A A A

Meediatekstid koolitöös

Kadri Ugur – Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur

 

Euroopa Liidu meediaregulatsiooni praktika liigub meediaturu avanemise ja regulatsioonide vähendamise poole. Meediaturu suhteliselt vähene reguleerimine eeldab aga teadlikku meediakasutajat, kes suudab liberaalse turu eripäraga toime tulla, ennast ja oma lähedasi meedia ebasoovitavate mõjude eest kaitsta ning turul pakutava seast isiklikke valikuid teha (vt audiovisuaalsete meediateenuste direktiivi). Euroopa Liidu poliitika lähtub tõekspidamisest, et teadlikkus ja haridus on küllaldane kaitse meedia ebasoovitavate mõjude eest, ent iga liikmesriik peab ise leidma viisid, kuidas oma kodanike (sh laste) meediapädevust piisaval määral arendada. Võttes arvesse meedia suurt rolli poliitilistes protsessides, on selge, et ühiskonnaõpetuses tuleb traditsioonilise õpetusmeedia (õpik, töövihik, õppefilm jms) kõrval kasutada meediaruumi, milles me elame. See ei tähenda lihtsalt telesaadete vaatamist või ajaleheteksti lugemist – meediakasutus õppes nõuab analüütilise lugemise-vaatamise oskust. Analüütiline lugemine (ka kriitiline lugemine) aitab luua seoseid seni õpitu ja uue teabe vahel ning mõista teksti autorite taotlusi ja huve.

 

Uuringutes ning vestlustes on ilmnenud, et õpetajad kasutavad meediamaterjali õppes üsna palju, ent paljudel juhtudel ei ole selle kasutamise eesmärk neile endalegi päris selge: kas meediatekst on augutäide, vaheldus, kinnitus õpikutekstile või veel midagi muud? Eesmärgi selitamine on oluline, samuti peaks õpetaja tunnis kasutatavat meediamaterjali hoolikalt ette valmistama. Analüütiline/kriitiline vaade meediatekstidele võib tunduda keeruline ja aeganõudev, ent tegelikkuses automatiseeruvad analüüsivõtted kiiresti. Kriitilise/analüütilise lugemise võtteid rakendab meediakasvatuse kriitiline suund kõigi meediatekstide puhul (Herkman 2007) ning peaaegu kõigis õppeainetes, alustades lihtsamatest, autorit ja ilmumiskonteksti hõlmavatest küsimustest ning liikudes järjest sügavamale tekstiloome ja vastuvõtu peensustesse. Selles spiraalses loogikas on võti ka analüütilise lugemise võtete kasutamise juurde koolitöös: on õpetaja otsustada, kui sügavale ühe või teise teksti analüüsiga konkreetses tunnis minnakse ning mis aspektidele rohkem tähelepanu pööratakse. Järgnevalt on kirjeldatud analüütilise lugemise võimalikku algtaset, mida saab meediatekstide analüüsis kasutada kohe, kui õpilastel on alfabeetiline lugemine selge. Kuna rõhuasetused muutuvad aine, klassi taseme, õpetuse eesmärkide ja käsitletava teema järgi, ei ole otstarbekas kõiki küsimusi iga teksti puhul rakendada. Küll on aga põhiküsimuste järjekindel rakendamine arendav nii õpilasele kui ka õpetajale.

 

Tiigrihüppe sihtasutuse tellitud uurimuses aastal 2008 selgus, et õpetajate arvates ei viita õpilased kasutatud allikatele korrektselt, ehkki õpetajad pööravad sellele piisavalt tähelepanu (http://www.tiigrihype.ee/?op=body&id=19). Õpilaste fookusrühmas selgus aga, et nende arvates ei ole õpetajad ise allikatele viitamisel järjekindlad. Selle vastuolu ületamise esimene samm on teadlikult tähelepanu pöörata kasutatava teksti autorsusele, sealhulgas ka sellele, kui info autori kohta puudub. Paljudel juhtudel aitab teksti tõlgendada kõik see, mida me autori kohta teame: tema huvid, eelistused, varasem tegevus jms loovad konteksti tema öeldu mõistmiseks. Õpetaja kogemused on kindlasti suuremad kui õpilastel (pidades silmas ühiskonnaõpetuses tõenäolisemalt kasutatavate tekstide autoreid; popkultuuri puhul tuleks ekspertidena ilmselt kasutada õpilasi), seega jääb õpetaja teha valik, mil määral autori(te) tausta õpilastele tutvustada. Teksti avaldamiskontekst vajab erilist tähelepanu seetõttu, et põhikooliealised õpilased ei pruugi iseseisvalt mõista erinevust nt avalik-õigusliku telekanali uudiste saate ning erakonna valimisreklaamina avaldatud ajaleheteksti vahel.

 

Abiküsimused teksti autori ja ilmumiskonteksti analüüsimiseks

  1. Kes on teksti autor? Mida on temast teada?
  2. Kes on teksti toimetanud? Kus on tekst ilmunud originaalkujul? (Võib olla tähtis nt paberajalehe ja online-versiooni eristamise puhul.)
  3. Mis väljaandes on tekst avaldatud? Mis väljaande kohta teada on? (Soovitatav on tähelepanu pöörata väljaande omandivormile, suunitlusele ja lugejate varasematele kogemustele selle väljaandega.)
  4. Millal on tekst algselt ilmunud? (Oluline küsimus nt ajaloosündmusi käsitlevate tekstide puhul, samuti paljude ühiskonna arengust kirjutatud tekstide puhul, mis võivad pärineda varasemast ajast.)
  5. Mis sündmused võisid ajendada kõnealuse teksti autorit? (Tähtis on eriti arvamust väljendavate tekstide puhul; uudislugudes saab vastuse enamasti juhtlõigust.)

Teksti liik ja suhtluseesmärk

Ühe olulisema oskusena meediatekstide lugemisel toob uus õppekava esile fakti ja arvamuse eristamise oskuse. Suur abi on ka suutlikkusest eristada tekstiliike ja nende suhtluseesmärke. Tavapäraste ajakirjandusžanride piirid ja konventsioonid võivad muutuda (ning muutuvadki kiiresti, eriti online-ajakirjanduse hoogsa arenguga), seetõttu ei ole ühiskonnaõpetuses otstarbekas kulutada teksti žanri määramisele ülearu energiat. Esialgseks analüüsiks põhikoolis piisab, kui eristatakse faktidel põhinevat ja arvamusel põhinevat teksti. Teksti suhtluseesmärgi all on ühiskonnaõpetuse kontekstis silmas peetud autorite ja avaldajate peamist, esimesena silma torkavat taotlust, mis tavaliselt on seotud ka ilmumiskonteksti ja tekstiliigiga. Siiski võib siin olla omapäraseid, ainult konkreetse teksti puhul olulisi nihkeid. Nii näiteks võivad segadust tekitada nn libauudised, mis vormi ja väljendusvahendite poolest järgivad faktipõhiste tekstide konventsioone, sisu ja suhtluseesmärgi poolest on aga meelelahutuslikud. Samamoodi võib meelelahutusliku eesmärgiga ilukirjanduslik tekst olla maskeeritud lugeja kirjaks või arvamuslooks. Eriti keerukaks võib tekstiliigi ja suhtluseesmärgi määramine muutuda neil juhtudel, mil uudisteksti aluseks olev reaalne sündmus on korraldatud mõne toote või erakonna reklaamimiseks. Säärastel keerukatel puhkudel on abiks, kui loobutakse ühe peamise suhtluseesmärgi otsimisest ning püütakse nimetada kõik silmatorkavad. Põhikooliealistele võib suureks toeks olla see, kui õpetaja aitab neil mõista meediateksti keerukust ning mitmekihilisust. Mitme kihistuse ja erinevate suhtluseesmärkide olemasolu teadvustamine ei tähenda aga, et kõigi nendega peaks ühiskonnaõpetuses tegelema. Kui õpetusmeedias (õpikud, töövihikud, arvutiprogrammid, haridussaated jms) on valik juba tehtud ning õpilaselt eeldatakse kogu esitatud teksti omandamist, siis tuleb meediateksti puhul valik – see on meile oluline, aga selle võime praegu kõrvale jätta – teha õppes, õpilase ja õpetaja koostöös.

 

Abiküsimused teksti liigi ja suhtluseesmärgi analüüsiks

  1. Kas analüüsitav tekst (sõna „tekst” tähistab nii sõnalist kui ka audiovisuaalset meediateksti) põhineb faktidel või arvamusel? Põhjendage oma otsust tekstinäidetega.
  2. Kelle arvamust tekst väljendab: autori, ajakirjaniku või mõne sündmuses osalenu oma?
  3. Kas tekstis on väljendatud erinevaid arvamusi? Kellele need kuuluvad?
  4. Mis eesmärgiga on see tekst avaldatud: informeerimiseks, arvamuse kujundamiseks, meelelahutuseks, reklaamiks vms? Mis elemendid meediatekstis neid suhtluseesmärke väljendavad?
  5. Kui leiate tekstist mitu suhtluseesmärki, siis kelle suhtluseesmärgid need teie meelest on? (Nt toimetuse eesmärk on teavitada spordivõistluse tulemustest; võistlusele nime andnud suursponsor on huvitatud reklaamist, võistluse kentsakas kostüümis kaasa teinud avaliku elu tegelase suhtluseesmärk on niihästi meelelahutus kui ka reklaam jne.)

Teksti sõnum ja seosed teiste tekstidega

Meediateksti analüüsi võimalused on mitmekesised, ulatudes kriitilise diskursuseanalüüsini, mis võib ilmsiks tuua autorite ja toimetajate osaliselt väljendatud või lausa varjatud sõnumeid. Põhikooli ühiskonnaõpetuse kontekstis on õpetajal mõistlik otsustada, milline analüüsitase on õpilastele jõukohane, ning sellel püsida. Mida nooremad on õpilased, seda väiksem on nende sõnavara ning seda vähem tunnevad nad meediatekstides avaldatu taustu. Seoste loomine analüüsitava teksti ja muude teabeallikate vahel näitab õpilasele võimalusi, kuidas veenduda teksti usaldusväärsuses või korrigeerida eksitavat informatsiooni. Niisama tähtis on suutlikkus positsioneerida teksti autori sõnum laiemal sotsiokultuurilisel taustal, võrreldes näiteks erinevate erakondade liikmete seisukohti, seadusloomet, ühiskonnas esile kerkinud probleeme jms.

 

Abiküsimused teksti sõnumi ja seoste mõistmiseks

  1. Mida püüab teksti autor öelda? Võta peasõnum kokku ühe lausega.
  2. Kes ja kus on avaldanud samalaadseid seisukohti?
  3. Kes ja kus on esitanud vastandlikke seisukohti?
  4. Millistele tekstidele analüüsitavas tekstis viidatakse? (Nt põhiseadus vms seadusandlik tekst; mõni teine meediatekst; kunstiline tekst jne, mille elemendid võivad analüüsitavas tekstis esineda kujundite, parafraaside või tsitaatidena.)
  5. Kus on seda teemat veel käsitletud ning kust võiks saada lisateavet? (Internetiallikad, teatmeteosed, meediatekstid, ilukirjandus jms.)
  6. Milline on sinu isiklik seisukoht kõnealuses küsimuses? Kas see langeb kokku teksti autori seisukohaga või erineb sellest? Kuidas põhjendad oma seisukohta?
  7. Kuidas kommenteeriksid analüüsitud teksti?

Kokkuvõtteks

Piiratud tunniressursi ning rikkaliku õpetusmeedia tõttu tundub meediatekstide kasutamine põhikooli õppetöös väga ajamahukana. Ent siiski – analüüsimehhanismid automatiseeruvad kiiresti, kui õpetaja kasutab neid järjekindlalt ning süvendab analüüsitaset laste jaoks mõistliku tempoga. Meediatekstidest kõnelevad õpilased nii või teisiti, kuna need erutavad, intrigeerivad ja paeluvad lapsi. Analüütilise hoiaku säilitamine ning adekvaatse sõnakasutuse kaudu normide loomine ei nõua lisaaega, vaid ainult õpetaja tähelepanu, enesekontrolli ja teadmisi. Laused „Telekas näitas eile, kuidas …” või „Internetis oli juttu, et …” saab asendada väljenditega „X kanali õhtuses uudiste saates oli reporter XX uudislõik selle kohta, kuidas…” ja „Ma lugesin XXX koduleheküljelt, et …” – ajakadu on väike, võit täpsuses ja kriitilise mõtlemise arendamises aga arvestatav.

Kasutatud kirjandus

Audiovisuaalsete meediateenuste direktiiv. Aadressil http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007PC0639:ET:NOT,10.06.2010.

Herkman, J. (2007). Kriittinen mediakasvatus. Vastapaino. Aadressil www.vastapaino.fi/vp/images/…/978-951-768-202-2.pdf, 10.06.2010.

Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koolis. Aadressil http://www.ut.ee/curriculum/orb.aw/class=file/action=preview/id=807523/LT_KOGUMIK_I.pdf, 10.06.2010.

 

Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010