Ainevaldkonda kuuluvad A-võõrkeel, B-võõrkeel ja eesti keel teise keelena muu õppekeelega koolis. A-võõrkeele õppimist alustatakse I kooliastmes ja B-võõrkeelt II kooliastmes. Eesti keele teise keelena õpetus algab 1. klassis. Eesti keelest erineva õppekeelega koolis ei ole kohustuslikku B-võõrkeelt.
A-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa või vene keelt. B-võõrkeelena võidakse õppida peale inglise, prantsuse, saksa ja vene keele ka mingit muud võõrkeelt. A- ja B-võõrkeele valib kool, arvestades kooli võimalusi ning õpilaste soove.
Kui kooli õppekavas on põhikoolis C-keele õppimise võimalus, on soovitatav õpilaste soove ja kooli võimalusi arvestades õpetada prantsuse, saksa, vene või muud võõrkeelt.
2010. a RÕKis on nagu ka 2002. a RÕKis toetub võõrkeelte õpe Euroopa keeleõppe raamdokumendi keeleoskustasemete kirjeldustele.
Oluline muudatus võrreldes varasema õppekavaga on eesti keele teise keelena ainekava kuulumine võõrkeelte valdkonda.
Uue õppekava oluline muudatus on ka ainekavade juurde kuuluv keeleoskustasemete tabel, mis võimaldab täpsemalt määratleda õpilaste õpitulemusi eri võõrkeeltes osaoskuste kaupa ja kooliastmeti, ning täpsemalt esitada ka erineva sooritusega õpitulemusi (rahuldav, hea, väga hea). Keeleoskustasemetele toetumine võimaldab õpetajal paremini jälgida ja suunata erineva võimekusega õpilaste keeleoskuse omandamist ja õpilasel saada tagasisidet oma edusammude kohta.
Erinevalt 2002. a RÕKist esitatakse uues õppekavas eraldi ainekavad A- ja B-võõrkeeltele. Uude õppekavasse on sisse toodud keelekümblus ja lõimitud aine- ja keeleõpe kui näited võõrkeelte valdkonna õppeainete õpet toetavast koostööst teiste valdkondade õppeainetega.
Uues õppekavas on kõikide võõrkeelte ainevaldkonna õppeainete õppe-eesmärgid sõnastatud ühtsetel alustel, need sisaldavad keelepädevust, kultuuridevahelist pädevust (väärtushinnangud, käitumine) ja õpioskusi. Olulise muudatusena esitatakse eraldi õppe- ja kasvatuseesmärgid A- ja B-võõrkeeltele.
Võõrkeelte ainevaldkonna õppeainete kirjelduses on esitatud kommunikatiivse keeleõppe põhimõtted.
Ülevaatlikult on käsitletud järgmisi teemasid: õpioskused ja õpitegevuse põhimõtted, õpimotivatsioon, õppesisu, hindamine, sh enesehindamine.
Võrreldes eelmise õppekavaga on õppesisus vähendatud teemade arvu kaheksalt kuuele. Teemade sõnastused on esitatud eakohasemalt, kuid need sisaldavad eelmise õppekava teemasid ja enamikku alateemadest.
Teemad on tihedalt seotud õpitulemustega ehk sellega, mida õpilane mingi teemavaldkonna sõnavara abil mingil keeleoskustasemel teha oskab.
Oluline muudatus võrreldes vana õppekavaga on keele struktuuri esitamine õppeprotsessi osana, väljaspool õppekava. Õppekavas on osaoskuste tabelis grammatiline korrektsus, mis näitab keele struktuuride kasutamise oskuse arengut seoses õpilase keeleoskuse arenguga.
Kõikide võõrkeelte valdkonda kuuluvate õppeainete õpitulemused on sõnastatud ühtsetel alustel, need sisaldavad keelepädevust, kultuuridevahelist pädevust (väärtushinnangud, käitumine) ja õpioskusi.
Täpsustatud õpitulemused kooliastmeti on esitatud keeleti, toetudes keeleoskustasemetele ja osaoskustele (kuulamine, lugemine, rääkimine ja kirjutamine). Õpitulemuste arengu täpsemaks eristamiseks on keeleoskus esitatud üheksal tasemel (A1.1, A1.2; A2.1, A2.2; B1.1, B1.2, B2.1, B2.2, C1).
Esitatakse eraldi õpitulemused A- ja B-võõrkeeltele.
Olulise erinevusena on uues õppekavas eraldi esitatud õppetegevused, kus kirjeldatakse lühidalt, millele õpetaja peab õpitulemuste saavutamiseks tähelepanu pöörama. Lisaks on esitatud õppetegevuste näidisloetelu.
Uus õppekava näeb ka ette, et võõrkeelt õpetatakse rühmades. See seab nõuded ka õpperuumidele.
Ainekavades täpsustatakse, kuidas muutub hindamine seoses osaoskuste arenguga kooliastmeti ning olulise muudatusena on sisse toodud tagasiside andmine õpilasele.
Põhikooli valdkonnaraamat VÕÕRKEELED 2010