A A A

Loovus gümnaasiumiastmes

Kadi Härma, Keila Kool, 2010

 

Loovuse arendamine ja loominguga tegelemine gümnaasiumiastmes on loomulik ja loogiline jätk põhikoolis alustatule. Sageli pannakse gümnaasiumis hindeid vaid muusikaloolisi teadmisi arvestades, kuid uus ainekava võimaldab muu hulgas hinnata ka pillimängu ja omaloomingut.

Üldlevinud on arusaam, et muusikalooline materjal on väga mahukas ja selle kõrvalt jääb kõige muu, ka loovuse arendamiseks vähe aega. Uue ainekava valguses, kus ajastuid käsitletakse žanri- ja vormipõhiselt, mitte heliloojate elulugudest lähtuvalt, leiab palju võimalusi loovaks eneseväljenduseks ning teoreetiliselt õpitu saab paremini selgeks, kui materjali ka praktiliselt kogetakse. Isetegemise nimel võib üldhariduskooli muusikatunnis midagi pigem vähem põhjalikult võtta või üldse vahele jätta, kui et viia tunnid läbi ainult loenguvormis.

Sarnaselt põhikooli muusika ainekavaga väärtustatakse ka gümnaasiumi ainekava õppe- ja kasvatuseesmärkides loovust („…rakendab loovust muusikalises eneseväljenduses…”) ja praktilist musitseerimist („…rakendab ning arendab musitseerimise kaudu oma teadmisi, muusikalisi võimeid ja oskusi”). Oluline on, et õpilane suhestuks muusikaga isikliku kogemuse kaudu. Jätkata tuleks tegelemist laulmise ja pillimänguga ning luua võimalused muusikaliseks eneseväljenduseks, julgustada õpilast omaloomingule, milles ta saaks rakendada põhikoolis omandatud muusikalist kirjaoskust.
Võimalusi pillimänguks (Orffi instrumentaarium, plokkflööt, 6-keelne väikekannel, akustiline kitarr) pakub käsitletav muusikalugu alates muusika tekkest kuni kaasajani.

I kursusel läbitakse teema „Muusika roll vanadel kultuurrahvastel”. Teatavasti pole vanadest kultuuridest eriti palju ajalooallikaid säilinud ja me saame ainult umbkaudu ette kujutada, kuidas võisid neil aegadel muusika, poeesia ja tants kõlada ning välja näha. See annab hea võimaluse kodus ettevalmistatud rühmatööks: klass jaotatakse 4–5-liikmelistesse rühmadesse, kus iga rühm saab õpetajalt oma ülesande. Näiteks suhelda muusika ja/või tantsu saatel kõrgemate jõududega, luua/improviseerida muusika söömaaja või vaatemängu saateks, esitada luulet lauldes. Materjali otsivad õpilased ise ajaloo- ja kirjandusõpikust või internetist ning panevad mõeldud muusikapala kirja.

Keskaegse ühehäälse muusika paremaks mõistmiseks ja ühtlasi vokaalse võimekuse arendamiseks sobivad eeskätt koraalid, aga ka koraalilaadsed ühehäälsed laulud (nt vaimulikud rahvalaulud), mille meloodiat saab pillil dubleerida. Noodist laulmisel kasutatakse relatiivseid, pillimängus aga absoluutseid helikõrgusi. Õppides kaugete maade muusikat, ei tohiks unustada meie oma regilaulu, mida saab siduda kangelaslaulude teemaga. Nii kangelas- kui ka regilaulud on eepilised jutustused. Loovtöö on individuaalne ja kodus ette valmistatud.

Ühehäälset musitseerimist, kus õpetaja või mõni õpilane tahtlikult või tahtmata meloodiast kõrvale kaldub, saab kasutada mitmehäälsuse kujunemise põhjuste selgitamisel. Esimest teadlikku mitmehäälsust – organumit – võib selgitada taas rühmatööga: kas olemasolevale või enda loodud meloodiale lisatakse kokkulepitud reegleid järgides (burdoonina, paralleelselt, vastassuunaliselt liikuv) teine hääl. Ülesanne võimaldab diferentseerimist – muusika süvaõpet saanud õpilased loovad ise meloodia ja teise hääle paralleelses kvindis või kvardis. Tööle järgneb esitus, mida analüüsitakse ja hinnatakse, väärtustades kaaslaste loomingut ning esitust. Sarnast ülesannet saab kasutada ka 13. sajandi mitmetekstilise moteti õppimiseks ja paremaks mõistmiseks, kui klass jagada kolmeks rühmaks. Kõik rühmad esitavad samaaegselt lauldes või mängides ühe erineva karakteriga meloodia – pikkades nootides alumine hääl (võib olla varem loodud või õpitud gregooriuse laul), liikuvam keskmine hääl (mõni õpitud vaimulik rahvalaul), kõige lühemates helivältustes liikuv ja domineeriv ülemine hääl (teiste häältega sarnase sisuga ilmalik laul).

Polüfooniline muusika saab omasemaks, kui algul rütmikaanoneid keha- või löökpillidel mängida ning hiljem meloodiakaanoneid renessansiajastule vastavalt laulda ja/või mängida. Eriti hästi sobivad plokkflöödid, lautot imiteeriv väikekannel, oreli või klavessiini kõlaga süntesaator. Rütmikaanoni saab lasta igal õpilasel individuaalselt või rühmas luua ja kirja panna, et rakendada õpitud muusikalist kirjaoskust. Kirjapandud harjutust saab hiljem mõne laulu kaasmänguks kasutada.

Basso continuo’t on hea selgitada põhikoolis omandatud pillimänguoskusi kasutades: bassihäält mängivad nt tenorksülofon või bassiplaadid, harmooniat väikekandled või akustilised kitarrid. Kui klassis on mõni tšellot või fagotti õppiv noor, saab kasutada ka neid pille. Monoodia lisavad I–II kooliastmes õpitud plokkflöödid. Uue loo aluseks võib olla kõige lihtsama laulu meloodia, nt „Kus on minu koduke”, mida kõik teavad ja kiiresti mängima õpivad. Süvendatult muusikat õppijad võivad meloodia ja harmoonia ise luua. Selle ülesande juures on oluline, millised pillid mängivad ja milline on tekkiv kõla, mitte lugu, mida mängitakse. Sarnasel moel saab selgemaks ka barokktrio mõiste.

Paljud heliloojad on läbi sajandite oma teostes kasutanud Orpheuse ja Eurydike müüti. Seda võib etendada ka koolis, kasutades soliste, koore ja tantsijaid, kes esitavad süžeega sobivaid lugusid. Lavastuse ettevalmistus võimaldab lõimida kirjandus-, kunsti- ja tehnoloogiaõpetust. Üks võimalikest variantidest on teha järgneva süžeega näidend:

Orpheus laulab kitarri/väikekandle saatel ilusa laulu. Seda kuuleb tütarlaps Eurydike ning armub laulikusse. Noored jalutavad aasal. Selle saateks laulab koor armastuslaulu. Äkki saab neiu maolt hammustada ning sureb ja vajub allilma. Koor, elades tegevusele kaasa, laulab laulu moll-helilaadis. Taas laulab Orpheus ilusa laulu, millega ta valvuri ära võlub ning pääseb allilma neiule järele. Kõlab allilmas elavate kuradikeste tants/pillilugu või valitseja retsitatiivne laul löökpillide saatel. Orpheus võib Eurydike maale tagasi viia tingimusel, et ei vaata armastatut enne kui maa peal. Kahjuks ei suuda Orpheus kiusatusele vastu seista ning vaatab neiut ja kaotab ta igaveseks. Noormees hülgab inimesed ja laulab nüüdsest oma võluva häälega ainult puudele, kaljudele ja jõgedele. Pääsemise toovad noormehele menaadid, kes ta tapavad. Muusad matavad Orpheuse pea Olympose mäe jalamile. Kõlab linnulaul Orffi pillidel. Laulud võivad olla õpitud juba põhikoolis, peaasi, et laulude sisu ja näidendi tegevus üksteist toetavad.

Klassitsismiajastul kujundas Joseph Haydn oma loomingus välja uusi vorme ja žanreid, kuid taasavastati ka vanu. Nende hulgas on lihtsamaid ja keerulisemaid. Juba Vana-Kreekas ringmänguna tuntud rondovormi saab lihtsalt meelde jätta rütmirondot tehes: koos mõeldakse A-osa rütm ning iga õpilane mõtleb välja ja esitab oma episoodi. Rütme võib mängida keha- või rütmipillidel. Tegevuse teadvustamiseks ja õpitud oskuste rakendamiseks võib esitada tingimuse pillide valikuks: kui kasutatakse pikki helivältusi, nt 2-, 3- või 4-löögilisi helisid ja rütmivorme, võetakse pillideks bongod, džembe, tamburiinid; kui kasutatakse lühemaid helipikkusi, sobivad pillideks marakad või shaker’id; veerand- ja kaheksandiknoote mängitakse kõlapulkade või kastanjettidega. Kui põhikoolis tehtud rondod, eriti esimesed omaloomingu katsetused, võivad olla sellised, kus alati rütmisilpide peale ei pea mõtlema, siis gümnaasiumis võiks õpilane teada, milliseid rütme ta kasutab. Ka variatsioonivormi saab analoogselt praktikas läbi teha. Koos mõeldakse teema, mida iga õpilane vastavalt oma oskustele varieerib. Ülesanne sobib ka rühmatööks. Iga rühm mõtleb välja ja harjutab enne esitust selgeks oma episoodi. Rütmid võib nimetatud vormides ka viisistada – tulemuseks on meloodiarondod ja -variatsioonid.

II kursusel on gümnaasiumi uues muusika ainekavas teema „Pärimusmuusika”. Rahvalaulude esitamise ja värsside loomisega on tegeldud alates I kooliastmest. Kuna tegemist on eesti kultuuris väga olulise teguriga, siis peaks jätkama sellega ka gümnaasiumiastmes. Kuigi regilaul on reeglina saateta, ei peaks omaloomingu esitamisel keelama akustilise kitarri või väikekandle kasutamist, kui õpilane end nii kindlamalt tunneb. Loomistöös on oluline meeles pidada regilaulu ja uuema rahvalaulu tunnuseid. Pärimusmuusika annab loovuseks palju võimalusi, lisaks traditsioonilistele võib kasutada ka multimeedia vahendeid. Õpilasi motiveerib õpetaja antud teemadel loodud laulude kasutamine kooliüritustel.

Võimalusi loovaks eneseväljenduseks pakub ka eesti muusikakultuur. Näiteks saab koostada oma kujunduse ja sisuga muusikaajakirja, mille eeskujuks on Karl August Hermanni poolt alates 1885. a välja antud „Laulu ja mängu leht”. Ülesanne sobib rühmatööks või projektiks.

Kui paljud eesti professionaalsed heliloojad (Miina Härma, Cyrillus Kreek, Mart Saar, Veljo Tormis, Ester Mägi jt) on oma loomingus lähtunud rahvalaulust, siis võivad seda teha ka üldhariduskooli õpilased. Oma seadete tegemisel on gümnaasiumis õppijale eeskujuks põhikoolis õpetaja seatud ja lauldud laulud. Loomistööle võiks eelneda mõne helilooja rahvalauluseade analüüs. Igal juhul peaks loodut klassis ühiselt esitama ja analüüsima. Miina Härma eeskujule viidates võib paluda otsida sarnase sisuga rahvalaule ja ühendada need üheks terviklooks.

Eestis toimub palju pärimusmuusika üritusi ja gümnaasiuminoored külastavad neid. See annab võimaluse oma kontserdil saadud emotsioone edasi anda ka kirjalikult. Hinnatakse muusika väljendusvahendite analüüsimist ja muusikaga tekkinud isiklikku suhet. Ühised õppekäigud muusikaetendustele või kontsertidele annavad võimaluse diskussiooniks tunnis. Lõimida saab emakeelt, kirjandust, infotehnoloogiat (esitlus).

Programmilist muusikat õppides võib kuulatud muusika järgi joonistada pildi või kirjutada jutu, mida saab vabalt valitud pillidel teistele esitada. Ülesanne sobib nii rühma- kui ka individuaaltööks. Näiteks Claude Debussy prelüüdi „Linalakk tütarlaps” põhjal tehtud pildid ja kujutatud lood saavad väga erinevad, ehkki muusikateose pealkiri on teada. Õpetaja võib enne muusikapala kuulamist helilooja pandud pealkirja ka mitte öelda, olenevalt sellest, milline on kuulamise eesmärk – kas püüda samastuda helilooja ideega või luua täiesti uus ja iseseisev teos, mille kuulatud muusikapala ajendas. Siiski peaks kinni pidama ajastule iseloomulikest joontest ja stiilitunnustest.

III kursusel, kui käsitletakse avangardmuusikat ja häppeninge, võib John Cage’i eeskujul klaveri ette valmistada ning kokkulepitud vormi järgides luua ja esitada rühmaga või igaüks eraldi väga põneva teose. Kuna 20. sajandi muusikaloo üheks märksõnaks sai elektroonika, saab eelmisega sarnase sisuga ülesande raadiot, mp3-mängijat, iPhone’i vms kasutades – luua muusikapala varem välja mõeldud dünaamilise plaani järgi.

Ka minimalismi tunnused jäävad paremini meelde, kui teemale väikesi muutusi luues saab need ise läbi proovida. Aluseks võib võtta nii lihtsa heakõlalise laste- või algklassides õpitud mudellaulu kui ka omaloodud meloodia, mida korratakse ja pisut muudetakse. Loodut saab esitada pillidel ja/või lauldes.

Arusaadavalt pole ükski eespool toodud loovülesanne täielik. Kirjeldatud variandid võimaldavad ning ootavad loovat suhtumist ja avastamist, et neid vastavalt kooli oludele ja õpilaste võimekusele täiendada, muuta ja parandada ning pakkuda õpilastele loovülesanneteks ideid.

 

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-61-5