Vaike Rootsmaa, Rannu Keskkool, 2010
Sissejuhatuseks. Õuesõppele on viimasel ajal rohkem tähelepanu pööratud ning meetodina on see ära märgitud õppekavaski. Eesti Televisiooni vahendusel vaatajateni jõudnud õuesõppetunnid toimusid valdavalt väikese rühma õpilastega ja mitme täiskasvanu juhendamisel. Kas see on võimalik ka suurema seltskonnaga? Siinkohal tutvustan üht võimalust, kuidas kaasata kogu kooli (meil umbes 200 õpilast).
Korralduslik pool. Matkapäeva on meil ülekoolilise sügisüritusena korraldatud juba mitmeid aastaid. Ürituse eestvedamisega tegelevad huvijuht, geograafiaõpetaja ja vajaduse korral grupp vanemate klasside õpilasi. Oleme selleks kasutanud 10. klassi keskkonnakaitse kursust, mille raames õpilased aitavad marsruuti valida, tööülesandeid koostada ning kontrollpunktides ka tegevusi läbi viia. Keskkonnakaitse kui õppeaine on rakendatud ümbritseva keskkonna alaste teadmiste levitamise ja praktiliste oskuste edasiandmise teenistusse. Keskkonnakaitse töökavas planeerime sellele olenevalt aastast ja matka piirkonnast 4–6 tundi.
Tunde sel päeval ei toimu, vaid kõik klassid liiguvad koos klassijuhataja ja vajaduse korral abiõpetajaga kindlaks määratud marsruuti mööda ühest kontrollpunktist teise. Ajaliselt oleme arvestanud umbes viie tunniga, matkapäeva oleme lõpetanud ühise välitingimustes pakutava lõunasöögiga.
Varasematel aastatel oli üks klass ka üks võistkond, kuid viimasel aastal jagasime klassi kaheks võistkonnaks (poisid ja tüdrukud). Suuremate klasside puhul võib klassisiseseid võistkondi olla rohkemgi. Omavahel konkureerivad klasside grupid on järgmised: 1. –3., 4. – 6., 7. –9. ja 10. –12. klass. Iga võistkond saab kompassi ja kaardi, kuhu on kontrollpunktid ja nende läbimise järjekord peale märgitud. Matka alustatakse erinevatest punktidest, et rajal liikujaid hajutada ja kontrollpunktide koormust ühtlustada. Õpilased oleme matka alguspunkti viinud bussidega (logistika väljatöötamine on tähtis osa kogu päeva korraldamisest), õpetajad on kontrollpunktidesse saanud oma autoga (vajaduse korral läbitakse osa teest jalgsi) ja nendelgi tuleb orienteeruda kaardi järgi. Kaardi ja kompassi praktiline kasutamine on üks geograafia õppekavas nimetatud oskusi. Kui seda matkapäevade raames aasta-aastalt praktiseerida, pole selle jaoks eraldi tundi enam vaja korraldada.
Viimasel aastal loobusime inimestest kontrollpunktides, sest küsimustelehed saab nii koostada, et kogu info on õpilastel algusest peale olemas. Matka alg- või lõpp-punktis saab vajaduse korral esitada selliseid küsimusi, mis eeldavad kohalviibiva inimese olemasolu.
Nooremate teekond on lühem, vanemate klasside õpilastel aga pikem ning osa tegevusigi on punktides diferentseeritud vanuse järgi. On ka selliseid ülesandeid, mida peavad kõik klassid lahendama. Õpilastele esitame põhiliselt küsimusi, millele leiab vastuse matkarajal liikudes, ja kui ollakse tähelepanelikud, ei ole vastuseid raske leida. Pole olemas õppeainet, mida matkapäeva temaatikaga siduda ei saaks. Kontrollpunktides olnud õpetajad on seal ka fantaasiat kasutanud, alustades joonistamisest, luuletamisest või osavusmängudest ning lõpetades ajaloomärkide ja tänapäeva ühendamisega. Siinkohal toon ära mõned allikad ja näited, mida igas Eestimaa nurgas võib katsetada.
Internetimaterjalid. Meie kool osales projektis „Tuulik“ ning selle projekti raames koostasid Lääne-Tartumaa koolid oma kooliümbruse matkarajad. Nende matkaradade kirjeldused ning töölehed on trükitud 2003. aastal ilmunud kogumikus „Tuuliku rajad ja tunnid“ (kättesaadav aadressil http://www.hared.ee/files/Tuuliku_rajad_ja_tunnid.pdf). Kui aja jooksul kipuvad infotahvlid matkaradade äärest kaduma, siis paberil trükitu jääb aastateks kättesaadavaks ning nimetatud radade kaarte, infot ja töölehti saab kasutada nüüdki. Meie kooli õpilased on lähiümbruses läbi käinud nii Rõngu, Valguta, Konguta kui ka Puhja koolide matkarajad ning viimati suundusime hoopis Tartu linna.
Tartu Loodusmaja on lahkesti internetti riputanud Tartu linna looduse rohelise mapi (http://www.teec.ee/files/doc/Roheline_mapp_eesti_2005.pdf) ja Tartu looduse töövihiku (http://www.teec.ee/files/doc/Tartu_looduse_toovihik.PDF), mille ülesandeid oma matkal osaliselt kasutasime. Tänuväärsed on eelpool nimetatud õppematerjalid just selle poolest, et peale ülesannete sisaldavad need ka taustainfot piirkonna kohta. Meil on veel ühiselt käimata Elvas ja selle ümbruses ning siis võib jälle otsast peale alata, sest kuue aastaga jõuab õpilastel nähtu ununeda küll. Kaugemale minekut piiravad sõidukulud.
Kontrollpunktide valimine. Linnaruumis on väga palju võimalusi matka läbiviimiseks, eriti oodatud oli see maal elavate õpilaste seas. Õpilased hajutasime Tartus nõnda, et keskkool alustas Kalmistu paljandi juurest, põhikool Tähtverest ja algkool kesklinna erinevatest kohtadest. Kõigil tuli ära käia kesklinnas, botaanikaaias ja Toomemäel. Lisaks külastas iga klass üht Tartu muuseumi.
Matka ettevalmistamine algab piirkonna kohta info kogumisest, millele järgneb esialgsete teekondade kaardile joonistamine. Seejärel käime piirkonna korraldusgrupiga läbi ning täpsustame kontrollpunktide asukohad ja korrigeerime marsruuti. Raja punktid püüame valida nii, et ülesandeid saaks siduda ümbritsevate loodus- või kultuuriobjektidega. Kui mõni teelõik on igavam, saab lasta näiteks ühest punktist teise sammudega maad mõõta. Valitud peab olema selline lõik, mida kaardil otseselt ära mõõta ei saa (metsarada vms). Üsna intrigeerivaks on osutunud ka paksus metsas või kinnises linnaruumis ilmakaarte määramine (kaardi võib enne seda rühma käest ära võtta).
Liikidega tutvumine. Igal matkal oleme valinud mõne liigi, keda raja läbimisel tuleb otsida ja leidmise märgiks pildistada. Õpilased saavad kaasa selle liigi lühikirjelduse ja pildi. Nii keskendusime Mustjärve matkal soovõhale ja huulheinale, Konguta matkal metspiprale ja viinamäeteole, Puhja radadel õppisime tundma musta ja valget leppa jne. Palju ei või neid liike olla, kuid sellised lisaülesanded sunnivad õpilasi natuke ka ringi vaatama. Peale selle on kontrollpunktides palutud õpilastel määrata nii puu-, põõsa, seene- kui ka kalaliike (limnoloogiakeskuse abiga).
Kaardi- ja mõõdistamisülesanded. Ilma mõõtevahenditeta saab leida näiteks puu ümbermõõtu või hinnata allikavee temperatuuri, samuti õhutemperatuuri, vahendeid kasutades aga puude või hoonete kõrgust, jõe voolukiirust vms. Vanemate klasside õpilased on pidanud kaardi järgi geograafilisi ja ristkoordinaate määrama. Viimastel matkadel oleme lisanud ka pildilehe, millel kujutatud objektid tuleb matkaraja kaardile kanda. Sarnased ülesanded on tuttavad neile, kes käinud üleriigilistel geograafiaolümpiaadidel. Näiteks pidid gümnaasiumiklasside õpilased mõõtma, kui palju on Emajõe veetase kevadise suurveega võrreldes alanenud, kui kasutada oli Emajõe kevadist veetaset kujutav pilt.
Meie koolimaja ümbrus on üsna lage ja tasane. Kuna aga ümbruskonna orud ja linnamäed pakuvad mõõdistamiseks hea võimaluse, olen matkapäevade raames lasknud õpilastel ka nõlva kõrgust ja kallet määrata. Noorematele õpilastele saab seletada, kuidas selliseid mõõtmisi tehakse, vanemad peavad selle aga ise tööjuhendist välja lugema. Kui mitmendat aastat sama ülesandega kokku puututakse, leidub neid, kes teistele juba ise asja seletama hakkavad.
Läbivad teemad. Tähelepanu oleme pööranud ka sellistele teemadele nagu liiklus, esmaabi, toitumine, jäätmed, ilm ja sellele vastav riietumine, piirkonna kohanimed ja nende päritolu jms. Vähetähtis pole klassi kui kollektiivi ühine tegutsemine, ühise eesmärgi nimel pingutamine. Sama tähtis kui õpilaste harimine on ka õpetajate silmaringi laiendamine. Korraldajana leian, et minugi omandatud kogemuste ja teadmiste hulk on olnud kulutatud aega väärt.
Kokkuvõtteks. Matkapäevale järgnev geograafiatund kulub muidugi tehtu analüüsimisele. Õpilased ootavad tagasisidet ning tunnustamine on tähtis. Kõige paremate tulemusteni jõudnud rühmi võib loodusõpetuses või geograafias protsessihindega hinnata.
Kui 12. klassi õpilase väitel ei osanud ta arvatagi, et meie lähiümbruses selliseid paiku võib olla, siis ilmselt oli noorematelgi midagi uudistada. Proovige järele!