Anneli Porri, 2010
Artiklis käsitletakse kunsti kui kontseptuaalset ehk ideelist kultuuri osa: see on olemas ainult inimeste loodud tähendusena ja iga kultuuri kunstikontseptsiooni kontekstis. Kunsti mõiste sisu ei ole neutraalne ega muutumatu, järelikult pruugime ka meie seda kindlas teadvustatud või teadvustamata tähenduses. Selleks, et teha kindlaks, kas miski on kunst või mitte, võrdleme artefakte oma arusaamisega kunstist, tunnistades midagi kunstiks või kunsti tähenduseta esemeks vastavalt sellele, kuidas see objekt klapib meie kunstikontseptsiooni(de)ga. 20. sajandi kunst nagu ka ühiskond on muutunud ülikiiresti ja teinud läbi peaaegu kogu võimaliku esteetilise arengu spektri. Seetõttu on just nii 20. sajandi esteetika kui ka kunstifilosoofia pakkunud nii palju vastuseid küsimustele, mis on kunst ning millised on kunsti ülesanded ja tähendused.
Mis on kunst? Mis on kultuur?
Kunst kui kultuuri osa eristub oma tahtelisuse ja mitmeti kodeeritusega loodusest. Mälestus sellest tõukuvast suhtest on ikka veel olemas keeles, mida pruugime, nimelt on igapäevases tarvituses sõna „kunst“ kasutusel kolmes laiemas tähenduses:
kunst ‹-i 21› s.
1. loov inimtegevus, milles aistitaval kujul (värvi, vormi, heli, sõna vm. kaudu) ning esteetiliselt mõjusana vahendatakse teistele oma (üldistatud ja väärtustatud) maailmatunnetust; sel alal loodu teat. ajajärgul, rahval jne.; (kitsamalt:) kujutav kunst.
2. tegevusala selle valdamiseks vajalike võtete ja oskustega; eriline oskus, meisterlikkus. || võte, nõks, nipp; nõiduse, ebausu, maagiaga seotud toiming. (Eesti Keele Instituut, kuupäev puudub.)
kunstlik ‹-liku, -likku 30› adj.
3. tehniliste vahendite v. võtete abil tekitatav v. toimuv, mitteloomulik, mittelooduslik, (terminoloogilistes ühendites sageli:) tehis-. (Eesti Keele Instituut, kuupäev puudub.)
Kunst loova inimtegevusena on tähtis osa kultuurist, mis on omakorda laia tähendusväljaga mõiste. Briti kultuuriteoreetik Raymond Williams on kultuuri mõistes eristanud kolme tähendustasandit: esiteks väljendab see ideaali, milles kultuuri mõistetakse inimtegevuse täiuslikkusena absoluutsete ja universaalsete väärtuste kohaselt. Teiseks on kultuur inimese intellektuaalse ja kujutlusliku tegevuse jäädvustuste kogum, dokument, kuhu on mitmel viisil salvestatud inimese mõtted, kogemused ja väärtused. Kolmandaks pakub Williams kultuuri sotsiaalse definitsiooni: kultuur tähendab kindlat eluviisi, kus tähendused ja väärtused ei väljendu üksnes kunstides, vaid ka ühiskondlikes kokkulepetes ja tavakäitumises (Williams 1971, lk 57). Seega, samad tähendusnüansid peegelduvad ka kunsti eri tasanditel: esimesel juhul on see ideaal, kunst kui võimalus ja abstraktne idee; teisel juhul reaalne objekt, kunstiteos, kus kunstnik on väljendanud oma kavatsusi konkreetsel viisil; kolmandal juhul, argitasandil, tähendab kunst oskust ja meisterlikkust.
Kunstiteooriad
Kunst kannab ühiskonnas olulisi funktsioone. Vaatamata sellele, mis laadi on teos, funktsioneerib kunstiteos sõnumi edastajana (samuti teate säilitajana), esteetiliste vajaduste rahuldajana ning sümboolse või reaalse investeeringuobjektina. Nendesamade funktsioonide piires on muutunud aga teosele esitatavad üld- ja kunstifilosoofilised nõuded. Nende tingimuste alusel (mis on üleüldse kunst? milline on hea kunstiteos? mis on kunstiteose juures kõige olulisem?) vormub kompaktne kunstiteooria selgitamaks artefakti olemust kunstina.
Kunstiteos võib olla nii valguse kustumine ja süttimine ruumis (Martin Creed), peene sümbolismi- ja värvitunnetusega maal (Francis Bacon) kui ka laevatehases valmistatud hiiglaslikud metallpaneelid avalikus ruumis (Richard Serra). Kuidas on see võimalik? Antropoloog Clifford Geertz on kirjeldanud ja põhjendanud seda järgmiselt: „Kunstiliste väljenduste mitmekesisus võrsub kujutelmade mitmekesisusest, mida inimesed hellitavad selle kohta, kuidas asjad maailmas on, ning ongi tegelikult seesama mitmekesisus“ (Geertz 2003). Seega: mida mitmekesisem on maailm, seda mitmekesisemat kunsti loovad kunstnikud sellega suhestumiseks. Niisamuti on neid teoseid võimalik mõista ja analüüsida mitme teooria abil, milles on esiplaanile seatud erinevad väärtused.
Meisterliku tehnikaga reaalsuse veatut jäljendamist eeldavas kunstikontseptsioonis, mis on peidus meie keeles (meisterlik oskus + kunstlikkus, mitteloomulikkus, jäljendamine = vabad kunstid), väljendub üks vanimaid kunstiteoreetilisi positsioone, mida võib kutsuda jäljendusteooriaks: kunst jäljendab parimal viisil nähtavat maailma. Sel juhul saame teose headust vaatajana ise kontrollida, kõrvutades kujutatut ja kunstiteost.
Nii võib öelda, et keel teeb meie elu raskemaks, kui tahame määratleda kunstina teoseid, mille kohta me võib-olla ei raatsiks kasutada sõnu „meisterlikkus“ ja „jäljendamine“, eriti ehk 20. sajandi kunsti kontekstis või olukordades, kus visuaalne meisterlik artefakt ei ole tingimata kunst (nt insener-tehnilised objektid). See on siiski ainult üks võimalik kunstiteooria. On veel teisigi süstemaatilise lähenemise võimalusi kunstile. Näiteks rituaalse kunstiteooria järgi saab artefaktist kunstiteos, kui see on kaasatud rituaalsesse või pühasse toimingusse. Immanuel Kantilt oleme saanud esteetilise kunstiteooria baasi, mis nõuab kunstilt ilu ja ülevust ning kunsti hindajalt maitset. Ilu ise on „omakasupüüdmatu rahulolu“ ja subjektiivne üdkehtivus. Samuti Kanti aegadest seostame kunstiloomet geeniuse mõistega.
Benedetto Croce pooldab 1913. aastal avaldatud tekstis idealistlikku hüpoteesi ja ütleb, et kunstiteosed on ideelised või kogemuslikud objektid, mis eksisteerivad eelkõige kunstniku meeltes või ettekujutuses. Kunst on visioon või intuitsioon ega ole mingilgi määral utilitaarne (Croce 2007). Pragmatistide arvates peaks kunst olema osa igaühe loovast toimimisest, kusjuures kunstikogemus ei ole lahutatud igapäevasest elust. Seega on kunst kõik, mida me kogeme kunstina. Väljendusteooria kohaselt eeldatakse, et teoses väljendab kunstnik oma tundeid, mõtteid, meeleolu. Selle teooriaga passib tõlgendajate esmane küsimus: „Mida kunstnik on tahtnud öelda?“.
Vaatame paari ratsionaalset katset leida ja piiritleda kunstiteose kõige põhilisemad omadused institutsionaalse kunstiteooria raamistikus, kus „institutsioon“ tähistab ühiskondlikku tava, korraldust või kokkulepet. Selle teooria rajaja Arthur C. Danto on defineerinud kunstiteose järgmiselt: „Miski on kunstiteos siis ja ainult siis, kui: 1) sellel on teema, 2) mille suhtes teos väljendab hoiakut või vaadet 3) retoorilise ellipsi kaudu, 4) mis vajab interpreteerimist 5) kunstiajaloolises kontekstis“ (Danto 1994, tsit. Stecker 2010, lk 108).
Danto arvates peab kunstiteos rääkima millestki üldiselt (valitseja, ajaloosündmuste või igapäevase elu kujutamine, abstraktsete ideede kujutamine ja uurimine), aga nii, et oleks näha, mida täpselt see teos teema kohta ütleb (ülistav, pooldav, kritiseeriv, naeruvääristav, mõtisklev, vastanduv jms). Seda täpsemat hoiakut ja täpsemat sisu väljendatakse kunstilise kujundi kaudu: see võib olla retooriline ellips, metafoor, mingisugune kujundlikkus, väljajäte või võrdlus (nagu kõnekujundid kirjanduses). Kuna teose sisu ei väljendu otse, tuleb teost tõlgendada ehk välja selgitada, miks ja mil viisil on kujutis tähendusrikas ja milline tähendus sel vaataja arvates on. Viimaseks ei luba Danto unustada, et kunstiteos ise on seotud kogu senise kunstiajalooga kas motiivi, stiili, hoiakute, eesmärkide, tähenduste või vaataja kogemuse kaudu – sedagi peame arvesse võtma.
Ameerika filosoof George Dickie on toonud oma definitsiooni sisse mõned uued nõuded ja peab erinevalt Dantost oluliseks artefakti autorit. Autor peab (kunstnikuna) endale oma tegevusest aru andma; sellega välistab ta kunstnikena näiteks lapsed või täiskasvanud, kes muu tegevuse taustaks musta ruudu kritseldavad. Teiseks eeldab ta, et teos on algusest peale tehtud kavatsusega seda teistele näidata ning et on pisutki eelteadmisi selle kohta, mis on kunst ehk mida kunstiks peetakse ja kuidas seda tõlgendatakse (Dickie 2001, lk 55).
Institutsionaalne arusaam väldib konflikti kaasaegse ja ajaloolise kunsti temaatiliselt ja vormiliselt rikkaliku maailmaga, vaid ainult käsitleb kunsti kontseptuaalset vormi. Danto ainus nõue kunstilisele kujutisele on „elliptilise metafoori“, sümboli ehk kunstilise kujundi olemasolu, tänu sellele omandab teos ökonoomsel viisi teatud selguse (või hoopiski ebaselguse ja mitmeti mõistetavuse) ning eristub nii sõnasõnalistest mitte-kunsti kujutistest. Institutsionaalne definitsioon tundub teooriate segadikus ehk hea lähtepunkti ja koordinaatide andjana, et liikuda edasi avarama ja nõudlikuma teooriatunnetuse suunas.
Mis on kunstiteos ise? Boris Bernstein selgitab: „… teadupoolest kuuluvad kunstiteosed koos (või lausa põimunult) märkidemudelite ja sümbolitega representantide klassi – s.o objektide hulka, mis esindavad, asendavad või tähistavad enda kaudu midagi muud.“ Seejuures rõhutab Bernstein ka oma üksmeelt Nelson Goodmaniga: objekt täidab kunstiteose rolli siis, kui ta funktsioneerib sümbolina (Bernstein 2009, lk 37). Seega, miski on kunstiteos, kui toimib mingi võrdkuju või -pildina, kusjures kujutatut ei saa võtta sõnasõnalises tähenduses. Põhjuse, miks me siiski kasutame mitmetise tähendusega teksti otseütleva asemel, toob välja Juri Lotman: „Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kui informatsiooni hulk, mida sisaldab poeetiline ja argikõne, oleks ühesugune, siis minetaks kunstiline kõne eksistentsiõiguse ning sureks vaieldamatult välja. Kuid asi on teisiti: keelematerjalist loodud komplitseeritud kunstiline struktuur võimaldab edastada niisugust informatsioonihulka, mida pole võimalik edasi anda elementaarse keelestruktuuri vahenditega. Siit järeldub, et antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri” (Lotman 2006). Mõned mõtted ongi nii keerulise või vastuolulise loomusega, et neid vastuolusid võimaldab esitada ainult kunstiline tekst.
Seepärast on kunstist ehk hea mõelda kui keelest, mis edastab oma grammatika ja sõnavara kaudu teate, millest teate vastuvõtja peab omakorda aru saama. Kuidas ta teadet mõistab, sõltub tema teadmistest keele reeglite ja metafooride kohta, aga ka võimekusest teate saatja idiolekt „läbi hammustada“. Kunstiteooriaid võiks sel juhul võrrelda keele kasutusvaldkondadega: teaduskeele, õiguskeele, argikeele, slängi ja poeetilise keele eesmärgid on erinevad ning need ei ole üksteisega täiel määral asendatavad.
Mõistmine ja tõlgendamine
Kunsti kui süsteemipäraselt kodeeritud teate edastamise juurde käib lahutamatult püüd mõista selle sisu või eesmärki. Hermeneutika ehk mõistmine on aga tunnuslik keelekogukonnaks ja märkide maailma lõimunud, sümboleid kasutavaile olendeile. Tavalises kasutuses on „mõistma“ saavutusverb: enamasti tähendab see „õigesti arusaamist“. Tõlgitsemine ehk interpreteerimine tuleb mängu siis, kui keeleväljendite (või ka teiste märkide) mõistmine esimese hooga, n-ö automaatselt ei õnnestu (Tool 2009, lk 379-380).
Midagi mõista saab hermeneutilise ringi põhimõttel: teost kui tervikut mõistame tema üksikosadest lähtuvalt, teksti üksikosi aga teksti kui terviku kontekstis. Seega pendeldame pidevalt detaili ja terviku, terviku ja konteksti vahel, et kontrollida nende omavahelist klappimist.
Seda, kuidas kunstiteose lõpptähendust ei loo mitte autor, vaid hoopis teose vastuvõtja, uuritakse retseptsiooniteooria abil. 1960. aastatest peale on üha rohkem tähelepanu pööratud sellele, et teose vaatamisel või lugemisel mängib autori mõtetest või kavatsustest hoopis suuremat rolli vaataja aktiivne tõlgendustegevus: tema keskkond, haridus, psühholoogia, kogemused ja seosed, mis iseloomustavad üksnes seda inimest. Teost vaadates või lugedes aktiveeruvad vaataja mälestused ja kogemused, mis aitavad teosega seostumise korral seda mõista ja tõlgendada. Seega, tõlgendamine tähendab vaatajas, autoris ja kultuuris olevate seoste kogumites tähenduslikkuse leidmist.
Tänapäevane visuaalne maailm on erakordselt mitmekesine. Peale kunstiteoste peame iga päev analüüsima ja lugema ka tavapärasemaid visuaalseid tekste, mis paljastavad ehk oma tähenduse kergemini kui keerukalt sümboliseeritud kunstilised teated. Roland Barthes on teinud oma tekstis „Kujutise retoorika” Panzani makarontoodete reklaamplakati näidisanalüüsi. Ta eristab sellel plakatil, kus turuvõrgust makarone ja köögivilju välja pudeneb, kolme teadete tasandit, mille alusel vaataja loob tähendusi:
1) keeleline teade ehk tekst (kui see pildil on, ka pildi allkiri, antud juhul itaaliapärase kõlaga Panzani tooteetikett);
2) kodeerimata ikooniline teade ehk denotatiivne, tähttäheline, sõnasõnaline kujutis (toiduvõrk värskete turuandidega, spagetipakid, konservid);
3) kodeeritud ikooniline teade ehk konnotatiivne, assotsieeruv, seostuv kujutis (makaronid ja köögiviljad kui itaalialikkus, hea äraolemine, kodune maitsev toit, foto kompositsioon kui maaliline natüürmort). (Barthes 1977, lk 36.)
Konnotatsioonid ei ole anarhilised, vaid järgivad tõlgendaja teadmisi ja kogemusi (praktiline, rahvuslik, kultuuriline, esteetiline teadmine). Tõlgendaja valdab vastavalt oma tegevusvaldkondadele ka vastavat leksikat ning üks kujutis võib toimida päästikuna nende kõigi sõnavara puhul. Nii aktiveerib Panzani reklaamplakat korraga turismi, majapidamist ja kunstitundmist puudutavad hoiakud ja neile vastava leksika (Barthes 1977, lk 46–51). Pilti vaadates ja tõlgendades oleme vaatajana aktiivse looja positsioonil: sageli nõuab konnotatsioonidest rääkimine uute sõnade moodustamist (näiteks „hommikusöögimaaliline“), sest tähendus ja seosed, mida pilt meie kogemustele toetudes loob, on lihtsalt niivõrd spetsiifilised (Barthes 1977).
Kõige olulisem järeldus, mille saame tõlgendamise kohta teha, on see, et igasugust kujutist mõistetakse mitmeti, kuna tõlgendus sisaldab vaataja enda eriomaseid assotsatsioone.
Kokkuvõte
Kunstil on nii palju tähendusi seetõttu, et kunsti mõiste on muutunud ajas ja kultuuriruumis nii kunstnike kui vaatajate seisukohalt. Kunsti ka tõlgendatakse mitmeti, kuna kunstnikud on teost luues toetunud mingitele kunstiteoreetilistele seisukohtadele ning ka vaatajatel on oma teooria, millele toetudes nad teost tõlgendavad. Pealegi kodeerivad kunstnikud ka oma sõnumi visuaalsesse kunstilisse kujundisse, mis on sümboliline ja mitmeti tõlgendatav. Tõlgendamisel eristame kujutist, mis viitab sõnasõnaliselt mingile objektile, mida on kujutatud, ning kaasnevaid tähendusi, milles mängib olulisimat rolli meie elukogemus. Tõlgendajatena erinevad samuti meie elu- ja kultuurikogemus, haridus, sugu jms, mistõttu annab igaüks kunstilisele tekstile lõpuks oma tähenduse.
Kasutatud kirjandus
Barthes, R. (1977). Image Music Text. London: Fontana Press.
Bernstein, B. (2009.Visuaalne kujund ja kunstimaailm. Ajaloo polüfoonia. Tallinn, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Croce, B. (2007).What is Art? Rmt: Ed. Charles Harrison, Paul Wood. Art in Theory 1900–2000. An Anthology of Changing Ideas, lk 102–107. Oxford: Blackwell Publishing
Dickie, G. (2001).Art and Value. Massachusetts, Oxford: Blackwell Publishers Ltd,
Eesti Keele Instituut. Kunst. Eesti Keele Instituut: http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kunst&F=M (08.10. 2011).
—. Kunstlik. http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kunstlik&F=M (08.10.2011).
Geertz, C. (2003). Kunst kui kultuurisüsteem. Rmt: Omakandi tarkus. Tallinn: Varrak.
Lotman, J. (2006). Kunstilise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.
Stecker, R. (2010). Aesthetics and the Philosophy of Art: An Introduction. Plymouth: Rowman & Littlefeld Publishers, Inc
Tool, A.(2009). Hermeneutika. Rmt: Toim Epp Annus. 20. sajandi mõttevoolud. Tallinn, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus,
Williams, R. (1971).The Long Revolution. London: Penguin.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-61-5