A A A

Meetodid loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks

Marianne Olbrei, Tartu Ülikool, 2010

 

Lapsed õpivad edukalt seda, millest nad on huvitatud. Õpetaja ülesandeks on lapse uudishimu, huvi ja õpimotivatsiooni suunata ja lapse aktiivsust toetada. Õpilaste õpimotivatsiooni kujunemine loodusõpetuse tundides ja huvi loodusteemade vastu sõltub väga palju valitud õppemeetoditest. Õppemeetodi valik sõltub tunni teemast, eesmärkidest, tunni osast, planeeritud tegevustest ja õpilastest. Loodusõpetuse tähtsaks meetodiks on loodusteaduslik meetod, mis sisaldab järgmisi etappe: objekti valimine, vaatlus, kirjeldamine, uurimuse kavandamine ja läbiviimine, tulemuste analüüs, tõlgendamine ja esitamine. Väga oluline on ka õppimine ehedas keskkonnas. Sellest on kirjutatud kogumikus „Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes“ peatükis „Loodusained“ (Olbrei, Pärtel & Teller, 2010) ja aineraamatu teistes artiklites.

 

Käesoleva artikli autor on vaadelnud paljusid loodusõpetuse tunde, vestelnud õpetajatega ja tähele pannud, millised meetodid lastele meeldivad ja motiveerivad neid kaasa töötama, kuid on samas ka õpetuslikud, arendavad vaatlusoskust, loovust, mõtlemist, iseseiva töö oskust, oskust leida loodusteaduslikku infot, mõista ja analüüsida infot/loetud teksti, oskust teha järeldusi jms. See kõik oligi meetodite valiku üheks kriteeriumiks.

 

Loodusõpetuse nädalatunde on väga vähe. Paljud õpetajad on öelnud, et nad püüavad teiste ainete tundides leida võimalusi loodusteemade käsitlemiseks, näiteks valivad sobivad tekstid eesti keele tundideks. Järgnevalt on kirjeldatud meetodeid, mis võimaldavad loodusõpetuse tunde mitmekesistada ja lõimida teiste ainetega, eelkõige eesti keelega. Siin on esitatud ka meetodid, mida õpetajad ei tunne või eriti sageli ei kasuta.

 

Vaatlus. Loodusõpetuse kaudu õpib õpilane märkama ja vaatlema elus- ja eluta looduse objekte ning nähtusi. Loodusteaduslik meetod hõlmab ka objektide ja protsesside vaatlust, vaatluste planeerimist ning läbiviimist, andmete kogumist, saadud andmete analüüsi, järelduste tegemist ning kokkuvõtete esitamist. Loodusõpetuse õppimisel on õpilaste peamisteks tunnetusobjektideks looduse objektid ja nähtused, nendevahelised seosed (Põhikooli riiklik õppekava, 2010). J. Käis (1992, lk 26) annab vaatluse kohta järgmise määratluse: „Vaatlus on aktiivsest tähelepanust ja huvist juhitud tajumine meelte abil, et ligemalt tundma õppida vaatlusobjekti, mõnd eset või nähtust.“ Loodusõpetuse ülesandeks on vaatlusoskuse kujundamine. Loodusõpetuse ainekava eeldab, et I kooliastme lõpus teeb õpilane lihtsaid loodusvaatlusi, vormistab vaatlusinfot, teeb järeldusi ja oskab loodusobjekte kirjeldada. Selle arendamiseks sobib järgmine meetod.

 

Puu vaatlus ja puu päeviku koostamine (Tree Journal, 1997). Selle tööga arendavad õpilased oma vaatlusoskusi. Nad peavad uurima elu puu sees ja selle ümber. Vaatlust saab teha projektina koolis või ka individuaalselt kodus. Soovitav on alustada tööd koolis ja jätkata kodus.

 

Vahendid: märkmik/vihik vm, pliiatsid ja kriidid, luup, lõikepaber, pael, teip, kirjeldusleht.

Töö käik:

  1. Õpilastel palutakse valida oma puu, mida nad teatud aja jooksul vaatlevad ja tundma õpivad.
  2. Õpilastele jagatakse tööjuhendid ja määratletakse aeg, mil vaatlus aset leiab. Huvi korral võiks seda tööd teha ühe hooaja vältel, et õpilased saaksid uurida puude iseärasusi vastavalt aastaajale. Vaatlustulemused pannakse kirja ja koostatakse puu päevik.
  3. Uurimuse lõpetuseks tuleks kõigi õpilaste päevikud kokku köita ja asetada klassis kättesaadavale kohale.

Tööjuhend puu vaatluseks

  • Vaata hoolega puud ja selle ümbrust. Kirjuta üles, mida sa näed, kuuled, tunned ja haistad.
  • Veeda mõned minutid oma puud vaadeldes. Joonista oma puu päevikusse. Kirjuta üles kõik elusolendid, keda sa märkad. Joonista mõnest loomast pilt.
  • Istu oma puu juures ja kuulata. Mida sa kuuled puu seest või selle ümbruses? Kas sa kuuled okste liikumist, lindude laulu? Kirjuta, mida sa kuuled.
  • Puuduta puukoort ja kirjelda, mida sa tunned. Pane paber vastu puud ja hõõru seda õrnalt kriitidega. Kirjuta sellele lehele, kuidas puukoor välja näeb ja sõrmede all tundub. Joonista.
  • Nuusuta puukoort, lehte või mõnda õit (vilja), mis on puu küljes. Kirjuta, mida sa haistad.
  • Mässi teip või pane nöör ümber puu ja mõõda ära oma puu ümbermõõt. Tee sama mõne teise puuga. Kumb puu on jämedam? Mis sa arvad, kumb on noorem, kumb vanem? Miks sa nii arvad?
  • Kasuta luupi, et uurida oma puud lähemalt. Mille poolest erinevad/sarnanevad puu ja selle lehed?
  • Jaota paber kaheks. Vasakule poole kirjuta neli asja, mida sa õppisid oma puud uurides. Koolis uuri raamatutest, millise puu sa olid valinud. Paremale poole kirjuta neli asja, mida sa õppisid selle puu kohta raamatuid lugedes.

 

Veel võimalusi: õpilased võivad korjata oma puu lehti, panna need vahapaberi vahele, triikida õrnalt; lõigata need välja, soovi korral kaunistada ja kasutada lehti akna- või seinakaunistustena. Nad võivad teha sünnipäevakaarte, kasutades puumotiivi; kopeerida või värvida lehti, kasutades puukoort või joonistades oma puu õisi ja vilju jms.

 

Puude tundmaõppimisel on väga heaks abiliseks nii õpetajale kui ka õpilasele loodusteaduslik raamat „Kase aasta” (Masing & Rebane, 1996), mille eeskujul saab läbi viia loodusvaatlusi erinevatel aastaaegadel. Laps või õpetaja võib lastele raamatut ette lugeda, koos saab pilte uurida, küsimustele vastuseid otsida, katseid planeerida, viktoriiniks küsimusi esitada, tööjuhendeid koostada jms.

 

Pildi vaatlus. Piltide abil on hea arendada lapse mõtlemist, loovust, süvendada õpitut ja mitmekesistada õppetööd (Fisher, 2004, 2005). Pilt on loodusõpetuse tunnis asendamatu õppevahend. Loodusõpetuse õpikutes ja töövihikutes on pildil/joonisel suur tähtsus. Sageli kasutatakse pilti/joonist illustreeriva vahendina, mõiste selgitajana ja objektina, mille järgi püütakse jutustada. Loodusõpetuses on väga tähtsal kohal pildil olevate objektide vaatlus. Pilti ja joonist kui väga paljude rakendustega õppevahendit ei osata tundides päris otstarbekalt kasutada. Järgnevalt tuuakse näiteid pildi kasutusvõimalustest (Voltein, 1998).

 

  • Õpetaja või õpilane näitab pilti ja ütleb lause. Õpilased otsustavad, kas lause sobib selle pildiga või ei, ning reageerivad kokkuleppeliselt.
  • Paaristööna: mõlemal lapsel on 4-5 pilti; laps kirjutab ühe kohta neist lause; pildid ja laused vahetatakse ning pinginaaber püüab otsustada, millise pildi kohta lause on kirjutatud.
  • Õpetaja demonstreerib pilti ja kirjutab tahvlile sõnu (või kasutab sõnakaarte), mõned neist sobivad pildil kujutatuga, mõned mitte. Õpilased otsustavad ja kriipsutavad maha sõnad (või eemaldavad sõnakaardid), mis ei sobi pildiga, ülejäänud sõnu kasutades koostavad pildi järgi suuliselt või kirjalikult jutukese.
  • Õpetaja või õpilane kirjeldab kedagi pildilt, teised otsustavad, kellest on jutt.
  • Õpilased kujutavad iseennast pildile ja räägivad, mida nad seal näevad, kuulevad, tunnevad ja teevad.
  • Pildi dramatiseerimine. Õpilased kujutavad pildil kujutatud tegelasi/objekte ja improviseerivad nende vestlusi.
  • Pildi põhjal võime otsustada, kas sellel on hommik, õhtu, päev, öö, kevad, suvi, sügis, talv, tuuline ilm, päikesepaisteline ilm, soe ilm, jahe ilm jne. Mille järgi saad aru? Miks sa nii arvad?
  • Kus ja millal toimub pildi tegevus? Mille järgi saad sellest aru?
  • Mida on pildil rohkem (kui), vähem (kui), sama palju (kui)?
  • Leidke pildilt objektid, kirjeldage neid jms.

 

Piltide kirjeldamine (paaristööna). Üks õpilane saab pildi A, teine pildi B. Nad ei näe kaaslase pilti. Õpilaste ülesanne on selgitada välja, kas pildid ja pildil olevad objektid on sarnased või erinevad. Selleks esitatakse kaaslasele küsimusi, mille põhjal kirjeldatakse kaaslase pilti, ja kaaslane ütleb, kas kirjeldus on õige või vale. Kui kirjeldus on ebatäpne, siis esitatakse veel küsimusi ja täpsustatakse kirjeldust. Lõpuks vaadatakse üksteise pilte ja tehakse kokkuvõte.

 

Pildilugu (Fisher, 2006, lk 51–52). Igal pildil on jutustada oma lugu. Mängijate ülesanne on loovalt tõlkida visuaalne lugu sõnalisse vormi. Milline see lugu võiks olla? Valitakse pildid, mille põhjal saab jutte ja luuletusi koostada. Mängija (paar või rühm) saab ühe pildi, mille kohta peab koostama jutu. Korraga võib anda ka mitu pilti. Mängijate ülesandeks on koostada jutt, mis neid pilte seoks. Võib joonistada ka pildi koopia oma loo illustreerimiseks; joonistada või maalida pildi, mille põhjal teised võiksid jutu koostada; esitada pantomiimi või näidendi selle kohta, mis võis juhtuda enne pildil kujutatut, selle ajal ja pärast seda.

 

Piltide järjestamine. Õpetaja valib 5–7 pilti, näiteks sookurg 1) kevadel soos; 2) pesal; 3) munadega, mõned pojad on juba koorunud; 4) pisikeste poegadega; 5) suurte poegadega; 6) viljapõllul, 7) äralennul vms. Laste ülesandeks on järjestada pildid ajalises järjestuses ja põhjendada, miks nad sellise järjestuse valisid.

 

Pildi vaatlus ja pildi all oleva teksti lugemine ning paaristööna töölehe täitmine. Selleks tööks sobib näiteks kirjastuse Koolibri „Eesti looduse pildimapp“. Vastavalt teemale valib õpetaja pildid, asetab need tahvlile, seinale vm nähtavale kohale. Pinginaabrid täidavad töölehte koos: üks pinginaaber on ülesande lugeja, küsimuste esitaja ja kirjutaja rollis, teine pildi vaatleja ja lugeja rollis. Kõigepealt loeb üks pinginaabritest töölehe küsimuse, esitab selle kaaslasele ja kaaslane otsib vastust pildimapi pildilt, vaadeldes pilti ja lugedes pildi all olevat teksti. Seejärel edastab ta info pinginaabrile, kes kirjutab vastuse töölehele. Õpetaja märguande peale vahetavad nad rollid ja seda mitu korda. See meetod õpetab koostööd, arendab mälu, vaatlusoskust, tähelepanuvõimet ja võimaldab liikumist.

 

Õpiku joonise leidmine ja vaatlemine. Teema kordamisel sobib järgmine näide: õpetaja loeb ette joonise allkirja (st joonise all oleva teksti) ja lapsed leiavad õpikust vastava joonise. Nii vaadatakse kõik antud teema kohta käivad joonised üle. See ülesanne arendab oskust vaadelda, tähelepanelikult lugeda ja luua seoseid joonise/pildi allkirja ja joonisel/pildil kujutatu vahel.

 

Ilmavaatlused. Ilm on keskkonna seisund antud punktis antud momendil. Järelikult tuleb ilmavaatlusi korraldada ühes ja samas kohas (näiteks spordiväljakul, sest seal on lage) ning ühel ja samal kellaajal (võimaluse korral keskpäeval). Tavaks on saanud ka see, et ilmavaatlused viiakse läbi hommikuti ja klassiruumis, kuid sellisel juhul tuleb ilma vaadelda läbi aknaklaasi ja seda on keeruline teha. Esimestel kordadel on soovitav teha ilmavaatlused koos. Kui õpilased on omandanud oskused ilma vaadelda, saavad nad ilmavaatlusi teha iseseisvalt. Vaatlustulemused pannakse kirja vaatlustabelisse, vaatlusvihikusse vm. Vt ka „Ilmavaatlused“ (Karik, Saar & Sirel, 2001). Ilmavaatluste põnevamaks muutmiseks võib ka mängida (I kooliastmes) või teha ulatuslikum ilmavaatlus projektina.

 

Ilmateade (Mängude tund, 2006, lk 29). Mängu kaudu õpib laps märkama ja skemaatiliselt tähistama muutusi looduses. Ilma võib kujutada ka joonistena.

 

Vahendid: paber, joonistusvahendid. Õpetaja või lapsed joonistavad skemaatiliselt erinevaid ilmanähtusi. Seejärel lõigatakse need välja ja alustakse mängu. Mängul võib olla mitu varianti.

I variant: Mängujuht (õpetaja või õpilane) teatab ”raadiost”, milline ilm on täna või tuleb homme. Laps leiab vastavad pildid ja järjestab need lauale. Kui laps on ülesande täitnud, siis ilm muutub ja mäng kordub.

II variant: Laps räägib skeemi järgi ilmast, näiteks mängib telediktorit, kes ennustab skeemide järgi ilma homseks, paariks järgmiseks päevaks või nädalaks.

III variant: Laps kuulab ilmaennustust ja joonistab vastava pildi.

 

Projekt „Ilmavaatlejad“ (Williams, 2010). Lapsed uurivad ilma ja kliimat. Õpilased võivad töötada nii individuaalselt kui ka väiksemas või suuremas grupis – olenevalt tegevusest. Eesmärk on arendada strateegiaid, mida saaks kasutada õpilasekesksel „teen ise” lähenemisel, mille puhul lugemine, kirjutamine, loodusõpetus ja tehnoloogia on omavahel seotud. Meetodid hõlmavad veebilehtede uurimist, töölehtede täitmist, ilmaga seonduva õpitarkvara kasutamist, interaktiivsete internetipõhiste ilmaveebidega tutvumist ja õpilastevahelist suhtlemist meili teel. Koostatakse ja antakse välja „Ilma Teataja“, mis võimaldab integreerida mitmeid õppeaineid. Selleks tuleb luua veebileht, kuhu saadetakse tehtud tööd, mida võrreldakse teiste klasside ja võimaluse korral ka sõpruskoolide omadega.

 

Õpilased uurivad pilvi, vihma jm ning kirjutavad ilmateemalisi luuletusi, jutukesi ja artikleid, mis koosnevad ilmateadetest, oma silmaga nähtud ilmajuhtumite uudistest, ilmanaljadest ja ilmaluulest. Õpilased (individuaalselt ja ka rühmatööna) planeerivad, toimetavad ja avaldavad „Ilma Teataja“; nad tegutsevad reporterite, toimetajate, illustreerijate, küljendajate ja trükkijatena. Õpilaste tööd toimetatakse ja postitatakse veebilehele „Ilma Teataja“.

 

Loodusõpetuse alal uurivad ja koguvad õpilased andmeid ilmateemalistelt veebilehtedelt, teevad igapäevaseid ilmavaatlusi ja viivad läbi ilmaeksperimente, kasutades termomeetreid, baromeetreid, sadememõõtureid jm. Riikliku ilmateenistuse EMHI lehekülg aadressil http://www.emhi.ee/ vahendab ilmaandmeid, ilmateateid jm. Williams soovitab kasutada järgmiseid veebilehti: http://www.nws.noaa.gov (praeguse hetke ilmastikutingimused ja interaktiivne ilmainfo); http://www.globe.gov (programmi GLOBE veebileht, kust leiab virtuaalse loodusõpetuse muuseumi ja ilmaanimatsioone); http://www.madsci.org/, kus õpilased saavad külastada „Küsi teadlaselt” sektsiooni, et esitada ilmateemalisi küsimusi ja saada neile ka teaduslikke vastuseid). Lõpuks saavad õpilased oma eksperimentide tulemusi jagada ja võrrelda sõpruskoolide/klasside õpilastega. Neid veebilehti võivad kasutada ka meie koolide õpilased, kellel on eriline huvi ilmavaatluste vastu. See arendab ka inglise keele oskust.

 

Õpilane kasutab kommunikatsioonivahendeid, et teha koostööd, publitseerida ja suhelda kaaslaste, ekspertide ja teiste osalistega. See on väga hea näide huvitavast ja õpetlikust tegevusest, mis arendab iseseiva töö oskust, loovust, funktsionaalset kirjaoskust, oskust kasutada tehnilisi vahendeid, kommunikatsioonivahendeid jms. Williams (2010) rõhutab, et ainuke eeltingimus on see, et õpilased oleksid uudishimulikud ja valmis õppima. Tema soovitab seda projekti läbi viia 3.–6. klassis.

 

Ajurünnak. Hea meetod õpilaste eelteadmiste aktiveerimiseks ja väljaselgitamiseks enne teksti lugemist, praktilisi töid või teema käsitlemist. Õpetaja esitab (probleem)küsimuse, millele õpilased pakuvad võimalikke lahendusi või kirjutavad, mida nad sellest teavad. Üles märgitakse kõikide õpilaste pakutud ideed, mõtted ning teadmised käsitletava probleemi/teema kohta hinnanguid andmata. Ajurünnak on üles ehitatud kahe etapina: esiteks pakutakse välja ideed ja lahendused, teiseks hinnatakse lahendusvõimalusi, valitakse välja sobivad ja arendatakse neid edasi (Buehl, 2001; Steele jt,1998).

Buehl (2001) nimetab ajurünnaku variantideks ka LINK-i ja seoste ümarlaua tähestikku.

 

LINK (List/Inquire/Note/Know): Koosta nimekiri – Päri – Tee märkmeid – Tea on meetod, mis julgustab õpilasi ise arutlust juhtima ja välja selgitama kogu klassi teemakohased eelteadmised. Valitakse teemaga seotud võtmesõna või mõiste ja kirjutatakse see tahvli keskele. Mõne minuti jooksul panevad õpilased kirja assotsiatsioonid, mis neil selle sõna või mõistega tekivad. Seejärel kirjutavad nad (ükshaaval) need tahvlile. Tuleb jälgida, et kõik õpilased saaksid osaleda. Soovitav on alustada vähemaktiivsetest õpilastest, et anda kõigile võimalus osalemiseks. Järgneb arutelu, kus õpilased esitavad üksteisele küsimusi ja paluvad kaaslasel selgitada, tuua näiteid kirjutatu kohta jms. Lõpuks pühitakse tahvel puhtaks ja õpetaja palub õpilastel kirjutada võtmesõna definitsiooni vms (Buehl, 2001).

 

Seoste ümarlaua tähestik. Õpilastele antakse tabel, kus on tähestik ja teema. Õpilaste ülesandeks on leida ja kirjutada iga tähe kohta mingi teemaga seotud mõiste või seos, mis algab selle tähega. Pärast tabeli täitmist jagavad õpilased mõisteid terve klassiga või rühmaga (Buehl, 2001). Kui lapsed veel nii paljusid tähti ei tunne või on keeruline selle tähega algavaid sõnu kirjutada, siis jäetakse lahter tühjaks või tehakse väiksem tabel ning jäetakse mõned tähed välja (Tabel1).

 

Tabel 1. Seoste ümarlaua tähestik „Linnud“.

Aaul Bbanaanilaulja CCinclus DDarwini

vindid

Eemu,

elupaik

Ffaasan Gguirakägu
Hhakk Iida-

turteltuvi

Jjaanalind Kkael,

kajakas

Lleevike,

linnuliigid

Mmunad,

metsis

Nnurmkana
Oohakalind Ppingviin,

pesahoidja

Q Rronk

roherähn,

Ssuled,

sulgima

Ttuvi, toit Uudusuled
Vvint,

vanus

W Õõõnestuvi Äänlased Öööbik Üürglind

 

Võib ka nii teha, et kõigepealt täidetakse individuaalselt tabel, siis loetakse vastava teema kohta infot õpikust, teemakohasest tekstist või teatmekirjandusest ja täiendatakse tabelit või parandatakse ebatäpne info. Tabeli täitmine tekitab huvi teema vastu ja motiveerib lugema, infot otsima ja valima.

 

Võtmesõnad/põhiterminid. Õpetaja või õpilane valib tekstist 4-5 terminit või võtmesõna ja kirjutab need tahvlile. Soovitav on valida termineid või sõnu, mis tekitavad uudishimu, loovad seoseid, mõtteid, kujutlusi, ideid. Õpilased koostavad mõne minuti jooksul neid märksõnu või põhitermineid kasutades lühikese jutukese või lause. Seejärel loetakse ja võrreldakse tekstis esitatut kirjas olevaga ja selgitatakse võtmesõnade või põhiterminite vahelisi seoseid. Niisugune meetod sobib sobib teksti vastu huvi äratamiseks (Steele jt, 1999, III). Teksti võib võtta ka õpikust.

 

TTS: Tean – Tahan teada – Sain teada (Steele jt,1999, III; Buehl, 2001). Õpetaja ütleb teema, seejärel teeb tahvlile või teevad lapsed vihikusse tabeli (Tabel 2), kus on kolm lahtrit.

 

Tabel 2. TTS-tabel.

Tean Tahan teada Sain teada

 

Kõigepeal täidetakse lahtrid Tean ja Tahan teada. Seejärel loetakse läbi teemakohane tekst ja täidetakse viimane lahter Sain teada. Täidetud tabelis võrreldakse lahtreid omavahel. Nii tehakse ka loodusõpetuse tundides, kuid saadud teabe põhjal võib moodustada ka informatsiooni kategooriad. Näiteks loomade puhul: a) levik (kus nad elavad); b) oskused, võimed (mida nad teevad); c) kirjeldus (millised nad välja näevad); d) inimesed (nende mõju inimestele). Kui TTS-i tabel on täidetud, siis võib selle põhjal koostada mõistekaardi, mis koondab kokku kõikide kategooriate all oleva teabe.

 

Õpilased saavad olla aktiivsed mõtlejad, nad meenutavad, mida nad teavad, teevad oletusi selle kohta, mida loevad, veenduvad lugedes, kas nende oletused olid õiged, ja lõpuks annavad hinnangu sellele, mida nad teada said või kogesid. Õpilased õpivad peale tähelepaneliku lugemise ka küsimuste esitamist ja sobivate vastuste leidmist.

 

Ristsõnade ja mõistatuste koostamine ning lahendamine. Teemakohaste ristsõnade ja mõistatuste koostamist ning lahendamist kasutatakse sageli huvi äratamiseks teema vastu, ka kordamisel, aga alati on see lastele põnev. Mõistatada võib ka piltide abil (Joonis 1), näiteks ära arvata taimenimetusi (Olbrei, 2005).

meetod_1

Joonis 1. Pildid taimenimetuste moodustamiseks.

 

Töökorraldus:

  • Moodusta piltide põhjal taimenimetusi.
  • Kontrolli sõnaussi abil, kas kirjutasid õigesti. Sõnauss: taimrebasetasabataimhiiresehernestaimkuretarehataimhanisejalgtaimsõrmtakübarseussitala kk
  • Kui soovid lähemalt tutvuda nende taimedega, siis võid uurida taimemäärajaid (näiteks T. Kukk „Eesti taimede kukeaabits“) või internetist valida aadressi http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html.
  • Koosta ühe või kahe taime nimetuse kohta piltmõistatus ja joonista see lehele. See võib olla ka fantaasiataim, mida tegelikult looduses ei leidu. Värvi joonised.

 

Pärast ülesande täitmist tekib lapsel huvi teada saada, millised need taimed on. Õpetajad on rääkinud, et lapsed palusid neil tuua raamatukogust „Eesti taimede kukeaabitsa“ ja uurisid taimejooniseid. See oli neile põnev tegevus. Mitmed lapsed palusid vanematel osta nimetatud taimemääraja ja seda ka tehti.

 

Muusikapala kuulamine ja teema ennustamiseks, vahepalaks, uue info saamiseks, kinnistamiseks, seoste loomiseks. Selleks võib olla teemakohane lastelaul, loodushäälte kuulamine, ringmängulaulud.

 

Näiteks I klassis sobivad teema „Ilm“ käsitlemisel järgmised I klassi laulikus olevad laulud ja muusikapalad: „Vihmavarjulaul“ (A. Loigom), „Õuemuusika“ (M. Pullerits), „Sajab lund“ (Saksa rahvaviis) ja „Vihmapiisad“ (M. Pullerits); CD-l olevad laulud: „Suvine vihm, kauge äike“, „Vihmalaul“ (K. Tamra), „Talvine tuul. Etüüd op 25 nr 11 a-moll“ (F. Chopin), „Lumehelbekeste tants“ (P. Tšaikovski) jt (Mikk, 2010, lk 11).

 

Muusika kuulamine, ka laulmine loodusõpetuse tunnis muudab õppetöö huvitavamaks, loovamaks, sellega saab muuta laste meeleolu, arendada kuulamisoskust, tähelepanu ja liikuda muusika taktis.

 

Tantsimine teksti põhjal. Kuula, mida räägivad sookure tantsust nende uurijad Jüri Keskpaik ja Aivar Leito ning püüa olla sookurg ja tantsida selle kirjelduse järgi. Selle teksti pani kirja ajakirjanik R. Hanson (2005).

„Sookured tantsivad tõesti, ütlevad sookureraamatu autorid Jüri ja Aivar. „Mulle tundub, et nad väljendavad tantsuga oma rõõmu,“ ütleb Jüri. Aivar Leito on samuti arvamusel, et need suured hallid linnud väljendavad tantsimisega oma positiivseid emotsioone – nagu ka inimesed. „Ja tantsijaid on kena vaadata, kui neil on sammud selged,“ lisas ta. „Kurepojad õpivad tantsimist oma vanematelt. Pojad on alles kanasuurused ja veel ei lenda, aga juba nad õpivad tantsima: vanemad tantsivad ees ja pojad harjutavad nende järgi. Ja pojal on ka rõõmus olla, kui emme-issi tantsivad.“ Kurgede tants on graatsiline hüplemisest ja karglemisest koosnev tants: kummardused, tiibadega laiutav vehklemine ja vibutavate sammudega edasi-tagasi liikumine pikkadel karkjalgadel.”

See näide sobib ka lõdvestuspausiks.

 

Muinasjutud. Loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks ja lõimiseks eesti keele jt ainetega võib kasutada ka muinasjutte. Need sobivad teema sissejuhatuseks, huvi äratamiseks, seoste loomiseks, teema kordamiseks.

 

K. Alla (2005, lk 13) pakub ideid, kuidas kasutada Hans Christian Anderseni muinasjutte loodusõpetuse tundides inspiratsiooniallikana. Muinasjuttu „Veetilk” võib lugeda enne esimest mikroskoobiga tutvumist. (Miks võrdleb H. C. Andersen algrakuliste elu roiskvees suurlinnaeluga? Jne); muinasjutt „Kuusepuu” sobib puude elutsükli kirjeldamisel; muinasjutt „Ööbik” aitab selgitada looduse ja inimese vahelist suhet; „Aasta ajalugu” sobib kasutada looduse vaheldumise jälgimisel; muinasjutu „Pisikesed rohelised” põhjal saab arutleda, kas kõik inimese poolt leiutatu ja avastatu ikka on viinud meid loodusele lähemale ning aidanud meil loodust paremini tundma õppida. Anderson kirjeldab roosipuid ründavaid lehetäisid. Muinasjutus on lehetäidel hellitusnimed. K. Alla soovitab võrrelda hellitusnimesid ja hüüdnimesid teaduslike nimetustega.

Laps võib koostada ka ise loodusteemalise muinasjutu teema kinnistamiseks.

 

Muinasjuttude tegelased ja arvud (Olbrei, 2005). Kirjalikult (töölehel) või suuliselt antakse lastele järgmised küsimused ja ülesanded:

  • Millised loomad on enamasti muinasjuttude tegelasteks?
  • Võrdle mõne muinasjututegelase elu muinasjutus ja tegelikkuses.
  • Millised arvud esinevad muinasjuttudes kõige sagedamini?
  • Lahenda ülesanne. Täida lüngad õigete arvudega.

Muinasjutuhaldjal oli sünnipäev. Ta kutsus peole muinasjuttude tegelasi. Esimesena tulid ……. pöialpoissi ja ……. põrsakest. Seejärel saabusid Mašake ja ……. karu. Haldjas nägi ……. metsluike, kes lendasid tema maja juurde. Ta kutsus kaunid luiged peole. Tulemata ei jäänud ka Elisa ja ……. kaunist kullaketrajat. Üheskoos söödi sünnipäevatoite ja avati kingitused. Haldjas sai kingituseks imeilusa lille, kauni kleidi, kübara, tarkust täis võluraamatu, kuldse võlukepikese, taldriku, tassi, suure ja väikese lusika.

Liida kokku kõik muinasjututegelased ja kingitused. Nii saad teada, mitu röövlit kavaldas üle Ali Baba. Ka sünnipäevalaps on muinasjututegelane. Vastus: ……………………..

 

  • Haldjas pakkus kõikidele külalistele tema lemmiktoitu. Koosta toitude nimekiri, arvesta ka sellega, mida need loomad tegelikkuses söövad. Vajaduse korral saad abi õpikust, loodusraamatutest, internetist.

Meetod võimaldab integreerida loodusõpetust, matemaatikat ja eesti keelt; aktiveerida laste eelteadmisi, arendada mõtlemist, loovust, seostamisoskust ja tähelepanu.

 

Kirjade kirjutamine. Pärast keskkonnaalast rollimängu võib kirjutada kirja ministrile või maavanemale, selgitades probleemi, põhjendades valikuid ja seisukohti. Nii õpitakse ametikirja kirjutamise reegleid (integratsioon eesti keelega).

 

2. ja 3. klassi õpilastele sobib järgmine näide. Kes ma olen? Saame tuttavaks (Olbrei, 2005). Paaristööna: üks õpilane saab teksti karust, teine hundist vm. Töö käik:

  1. Loe läbi tekst. Ära näita oma teksti pinginaabrile.
  2. Jutustage kordamööda loetud loomast, nii et looma nimetust ei ütle. Mõistata, kellest jutustas pinginaaber.
  3. Millised sarnasused ja erinevused on sinu ja pinginaabri loomal. Koosta tabel (vt tabel 3) või Venn´i diagramm. Märkus: tabelisse saab rohkem kirjutada, Venn´i diagramm sobib siis, kui ühiseid tunnuseid on vähe.
  4. Mõtle, millest võiks sinu loom kirjutada pinginaabri loomale. Mida võiks ta pinginaabri looma käest küsida? Kirjuta pinginaabri loomale kiri.
  5. Vahetage pinginaabriga kirjad. Kirjuta kirjale vastus.

Tabel 3. Loomade võrdlemise tabel.

Sarnasused Erinevused
Loom 1 Loom 2

 

Luuletuse kirjutamine. Linnu kehaosade õppimise muudab huvitavamaks järgmine luuletus, mida võib ka viisistada (näiteks viisil „Rongisõit“). Laps vaatab linnu pilti, loeb või laulab ja näitab vastavat kehaosa.

 

Laul linnu kehaehitusest

Siin on linnul lagipea,

seda sina teadma pead.

Nokk on siin ja põsk on seal,

kukal – see on kaela peal.

Siin on kurgualune –

meelde jätta palume.

Uhke rind ja kõhuala,

alapool ja väiksed jalad.

Varbad, pikad küünised,

mis tunduvad kui püünised.

Vaata, vaata – selg on siin –

siin on saba, siin on tiib.

Linnul nimeks kivitäks,

aga nüüd ta ära läks.  

Selle luulutuse kirjutasid õpetajakoolituse üliõpilased E. Ennok, T. Vassiljev ja H. Hainsoo.

Lõpeta jutuke. Õpilased loevad teksti, millel puudub lõpp. Ülesanne: Loe tekst läbi ja kirjuta loole lõpp.

Kassi ja hiire mäng (Eno Raud, 1985, lk 30)

Kord hakkasid kass ja hiir kassi ja hiirt mängima. Nad mängisid niiviisi, et hiir oli hiir ja kass oli kass. Hiir jooksis kassi eest ära ja kass ajas hiirt taga. Viimaks sai kass hiire kätte. „Nüüd ongi mäng läbi!“ ütles hiir. „Õigus!“ ütles kass. „Nüüd algab tegelik elu!“………………………  

 

Kui lapsed on loole lõpu kirjutanud, siis tutvustatakse seda teistele ja arutletakse, mis ajendas neid niisugust lõppu kirjutama. E. Raud (1985, lk 30) kirjutas:„Ja kass sõi hiire ära.“ Lapsed on aga näinud, kuidas nende kass hiirtega ümber käib, ja kui paberil on mitu rida joonekesi, siis kirjutavad nad pikalt ja väga huvitavalt, sest nad on vaadelnud oma või kellegi teise kassi ja näinud, kuidas kass hiirega käitub.

 

Küsimused. Õpetaja peab esitama häid küsimusi, mis panevad lapsi mõtlema, ja oskama väärtustada õpilaste esitatud küsimusi. Sellest sõltub nende edaspidine iseseisev mõtlemisvõime ning arutlusoskus. Õpetajate esitatud küsimused ei anna paraku küllalt sageli lastele põhjust edasipidiseks arutluseks, vaid viitavad varem õpitule ja konkreetsetele faktidele (Fisher, 2004). M. Miku uurimusele (2007) tuginedes võib väita, et I–IV klassi loodusõpetuse õpikutes ja töövihikutes on ülekaalus faktiküsimused ja -ülesanded. Mõtlemist arendavaid ülesandeid esineb, kuid teoreetilisi teadmisi kontrollivate ülesannete hulgaga võrreldes on nende osakaal väga väike. Kuid järjest rohkem eeldatakse õpilastelt loomingulist mõtlemist ja analüüsivõimet. Õpilaste aktiivne osalemine tunnis sõltub ka sellest, kuivõrd hästi nad oskavad ise küsimusi esitada. Lapse koostatud küsimus paneb teda sellele vastust otsima ja õpilane teeb seda huviga.

 

Näiteks: Õpilased kirjutavad teema kohta küsimusi. Seejärel moodustatakse rühmad ja koostatakse rühma küsimused, valitakse välja 3-4 küsimust, mida küsitakse teistelt rühmadelt või mis võiks olla viktoriiniküsimusteks. Küsimused võib kirjutatada ka suurele paberile, mis paigutatakse tahvlile vm. Rühmad loevad teiste rühmade küsimusi ja kirjutavad ka vastused. Lõpuks jõutakse oma rühma küsimuste juurde ja leitakse kõige huvitavam küsimus ja vastus.

 

Mõned küsimuste näited:

  • Kuidas sarnaneb lind kassiga? Kui sa peaksid uuesti sündima, kas sa sooviksid olla lind? Põhjenda vastust. (Fisher, 2004, lk 22)
  • Kui sul oleks võimalus võluda end loomaks, siis millise välimuse ja liikumiskiirusega loom sa sooviksid olla? Põhjenda vastust.
  • Põdrapull ja põdralehm õpetavad oma poega õigesti toituma. Millist nõu nad annavad põdravasikale? (Olbrei, 2005).

Mitmesuguste küsimuste koostamist võimaldab ka intervjuu.

 

Intervjuu. Intervjuu on meetod, mis võimaldab õpilasel olla kellegi teise rollis. See võimaldab õpilasel ennast rohkem avada, harjutada küsimis-, kuulamis- ja vastamisoskust, arendada loovust, teha iseseisvat tööd, arvestada teiste seisukohtadega, langetada otsuseid, leida infot jms.

 

Intervjuu läbiviimiseks on mitmeid võimalusi, näiteks:

  1. Õpetaja koostab intervjuu, jagab rollid (valitakse küsija ja vastaja, teised kuulavad).
  2. See võib toimuda ka paaristööna või rühmaga koos lugemisena, st terve klass osaleb, näiteks esimese rea õpilased on küsijad, teise rea õpilased aga vastajad. Nii saavad õpilased harjutada ka häälega lugemist, kooslugemist ja tähelepanelikku kuulamist.
  3. Intervjuu küsimused on esitatud ja õpilane peab neile vastuse leidma või vastupidi.
  4. Õpilased koostavad intervjuuks küsimused (ja vastused) individuaalselt või rühmatööna. Õpetaja selgitab ülesannet, annab teema (või lapsed ise valivad, kelle vahel toimub intervjuu). Pannakse kirja eesmärgid, jagatakse ülesanded ja otsitakse sobivaid allikaid.

Intervjuu koostamine nõuab teadmisi intervjueeritava kohta, selleks tuleb lugeda vastavat kirjandust, vaadelda pilte jms. Hiljem toimub arutelu ja hinnangu andmine intervjuu kui meetodi ja koostatud intervjuu kohta.

 

Intervjuu teemal ”Juured” (Buehl, 2001, lk 97).

Sind intervjueeritakse kui üht osa taimest. Kujuta ette, et sa oled peajuur, ja vasta järgmistele küsimustele.

  1. Millise taime peajuur sa oled? Millistel taimedel on veel peajuur?
  2. Kuidas nimetatakse sinu juurestikku?
  3. Mõnedel taimedel on narmasjuurestik. Mille poolest sinu juurestik narmasjuurestikust erineb?
  4. Kõik te, juured, olete üsna karvased. Miks on teil karvad? Kuidas neid nimetatakse?
  5. Palun kirjeldage, kuidas te kasvate.
  6. Juured peavad olema väga tugevad, et läbi pinnase kasvada. Mis aitab teil mullast läbi tungida?

Küsimused on õpilastele õpijuhendiks. Lapsed võivad vastata küsimustele suuliselt või kirjalikult.

 

Intervjuu nurmenukuga (K – Küsija; N – Nurmenukk)

K: Tere, nurmenukk, või peaks teile hoopis kuldvõtmeke ütlema?

N: Tere! Minu liigi nimi on harilik nurmenukk. Rahvas on mulle nii palju nimesid pannud, et mind võib kutsuda mitmesuguste nimedega, näiteks kanavarvas, kikkapüks, saksapüks, taevavõti, taevasilm, neitsipisar jt. Neid rahvapäraseid nimesid on üle kahesaja.

K: Öeldakse, et heal lapsel on ikka mitu nime, mille poolest siis teie nii hea olete?

N: Mind on ammusest ajast kasutatud ravimtaimena. Õitest võib valmistada keedist, mis on köha, nohu, unepuuduse ja neeruhaiguste puhul heakas abiliseks. Minu maa-alusest varrest ehk risoomist ja õitest valmistatakse teed, mida võib juua külmetuse ja peavalu korral.

K: Teil on väga ilusad kuldkollased õied, mis lõhnavad väga meeldivalt.

N: Tänan. Ma lõhnan ikka selleks, et putukaid, eriti kimalasi ligi meelitada. Nemad saavad minu õitest nektarit. Aga ka selleks, et inimestele rõõmu teha. Minu õitest saadakse ainet, mida kasutatakse ka deodorantides ja šampoonides.

K: Millal teid leida võib ja kuidas me teid ära tunneme?

N: Teie ju tundsite mind ära, aga neile, kes mind veel ei tunne, räägin veidi endast. Olen kevadlill, õitsen aprillis-mais, olen kuni 25 cm kõrgune, õied on kollased, viie oranži täpikesega. Viis kuni kuusteist õit on koos, meenutavad sarikat, sellepärast nimetatakse minu õisikut sarikaks.

K: Palun kirjeldage ka oma lehti.

N: Lehed on rohelised, piklikud, veidi kurrulised, alt karvased. Minu noortest lehtedest võib valmistada salatit, kuid lehti pole vaja palju süüa, sest need on väga vitamiinirikkad, eriti palju on C-vitamiini, mille päevanormi kättesaamiseks piisab ühest lehest. Sa võid lehed hakkida ja panna kasvõi kartulisalatisse.

K: See on küll hea uudis, kevadel proovin teha salatit. Aitäh hea soovituse eest!

N: Palun. Kindlasti leiad nurmenukke ja saad neid korjata, sest me kasvame niitudel, pargimurus, teeservadel, metsaservadel, põõsastikes.

K: Üks küsimus veel. Ma olen tähele pannud, et nurmenukke on ühes kasvukohas palju. Miks see nii on?

N: Eks ikka sellepärast, et mul on seemned, mille abil toimub levimine. Kuid seemnete küpsemine kestab kaua. Kui te pärast õitsemist nurmenukkude õievarsi ära ei nopi ega niida, siis muutuvad need järjest jäigemaks. Kui tuul minu õievarsi raputab, lendavad pipraterade suurused seemned laiali. Mul on maa all risoom, mille harudest kasvavad ka uued taimed.

K: Tänan, oli väga huvitav. Peatse kohtumiseni.

 

Kuuldemängud. Buehl (2001, lk 124) soovitab kasutada lugemise kuuldemängu, näiteks võib õpikuteksti kuuldemängu jaoks ümber teha. Sellise meetodi puhul peavad nii õpetaja kui ka õpilased tegema klassis teatud ettevalmistusi, et õpilased lugedes end hästi tunneksid. Õpetaja vaatab materjalid üle ja valib õpikust või muust tekstist lõigud, mida saaks kohandada lugemise kuuldemänguks. Need ei pea olema viimistletud kuuldemängud, kuid kindlasti tuleb anda õpilastele piisavalt aega oma osaga tutvumiseks, et seda korralikult ette lugeda.

 

Soovitav on kuuldemängu rollid jagada nii, et kõik õpilased saaksid ühe rolli, st ühe tegelase teksti loeb korraga mitu õpilast. See õpetab koos lugemist ja kõik õpilased on aktiivsed osalejad. Kuuldemängu teksti võivad koostada nii õpetaja kui ka õpilased rühmatööna.

 

Lugemise kuuldemäng teemal „Leht- ja okaspuud“.

Tegelased: K – Harilik kuusk, M – Harilik mänd; A – Arukask; T – Harilik tamm; V – Harilik vaher.

K, M, A, T, V: Meie oleme puud.

K, M: Okaspuud.

K: Mina olen harilik kuusk.

M: Mina olen harilik mänd.

A, T, V: Meie oleme lehtpuud.

A: Arukask.

T: Harilik tamm.

V: Harilik vaher.

K, M, A, T, V: Meil on juured, tugev tüvi ja võra ning lehed.

K, M: Meie lehti nimetatakse okasteks. Okkad on peenikesed, terava tipuga.

K: Minu okkad on ligikaudu 2 cm pikkused, tumerohelised, läikivad. Okas kinnitub oksale ühekaupa.

M: Minu hallikasrohelised okkad on pikemad, võivad olla kuni 7 cm pikad. Okkad kinnituvad oksale kahekaupa.

A, T, V: Meie oleme lehtpuud. Meie lehed on suuremad. Meie lehtedel on roots ja lehelaba. Lehed varisevad sügisel ja kevadel kasvavad uued lehed. Me oleme heitlehised ja suvehaljad puud.

K, M: Meie oleme igihaljad. Meie võra on aastaläbi roheline. Meil on rohelised okkad ka talvel. Ka meie okkad varisevad maha, aga see ei toimu igal aastal. Kord kukub üks okas maha, siis teine jne.

M: Minul püsivad okkad 3–4 aastat ja siis langevad maha.

K: Minu okkad vahetuvad 5–7 aastat tagant.

A, T: Meie lehed on suvel rohelised, sügisel enne mahalangemist muutuvad kollaseks, pruunikaks.

V: Minu lehed muutuvad sügisel värviliseks: kollaseks, punaseks, oranžiks.

K, M: Meie oleme okaspuud ja meil on käbid, mille soomuste vahel on peidus seemned. Kui seeme maha kukub, siis võib areneda väike puuke. Seemnetel on ka tiivake, mis aitab seemnel tuule abil kaugemale lennata.

A, T, V: Meil ei ole käbisid, kuid on viljad, mille sees on seemned. Kui need maha kukuvad, siis kasvavad väikesed lehtpuud.

K, M: Kui meid on palju, siis me moodustame okaspuumetsa.

A, T, V: Meie metsa nimetatakse lehtpuumetsaks.

K, M, A, T, V: Kui me kõik koos kasvame, siis seda metsa nimetatakse segametsaks

 

Intervjuu nurmenukuga ja kuuldemäng on artikli autori omalooming, nurmenuku ja puude kohta sai infot õpiprogrammist „Eesti taimed“ (Marandi, Pedaste & Sarapuu, 2005) ja „Sofi lilleretkest“ (Casta & Mossberg, 2008).

 

Nii intervjuu kui kuuldemängu korral on positiivne ka see, et õpilased loevad häälega. Õpikuteksti häälega lugemine on ka loodusõpetuse tundides tavaline tegevus, sest lugemisoskuse arendamine on (eriti I kooliastmes) väga tähtis. Sageli loetakse õpiku teksti kordamööda teatud kindlas järjekorras. Kui õpilased ootavad lugemisjärge, siis mõnikord ei pane nad tähele, mida teine luges, ega leia ka enda järge. Buehli (2001, lk 123–125) ja ka artikli autori hinnangul ei ole kõikidele lapsele selline lugemistempo sobiv ning lugemisraskustega õpilased võivad sellist lugemist ka karta, nad kardavad eksida. Häälega kooslugemise korral loevad õpilased toetavas ja hirmuvabas õhkkonnas.

 

Mõistekaart/definitsioonikaart. Mõistekaart on tervikpildi loomiseks ja üldistuste kujundamiseks. Sobiv vahend mõistete (nähtuste, ideede) rühmitamiseks, struktuuri loomiseks ja mõistetevaheliste seoste väljatoomiseks, õpitu süstematiseerimiseks. Mõistekaardi koostamisel kirjutatakse mõisted joone otstesse, noolega näidatakse seose suunda, nimetatakse seosed (Buehl, 2001; Steele jt, 1998, II). Mõistekaart on üsna sageli kasutatav meetod loodusõpetuse tundides, kuid kahjuks kirjutatakse ainult mõisteid ja seosed jäävad välja toomata.

 

Diskussioonivõrk ja T-tabel on sarnased (Tabelid 4, 5), sest õpilastele esitatakse binaarne küsimus (küsimus, millele saab vastata jah/ei, poolt/vastu). Näiteks: Kas küttida loomi? Kas võtta koduloom? Kas eelistada koduloomana kassi või koera? Kas valida vaatlusobjektiks jõgi või järv?

 

Töö toimub paarides. Õpilastel on lehed, mille on keskele kirjutatud küsimus ning vasakule eitavad seisukohad ja paremale jaatavad seisukohad ja põhjendused. Tabelisse või diskussioonivõrku kirjutatakse nii palju põhjusi, kui suudetakse välja tuua. Seejärel võrreldakse oma tabelit mõne teise rühma/paari omaga, leitakse ühised seisukohad ja erinevused. Hiljem võib koostada ka kogu klassi T-tabeli või diskussioonivõrgu (Steele jt, 1999, IV).

 

Tabel 4. T-tabeli näide.

Kas kasutada paberist või riidest käterätikut?

Riidest käterätikut / põhjendused Paberist käterätikut / põhjendused
Kokkuvõte:
Järeldus:

 

Tabel 5. Diskussioonivõrgu näide.

Jah/põhjendused

Kas toita linde?

Ei/põhjendused
Kokkuvõte:
Järeldus:

 

Diskussioonivõrgu tulemused – tabelid – võib riputada hiljem klassi seintele, et ka teised õpilased saaksid kaaslaste töödega tutvuda. Töö võib lõpetada ka gruppide ettekannetega. Samas võib kogu diskussioonivõrgu koostada üksi. Võib järgneda ka debatt.

 

Diskussioonitabel (Tabel 6) võib koosneda ka kolmest lahtrist, kui esitada küsimus, millele saab vastata eitavalt ja jaatavalt, ning pakkuda ka muid võimalusi. Näited küsimustest: Kas jõulupuuks valida kunstkuusk, naturaalne kuusk või midagi muud? Kas koduaeda istutada okaspuid, lehtpuid või mõlemaid? Kas riisuda lehti kevadel, sügisel või riisumata jätta?

 

Tabel 6. Diskussioonitabeli näide.

Kas valida vaatlusobjektiks lehtpuu, okaspuu või mõlemad?

Lehtpuu/

põhjendused

Okaspuu/põhjendused

Mõlemad/

põhjendused

Järeldus:

 

Kuupide kasutamine (Cowan & Cowan, 1980, viidatud Steele jt, 1998, II, lk 19-20 j). Meetod võimaldab vaadelda objekti, nähtust, käsitleda mingit probleemi erinevatest aspektidest lähtuvalt.

 

Papist või mõnest muust materjalist valmistatud kuubi igale tahule kirjutatakse üks järgmistest instruktsioonidest: kirjelda, võrdle, leia seoseid, analüüsi, rakenda, esita oma seisukoht.

 

Õpilased saavad teema ning kirjutavad või räägivad sellest vabas vormis, jälgides kuubi igal tahul antud korraldusi. Need on järgmised:

  1. Kirjelda. Kirjelda objekti, nähtust, probleemi erinevatest vaatepunktidest. Näiteks kirjelda objekti iseloomulikke tunnuseid: välimust, värvust, kuju, suurust jne.
  2. Võrdle. Võrdle sarnaste objektide, nähtuste ja probleemidega. Millega ta sarnaneb? Millest erineb?
  3. Leia seoseid. Mis mõtteid, kujutlusi või asssotsioone antud teema sinus tekitab. Seosta teiste objektide, nähtuste või probleemidega.
  4. Analüüsi. Kuidas ja millest see on tehtud? Selgita nähtuse olemust, otstarvet.
  5. Rakenda. Nimeta kasutamise võimalusi. Mida sellega saab teha?
  6. Esita oma seisukoht. Esita oma poolt- või vastuarvamus. Loetle põhjusi, miks just selline seisukoht.

Nooremate õpilastega töötades võib kasutada lihtsamaid küsimusi ja korraldusi (Steele jt, 1998, II, lk 19-20):

 

Kirjelda, kuidas see välja näeb? Missugune ta on?

  1. Millega see sarnaneb ja millest erineb?
  2. Millele see sind mõtlema paneb?
  3. Millest see on tehtud?
  4. Kuidas seda saaks kasutada?
  5. Kas see on hea või halb? Põhjenda, miks sa nii arvad

Kui õpilased on kirjutamise lõpetanud, jagatakse seisukohti kaaslasega. Üks õpilane loeb oma kirjutatu paarilisele ette. Paariline avaldab kuuldu kohta oma arvamust: mis ja miks talle kuuldust meeldis, esitab küsimusi selle kohta, mis talle arusaamatuks jäi või mille kohta ta tahaks rohkem teada saada. Seejärel võib jagada kirjapanekuid kogu klassiga.

 

Kuupi võib kasutada mitmeti: järgides tahkudel esitatud korralduste järjekorda täpselt; kasutada kui täringut; üks õpilane kirjutab kõikide tahkude kohta; pinginaabrite vahel jaotatakse korraldused. Iga kuubi külg võib aidata ka õpilastel küsimusi koostata ja neile vastata. Sellisel juhul peaksid tahkudel olema märgitud küsimuste liigid, nt faktiküsimus, rakendust nõudev küsimus jt küsimused. Kergem viis, kuidas kuupi saab korduvalt kasutada, on kirjutada sellele numbrid. Numbrid ja neile vastavad küsimused on eraldi paljunduslehel.

 

Esitlused. Lapsed korraldavad mitmesuguseid üritusi (nt konverentse, koosolekuid, messe, näitusi jm), kus esitavad oma töid. Näiteks teevad nad slaidi- või stendiettekandeid, videosid, õppevahendeid, viivad läbi katseid (mängivad teadusbussi), meisterdavad midagi. Tähtis on ka see, et lapsed põhjendavad oma valikuid ning selgitavad, mida, miks ja kuidas tehti. Selliseid oma tööde esitlusi võib korraldada ühe klassi, paralleelklasside või ka kooliastme kõikide klasside piires. Õpetajad ja lapsevanemad on abistajad ja ürituse külalised. Niisugused mahukad ettevõtmised võimaldavad õpilastel olla otsustaja, korraldaja, planeerija, tegutseja ning looja rollis. See arendab iseseisva töö oskust, loovust, ettevõtlikkust, mõtlemist jm.

 

Kokkuvõtteks. Eelnevaga püüdsin anda õpetajatele ideid ja soovitusi meetoditest, mis sobivad loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks. Õpetaja võib neid meetodeid kasutada tunni erinevatel etappidel, muuta vajaduse korral sobivamaks. Tundide planeerimisel ja meetodite valimisel on soovitav arvestada J. Käisi (1992, lk 37) mõtteid: „Õpetaja! Ära ütle seda, mida õpilane ise võib öelda; ära näita seda, mida õpilane ise võib näidata; ära tee seda, mida õpilane ise võib teha.“

 

Jõudu ainekava elluviimiseks ja huvitavate tundide korraldamiseks!

 

Kasutatud kirjandus

Alla, K. (2005), Muinasjutt õppemeetodina, Haridus, 3, 11–14.

Buehl, D. (2001), Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis, 2. väljaanne, SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus, Tartu, Sulemees.

Casta, S. & Mossberg, B. (2008), Sofi lilleretk, Tallinn, Kirilille Kirjastus.

Fisher, R. (2004), Õpetame lapsi õppima, Tartu, AS Atlex.

Fisher, R. (2005), Õpetame lapsi mõtlema, Tartu, AS Atlex.

Fisher, R. (2006), Mõtlemismängud, Tartu, AS Atlex.

Hanson, R. (2005), Sookured tantsivad rõõmu pärast, http://tartu.postimees.ee/080106/tartu_postimees/varia/186645_1.php.

Karik, H., Saar, A. & Sirel, K. (2001), Ilmavaatlused, Loodusõpetus I klassis, Õpetajaraamat, 1. osa, lk 15–18, Tallinn, Koolibri.

Käis, J. (1992), Isetegevus ja individuaalne tööviis, (2. trükk), Tallinn, Koolibri.

Olbrei, M. (2005), Abimaterjale ainetevahelise integratsiooni toetamiseks esimeses kooliastmes, publitseerimata magistritöö, Tartu Ülikool.

Olbrei, M., Pärtel, E. & Teller, M. (2010), Loodusained, avaldatud: E. Kikas (toim), Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (lk 297–318), Tartu, Haridus- ja Teadusministeerium.

Marandi, T., Pedaste, M. & Sarapuu, T. (2005), Eesti taimed, http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html, Tartu Ülikooli MRI loodusteaduste didaktika lektoraat.

Masing, M. & Rebane, H. (1996), Kase aasta, Tallinn, Avita.

Mikk, K. (2010), Loodusõpetuse lõimumine muusikaõpetusega esimeses klassis, publitseerimata magistritöö, Tartu Ülikool.

Mikk, M. (2007), Mõtlemist arendavad ülesanded I–IV klassi loodusõpetuse õpikutes ja töövihikutes, publitseerimata magistritöö, Tartu Ülikool.

Mängude tund: vaimseid võimeid arendavad mängud (2006), Tallinn, Audentese Erakool.

Põhikooli riiklik õppekava (2010), Elektrooniline Riigi Teataja, Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010. a määrus nr 14.

Raud, E. (1985), Kassid ja hiired, Tallinn, Eesti Raamat.

Steele, J. L., Meredith, K. S., Temple, C. & Walter, S. (1998), Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks, I–II käsiraamat, OK Arenduskeskus.

Steele, J. L., Meredith, K. S., Temple, C. & Walter, S. (1999), Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks, III–VIII käsiraamat, OK Arenduskeskus.

Tree Journal (1997), Science Activity, Houghton Mifflin Company, http://www.eduplace.com/rdg/gen_act/nature/tree.html.

Voltein, E. (1998), Mida teha pildiga?, avaldatud: M. Reidolv (toim), Kuma I: artiklite kogumik (lk 62–65), Tartu Õpetajate Seminar.

Williams, J. (2010), Weather Watchers. TeachNet Miami, http://www.teachnetlab.org/miami/2001/williamsj.htm.

 

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli loodusainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-2-8