Virve Tuubel, Eesti Rahva Muuseum, 2010
Artikkel on suunatud gümnaasiumiastme ajalooõpetajale, et tutvustada muuseumide hariduslikku tegevust. See on jätkuks põhikooli ajalooõpetajatele mõeldud ülevaatele.
Muuseum kui õpikeskkond – võimalused ja probleemid
Muuseumiks peetakse püsivalt ühiskonna teenistuses ja juhtimise all olevat külastajatele avatud asutust, mis kogub, säilitab, uurib, tutvustab ning eksponeerib uurimise, harimise ja meelelahutamise eesmärgil inimese elu ja keskkonda kajastavat ainest. Eestis on üle 250 muuseumi, millel on asukoha ja sisu tõttu erinev suunitlus ja nägu. Kõigil on oma eesmärgid ja ülesanded. Üks olulisemaid töölõike muuseumides on haridustegevus. Avalikkusele mõeldud programmid on leitavad muuseumide kodulehekülgedelt ja iga muuseum teavitab oma võimalustest olulisi sihtrühmi ka otsepostituste, postiloendite jm infovahendite abil.
Olulise osa muuseumide haridustöös moodustavad üldised silmaringi avardavad tegevused. Kindlalt on suurenenud vajadus pakkuda lisa formaalsele haridusele: muuseumides korraldatakse ekskursioone, viiakse läbi teemaprogramme ja muuseumitunde, koostatakse õppekirjandust jne, mis toetavad koolis õpitavat.
Muuseumid kuuluvad valdavalt kultuuriministeeriumi haldusalasse ning mitmetel kokkusaamistel haridusministeeriumi esindajatega on arutatud muuseumide ja koolide koostöö võimalusi. Uue õppekava väljatöötamise perioodil pöörduti kõigi muuseumipedagoogide poole, et ühiselt mõelda, kuidas õppekavas kajastada neid võimalusi, mida muuseumid saavad pakkuda õppekavas olevate teemade õpetamisel. Ühiselt jõuti otsusele, et muuseumi kui õpikoha rolli saab selles dokumendis kajastada üldisemalt. Probleemid, mida sõnastati, võib kokku võtta järgmiselt:
– muuseumide näitused ja haridusprogrammid muutuvad, seega on otstarbekam edastada pakutavad programmid koolidele igaks õppeaastaks eraldi;
– sageli on muusemis tööl vaid üks pedagoog, kes ei suuda vastu võtta korraga mitmeid gruppe;
– lisaks õppekava toetamisele tuleb jätkuvalt arendada koolivälist (vabahariduslikku) muuseumiõpet; on vaja veel omavahel täpsustada, milline võiks olla koolivälise muuseumiõppe metoodiline sisu;
– õpetatavate teemade juures tuleb pakkuda elamus- ja kogemuspõhist õpet (nn käed-külge-programme), mis õigustaks teemade õpetamist muuseumis;
– õpetajate teavitamine muuseumis õppimise võimalustest;
– kas muuseumisse tulemine peab olema ainult õpetaja organiseerida ja lastevanemate maksta;
– kas haridustegevuse korraldamine ja rahastamine on ainult iga muuseumi siseasi.
Hetkel oleme sõnastanud järgmised haridusprogrammide väljatöötamiseks olulised põhimõtted:
– kasutada aktiivõppemeetodeid, innustada õpilasi aktiivselt muuseumiprogrammis osalema;
– pakkuda teemakohaseid protsesside läbitegemise võimalusi koos omandatud teadmiste kinnistamisega (teistele jutustamine, edasiõpetamine, praktikas kasutamine vms);
– aja kulgemise õpetamine, sealhulgas erinevate kultuuride võrdlus ajas;
– allikaanalüüs ja töö allikatega;
– võimalusel siduda muuseumis pakutav teave õpilaste kodu- ja päritolupaikadega;
– suuremate näituste külastamisel keskenduda süvitsi kitsamatele teemadele, lähtudes käsilolevast õppekavast;
– teemasid õpetada muuseumis eri tegevuste kaudu, pakkudes lisaks esemetele ka kõiki dokumenteerivaid võimalusi (arhiiv, audiovisuaalsed materjalid jms);
– võimalusel pakkuda erinevate ainete lõimimist.
Koolile hästi kasutatava muuseumiprogrammi koostamisel arvestab muuseum järgmisi asjaolusid:
- programmi seostamine kehtiva ainekavaga;
- õpitulemuste saavutamise moodused;
- erinevate mõtlemistasandite arendamine.
Muuseum kui kooli koostööpartner
Kui vaadata, milliseid võimalusi on muuseumid tänini pakkunud, tuleb tunnistada, et valdavalt on seni keskendutud põhikooli õpilastele. Gümnaasiumi ajalooõpetamise seisukohalt pakuvad praegu haridussüsteemile tuge Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Vabaõhumuuseum, kunstiajaloo osas on kindlasti asendamatu Eesti Kunstimuuseum. Mitmetes maakonnamuuseumides pakutakse gümnaasiumiastmele loenguid, harvemini aktiivset osalust eeldavat õppeprogrammi. Kahtlemata on muuseumitel oskusteavet rohkemaks, kui nad praegu pakuvad, ning tõenäoliselt oleks vägagi tulemuslik, kui õpetajad ise võtaksid ühendust kohaliku muuseumiga ja annaksid teada, millist ajajärku nad käsitlevad ning telliksid õppekava toetavaid loenguid ja programme.
Näiteks hetkel on Eesti Rahva Muuseumi avalikkusele suunatud tegevuse suurimaks puuduseks püsinäituse „Eesti. Maa, rahvas, kultuur” keskendumine traditsioonilisele talurahvakultuurile, mis ei võimalda külastajatele näidata, kuidas on siin elatud maa asustamisest peale. Väga oodatakse, eriti koolide poolt, 20. sajandi keeruliste probleemide lahtirääkimist, aga paraku kajastub lähiminevik näitusel vaid neljas interjööris ning fotostendidel. ERMi rikkalikke soome-ugri rahvaste, aga ka teisi kogusid, on saadud eksponeerida vaid vähestel ajutistel näitustel. Samas on ERM suuteline pakkuma teemaprogramme kõigi püsinäitusel kajastatud valdkondade kohta, paljudel juhtudel on võimalik näitusele lisaks näidata teemakohaseid filme vms. Seetõttu on soovitav, et õpetaja enne klassiga muuseumisse tulekut võtaks kontakti ERMi muuseumipedagoogidega ja täpsustaks oma soove.
Õpilane muuseumisse
Lisaks soovitame õpetajatel lasta õpilastel tutvuda muuseumi ekspositsiooniga omal käel, andes neile enne muuseumisse tulekut individuaalseid ülesandeid, mille täitmine on võimalik vaid väljapanekuga tutvudes. Ülesanded ei pea olema mahukad, kuid peaksid eeldama eksponaatidega süvitsi tutvumist.
Töölehe täitmine eeldab õppijalt tekstide, tabelite, pildiallkirjade, esemete jne tähelepanelikku uurimist. Õppija töötab seega aktiivselt, saades uusi teadmisi ka nendes valdkondades, mille kohta küsimusi pole esitatud. On võimalik, et muuseumis saadud teadmised jäävad tänu teistsugusele keskkonnale ning eri meelte ning tajude kaasamisele õppijale kauemaks meelde kui mehhaaniliselt päheõpitud materjal. Õppijatele meeldivad ülesanded, kus saab kirjeldada oma tundeid ja mõtteid, läheneda loominguliselt.
Sobiva muuseumi leidmiseks ja sellega seotud õppeülesande koostamiseks saavad koostööd teha ajaloo-, kunsti-, muusika-, kirjandus- ja loodusteaduste õpetajad.
Õpilasuurimuste juhendamine
Uurimistöö tegemine on sisse kirjutatud uude õppekavasse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Lisaks on võimalus valida uurimistööd gümnaasiumis eksamina. Muuseumid saavad omalt poolt pakkuda uurimistööde juhendamist. Muuseum võib olla koolile koostööpartneriks, avardamaks valikaines “Uurimistöö alused” õpilaste poolt käsitletavaid teemasid.
Näiteks saavad õpilased uurimistöö tegemiseks kasutada Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehtede teemasid ning muuseumispetsialistide abi, kes oskavad anda praktilist nõu muuseumikogude kasutamise kohta ning abistada teaduslike uurimismeetodite rakendamisel nii esemelise, audiovisuaalse kui ka tekstilise materjali puhul.
Koostöövõimaluste edendamine
Nii nagu õpetajad on ennast ette valmistanud uue õppekava rakendamiseks, on ka muuseumitöötajad otsinud võimalusi muuseumi haridusprogrammide sidumiseks riikliku õppekavaga. Toimunud on mitmeid arutelusid.
Väga innustav oli näiteks 2011. aasta märtsis Taevaskojas korraldatud arheoloogide kevadkool „Arheoloogia ja muuseumiõpe“. Margo Samarokov Pärnu Muuseumist rääkis oma kogemustest arheoloogilise materjali kasutamisel ainetundides, sest muuseumides olevad ajalooallikad annavad võimaluse vastavate muuseumitundide väljatöötamiseks. Mitmetes maakondades on muuseumid ainukesed ajaloopärandit hoidvad asutused ning seega oluline võimalus, mille kaudu õpilane saab algteadmised kohaliku või Eesti arheoloogia kohta. Näiteks põhikooli ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane tunneb oma kodukoha ajalugu, mis võimaldab tal luua käsitletava teema ja paikadega isikliku sideme. Ka muuseumi lõppeesmärk on inimestele nende kodukoha ja selle ajaloo tutvustamine läbi ajaloolise ja arheoloogilise materjali. Margo Samarokov järeldas, et muuseumide ja koolide koostöövõimaluseks võiks olla muuseumitundide teemade sidumine ajalootundides õpituga. Kui teoreetiline osa läbitakse klassis, siis muuseumis eksponeeritav ja hoiustatav materjal võimaldab näha käsitletavat ajajärku sügavuti ja pildiliselt. Just konkreetsest ajaperioodist pärit reaalsete esemete nägemine ning nendega tutvumine annavad hea võimaluse teoreetilise teadmise kõrval saada ka vahetu kogemus. Just nägemismeel on tänapäeva kooliõpilasele omane teabesaamise viis, sest suure osa infost on ta harjunud saama visuaalselt. Nähes vitriinis pronksi- , kesk- või uusajast pärit eset on tal võimalus seda seostada teoreetilises osas õpitud konkreetse ajalooperioodi või ajastuga. Mõtet toetas ka Põlva Ühisgümnaasiumi ajalooõpetaja Liia Vijand, kes julgustas arheoloogiat valikkursusena valima. Tõdeti, et arheoloogia senine osakaal ajalooõpetamisel on kesine ja selle tähtsus alahinnatud.
TÜ Kultuuriteooria Tippkeskuse poolt on korraldatud seminare õpetajatele, kus on olnud võimalus muuseumitöötajate ja ajalooõpetajate koostööks. Valmimas on artiklite kogumik „Õpetaja kui kultuurimälu vahendaja“. Selles leidub ühistööna kirjutatud artikkel, mis tutvustab narratiivpedagoogikat ning metoodilisi võtteid, kuidas esemeid õppetöös kasutada.
2011. aasta sügisel oli muuseumipedagoogidel võimalus ühiselt ette valmistada koolidele suunatud programme seoses teema-aastaga „Eesti film 100“. 2012. aastaks valmivad koolidele suunatud haridusprogrammid, mille sisuks on meie filmiajaloo tutvustamine ja filmi kui ühe meediumi kasutusvõimaluste avardamine õppetöös.
Kokkuvõtteks
Muuseumikülastus võiks olla koolitunni jätk, sealjuures muuseumile jäägu tema eripärane õhkkond ja mängulisus. aineõpetajate ettepanekuid ja soovitusi arvestades saab koostada õppematerjale, mis suurendavad õpilaste huvi muuseumi vastu.
Koostöös koolidega on võimalik muuseumiõppe eri vorme kasutades muuta õppimine huvitavamaks ja tutvustada muuseumide rikkalikke kogusid, lootes, et noored leiavad tee muuseumi ka pärast kooli lõpetamist.
Muuseumikülastused võimaldavad arendada nii grupi- kui ka individuaalset tööd ning avardavad gümnasistide silmaringi.
Oluline on õpetajate tagasiside muuseumide haridusprogrammidele, sest vaid koostöös on võimalik muuseumiõpet arendada. Meeldiv on saada õpetajatelt tellimusi ühe või teise valdkonna käsitlemiseks muuseumi võimalustest lähtudes.
Muuseumide kontaktid:
Muuseumide kodulehed: www.muuseum.ee
Muuseumipedagoogide list: muuspeda@list.kul.ee
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-57-8