Kadri Ugur
Tänases ja homses maailmas orienteerumine eeldab lisaks muudele oskustele ka võimet erinevaid meediatekste kriitiliselt lugeda. Meediatekstide rohkus nõuab aga seda, et kriitilise analüüsi oskused oleksid automaatsed ja harjumuspärased. Niisuguste oskuste kujundamiseks peavad oma osa andma kõik kasvatajad ja aineõpetajad, arvestades seejuures õpilaste vanust ja meediakasutusharjumusi. Gümnaasiumi emakeelekursus ei ole kindlasti õpilaste esimene kokkupuude kriitilise lugemisega, küll aga on see viimane võimalus kriitilist lugemisoskust kujundada ning lisada sellele võime omaenda lugemisharjumuste üle reflekteerida.
1. Mis on meediatekst ja kuidas me seda mõistame?
Kaasaegset meediamaastikku vaadates on ilmne, et teksti tuleb mõista avaramalt kui kirjutatud verbaalse tekstina. Meediateksti autor/toimetaja kasutab tähenduse loomiseks ja edastamiseks mitmeid erinevaid märgisüsteeme, samas sõltub meediateksti mõistmine teksti vastuvõtja valmidustest ja kogemusest. Üsna kindlalt võime oletada, et tänased kooliõpilased on lugenud pikki sidusaid tekste vähem kui õpetajate põlvkond, ent samal ajal loovad ja loevad noored rohkesti niisuguseid verbaalseid lühivorme nagu SMS-sõnumid, kommentaarid, lühihinnangud, “säutsud” ning staatusekirjeldused online-kogukondades. Mõnikord luuakse uusi tähendusi kasvõi kirjavahemärkide abiga (nt emotikonid), sageli aga on verbaalse teksti eristamine visuaalsetest tähenduselementidest üsna võimatu (nt reklaamid, kaubamärgid, telepilt, ajalehekujundus jms). Sõnade tähendust meediatekstis võivad mõjutada ka kuuldavad mitteverbaalsed elemendid (nt intonatsioon või helitaust raadiotekstis).
On korrektne väita, et iga inimese jaoks kujuneb meediateksti tähendus veidi erinevaks, johtuvalt tema varasemast teksti- ja meediakogemusest. Seetõttu on klassis tarbetu otsida ühe või teise meediateksti “tõelist” või “õiget” tähendust – selle asemel võime näha rikkusena seda, kui tulevad esile erinevad mõistmisviisid, mis viitavad inimeste erinevale kogemusele ja ehk ka maailmavaatele. Meediateksti retseptsiooni on seetõttu üsna keerukas hinnata. Õpetaja ei saa hinnata tähendust, mille õpilane konkreetset teksti analüüsides loob, küll aga saab hinnata seda, kuidas õpilane üht või teist analüüsivõtet kasutab. Segaduses selguse loomiseks pakun välja ühe levinud mudeli meediatekstide kriitiliseks lugemiseks, lähtudes seekord Kanada meediapädevuskeskuse (Center for Media Literacy) poolt välja pakutud sõnastustest ning lisades sellele Eesti uue õppekavaga sidustavaid elemente.
2. Meediatekstide lugemise viis põhimõtet
Kõik meediatekstid on konstrueeritud. Selle põhimõtte rõhutamine on oluline, kuna aitab õpilastel mõista, et igal tekstil on autor ning igal autoril võivad olla oma taotlused, huvid või ka piirangud. Meediatekstide analüüsi puhul ei ole seega mõistlik otsida “õiget” või neutraalset sõnastust, vaid keskenduda sellele, millised valikud on konkreetne autor oma teksti luues teinud. Selle vaateviisi kohaselt on ka meediateksti objektiivsus ja neutraalsus pigem ideaalid kui reaalsus, kuna iga tekst kannab autori maailmakogemuse ja -vaate mõjusid. Mistahes parandused tekstis peegeldavad seega vaid parandaja enda eelhoiakuid ja keelelist taju.
Meediateksti luues arvestatakse konkreetse tekstiliigi reegleid. Igas kultuuriruumis ja ajas võib täheldada teatavaid konventsioone, mida meediatekste luues arvesse võetakse. Nii näiteks võivad uudistekstid olla väga erinevad sõltuvalt sellest, kas need on loodud vene, inglise, ameerika või eesti kultuuri kontekstis, kvaliteet- või tabloidajakirjanduse käsitluslaadi järgides. Tekste analüüsides on oluline neid konventsioone tunda, et osata hinnata uuritava teksti suhteid kontekstiga, milles see on avaldatud (näiteks ei ole põhjust omavahel võrrelda traditsioonilist TV uudistesaadet ja meelelahutuslikku infosaadet, kuna need luuakse erinevatel alustel). Tekstiliigi sisemine loogika on enamasti üsna püsiv, hõlbustades ka teksti vastuvõttu. Nii näiteks on lugejad harjunud leidma kõige olulisemad faktid uudisteksti algusest ja fotoallkirjast leidma fotol kujutatud objektide või inimeste nimesid. Kui tekst ehitatakse üles väga teistsugustel alustel, ei pruugi vastuvõtja sealt temale olulist teavet üles leida.
Eri inimesed võtavad sama teksti vastu erinevalt. Nii nagu elukogemus, maailmavaade ja haridus mõjutavad teksti looja valikuid, mõjutavad need ka iga konkreetset teksti vastuvõtjat. Vastuvõtja on tähendusloome protsessis väga aktiivne osaline, kes tõlgendab temani jõudvat infot ainult temale omasel viisil. Seda asjaolu on põhjust arvestada ka õppetöös – kriitiline tekstianalüüs ei pea viima “õige” sisu mõistmiseni, vaid aitama teadvustada, et üht ja sama teksti on võimalik mõista erinevalt. Ühtlasi aitab see tõdemus arvestada erinevate vastuvõtjatega ka tekstiloome protsessis ning täpsustada oma sõnumit nii, et see oleks soovitud sihtgrupile võimalikult arusaadav.
Meediatekstid sisaldavad väärtusi ja vaatepunkte. Kui lugeja teadvustab endale, et igal tekstil on autor, kes teeb teksti luues oma isiklikud valikud, on tal võimalik mõelda ka sellele, milliseid väärtusi autor kannab. Piltlikult öeldes on iga meediatekst kirjutatud kellegi “silmade kõrguselt”, kellegi tausta ja huve silmas pidades. Meediateksti eripära on seegi, et kohati tulenevad valikud töötempost ja tehakse peaaegu alateadlikult (nt uudistekstid online ajakirjanduses), kohati aga väga läbikaalutult (nt visuaalsed objektid muusikavideotes või ajakirjades).
Meediatekstid on tervikuks korraldatud viisil, mis taotleb kasumit või võimu. Valdav osa meediatekste jõuab meieni mingisuguses seoses teiste meediatekstidega: sõnalise teksti kõrval on fotod, teksti suurus viitab selle erilisele tähtsusele, kõige tähtsamaks peetud tekstid on kõige kergemini kättesaadavad jne. Ka tervikut koostades teevad reaalsed inimesed valikuid, mille eesmärk on kas võimalikult edukalt oma toodet müüa või kinnistada kellegi võimu. Kasumi- ja võimutaotlused on meediatoodete puhul loomulikud, küll aga on oluline, et teksti vastuvõtja neid taotlusi teadvustaks. See eeldab niihästi meediamajanduse põhiprotsesside mõistmist kui ka arusaamist meedia rollist ühiskonnas.
3. Meediateksti analüüs: viis suurt küsimust
Eeltoodud põhimõtete alusel oli võimalik kujundada meediateksti analüüsi mudel, mida saab kohandada üsna erinevatele meediatekstidele. Sõltuvalt tekstist ja selle tüübist võib mõni põhiküsimus olla teistest olulisem ning vajada rohkem süvenemist. Kindlasti tuleks aga üritada igale meediatekstile kõiki küsimusi kohaldada, et jõuda jälile ka neile tähendusvarjunditele, mis jäävad esmapilgul varjatuks.
Kes on selle meediateksti loonud?
Meediateksti autori tuvastamine on paljudel juhtudel üsna lihtne, mõnedes olukordades aga uskumatult keeruline. Autori nime ja positsiooni põhjal saab teha otsustusi ka käsitluslaadi kohta, seostada käsilolevat teksti autori varasemate tekstidega jms. Autori nimega seoses tekkivate ootuste teadvustamine aitab teinekord mõista sedagi, et teatud tekstide avatud ja neutraalne vastuvõtt võibki olla raskendatud. Nii näiteks oodatakse tuntud humoristilt alati naljategemist või seltskonnastaarilt pealiskaudseid mõtteavaldusi – seda ka siis, kui tekst ise sisaldab tõsiseltvõetavaid fakte. Keerukam on tuvastada uudise “toiduahelas” allpool paiknevate tekstide autorit. Online-tekstid viitavad sageli kahele või enamale väljaandele, milles tekst varem on avaldatud, ent mitte mingeid viiteid selle kohta, milline on viimase tõlkija või toimetaja panus teksti tervikusse. Keerukas on tuvastada ka kollektiivselt loodud tekstide (reklaamid, muusikavideod, lavastatud fotod jms) autorsust – kohati on hõlpsam alustada tekstis sisalduvate väärtuste ja sõnumite analüüsist.
Milliste võtetega taotletakse vastuvõtja tähelepanu?
Tähelepanu võitmise võteteks võivad olla teksti suurus, värv, paigutus, asend teiste tekstide suhtes, sekundaarsed tähelepanujuhtimised (nt korduvad saatetutvustused), tekstile viitamine hiljem ilmuvates tekstides vms. Omaette klassi moodustavad siinkohal keelelised tähelepanu püüdmise võtted nagu liialdused, ümberütlemised, kalambuurid jms, aga ka illustratsioonid (fotod, teabegraafika). Teabevoolust eristumiseks kasutatavad võtted nagu faktide järjestus või teatud arvamuste rõhutamine võivad oluliselt mõjutada seda, kuidas vastuvõtjad tekstist aru saavad. Tähelepanu püüdmise võtete alla võib liigitada ka mõne fakti liialdatud esiletõstu või kontekstist väljarebimise.
Kuidas võivad erinevad inimesed seda teksti mõista?
Kohati tahtlikult, kohati kogemata sõnastab autor teksti ikka mõne osalise “silmade kõrguselt”, tekitades seega tugevama samastumisvõimaluse mõne asjaosalisega ja kujutades teisi osapooli halvemas valguses. Näiteks võivad pealkirjad “Postiljoni ründamises süüdistav koer võeti hoiupaika” ja “Loomakaitsjad viisid koera jõudu kasutades kodunt ära” kajastada sama sündmust, üks postiljoni, teine loomaomaniku vaatevinklist. Oskus näha teisi võimalikke vaateviise eeldab vastuvõtjalt empaatiavõimet ja mõningast fantaasiat, ent ilma selleta ei ole ka teksti kriitiline analüüs kuigi tõhus. Taas tuleb meenutada, et kõik keelelised valikud on teksti autori/toimetaja poolt tehtud, mitte automaatselt head ega ainuvõimalikud. Teiste vaateviiside otsimine aitab leida ka nn infoauke ehk asju, millest meediatekstid vaikides mööda lähevad. Eriti hoolikas tuleb olla määrsõnade nagu palju, rohkem, kiiresti, vanasti lugemisel – sõltuvalt vastuvõtja elukogemusest võivad need kanda väga erinevaid tähendusi.
Millised väärtused, elustiilid, vaatenurgad on selles tekstis esindatud või viidatud?
See küsimus eeldab, et analüüsijatel on olemas mingi arusaam väärtuse või elustiili mõistest. Samuti jätkab küsimus väärtuste kohta otseselt eelmises küsimuses alustatud analüüsi. Kas teksti autor tunnustab pigem osavat suli või pettasaanu ausameelsust? Kas kodutust kirjutatakse kui probleemist või kui ohvrist või ohuallikast? Pikemates meediatekstides on vaatenurgad enamasti selgelt esil, lühemates uudistekstides tuleb olla valmis hoolikalt uurima kõiki autori sõnavalikuid ning mõtlema, kas ja kuivõrd need mõjutavad teksti vastuvõtja loodavaid tähendusi.
Miks on see tekst loodud ja edastatud?
Viimane analüütiline küsimus suunab mõtted meediateksti suhtluseesmärgile, milleks võib olla niihästi tähelepanu pälvimine, informeerimine, avaliku arvamuse kujundamine kui ka otsene mõjutamine, aga ka tulevaste otsuste ettevalmistamine. Küsimus, miks see tekst on loodud, aitab mõista, mida teksti autorid ja edastajad peavad uudisväärtuslikuks, ning suunab mõtlema juba järgmistele küsimustele. Miks pälvivad just teatud inimesed, elustiilid, sündmused jms meedia tähelepanu, samas kui teised jäävad tähelepanuta? Mis suunas meediatekstides tehtavad valikud inimesi mõjutavad, milliseid unistusi ja soove neile sisendavad? Meediatekstide loomisele kulutatud ressursid lubavad oletada, et ükski kajastamisvalik ei ole päris juhuslik. Küllalt suure hulga meediatekstide analüüs võimaldab teha oletusi konkreetse väljaande – või koguni terve ühiskonna – väärtushinnangute ja suundumuste kohta.
4. Kuidas jätkata?
Meediateksti edasine analüüs võib eristada faktid ja arvamused, uurida faktide avaldamiseni viinud “toiduahelaid”, s.o millist teed pidi on fakt avaldamiseni jõudnud, millistele suulistele ja kirjalikele allikatele on tekstis viidatud ning viimaks sedagi, millised arvamused on varju jäänud ning kus on siin avaldatud arvamused analüüsijatele juba varem silma jäänud. Mööda ei saa minna ka teksti avaldanud meediakanali spetsiifikast. Tele- või muu audiovisuaalse teksti puhul väärivad teadvustamist võttekohad, taustad, montaaži rütm, kaamera liikumised ja erinevad teabe esitamise viisid (info otse allikast, reporteri või saatejuhi edastatud tekst, tiitrid, teabegraafika jms). Raadiotekstis, mida reeglina kuulatakse üks kord, on eriti oluline see, milline info esitatakse teksti alguses ja lõpus või millistele detailidele juhitakse tähelepanu raadiole spetsiifiliste vahenditega (muusika, “kõllid” vms).
Ükski leitud element eraldi võetuna ei võimalda teha ammendavaid järeldusi teksti enese, selle autori taotluste või võimalike tõlgendusvõimaluste kohta. Samuti tuleb taas korrata, et meediateksti analüüsi põhiline tulemus on tõlgendusprotsessi pluralismi mõistmine: erinevad inimesed mõistavad nendeni jõudvaid tekste erinevalt. Arutelu objektiks ei ole neutraalseima väljendusviisi või õige tõlgendusviisi leidmine, vaid erinevuste aktsepteerimine ning arusaamine, et igal tekstil on autor, kelle keelelisi valikuid mõjutavad tema enese maailmakogemus ja meediamaastik, millele tema tekstid paigutuvad.
SOOVITUSLIK KIRJANDUS
Ugur, K. 2011. Teleuudis ja rühmaintervjuu koolitunnis. Õpetaja kui kultuurimälu vahendaja. Kultuurilise identiteedi mõtestamise ja tõlgendamise võimalusi. Tartu, TÜ kirjastus, lk 115–127.
Veidenbaum, K., Harro-Loit, H., Ugur, K., Jakobson, V., Räis, M. 2007. Kultuuriliste erinevuste konstruerimine meedias. Õppematerjal koolidele. Tartu: MEIS.
CML MediaLit Kit:Featuring A Framework for Learning and Teaching in a Media Age, http://www.medialit.org/cml–medialit–kit (vaadatud oktoobris 2011)
Five Key Questions That Can Change The World: http://issuu.com/iahpostmes/docs/02_5kq_classroomguide/8