Motiveeriv hindamine

Anne Susanna Lindström, Eesti Kunstiakadeemia, Helsingi Vuosaari põhikool, 2010

Sissejuhatus

Selles artiklis tutvustatakse vahendeid, mida saab kasutada kunstiõpetuses õpilase hindamisel ja arengu jälgimisel. Nendeks on portfooliod, õppepäevikud, enesehindamine ja õppevestlused. Kunsti õppeaines on oluline hinnata õpilase kunsti- ja õppimisprotsessi, mille lõpptulemus võib olla kunstiteos, analüüs, visand, makett või midagi hoopis muud, sõltuvalt antud ülesande eesmärgist. Õpilane arendab loovülesandega eelkõige oma mõtlemis- ja eneseanalüüsi oskust. Kunstitunnis on võimalik suunata õpilast võtma üha suuremat vastutust oma õppimise eest, mõtlema töö eesmärgile ning jälgima oma arengut. See kõik paneb õpilast aine vastu suuremat huvi tundma

Hindamine positiivse töövahendina

Loovtööde hindamine on keeruline ülesanne. Hindamine on eelkõige õpetaja positiivne töövahend, millega on võimalik esile tuua õppija eeldused ja võimalused. Irene Ihme sõnul on hindamine toimingute arendamise vahend (Ihme 2009). Hindamisel tuleb alati lähtuda õpilase isiklikust arengust ning toetada õpilase eneseväärikustunde arengut. Hindamine peab olema individuaalne, aus ja mitmekülgne, võimaldades igal õpilasel näidata oma oskusi eri moel.

Tähtis on, et õpilastele oleks selge mida ja kuidas hinnatakse, et nad teaksid hindamiskriteeriume. Õpilast innustab see, et ta saab ise püstitada endale eesmärke, hinnata töötulemusi ning kanda vastutust oma õpitulemuste eest. Hindamise ülesanne on vastastikuse dialoogi ja tagasisidega toetada õpilast nii, et ta oleks võimeline looma realistliku pildi endast, tunnistades nii oma positiivsed omadusi kui ka nõrkusi (ibid). Õpilaste loovtööde hindamisel on oluline innustav tagasiside, milles tuleb erilist rõhku panna kujundavale hindamisele õppimisprotsessi vältel ning selle hindamise lõpptulemusele.
Õppeprotsessi hindamise ja õpilase hindamisprotsessi kaasamise vahenditena saab kasutada näiteks:

• portfooliot ehk õpimappi,
• õppepäevikut,
• õppevestlusi,
• õpilase enesehinnangut.

Loovülesandeid hinnates tuleb tunnustada lahenduste erinevusi ja väärtustada õpilaste isikupära. Seda saab toetada tööde esitlemisel tunnis ja näitustel. Õpilaste mõtlemisvõime arenemist näitab tema suutlikkust oma tähelepanekuid, ideid, otsuseid ning lahendusi suuliselt ja kirjalikult väljendada. Selleks tuleks kunstitunnis luua turvaline, salliv ja julgustav atmosfäär, kus igal õpilasel on võimalus esitada oma mõtteid ja lahendusi. On ju loovülesanded tihti iseloomult analüütilised ega oma ühte ainuõiget lahendust.

Hindamine ja tagasiside mängib kunsti õppeaines olulist osa õpilase eneseusalduse kujundamisel. Samuti toetab see õpilase enesetunnetuse, identiteedi ja suhtlusoskuse arenemist ning suutlikkust visuaalses keskkonnas toime tulla.

Portfoolio kasutamisest kunstitunnis

Portfoolio kasutamine loovaladel on tuntud meetod. Kunstitunnis saab portfooliot kasutada mitmel erineval otstarbel.

Anneli Niikko (Niikko 2001) on jaotanud portfooliod nende eesmärgist ja vormist lähtuvalt nelja kategooriasse:
1. põhiportfoolio,
2. näiteportfoolio,
3. hindamisportfoolio,
4. protsessiportfoolio.

Põhiportfooliot kasutatakse tavaliselt materjali kogumisel. Sellesse kogutakse projekti/ülesande teostamiseks vajaminev materjal (tekstid, eskiisid, fotod, märkmed jne).

Näiteportfooliot kasutatakse välise eesmärgi saavutamiseks (näiteks kui konkureeritakse õppimis- või töökohale). Sellesse valitakse parimad tööd ja materjalid.

Hindamisportfoolio on vahend formaalse pädevuse näitamiseks. Tavaliselt see on see koostatud õpetaja juhiste alusel ning keskendub töö tulemustele, enesehinnangule ja välisele hinnangule.

Protsessiportfoolio on eeltoodust kõige sobivam kunstitundi. Protsessiportfooliosse kogutakse kõik protsessi erinevad etapid, taustamaterjalid, ideed, visandid, töö erinevad versioonid (sh ka vigased versioonid), valminud teosed ning oma töö ja tulemuste hinnangud. Tihti võib oluline osa protsessiportfooliost koosneda õpilase õppepäevikust, kus ta määratleb oma õppe-eesmärgid ja fikseerib enesehinnangud. See portfoolio tüüp sobib eriti õppimise ja arenemise analüüsiks. Protsessiportfoolio koostamisel on oluline pidev teadvustatud ja laiapõhjaline eneseanalüüs (Niikko 2001; Uusikylä & Atjonen 2002). Iseäranis pikemat ajavahemikku silmas pidades saab kunstitunnis edukalt kasutada õppimise ja hindamise vahendina portfooliot, millesse kogutakse näiteks kogu õppeveerandi, teemakäsitluse või õppeaasta jooksul tehtud tööd. Portfooliot on võimalik täiendada ka mitme aasta jooksul (nt põhikooli ajal). See aitab hästi õpilasel enda arengut jälgida.

Protsessiportfoolio ja õppepäeviku tähtsaim eesmärk on teha õppimine nähtavaks: portfoolio abil on võimalik õpilase õppimist ja mõtlemist jälgida nii temal endal kui ka teistel. Õpilane teeb töö käigus tähelepanekuid, otsuseid ja valikuid ning lahendab probleeme. Protsessile on omane, et selle ajal tehakse katsetusi, millest osa võib õnnestuda, osa aga mitte. Olulisteks võivad osutuda mõlemad, kuna näitavad lõpptulemuseni jõudmist.

Portfoolio kasutamisega õpib õpilane ennast jälgima ning oma õppimist reflekteerima. Samuti harjutab ta mõistma tööprotsessi käiku ja vormi ning tegema järeldusi, kuidas see võiks õppimist mõjutada. Portfoolio kasutamisega arendame muuhulgas õpilase iseseisvust, enesetunnetust, minakäsitlust ning õppimisoskusi. Portfoolio on eelkõige enesehindamise vahend: selle abil saab õpilane jälgida oma õpperütmi, valikuid, eesmärkide saavutamist ja kõike muud, mis mõjutab tema õppimist. Samuti õpib ta märkama oma õpiraskusi ja takistusi ning väärtustama oma võimeid (Porter & Cleland 1995). Kasvatuslikust vaatepunktist on portfoolio tähelepanuväärne õpilase töö (ja selle etappide) näidete kogumik. Seal on välja toodud, milline on tema panus, areng ja saavutused ühel või mitmel alal, millised on olnud tema valikud, kuidas ta neid põhjendab, kuidas ta hindab oma saavutusi ja ennast üldiselt (Paulson, Paulson & Meyer 1991).

Hindamisprotsessis võib portfoolio olla ka õpetaja ja õpilase vaheline dialoog, vestlus. Portfooliovestlus on sarnane foorumiga, kus õpilane arendab oma suutlikkust rääkida kogemustest, avaldada oma mõtteid ja tundeid. See kõik aitab omakorda kaasa õpilase enesehinnangu kasvule. Ühtlasi on vestlus võimalus jälgida ja suunata õpilase enesereflektsiooni. Portfoolio toetab suhtlemist, arutelu, mõttetegevust, näitlikustamist, protsessi mõistmist ning tugevuste ja õppeprobleemide kindlaks tegemist.

Õppepäevik dialoogi alusena

Õppepäevik on õpilase ja õpetaja vahelise dialoogi vahend. See on koht, kus õpilane saab reflekteerida oma vaatepunktist õpitut, oma mõtteid õpitu kohta. Õppepäevikus on õpilasel võimalus kirjeldada oma tööprotsessi raportivormis, edastada oma ideid, mõtteid ja tundeid. Ühtlasi tuleb õpilasel püstitada ülesandest tulenevalt konkreetsed eesmärgid ning jälgida õppepäeviku abil nende saavutamist. Samuti võib õppepäevik peegeldada seda, milline on õpilase enesehinnang ühel või teisel hetkel.

Päevikus saab õpilane harjutada kas õpetaja juhendamise all või iseseisvalt enda ja kaaslaste loodud piltide või muude kunsti- ja visuaalkultuuri näidete analüüsimist ning visuaalse keele tõlgendamise oskust. Nii õpib õpilane paremini kunstikeelt valdama. Pildianalüüs arendab õpilase visuaalset ja abstraktset mõtlemist ja narratiivitaju ning aitab teadmisi omandada.

Õppepäeviku täitmine on tööprotsessi loomulik osa. Selle vorm on vaba ning seda on võimalik teha tunni käigus. Otstarbekas on kasutada õpilase enda kujundatud eraldi vihikut, millesse ta lisab ka joonistusi ja pilte. Esimese kooliastme õpilaste õppepäevikud võivad koosneda lühikestest õpetajaga koostöös sõnastatud eesmärkidest, eskiisidest ja hinnangutest. Kunstitunnis ei ole õpilase enesehindamine ainult vabavormiline soorituste jälgimine, vaid on ühtlasi sihikindlalt eesmärgistatud tegevuste ja nende tulemuste hindamine.
Õppepäeviku eesmärk kunstitunnis on aidata õpilasel tõlgendada, reflekteerida ja analüüsida enda tööprotsessi. Õpetaja austav ja tähelepanelik suhtumine päevikusse julgustab õpilasi ennast seal loovalt väljendama (Uusikylä & Atjonen 2002).

Enesehindamine õppeprotsessi osana

Enesehindamisoskus on tänapäeval oluline. Kui laps õpib hindama ennast ja oma töö tulemusi, tekib tal tunne, et ta on võimeline iseseisvalt kontrollima ja juhtima oma elu ja toiminguid ning pole alati sõltuv välisest tagasisidest. Samas kaob sel juhul õpetaja ja õpilase vastandamine, täiskasvanu pole enam autoritaarses positsioonis. Enesehindamine on vajalik, et lapsel kujuneks tegelikkusele vastav minapilt – et ta tunnistaks oma nõrkusi, mida küll sageli ei saa muuta, ning samas oleks ajendatud esile tooma ja arendama endas peituvaid võimeid. Kunstitunnis ei ole enesehindamine ainult vabavormiline oma soorituste jälgimine, vaid sihikindlalt eesmärgistatud tegevuste ja nende tulemuste hindamine (Ihme 2009).

Tavaliselt hindab õpilane oma saavutusi õpetaja seatud kriteeriumite alusel: näiteks vastab küsimustele struktureeritult või poolstruktureeritult, kirjutab päevikusse tööprotsessist vabas vormis ning analüüsib oma tegevust kokku lepitud kriteeriumite alusel. Enesehindamise kogemuste arenedes on õpilased võimelised ka ise kriteeriume looma.

Õpetajal on võimalik suunata õpilast hindama ennast lihtsate küsimuste abil, nagu näiteks:
Mis mulle eriti meeldib oma töös?
Mis tundus töö käigus raskena? Mida tundsin/mõtlesin?
Mida tahaksin parandada oma töös?
Mida õppisin? Mida saavutasin?
Kas saavutasin oma eesmärgid ja ühised töö eesmärgid?
Mida sooviksin veel õppida?
Millise hinnangu annaksin oma tööle tervikuna?
Millise hinnangu annaksin töö ideele?
Millise hinnangu annaksin ülesande tehnilisele lahendusele?

Struktureerimata enesehinnang on õpilase spontaanselt kujunenud hinnang oma tööle ning oskuste kujunemisele ja/või õppimisele. See on väärtuslik materjal õpetajale, kes saab selle kaudu jälgida õpilase analüüsivõime ja mõtlemise arengut. Struktureerimata enesehinnangus saab õpilane ise luua kriteeriumid ja reflekteerida ennast nende kaudu.

Enesehindamise (self-reflection) kaudu tekib õpilasel arusaam endast ja oma oskustest. Samuti saavad nii õpilase kohta olulist teavet õpetaja ja lapsevanem.
Tervikuna annavad portfoolio ja õppepäevik õpilasele hea võimaluse arendada enesehinnanguoskust ja kujundada positiivset minapilti ning aitavad kunstiõpetajal paremini hinnata õpilaste loovülesandeid arvestades õpilase vaatepunkti.

Viidatud kirjandus

Ihme, I. (2009). Arviointi työvälineenä. Lasten ja nuorten kasvun tukeminen. Tampere:PS-Kustannus.

Niikko, A. (2001). Portfolio oppimisen ja kasvun välineenä. Savonlinnan opettajakoulutuslaitos. http://sokl.joensuu.fi/verkkojulkaisut/kipinat/AnneliN.htm

Paulson, F. L., Paulson P. R. & Meyer, C. (1991). What Makes a Portfolio a Portfolio? Educational Leadership 48

Porter, C & Cleland, J. (1995). Portfolio as a Learning Strategy. Portsmouth: Boynton/Cook.

Sunstein B.S & Lovell, J.H (toim.) (2000). The Portfolio Standard. How Students Can Show Us What They Know and Are Able to Do. Portsmouth: Heinemann.

Uusikylä, K & Atjonen, P. (2002). Didaktiikan perusteet. Opetuksen arviointi – Mitä, miten ja miksi? Porvoo. WSOY.
http://www.kaspaikka.fi/savonlinna/portfoliotyoskentely/portfolioteoria.ppt
Portfolioteoria. Portfolion määritelmä, tavoitteet ja suhde oppimiseen. Teoreettisia taustatietoja pohdittavaksi käsityön opettajalle.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0