kehaliste võimete arengu jälgimist ning oma tulemustele hinnangu andmist, enda ja kaaslaste tegevuse või soorituse kirjeldamist, kommenteerimist, analüüsimist ning arutelu.
Uudse aspektina on kehalises kasvatuses esile toodud: liikumis-, spordi- ja terviseteemaliste materjalide lugemine ning loetu analüüsimine; osalemine spordivõistlustel ja/või tantsuüritustel võistlejana, abilisena, vaatajana; spordi- ja/või tantsuürituste jälgimine erinevate meediakanalite vahendusel.
Kuna õpilase kehaline aktiivsus on efektiivseim viis hoida tervist, arendada ning säilitada üldist töövõimet, kehalist vormisolekut ja vaimset tasakaalu, siis on soovitatav pakkuda vabade tundide arvelt lisatunde liikumiseks/sportimiseks.
Uue õppekava õppesisu ja õpitulemused on praktikas täies mahus täidetavad eeldusel, et koolil on olemas õppetööks vajalik füüsiline õpikeskkond. Siia kuuluvad erinevad spordirajatised: võimla ja staadion koos vajaliku sisseseadega ainekavakohaseks õppetegevuseks. Samuti peab olema võimalus kasutada suusarada ja/või uisuväljakut, terviserada ning võimaluse korral ujulat. Hügieeniharjumuste kujundamiseks peavad olema rõivistud ning pesemisruumid. Riiklik õppekava nõuab kehalises kasvatuses neidude-noormeeste eraldi õpetamist. Soovituslik on, et klasse ei liidetaks, kui liidetavate klasside õpilaste arv ületab 14 õpilast.
Hindamisel peetakse oluliseks, et õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Hinnatakse õpilase teadmisi ja oskusi, aktiivsust ja kaasatöötamist tunnis, tegevuse/harjutuse omandamiseks tehtud pingutust ning püüdlikkust kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekava eesmärkidele ning õpitulemustele. Kehalisele võimekusele hinnangu andmisel arvestatakse õpilase arengut (muutused võrreldes varasemate sooritustega) ning tema tööd tulemuse saavutamise nimel. Kehalisele võimekusele hinnangu andmisel on soovitatav rakendada ka õpilasepoolset enesehindamist.
Tervisest tingitud erivajadustega õpilaste hindamisel arvestatakse nende osavõttu kehalise kasvatuse tundidest (raviarsti määratud kehaliste harjutuste sooritamine, kehalise kasvatuse õpetaja antud ülesannete täitmine jms). Ainekavva kuuluvatest õpitulemustest saab hinnata õpitavate spordialadega seotud teadmiste omandamist. Praktiliste oskuste hindamisel lähtutakse konkreetse õpilase tervislikust seisundist.
Soovitusi
- Ühtseid normatiive klassides ei ole, kuid soovitavalt peaks hindamisel arvestama õpilase arengut, suhtumist, eesmärgi saavutamiseks tehtud tööd jne. Õpetajal peavad olema õpilase varasemate aastate tulemused ja nende eest saavutatud hinne – kujundav hindamine.
- Kujundav hindamine on võtmetähtsusega oskus ja sellel on emotsionaalne mõju, mida õpilane tunnetab. Hästi antud tagasiside motiveerib õpilast paremini õppima. Rõhutatakse õpilase edasiminekut ja saavutusi, mitte vigu.
- Jooksvalt võib õpilaste sooritust hinnata „arvestatud” või „mittearvestatud” (kui seda lubab kooli hindamisjuhend), kuid kursuse ja aastahinne peavad olema väljendatud numbriliselt.
- Teadmisi spordist ja liikumisviisidest edastatakse kehalise kasvatuse tundides praktilise tegevuse käigus ja/või õpilasi iseseisvale (tunnivälisele) õppele suunates. Nt veerandi lõpus võiks kehalise kasvatuse tunde sisustada harivate loengutega kehalise kasvatuse ja spordi teooriast.
- Võimlemisveerandil tuleks õpetada abistamist ja julgestamist, et õpilased oskaksid ning suudaksid harjutuste sooritamisel üksteist abistada.
- Kaasata õpilasi nii tunnis kui ka kooli võistlustel abiks kohtunikena.
- Kooli/õpetaja teha ja otsustada on, kas hinnata kohustuslikke ja valikkursusi ühe ühise hindega või eraldi hinnetega.
Gümnaasiumi kehalise kasvatuse valdkonnaraamat sisaldab õpetajale vajalikku materjali, mis peaks abistama õpetajat nii tundide ettevalmistamisel kui ka läbiviimisel. Spordiala ja/või liikumisviisi tehnika õpetamise põhitõdede meeldetuletamiseks oleks soovitatav kindlasti üle vaadata ka põhikooli ainevaldkonna raamatus kirjutatu. Kindlasti soovitan õpetajatel tutvuda Eesti Olümpiakomitee kodulehel oleva treenerikutse õppematerjaliga.
Eraldi peatükkidena on valdkonnaraamatus kajastamist leidnud: kehalise kasvatuse ainekavasse lisandunud lõimingu võimalused gümnaasiumi kehalises kasvatuses; soovitused valikkursuste korraldamiseks; mõtted motiveerivast hindamisest; tantsulise liikumise õppematerjalid jne. Tantsulise liikumise osas on kirjas ka ühe võimaliku valikkursuse kirjeldus.
Peet Soosaar on öelnud: „Hea treener peab oma ala armastama ja põhjalikult tundma. Selleks tuleb end pidevalt täiendada, ei tohi hetkekski seisma jääda.” Sama võiks öelda ka hea õpetaja kohta. Õpetamiseks vajaliku positiivse keskkonna loomine sõltub suuresti õpetaja isiksusest, tema pedagoogilistest ja psühholoogilistest võimetest. Õpetaja peaks olema autoriteet, lastele eeskujuks, hea suhtlemisoskusega, õiglane, energiline ja innustav, teadma õpilaste vajadusi, koolitama ennast jpm.
Kasutatud artiklit:
Tõnisson, A. 2011. Valikkursused ja õppesuunad. Õpetajate Leht, 18. 02. 2011.