Loovus muusikatunnis

Tauno Aints, Tallinna Muusikakeskkool, Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, 2010

Rääkides loovusest muusikatunnis, võtan oma lähtekohaks sõna ja muusika suhted. Olen tutvunud uute, rõõmustavalt mitmekülgsete muusikaõpikutega, kuid jätan siiski praegu kõrvale nii õpikud kui noodikirja ja keskendun kõnele, pillimängule ja improvisatsioonile.

Kõne ja muusika suhted ning teksti roll ja mõju on muusika arenguloos mastaapne teema. N. Harnoncourti raamatu “Kõnelev muusika” sõna ja heli vahekorda käsitleva peatüki kohaselt võib kõne ja muusika suhetes eristada nelja põhisuunda:

1. akustiline imitatsioon,
2. piltide kujutamine muusika abil,
3. mõtete ja tunnete edasiandmine muusika abil,
4. kõnelemine helides.

Kuigi mõtete ja tunnete edasiandmine muusika abil on taas tohutult laiahaardeline materjal, soovin just sellel alajaotusel peatuda ning pakkuda välja ühte võimalikku teerada, mille kaudu arendada õpilaste loovust ja seostatult avada lastele muusikatunnis juhiseid muusikateooriast, ajaloost, instrumentatsioonist ja kompositsioonist.

Õpilastele meeldib fantaseerida, kuid antud ülesande seisukohalt tundub asjakohasem paluda neil leida kodus meelepärane 2–4-lauseline dialoog ning õppida seda ilmekalt peast esitama. See võib, kuid ei pruugi olla värsimõõdus. Tunnis salvestatakse iga õpilase esitus käepäraste vahenditega ning valitakse välja emotsionaalselt kõige haaravamad või kujundirikkamad. Järgmises tunnis, korduva kuulamise järel, analüüsitakse vastavalt vanuseastmele kuuldut: esitamise tempot, meetrumit, rütmi, kirjavahemärke, hingamiskohti ja rõhuasetusi. Samuti hääle intensiivsust, suhtelisi tõuse ja langusi, värve. Tahvlile tehakse sellekohane skeem.

Tempo ja meetrumi määramisse peab suhtuma paindlikult, sest karaktereid esitava õpilase teksti pulseerimine on kindlasti väga vaheldusrikas. Rütmi analüüsimisel võiks keskenduda suhteliselt pikemate vältuste väljatoomisele, kuid hilisemale esitusele mõjub kindlasti arendavalt kõnerütmi läbiplaksutamine. Kui selgelt eristuvaid pikemaid vältusi ei ole, siis on mõistlik rütmilist tähelepanu pöörata lause lõpule, sest just rütmi ja langeva intonatsiooni koosmõjul struktureerub dialoog ilmekalt. Samuti on otstarbekas tähelepanu pöörata sõnadele, mille rütm on teistest oluliselt kiirem, moodustades justkui kaunistuse järgnevale rütmile. Et vältida liiga keerulise partituurilaadse skeemi tegemist, võib meetrumi ja tempoga seotud info skeemile kandmisel kasutada lihtsalt eri värve.

Kõikidesse tingmärkidesse tuleb suhtuda loominguliselt. Kasutades katkestuskohtade märkimisel kirjavahemärke, on otstarbekas taandada ka küsi- ja hüüumärgid komaks või punktiks, arvestades nende ülekantud tähendust. Kui võrrelda punktide kaalu või lõpetatuse astet dialoogi lausetes, võiks öelda, et järgmise lause eeldus või mõtte jätkumine loob justkui erineva kaaluga punkte. Skeemile on otstarbekas punktina kanda vaid kõige kaalukam, tervet mõtet lõpetav punkt, teised võib asendada komadega. Kindlasti tuleks analüüsida neid rütmilisi ja meloodilisi komponente, mis ühiselt moodustavad arusaadava liigenduskoha. Siinkohal on hea arutleda, millised võtted on sarnase efekti loomiseks muusikas sobivaimad. Õpetaja võib vanuseastmele vastavalt tutvustada kadentside loomise võimalusi ja ajalugu ning analüüsida mõnda õpilastele tuttavat laulu just liigendumise seisukohast. Õpilaste tähelepanu tuleb juhtida sellele, et liigenduskoht ei pruugi alati tähendada kõla katkemist muusikas.

Helikõrguste liikumise kujutamine graafiliselt eeldab kõige rohkem kujundlikkust. Muusikalisele fantaasiale mõjub võib-olla kõige rikastavamalt just piisavalt erinevate kujundite kasutamine, kuid arvestades, et sõnalise ja muusikalise lause pikkused võiksid olla võrreldavad, ning et sellistel skeemidel on oht muutuda liialt piltlikuks, võiks eelistada lihtsaid jooni, mille arv vastab sõnade arvule lausetes. Skeemile tasub kanda vaid helikõrguste üldist liikumise suunda, mitte kõnehääles sisalduvaid väikesi muutusi.

Kõnehääle tämbriliste varjundite edasiandmine pillil on väga tihedalt seotud tehniliste oskustega, seetõttu võiks värvide edasiandmise paljudel juhtudel asendada muutustega dünaamikas. Loomulikult pillist ja võimalustest sõltuvalt võib nt plaatpillidel vajadusel vahetada nuiasid või klaveril kasutada pedaale jne. Kuid dialoogi lühiduse tõttu võib eri lausete suur tämbriline varieerimine mõjuda tervikut killustavalt, seetõttu võiks värve muuta pigem materjali kordamisel.

Vanuseastmele vastavalt võib skeemile märkida ka kõnerütmi ja dünaamika ning analüüsida erinevaid tundevarjundeid teksti esitamisel. Rõhutan siiski, et antud ülesande eesmärgiks ei ole kõneteksti ja mõtte otsene ülekandmine muusikasse, vaid võimalike seoste loomine kõne ja muusika ülesehituse vahel. Õpilased võivad, kuid ei ole kohustatud jäljendama tekstist tulenevat tempot, meetrumit ja kõnerütme. Peatähelepanu peaks olema muusika liikumise kujundlikkusel ja kadentsidel.

Skeemile kantavate märkide väljamõtlemisel on kindlasti huvitav lasta õpilastel välja pakkuda oma ideid. Seejuures saab teha kõrvalepõikeid notatsiooni ajaloolisse arengusse ja tänapäeva.

Kui skeem on valmis, hakatakse ühiselt otsima uusi väljendusvahendeid, mis järgiksid sama ülesehitust, kuid ei kasutaks sõnu. Oluline on suunata laste valikuid lähtuvalt dialoogi karakterist ja dramaatilisest kulgemisest ning piirata väljendusvahendite hulka vastavalt eale. Helikõrguslik liikumine peab alguses olema ühehäälne ning tempo ja rütmiline kulgemine mõõdukas. Nooremas vanuseastmes võib õpetaja teha suunamisi plaatpillidel helisid eemaldades. Muusikateoorias edasijõudnutele võib tutvustada struktuuri loovate ja struktuuri kaunistavate helide omavahelisi suhteid ning julgustada õpilasi kasutama kaunistavaid helisid.

Dialoogi muusikaline esitus toimugu individuaalselt, sarnaselt kõneteksti esitamisega. Ettekandmist ei oleks võimalik enne harjutada ega välja mõelda, see on improvisatsioon ehk loovus muusikatunnis.

Kui kõik õpilased on oma tõlgenduse esitanud, on aeg ühiseks analüüsiks ja vahekokkuvõtteks, mis peaks sisaldama eakohast kinnistavat arutlust muusikalistest kirjavahemärkidest, nende loomisvõimalustest ning selgesti liigenduva ühehäälse muusikanäite kuulamist ja analüüsi.

Töö käik nooremas vanuseastmes

L. Tungal, E. Hiiepuu. Eesti keele õpik 2. klassile, I osa, lk 33 (fragment „Londistest”):
„Võtke mind ka oma kooli kaasa.”
„Me ei saa. Sind võidakse naerma hakata.”
„Ma tulen siis salaja.”

Salvestuse analüüs
Esimese lause pulss, rõhud, rütm. Rõhud sõnadel võtke, ka, kooli, kaasa. Nendest esildub kõige rohkem sõna ka. Tunnetatav pulseerimine 66 lööki minutis. Sõna oma moodustab justkui kaunistuse järgnevale sõnale kooli. Sõnadel kooli kaasa toimub kerge aeglustus ning nende vältused on suhteliselt pikad.

Teise ja kolmanda lause pulss, rõhud, rütm. Me ei saa loob väga täpselt oma liikumisega uue karakteri, selle toovad esile just pisikesed rõhud sõnadel me ja saa ning nende omavaheline ajaline kaugus. Tunnetatav pulseerimine on 126 lööki minutis. Rütmilise ülesehituse seisukohast on oluline teise lause lõpus olev punktist tingitud paus. Kolmas lause jätkab samas pulsis, selle rõhutatuimad sõnad on naerma ja hakata. Kaunistava iseloomuga on sõna võidakse.

Neljanda lause pulss, rõhud, rütm. Sõnad tulen ja salaja moodustavad oma rõhutatusega pulsi, umbes 72 lööki minutis. Ma ja siison justkui eellöögid nendele. Lause lõpus võib tajuda pause.

Kirjavahemärgid, hingamiskohad. Kuna viimase lause punkt lõpetab ka kogu dialoogi mõtte, on otstarbekas ainult see kanda skeemile punktina, teised komadena.

Hääle intensiivsus, suhtelised tõusud ja langused. Esimeses lauses võib tunnetada kerget intensiivsuse kasvu kuni sõnani ka, pärast mida toimub hääle kõrguse aeglasem laskumine kuni punktini. Laskuv intonatsioon lisab lausele paluvat iseloomu. Teine lause algab suhteliselt kõrgemalt ning lõpeb tajutava hüppega alla. Kolmas lause algab taas kõrgemalt, kuid lause lõpu poole laskub hääl sujuvamalt kui teises lauses. Viimase lause algust ja lõppu võib tajuda intonatsiooniliselt üksteisele suhteliselt lähedal asetsevatena.

Värvid. Märkimisväärne tämbrimuutus toimub neljandas lauses. Selle muutuse võib üle kanda dünaamikasse, asendades muidu mõõduka esitamistugevuse vaiksega. Samas peaks kindlasti proovima ka tämbrilisi muutusi viimases lauses, katsetades erinevaid variante ja nende mõju tervikule.

Skeem.
Skeemi joonistamist on otstarbekas alustada kirjavahemärkide kandmisest tahvlile, seejärel täita nendevahelised alad hääle liikumist kujutavate joontega. Rõhkude märkimisel võib kasutada eri värve või paksemaid jooni. Kirjavahemärkide juurde võib kirjutada noodinimed, komakohtadele ebapüsivad astmed, punkti juurde püsivad astmed. Lihtsaim skeem võiks välja näha selline:

Alustuseks võib meloodia liikumist piirata seksti ulatusega, korjates plaatpillil ülejäänud plaadid ära. Seejärel võib kadentside kujundamiseks helistiku ebapüsivad astmed märkida välja komakohtadena ning püsivad astmed märkida punktidena. Skeemist lähtuvalt võib meloodia kujundamisel astmeline liikumine vahelduda mõne hüppega.

Kokkuvõte

Antud ülesande sisu ei seisne mitte sõnade muusikasse ülekandmisel, vaid paralleelide loomisel kõneintonatsioonide, kirjavahemärkide ja muusikalise ülesehituse ning fraseerimise vahel, samuti improvisatsioonilise tegevuse julgustamises.

Sõna, muusika ja emotsioonide seosed on läbi muusikaajaloo olnud helikeele muutuste lähtekohaks ning vajavad tutvustamist kogu õpiperioodi vältel. Helikõne, helimaalingu ja karakteritega seoses on põhjust rääkida muusika ilust ja infovahetusest. Sõna ja heli omavaheliste seoste tutvustamisel saab mistahes vanuseastmes pakkuda kuulamiseks ja analüüsimiseks väga eripalgelist muusikat, integreerida tundi vormianalüüsi, orkestratsiooni, arranžeerimist. Hiljem on sellelt pinnalt võimalik luua sidusaid üleminekuid keerukamatele loomingulistele ülesannetele ning analüüsidele.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0