Luuleteksti analüüs ja tõlgendamine

Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010

1. Luuleõpetuse põhimõtteid

Küllap on iga kirjandusõpetaja kogenud, et poeesia käsitlemine on proosaga võrreldes üsnagi „teistmoodi” tegevus. Kuidas seda õpetada, et ei närbuks – nagu kardab Heiti Talvik – „luule habras taim”? Luulekunstis on mõndagi imepärast, mida on märgata lihtsam kui inimkeeli seletada. See lihtne tõik – värssides ei ilmuta sõnad end samal viisil kui argikõnes – õpilasi hämmastabki, teeb ettevaatlikuks. Siit sugenev ebamugavustunne on võrreldav ärritusega, mis tekib siis, kui ei saada aru kuuldud anekdoodi puändist. Ärritus kasvab veelgi, kui kõneleja seda puänti üksikasjalikult selgitama asub. Luulepelgus vajab kummutamist, võhiklikkus väljajuurimist.

Sageli küsivad õpilased: „Kus mul luulet elus vaja läheb?” Sedasorti pragmatism kipub õpetajaid muidugi ärritama. Siin ei aita suured sõnad poeesiast kui elu eliksiirist. Kui tippude tasandil on juba mõistetud loomingulise fantaasia ülimat vajalikkust, siis igasse perekonda – meie kapitalistlikul ajal! – pole see mõte veel jõudnud. Meil hinnatakse ikka veel rakenduslikkust, käega katsutavat kasu. Poeesia pole aga laiatarbekaup, mille „kasu” on lõplik ja kõigile ühesugune, pigem on ta palsam, mis kosutab igaühe hingesoppe erinevalt. Aga seda veel ei mõisteta.

Kuidas siis vähemalt koolis seda „luulepelgust” ületada? Olen sellest küsimusest tõusnud pingeid maandanud lihtsa võrdpildi abil: et mõista olümpiavõitjate jooksu ilu, tuleb ka ise natuke jooksja olla. Luule tunnetamine-mõistmine on samuti harjutamise küsimus: olles treeninud end poeetiliselt mõtlema, on meid juba palju raskem luulet pelgama panna.

Avatud luuleõpetuses tuleb julgemalt kasutada stampe murdvaid võimalusi. Väärtustada tuleb eeskätt lugeja isikupära, mis tähendab, et tähelepanu keskmes on õpilase enda mõtteseosed ja tekstiga suhtlemise elamuslik külg. Selle meetodi puhul pole mõtet alustada autori eluloo ja tema ajaga – olgu isiku kaliibriks kas või Shakespeare või Puškin. Informatsioonikuhjad ja faktirägastikud autorist võiksid mõnelgi juhul konspekteerimata jääda või siis saab nendega tutvuda internetiallikate ja õppekirjanduse vahendusel. Luulet saab mõista iseendasse kogunenud kogemuste kaudu, ilma et peaksime eelnevalt süüvima luuletaja elukäigu ja loomingu kurioosumitesse või vooluloo tundmisesse.

Õpilast ja õpetajat võiks kirjandustunnis saata teadmine, et üht ja sama teksti mõistetakse alati erinevalt. Kirjandusteos iseenesest püsib küll muutumatuna, kuid esteetiline objekt – see, mida lugeja selle kohta ütleb – muutub pidevalt. „Lugeja tekst” on seepärast nähtav kui lugeja südametunnistus. Niipalju kui on lugejaid, on ka erinevaid mõistmisi.

Martin Heideggeri järgi meenutab luuletuse tõlgendamine justkui võitlus draakoniga: kui kangelane (lugeja) lööb ühe pea maha (jõuab olulise mõtteni), kasvab koheselt asemele kolm uut pead, ja nõnda aina edasi. Luule olemuses on midagi draakonlikku, seepärast ei õnnestugi luulet lugedes alati kangelaseks jääda ja tuuma tabada.

Kuigi õpetaja teab luulest rohkem kui õpilased, peab „õpilase hääl” olema tekstide tõlgendamisel siiski esikohal. Õpetaja ülesandeks on „õpilase häält” positiivses valguses võimendada ja kõlama panna, surumata peale enda kui eksperdi vaateid. Südametunnistus on õrna koorega, sellega ümberkäimine nõuab äärmist ettevaatlikkust.

Taolist poeetilist mõtlemist juurutades õnnestub ehk ajapikku kasvatada laiem rinne luulelugejaid, kuhu kuulub ka rohkem noormehi.

2. Luuleõpetustundide tüüpe

Traditsiooniline kirjandusõpetus panustab järgmistele luuleõpetuse võimalustele:

• luuleteoreetiliste mõistete omandamise tunnid – kirjandusteaduslik lähenemine;
• luuletaja biograafiale keskendatud tunnid – isikulooline lähenemine;
• luulelugu (sh ajastuid, voole, rühmitusi) käsitlevad tunnid – kirjanduslooline lähenemine;
• luulealaseid kirjutisi (esseid, arvustusi, teadusartikleid jm) vaatlevad luuletunnid – kriitikalooline lähenemine.

Innovaatiline kirjandusõpetus eelistab järgmisi luuleõpetuse võimalusi:

• lugemis- ja deklamatsioonitunnid – esteetilis-emotsionaalne lähenemine;
• tekstide analüüsi ja tõlgendusega tegelevad tunnid – tekstikeskne lähenemine;
• teksti retseptsioonile keskendatud tunnid – lugejakeskne lähenemine;
• luule kirjutamise tunnid – omaloominguline lähenemine.

Häälestavaid küsimusi luuletundideks

• Mis meenub, kui mõtled luulele? (riimid, laulusõnad, luuletaja, kaunis keel, keeruline sõnum, pegasus, igavus jne)
• Millist luuletust mäletad esimesena? (jõululuuletus, aabitsaluuletus, ema luges ette, lasteaia etlemised jne)
• Kuidas suhtud luulesse? (kogun hetki, otsin mõtet, ergutab mõttelendu, loen ja kannan ette, kirjutan ise, tundub mõttetu jne)
• Mida luulega peale hakata? (lihtsalt lugeda, mõtet avada, mõistete kaudu avada, luua kujutluspilte, lavastada, laulda, maalida, teha kujundus jne)
• Kas ja kuidas luulest kõnelda? (luuletus selgeks rääkida, otsida sõnumit, tajuda sümbolit, mõelda omaette vaikuses, analüüs rikub emotsiooni, kaotab luule mõtte jne).
• Millised omadusi võib omistada luuletajale? (madal valulävi, kõrge ei-tea-mis, sundus kirjutada, nauding kirjutamisest, jumalik inspiratsioon, vaene üksiklane jne).
• Milline on tüüpiline luuletus? (riimiline nelikvärss, armastusest, isamaast, loodusest; ilusad sõnad, õilsad teemad jne).
• Milline on luule roll tänapäeva ühiskonnas? (alandatud ja solvatud, luuletamine on võimatu missioon, kuuleme lauludes, juhuluule ajalehes, rongis, plankudel).

Tegevusi luuletundideks:

• lugemine ja deklameerimine, sh lugemine ebaharilikes kohtades: treppidel, keldris, pimedas klassitoas, looduses jm;
• luule- ja lauluplaatide kuulamine, luuletuse ja laulu stiilide võrdlemine;
• lugemiselamuste või -muljete vahendamine, nende sõnastamine;
• kõla-, kõne- ja lausekujundite leidmine ja nende tõlgendamine;
• luuletuse sõnavara iseloomustamine (nt antonüümid või sünonüümid, nimi-, omadus- ja tegusõnad, arhaismid ja neologismid, kirjakeelest erinevad sõnad);
• luuletuste ümberjutustamine (nt ballaad, valm), vaatepunktide vahetamine;
• luuletuste sisu ja vormi tõlgendamine, luuletuste võrdlemine (kujundikeel, värsi- ja riimisüsteem, tunde- ja mõttemaailm);
• luule ja keelemängu võimaluste ning seoste demonstreerimine (hääliku- ja kõlamängud, sõna- ja lausemängud, riimimängud, anagramm, palindroom, fonerism, akrostihhon, kalambuur jms);
• luule visuaalne kogemine (piltluuletused, figuurtekstid, graafiline paigutus, semiootiline poeesia jm);
• luulepõimiku koostamine ja esitamine, luule esitamine konkurssidel ja kooliüritustel;
• luuletuste omaloominguline kirjutamine (nt vabavärss, proosaluuletus, haiku, luuleparoodia, limerik, juhuluuletus, sürrealistlik luuletus; kirjutamine foto või pildi põhjal; kirjutamine etteantud teemal või kindlaid sõnu kasutades jms;
• klassi luulemapi (nt haikukogu) koostamine, „nädala luuletuse” valimine;
• luuletuse graafiline kujundamine arvutil, luuletusest inspireeritud maalimine või joonistamine.

3. Luuleteksti analüüs ja tõlgendamine

Luule poeetika vaatlust võib alustada mõne lihtsama näitega. Ameerika poeedi William Carlos Williamsi vabavärsilise luuletuse „Niisama öelda” (vt „Ameerika luule antoloogia”, 2008) poeetiline lihtsus ja tähenduslik sügavus pakub diskussiooni alustamiseks sobivat ainest.

Sõin need
ploomid ära
mis külm-
kapis olid

ja mida
sa vist
hoidsid
hommikuks

Anna andeks
nad olid imehead
nii magusad
ja nii külmad
(1934, tlk. Hasso Krull)

Esmapilgul ei kipu õpilased seda teksti kirjanduslikus mõttes luuletuseks pidama, sest sel näivad puuduvat väärtused, mida traditsiooniliselt arvatakse luule juurde kuuluvaiks: pole ülevoolavat kujundlikkust ega tihendatud tähenduskihte, isegi vorm ja stiil on klassikalises vaimus välja töötamata. Luuletus hämmastab oma lihtsusega: mitte et selles puuduks metafoorsus, vaid pigemini üllatab taustadetailide vähesus, minimalistlik töötlustehnika, lakoonilisus. Luuletusest hoovab positiivset energiat, igapäevaelu toimingute habrast pidulikkust. Luuletus sublimeerib argist eluolu veel rohkemgi, kui võiks esmapilgul arvata: füüsiliste argitoimingute pühitsemine avardub olemist saatvaks elunaudinguks.

Luuletust võib vaadelda armastusluuletusena: ploomid, mis on jääkambris, muutuvad siin sensuaalse armastuse või iha võrdkujuks. Irooniline element sugeneb teksti ploomi-kujundi kaudu ja kasvab läbi nende ärasöömisakti. Ploomidesse kontsentreeritud külmus, mis on vastandatud nende värskuse ja magususe võlule, assotsieerub lähedalt hääbumise, kadumise või suisa surmamotiiviga. Sellise tõlgenduse korral asetub armastusteema hoopis uude ja ootamatusse valgusse: armastus on lahtunud või reedetud, sest ploomide värskus on tardunud (külmutatud) ja viljalihagi on juba (lüürilise subjekti poolt) hävitatud. Egoistlik kättemakski on siin oma võrseid ajamas.

Luuletuses võib näha ka kristlikke motiive: lüüriline mina (oletame, et naisisik) pöördub lüürilise sina (oletame, et meesisik) poole (luules on mina-sina-suhe kõige tavapärasem, kuigi subjektiks on enamasti mees ja objektiks naine), tunnistades, et ta on teinud midagi keelatut. Lüüriline mina tunneb, et see keelust üleastumine on mingi kokkuleppe rikkumine, ja ta palub andestust. Ta on järele andnud kiusatusele ja maitsnud vilja, mis pole mõeldud talle. Mõistagi kõlavad siin allusioonid Aadama ja Eeva pattulangemise loole: naine kui kiusatusse sattuja ahvatleb oma käitumisega ka meest; ploomide viljaliha kirjeldus tekitab omakorda seoseid õunaga, mida Eeva maitseb ja Aadamale pakub. Lüürilise mina käitumises võib näha seda paradiisiaialikku egoismi­puhangut, mis inimese kunagi patuteele juhatas.

1. C. Williamsi luuletus ei tohiks õpilastele olla keeruline, sest teksti leksikaalne ja süntaktiline seade on igati proosapärane ja üldmõistatav. Luuletuses kirjeldatud – külmkapist võetud ploomide söömise – stseen on rajatud lihtsale argiseigale, mida igaüks on tõenäoliselt kogenud. Probleemiks võib osutuda siiski ideetasandi sõnastamine: millist sõnumit luuletus kannab, kas sõnum on sügavalt eksistentsialistlik, religioosne, puhttriviaalne või see puudub üleüldse? Segadust võib tekitada luuletuse näiline läbipaistvus, selle argiolustikuline triviaalsus, mistõttu õpilased kalduvad tõlgendust esialgu lihtsustama. Kuid assotsiatiivsed seosed, sügavamad ideed ja fantaasiarikkad tõlgendused tekivad niipea, kui vabanetakse tundest, et tegemist on keerulise, mõistatusliku luuletusega.

Võib-olla pole luuletekstide vastuvõtuga seotud raskused üldsegi mitte kirjanduslikku, vaid hoopis psühholoogilist laadi. Ei maksa karta, et õpilased ei ava luuletuse tähenduskihte objektiivselt või korrektselt. Kui nad alguses ongi asjast naljakalt kaugel, siis kaaslaste ja õpetaja abiga hakkavad nad asja tuumale lähemale nihkuma. Õpetaja peab tunnustama õpilase oma arvamust, hindama tema kaasamõtlemispanust, toetama ideetoorikute kujustamist. Luuletus ei ole mõistatus, mille võti on õpetaja käes, vaid iga õpilane peab oma luulevärava ise lahti saama. Kui õpilane loob „oma teksti”, siis õpib ta seeläbi paremini tundma ka autori teksti. Igatahes ei saa õpilane olla autori teksti tuim lugeja, vaid kaasautor, ühtlasi iseenda üle mõtiskleja. Julgemad õpilased jõuavadki seda luuletust mõtestades tõdemuseni: „Ma võiksin ise ka selliseid kirjutada!”

Lugejakeskseid mõisteid luuleteksti tõlgendamiseks

Kirjandusteaduslikke mõisteid luuleteksti analüüsiks

4. Luuletuste võrdlev interpretatsioon

Luuletusi võiks võimaluse korral käsitleda võrdlevalt. Võib võrrelda mõtte- ja väljenduslaadilt lähedaste autorite loomingut, võib leida luuletustest lähedasi või kattuvaid teemasid, motiive, meeleolusid, vaatepunkte, võrrelda võib sõna- ja kujundikasutust, värsivormi ja -mõõtu, riimisüsteemi jm. Võrdlev lähenemine paneb lugeja mõtte liikuma, suunab tähelepanu luuletuse sellistele omadustele, mis üheplaanilise lugemise puhul märkamata jäävad. Järgnevalt on toodud üks näide luuletuste võrdleva analüüsi kohta.

Kuidas portreteerida sügist? Võrdle Juhan Liivi, Marie Underi ja Heiti Talviku  sügiseluuletusi sisult ja väljenduselt.

• Leia ühis- ja erijooni sisus: teemas, motiivides, vaatepunktis, tunnetes, sõnumis.
• Leia ühis- ja erijooni väljenduses: kujutamisviisis, sõna- ja kujundikasutuses, värsivormis ja -mõõdus.

Marie Underi „Sügisemaru”

• Sügisestiihia intensiivne ja emotsiooniküllane kirjeldus.
• Esimene salm on sõnastatud ühe lauseperioodina ja lausutud üheainsa hingetõmbega. Lausestruktuur – iga rida on semantiline üksus.
• Kommunikatiivne perspektiiv: mina-isik, kes on kirjeldaja, kõneleb objektidest; pöördub teie poole, kes ei osale sündmustes.
• Dünaamilised deskriptiivsed verbid (nagu märulifilm!), tempo kruvitakse üles, torm paisub, dessantlik loodusstiihia, dionüüsiline pillerkaar, emotsioonide pingestumine.
• Verbiline luuletus, nominaalstiil on taandunud. On täheldatud, et luules on tavapäraselt just nimisõnu rohkem.
• Teine salm vähendab mõnevõrra hoogu, näitab tagajärgi; tunda on müütilisust ja animistlikku elutunnetust.
• Jõuline auditiivsus (nt retooriline pöördumine „Kuulete…”), kuulmismuljete pidu, helid ja loodushääled, onomatopöa.
• Häälikuline instrumentatsioon, algriim, k- ja r-häälik, häälikusümboolika (vokaalide kasutus, konsonantühendid).
• Ekspressiivsed kõne- ja lausekujundid, võrdlus, metafoorid, epiteedid, isikustamised, ellipsid.
• Kolmeosaline rütm, valsilik taktimõõt (torm ju keerutab ja vassib) – silbilis-rõhuline daktül.
• Paralleel rüütliga, puäntkujund „raudsete kätega kuningas”.

Heiti Talviku „Maru”

• Katastroofinägemus, hingekaose ja sotsiaalse hävingu märk.
• Torm kui ratsanik, kes kihutab ringi mustal ratsul, mõõk välkumas.
• Ohtralt liikumist ja helisid, verbid, mis kirjeldavad tormi natuuri.
• Talviku maru on hurmavam, iseloomult kurjem ja salakavalam.
• Torm hävitab igandid, äratab tardumusest, sunnib uuenema (uuestisünd).
• Kulmineerub fataalse surmakuulutusega.
• Kujundirepertuaar on sõnasäästlikum, ei kuhja epiteete, metafoorilembus (kurjalt korskav tormiratsu, vinguv tuulejuga, hullutav pillilugu).
• Muutub lüüriline vaatepunkt: tema-isik vaheldub familiaarse sina-vormiga (maru kui groteskne sõber, kelle poole pöördutakse käskivas kõneviisis).
• Ajaloo tulvadest ja ühiskondlikest vapustustest räsitud Eestimaa võrdpilt.

Juhan Liivi „Tuul rabistab lehti maha”

• Vahetu loodussuhe ja hingeline üksindus (luuakse ülekanne).
• Valdav on murelik meel, südamevalu, rõõmutu olek, kurb laul.
• Silmitseb loodust (vähesed detailid), asetab iseenda selle rüppe.
• Osutab helidele (hõisanud, helisend ööbiku hääled, laul langeb).
• Kasutab isikustamist, lihtsaid epiteete – maalib justkui impressionistlikku pilti.
• Liiv väljendab tundmust, meeleolu, mis on otsekui alasti; lihtsus ja loomulikkus.
• Väljendus on tunduvalt lakoonilisem, askeetlikum; vorm on konarlikum.
• Tema luulel on improvisatsiooniline loomus, iseteadmatu kujutlusvõime, ootamatu kulg.

Loodusluuletus maalib enamasti looduspildi, kuid looduse näo ja iseloomu kujutamise kõrval võib luuletaja taotluseks olla miski muu. Sageli on loodusmotiivid vaid fassaadiks või rekvisiidiks ühiskondlike või ajalooliste mullistuste poetiseerimisel (nt H. Visnapuu „Tõmbtuul“). Harvad pole ka juhtumid, kus loodusluuletust võib tõlgendada kui luuletaja siseheitluste ja eneseotsingute väljendust (nt B. Kangro sisekaemuslikud loodusvärsid). Sümboolses tõlgenduses on sügis omamoodi aastaaegade verstapost, mis märgib peatset pööret või murdumist, tsükli suundumist oma lõppu. Kahtlemata seonduvad sügisepildid ka isiklikku laadi tundeelamuste ja psüühiliste heitlustega. Vähemasti Liivi luuletuses on vahetu loodusesuhe ja hingeline üksindus ehk rohkem aimatavad. Seevastu Talviku „Maru“ asetub kindlasti ajaloo tulvavetest ja ühiskondlikest vapustustest räsitud Eestimaa võrdpildiks – sügisemarust saab inimsust varitsev oht. Loodusmotiivide pelk loetlemine pole kindlasti üheski luuletuses ainutaotluseks, sügavam elamussisu jäädvustub neis küllap kõigis.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi keele ja kirjanduse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-55-25