Virve Tuubel, Eesti Rahva Muuseum, 2010
Kui sa oskad enda ümber vaadata, siis näed palju huvitavat. Igal majal, külal, linnal, aga ka sillal või tornil on oma lugu – ajalugu.
Kõike muuseumisse koguda ju ei saa, aga muuseum õpetab sind neid lugusid enda ümber nägema.
Artiklis antakse ülevaade muuseumiõppe arenguprobleemidest Eestis, muuseumide ja koolide koostöövõimalustest ja rahvakultuuri õpetamisest Eesti Rahva Muuseumis ning tutvustatakse muuseumide kogemusi esemetega töötamisel.
Muuseumide ja koolide koostöövõimalused
Muuseumid kui mäluasutused on paigad, kuhu on kogutud säilitamiseks ja uurimiseks nii esemelist kui ka vaimset ajaloopärandit. Muuseumi tähtsaim roll on tõlgendada, mõtestada ja vahendada seda pärandit ühiskonnale. Seega kätkeb muuseum häid võimalusi haridustegevusteks. Nii nagu mujal maailmas on Eestiski viimastel aastakümnetel arenenud muuseumipedagoogika, mis on oma olemuselt museoloogia ning pedagoogika sisukas ja perspektiivne kokkupuutepunkt. Eestis on üle 200 muuseumi, kus töötab ligi 30 muuseumipedagoogi. Lisaks tegelevad muuseumiõppega oma põhitöö kõrvalt mitmed muuseumitöötajad ja mõned sellekohase ettevalmistuse saanud vabatahtlikud. Muuseumiõppe olulisust on tähtsustanud enamik meie muuseume ning selle edendamisele pööratakse üha suuremat tähelepanu. Muuseumipedagoogid teevad omavahel koostööd ning kuuluvad Eesti Muuseumiühingusse. Ühingu kodulehel on ülevaade koolidele pakutavatest temaatilistest programmidest, mis ei ole kahjuks täielik, sest tegelikult saavad muuseumid pakkuda märksa mitmekesisemaid koostöövõimalusi kui viidatud kodulehel. Koostöö koolidega on iga muuseumi enda initsiatiiv ning välja on kujunenud töötavad võrgustikud ja koostööpartnerid koolidest. Muuseum ise määrab teemad, mida vajab formaalharidus, koostab õppematerjalid, reklaamib neid sihtrühmadele ning tagab õppe korraldamise oma muuseumis. Oodatud on õpetajate initsiatiiv teha muuseumidele ettepanekuid just neile vajalike teemade interpreteerimiseks muuseumides. Info vahetamine on oluline veel seetõttu, et muuseumipedagoogid saavad selle teabe kaudu kasutuses olevaid programme parandada, edasi arendada või koostada uusi.
Alates 2002. aastast võibki rääkida sisulise töö edenemisest: muuseumiõppe eri tahke on uurinud nii muuseumitöötajad kui ka õpetajad. Kokku on valminud üle kümne uurimuse, kus on käsitletud muuseumipedagoogikat ja riiklikku õppekava, erinevate muuseumide õppematerjale ning muuseumides käimisega seotud probleeme. Viimastel aastatel on tihenenud sidemed erinevate ainesektsioonidega, ka ajalooõpetajate ainesektsiooniga. Paljudel kokkusaamistel on mõeldud, mis probleemid pärsivad praegu edukat koostööd. Jätkuvalt võib öelda, et tähtsamad neist on aeg ja raha: ainetunni piires ei jõuta muuseumis käia ning pakutavad muuseumiteenused on tasulised, muuseumisse jõudminegi on kulukas.
Meie koolidel on pikaajalised kogemused alternatiivsete õppimisvõimaluste kasutamisel. Eestis on läbi aegade just õpetajad tähtsustanud esemete kaudu õppimist. Paljud neist on koos õpilastega kogunud esemeid, asutanud koolimuuseume, teinud kodu-uurimuslikke töid. Näiteks on Iisaku Keskkooli koduloomuuseumist, mille rajasid 1975. aastal ajalooõpetajad Helmi ja Daniel Vardja, nüüdseks saanud maakonnamuuseumi staatuses Iisaku Muuseum. Koolimuuseumides tegid mitmeid töid õpilased ise – nii tähtsustati õpilastele nende kodupaiga ajalugu. Muuseumiruumide ja näituse inventari valmistamisel ning paigaldamisel olid samuti abiks õpilased, kes tegid ka koolimuuseumi sisulist tööd: korrastasid ja süstematiseerisid materjale ning olid giidideks. Mõnedki õpilaste kirjutatud kodu-uurimuslikud tööd leidsid koha kooli-, koduloo-, ent ka keskmuuseumides. Neid juhendasid sageli professionaalsed muuseumitöötajad. Selline koostöö kestab kohati tänapäevani. Eesti õpilaste kodu-uurimuslik suund oli eeskujuks Soome muuseumide samalaadse ühistöö arendamisel 1980.–1990. aastail.
Ajalooõpetajale pakuvad muuseumid võimalusi tulla klassiga esemeliste allikate juurde, sageli ajaloolisse atmosfääri, nagu Tallinna Linnamuuseum, Tartu Linnamuuseum, Väliskunstimuuseum, Ajaloomuuseum, Meremuuseum Tallinnas, Narva Linnamuuseum, Saaremaa Muuseum, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseum ja ülikooli kunstimuuseum, rääkimata vabaõhu- ja koduloomuuseumidest. Täiesti eripärane on näiteks Koguva külamuuseum Muhumaal, kus muuseum hõlmab tervet senini toimivat küla. Niisugustes muuseumides saab peale teoreetilise ajalooõpetamise oma silmaga näha õpitaval ajalooperioodil käibel olnud esemeid, sageli ajastuomases lavastuslikus stseenis, seega justkui ajalises kontekstis.
Eestis on juba mitu töötavat või oma õiget identiteeti otsivat ideaalseid õppimisvõimalusi pakkuvat väikemuuseumi, näiteks vanausuliste elu tutvustav Kolkja Vanausuliste Muuseum, Avinurmes endisest koduloomuuseumist kogukonna loodud Avinurme Elulaadi Keskus, Saare vallas asuv Kalevipoja Muuseum, kus peale eepose tutvustatakse kogukonna pärandit. Sääraste muuseumide edasine areng tähendabki mõista ja mõtestada paikkonna/kogukondade erinevaid elulaade, mis varieeruvad olenevalt ajast, kohast ja sotsiaalsetest või kultuurilistest rühmadest. Neid on hakatud nimetama kogukonnamuuseumideks. Just nendes muuseumides on majapidamistarvete, tööriistade, hoonete jm teoste materiaalne kultuur inimeste elu käegakatsutav tunnistaja, mis on tähenduslik vaid nende endi ökoloogilises ja kultuurilises kontekstis. Kogukonnamuuseumides on väga hästi fookuses inimese seos teda ümbritseva maailmaga. See hõlmab üksikisikute elutsükleid, kõiki piirkonna inimesi, mis koonduvad pikemas perspektiivis vaadatuna perekonna, lähiümbruse, kogukonna ja paikkonna ajalooks.
Ideaalne koostöö muuseumide ja koolide vahel oleks selline: teoreetiline osa läbitakse klassis ning teema, mida illustreeriv väljapanek on muuseumis, kinnistatakse seal. Muuseum võimaldab näha käsitletavat ajajärku sügavuti ja pildiliselt. Nii avardub õppija silmaring õppeaine mõne perioodi osas, andes talle võimaluse ainesse süveneda ning oskuse otsida lisamaterjali. Koolide ühiskülastustega tekib ka teadmine muuseumist kui õpikohast, mis omakorda õpetab seda võimalust iseseisvalt kasutama.
Õppimist käsitletakse tänapäeval kui õppija aktiivset suhet keskkonnaga. Muuseumid ei paku oma haridusprogrammidena ainult ajalootunde. Üks muuseumipedagoogika võimalusi on õppeaineid lõimida, sest ajaloostki ei saa kõnelda, teadmata midagi geograafiast, oskamata arvutada või kasutamata keele väljendusrikkust. Ehituskunsti või toitumistavasid võib mõista ka füüsika- ja keemiateadmisi appi võttes, käeline tegevus aitab asjade olemust mõista ning neid sügavamalt tunnetada. Ühe lahendusena koolide ajanappusele võikski olla integreeritud tunnid. Abiks on koolide huvi programmide ühise väljatöötamise vastu. Koostööst erinevate õppeainete õpetajate vahel oleks kasu aja parema kasutamise ja infovahetuse nimel ka koolisiseselt. Integreeritud loodusõpetuse ning ajaloo muuseumitunni väljatöötamise näitena võib tuua Eesti Rahva Muuseumi näituse alepõllundusest „Kui põllud põlesid”, mis on avatud 15. novembrist 2010. Näituse kuraatorid ja muuseumipedagoog otsisid aineõpetajatest eksperdid. Õpetajatega koostöös valmis ühine tööleht, mida saab kasutada mõlemas ainetunnis. Lisaks tõlgitakse tööleht vene keelde, nii et ka vene õppekeelega koolid saavad seda programmi kasutada. Näituse kuraatorid kohtusid enne õpetajatega, et selgitada, mida selle teema kohta eksponeerida, ning arvestasid näitust tehes just õpetajate soove. 2011. aastal saab seda väljapanekut vaadata ka Valga Maakonnamuuseumis. Vajaduse ja huvi korral saab näitust eksponeerida teisteski muuseumides. Näituse temaatika ning valmiv tööleht võimaldab teha muuseumis loodusõpetuse ja ajaloo ühistunni nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.
Muuseumis käigul ei pruugi olla iseenesest mingit õpetuslikku efekti, kui õpetajad enne ei sõnasta ega selgita õpilastele selle käigu mõtet ja eesmärki ning õpilased ei kasuta muuseumist saadud informatsiooni ja elamusi õppetöös.
Edukas õppimine muuseumis on terviklik protsess, mida on vaja planeerida. Ettevalmistust on vaja nii õpetajale, õpilastele kui ka muuseumile. Enne tuleb muuseumiga läbi rääkida, et:
- selgitada välja parim pakutav programm, mille saaks siduda koolitunnis läbitava teemaga;
- edastada lastele teavet, mida nad vaatama ja uurima lähevad, ning anda käigust ülevaade;
- vahetada infot muuseumipedagoogiga, kellel on vaja teavet klassi suuruse, vanuseastme, eelteadmiste ning soovide kohta, mida muuseumis käigust oodatakse.
Muuseumist saadud teadmistega võiks tööd teha ka pärast, et õpitu ja nähtu kinnistuks. On tähtis, et omandatud teadmised arutatakse läbi, arendatakse edasi ning seotakse õpetusega. Seda võib teha kohe muuseumis või koolis. Õpilased peaksid muuseumis käigu vormistama näiteks kirjaliku tööna. Mida järeltööna teha, sõltub teemast, mida muuseumis uuriti või mida näitusel nähti. Ilma eel- ja järeltööta omandavad õpilased vaid murdosa sellest, milleks nad tegelikult suutelised oleksid.
Muuseumi õppevormidest leiab sobivaima erinevas eas õppijatele ning vajalikele teemadele. Muuseumiõpe on edukas siis, kui arvestatakse iga sihtrühma iseärasusi, vajadusi ning tausta. Enamik muuseume kasutab aktiivõppemeetodeid: rollimänge, töötamist keskkonnas (st näitusel), käelist tegevust, vaadeldakse tegevuste demonstratsioone ning võimaluse korral saavad õpilased neid ise proovida.
Üks muuseumipedagoogika töövorme on muuseumitund, mis võimaldab õpetada kindlat teemat näituse raames või vajalikke esemeid kasutades. Kasuks tuleb õppematerjal, näiteks tööleht või -vihik. Võib mängida rollimänge või teha midagi praktilist. Muuseumis käimine ainetundides on nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides üks paremini arenenud kooli ja muuseumi koostöö mudel. Selles valdkonnas on olemas ka kõige suurem kogemus ning kõige rohkem metoodilisi materjale.
Ekskursiooni all mõistetakse tavaliselt giidi ühepoolset info edastamist. Muuseumis on see üks töövormidest, mille käigus kasutatakse erinevaid võtteid õpilaste kaasamiseks. Muuseumipedagoogi ülesanne on esemete kaudu tekitada õpilastes huvi ning aidata neid museaale tundma õppida. Teabe paremaks omandamiseks on töölehed või -vihikud. Küsimuste esitamine on võimalus aktiivistada õpilasi ekskursioonil osalema, samas on need esemete tundmaõppimisel olulised suunaandjad. Seejuures on tähtis esitada neid õigesti, et need oleksid täpsed ja arusaadavalt formuleeritud, need ei tohi olla etteütlevat laadi ega sisaldada mitut alaküsimust ning peavad motiveerima loovalt mõtlema, olema mitmekülgsed, tekitama tervikutunnetuse ja seostuma käsitletava teemaga. Ekskursiooni tulemuslikkus sõltub sellest, kui palju kasutatakse võtteid, mis haaraks igat õpilast.
Lavastused muuseumis võimaldavad erinevaid situatsioone vaadates või läbi mängides tajuda ja tunnetada õpitavat. Rollimängu tehnika keskendub võimele mõista erinevaid seisukohti. Eesmärk on aidata õppijal kasutada õpitut konkreetses situatsioonis, kusjuures eeldatakse, et mängitava rolli kaudu kujuneb vastav identifikatsioon. Olles kujutletavalt kellegi teise rollis, mängitakse läbi nii tunded kui ka käitumismallid, aidates kogeda teiste võimalikke mõtteid, tundeid ja tegusid. Rollimängu korraldamiseks on kindlad reeglid: määrata eesmärk, leida rollid, jagada need, tutvustada rollireegleid, koguda rolli täitmiseks infot, mängida situatsioon läbi ja seejärel analüüsida ning anda hinnang.
Üks muuseumiõppe eeliseid on just see, et teoreetilist ja praktilist osa saab lõimida ning uued teadmised jõuavad õppijani isikliku kogemuse kaudu. Ekspositsiooni vaatlemine, praktiline töö ja rollimängud peaksid moodustama ühtse loomingulise terviku. Muuseumid pakuvad oma õppevormidega igale huvilisele elamusterohkust – informatiivset ja interaktiivset avastamist ekspositsioonis ning võimalust kõigi meeltega kogeda, kuid see nõuab aega. Kõigi muuseumiõppe programmide läbimisel tuleb arvestada, et ekspositsiooniga tutvumine (alati ei piisa ühest korrast, et kõike hoomata) ning seoste ja mõtete loomine vajab aega nagu rühmatööde korraldamine.
Kindlasti on veel koostöövõimalusi, näiteks õpilastele iseseisva töö andmine (töölehe täitmine muuseumis jne) või muuseumipedagoogi kooli kutsumine. Mõlemat võimalust on Eesti muuseumides kasutatud. Näiteks andis Põlva Talurahvamuuseumi pedagoog kaasavõetud esemetega muuseumitunde maakonna koolide ajalootundides, programmi nimi oli „Muuseum kohvris”.
Muuseumiõpe Eesti Rahva Muuseumis
Eesti Rahva Muuseumis (ERM) loodi muuseumipedagoogi ametikohad 1996. aastal. Sisulises töös saab eristada kaht etappi: aastad 1996–2002, mil traditsiooniliselt ekskursioonivormilt mindi üle temaatilise rõhuasetusega ekspositsioonitutvustustele ja koolide aineprogrammidest lähtuvale alternatiivõppele ning valmisid siiani kasutatavad rahvakultuuri tutvustavad õppematerjalid. Sellele järgnes sisulisema töö periood, kus saadud kogemustele ning valminud materjalidele toetudes toimub pidev kommunikatsioon muuseumis käijatega: neile pakutakse kas näitustel, töötoas või programmides just sellist teavet, mida nad parasjagu vajavad. Muuseumiõpe on oma arengus jõudnud etappi, kus me ei küsi enam, kellele ja milleks, sest olulisemaks on saanud, kuidas.
2002. aastast saab kasutada 1994. aastal avatud püsinäituse „Eesti. Maa, rahvas, kultuur” vaatajale avatud osi, rehetuba ja rehealust ning koopiaid tööriistadest ja rõivastest, mis võimaldavad tagada õppimise mitme meelega. Praegu on suurim puudus püsinäituse keskendumine traditsioonilisele talurahvakultuurile, mis ei võimalda külastajatele muuseumipäraselt seletada, kuidas on siin elatud maa asustamisest peale. Koolid ootavad 20. sajandi keeruliste probleemide avamist, aga paraku kajastub lähiminevik näitusel vaid neljas interjööris ning fotostendidel. ERMi rikkalikke kogusid, sh soome-ugri rahvaste kogusid, on saadud eksponeerida vaid vähestel ajutistel näitustel.
2009. aastal kaitses bakalaureusetööd „Eesti Rahva Muuseum formaalhariduse toetajana“ Tartu Ülikooli üliõpilane Liisu Tähe. Töös analüüsis ta erinevaid ajalooõpikuid, ERMi praeguse püsinäituse ja 2014. aastal avatava püsinäituse teemasid ning ajalooõpetajate võimalusi muuseumis käia. Töös anti hinnangud muuseumiõppele, selgitati, kui oluliseks peetakse muuseumiõpet ajalootunni toetamise eesmärgil ning mis takistab muuseumis käimist.
Ankeetidele vastas 26 ajalooõpetajat Harju, Tartu, Põlva, Võru, Järva, Rapla, Viljandi, Lääne-Viru, Jõgeva, Valga ning Pärnu maakonnast. Kuigi ERMi praegust püsinäitust käiakse ainetundides harva vaatamas, ollakse pakutavaga rahul. Peamine põhjus, miks õpetajad muuseumi koostatud õppeprogramme vähe kasutavad, on ürituse kulukus – sõit muuseumisse on kallis. Planeeritav ERMi uus püsinäitus täiendab põhikoolis läbitavaid Eesti ajaloo peatükke. ERMi uus püsinäitus on tulevikus mahukaim eesti rahvakultuuri tutvustav näitus, seega tekivad suuremad võimalused toetada formaalõpet (Tähe 2009: 18–29). Paralleelselt uue püsinäituse koostamisega planeeritakse formaalõpet toetavaid programme. Loomulikult sünnivad need ainult koostöös ajalooõpetajatega.
Üks Liisu Tähe töö eesmärke oli uurida, kuidas suhtuvad ajalooõpetajad muuseumides käimisesse ainetundides. Uurimuses osales õpetajaid 11 maakonnast, kõige enam oli vastanute seas Tartu maakonnas töötavaid õpetajaid, enamik tööstaažiga 21–30 aastat. Esindatud oli suurem osa Eesti maakondadest ühe või mitme osalejaga, esindamata jäid Ida-Viru, Lääne, Hiiu ja Saare maakond. Selgus, et muuseumiõpet kui tuge teemade õpetamisel pidas väga oluliseks 57,7% ning oluliseks 42,3%. Tähtsaks peeti seda mitmel põhjusel. Enim oli mainitud, et muuseumis saab õpitavat kogeda visuaalselt ning õppimine on efektiivsem. Õpetajate teadmised muuseumides toimuvast olid head: 80,8% vastanutest arvas, et neil on küllalt informatsiooni kohalikus muuseumis toimuva kohta; üksnes 7,7% leidis, et nad pole piisavalt informeeritud (sealsamas, lk 30).
Eesti Rahva Muuseumi juurde on 2010. aastast moodustatud omakultuuride osakond. Üks olulisi töölõike uuel osakonnal on edendada muuseumiõpet osakonda kuuluvates maakonnamuuseumides. Nii on tekkinud üle-eestiline muuseumiõppe võrgustik, mis võimaldab seda tööd efektiivsemalt arendada. See on üks lahendusi maakondades, et põhikoolis läbida piirkonna muuseumis RÕKis mitu vajalikku teemat, mis on seotud oma kodupaigaga. Selle osakonna koordineerimisel saab koostada vajaliku ühise õppematerjali, mida maakonna koolid kasutavad oma piirkonna muuseumiga koostööd tehes.
Muuseumid jutustavad lugusid – esemetel on lood
Muuseumis edastatakse suur osa teabest esemete (museaalide) kaudu ning stimuleeritud on just nägemismeel. See on tänapäeva lapse jaoks väga omane uue teabe saamise viis, sest enamiku infost saab ta visuaalselt – arvutiekraani ja televiisori vahendusel. Mis informatsiooni ese sisaldab, kuidas sellest aru saada, on iga õppija jaoks olulised küsimused.
Esemete kaudu õppides on vaja teada, kuidas neid kogetakse. Alljärgnevalt esitatud esemetega töötamise metoodika eeskujuks on Saksa museoloogide kogemused. Toodud on kuus etappi, kuidas õppijal kujuneb arusaamine esemest ning kuidas see arusaamine kinnistub. Samu võtteid kasutatakse ERMi näitustel.
- Esemega puututakse kokku esimest korda ja avastatakse selle tähendus. Esimesel kohtumisel museaaliga ilmneb tavaliselt, kas õppijal on olnud varasemaid kokkupuuteid analoogse esemega.
- Kogetakse uusi tahke, tunnistatakse need õigeks ja süstematiseeritakse. Esile tulevad seni varjatuks, teadmata või tunnetamata jäänud tahud. Selles faasis on õppijale vaja kõrvalist abi, nagu kirjapandud tekste (nt eseme nime ja funktsiooni tutvustus), muuseumipedagoogi või õpetaja selgitusi.
- Tegutsetakse objektiga, kus on tähtis, et õppides kasutataks ka muid meeli. Näiteks võiks olla võimalus esemeid kätte võtta või selga proovida või teha muid sellele esemele kunagi omaseid tegevusi. Arvestades muuseumiesemete väärtust, kasutatakse tavaliselt koopiaesemeid või on muuseumidel nn abimaterjalid.
- Tekib tagasiside. See on kogemise tagasipeegelduse faas, kus tunnetatakse eset temaatilises kontekstis (nt on selgaproovitud ese üks inimese kunagistest kehakatetest). Selles faasis tekib tavaliselt kõige tugevam side õppeplaaniga ning vaja on muuseumipedagoogi või õpetaja abi.
- Senine info ja eseme interpretatsioon kinnistub – objekti vaatlus, arvestades vanuserühma, võib järgneda pildi vaatlus, töö kirjalike allikatega, vestlus jne. Sellega saab kõrvaldada neid puudujääke, mis tekivad vahel objektide teemakohaste väljapanekute puhul.
- Teema võetakse kokku ja seda jätkatakse teistes õpikohtades. Esemega tekitatakse side muuseumi ja reaalse maailma vahel, st leitakse esemele koht reaalses maailmas, kui võimalik, ka tänapäevas. Samas võib anda õpilastele ülesande otsida näituselt sarnase funktsiooniga esemeid.
Kui tunnetatakse eksponaati kui eset minevikust, saavutatakse identifikatsioon ning oskus eset tunda ja mõista teistes kogumites ning kultuurides. Eesti Rahva Muuseumi kogemust esemetega töötamisel on kajastatud töövihikus „Rehetare lapsed“, kus vanaaegsete esemete tähendus tehakse selgeks nüüdisaegsete sarnaste funktsioonidega esemete kaudu: lähker on tänapäevases tähenduses jooginõu, tulejalg valgusti või lamp, järi iste või tool jne (Tuubel 2002: 44–45).
Kui esemeline mälu püsib kultuuris enamasti asjade kasutamise kaudu, siis võib keel kanda mälestusi minevikuinimeste jaoks olulistest, kuid nüüdseks oma tähtsuse minetanud asjadest palju kauem. Ütlus ei saa sõba silmale ei jää magama tähenduses on tulnud sellest, et enne teki kasutusele võtmist magatigi sõba (ka ülerõivaste) alla. Ütlus jätku leiba jätkugu toitu tähenduses, sest must hapu rukkileib oli taluperes tähtsaim toit 11.–20. sajandini. Kaks kõva kivi ei jahvata head jahu kahe kange inimese sobimatuse tähenduses tuli sellest, et käsikivil oli alumine alati tugevam ja ülemine pehmem kivi. Nii tagati kvaliteetne jahu.
Meie ümber on esemete maailm. Mõni ese on meile tähtis, teised vähem tähtsad. Esemetel võib olla palju tähendusi, vahel on aga tähendus ainult ühe inimese jaoks. Tähenduse saavad anda esemele inimesed ise. Nii on ka muuseumiesemete puhul – tähenduse võib saada ese uurijalt. Oluline ongi teada lugu/lugusid esemetest ja neid edastada. Esemete uurimine, nende tähenduse avastamine ning selle edastamise oskus on tähtis muuseumis töötades, ent ka võimalus õpetajal koolitundi huvitavamaks teha.
Kokkuvõtteks
Muuseumide ja koolide koostöö edendamine on jätkuvalt aktuaalne. Koolid rakendavad muuseumide haridusprogramme, mida võiks veelgi aktiivsemalt kasutada just põhikoolis.
Aineõpetajate soovi, et muuseumide pakutavad formaalharidust toetavad programmid oleksid süstematiseeritud ning saadaval ühises andmebaasis, pole muuseumipedagoogid veel täitnud. Seni tuleb igal õpetajal olla aktiivne ja märgata ise neid võimalusi, mis muuseumides on.
Üks ühiseid koostöösuundi võiks olla formaalõpet toetavate õppematerjalide koostamine ja nende kergema kättesaadavuse tagamine õpetajatele. Õppematerjale vajavad õpetajad juba enne muuseumisse tulekut. Üks lahendus on koondada töölehed jm vajalik materjal muuseumide kodulehekülgedele vastava märksõna alla. See võimaldaks õpetajal teha vajalik eeltöö enne muuseumisse tulekut.
Kasutatud kirjandus
Tuubel, V. (2002). Muuseumi ja kooli koostöömudelid. Magistritöö. Tartu.
Tähe, L. (2009). Eesti Rahva Muuseum formaalhariduse toetajana. Tartu.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-7-3