Sirje Nootre, Märjamaa Gümnaasium, 2010
Heade loovvõimetega laps mõtleb kiiresti ja originaalselt, tal on hea probleemitaju ja märkamismeel, ta on avatud uutele kogemustele, suudab keskendunult ja põhjalikult töötada ja oma tööd korralikult viimistleda, teda iseloomustab ka teabeotsimise oskus, julgus olla originaalne.
Loovtegevused on sageli rasked õpilastele, kes on halva keskendumis- ja kujutlusvõimega, aeglased, aga ka laisad mõtlejad, nendele, keda saadab ebaõnnestumise hirm kas eelnevate ebaõnnestumiste või madala stressitaluvuse tõttu. Nad on ebakindlad, küsides sageli õpetajalt üle asju, millega saaksid ise suurepäraselt hakkama. Ka tugeva tasakaalutarbe ja enesekontrolliga lapsed, kes on harjunud vaid häid tulemusi saavutama ja on teinekord juba põhikoolis enda vastu perfektsionismini nõudlikud, on vahel loovtegevustega hädas.
Loomevõimet saab arendada ülesannete abil, mis suurendavad mõtlemise kiirust, paindlikkust, arendavad fantaasiat, originaalsust ja leidlikkust. Loovtegevuste eesmärk on see, et laps saaks sügavama kontakti iseendaga, pannes tööle oma meeled ja uurides meelemuljeid.
Loov tegutsemine kirjandustunnis ergutab mõtlemist, arendab spontaansust, tekitab eduelamuse – seega positiivseid emotsioone. Loovtegevus on eesmärgistatud tegevus, kirjandustunnis eelkõige lugemine, tekstide tõlgendamine (nii suuliselt kui kirjalikult), aga ka algupäraste tekstide loomine – tekstide maailma ja lugeja sisemaailma kokkupuutepunkt.
Loovtegevuse õnnestumiseks on oluline anda õpilastele aega, sest emotsioonide, subjektiivsete seoste ja tunnete tekkimine, uute ideede otsing ja mõttelennu virgutamine eeldab keskendumist, vabadust valida endale meelepärane ülesanne, seda endale sobival viisil, näiteks muusika, joonistamise või dramatiseerimise vahendeid kasutades lahendada. Õpetaja ülesanne on julgustada-ergutada õpilasi oma sisemist loovust rakendama, olemata seejuures tulemuste nõudmisel kärsitu – loovtegevused võivad mõnel lapsel tulla paremini ja kiiremini välja kui teisel. Loovtegevuse hindamine ei tohi olla jäik ega lähtuda vaid ratsionaalsetest kaalutlustest.
Loov tegutsemine laseb lugejal tekstiga aktiivselt suhelda, teksti sisse minna, laseb teksti peale ja seda üle kirjutada, täiendada ja edasi juhtida. Selline tegutsemine hõlmab kõiki neid meetodeid, mis ei ole reprodutseerivad ega mehaanilised.
Valik lugemisülesandeid
Lugemise minutid või lugemise tund. Õpilased loevad klassis ühesuguseid või erinevaid raamatuid, tervikteoseid, millega töötatakse järgnevates tundides. On oluline, et lugemise ajal valitseks klassis rahulik meeleolu, et igaüks saaks oma tempos rahulikult lugeda. Raamatu vahel võib olla järjehoidja, millele saab märkida päevas läbi loetud lehekülgede arvu, aga ka tekkinud küsimused, tähelepanekud vms.
Pärast tervikteose lugemist kirjutab iga õpilane rea lugejaküsimusi – küsimusi, mille tema kui lugeja esitaks teose kohta kirjanikule või mõnele tegelasele. Küsimuste põhjal sünnib arutelu.
Kirjanduslik karussell. Õpetaja paneb klassi seinale või pinkidele luuletusi, õpilased käivad ringi ja loevad neid. Seejärel võtab igaüks kõige rohkem meeldinud luuletuse kaasa ja rühmades loetakse need üksteisele ette. Räägitakse sellest, missuguseid tundeid luuletus esile kutsub, millise pildi luuletus loob, põhjendatakse valikut, joonistatakse.
Raamatu sisu ennustamine alguse ja lõpu järgi. Lugemishuvi tekitamiseks on õpetaja teinud koopiad erinevate raamatute alguse ja lõpu lehekülgedest või lõikudest, õpilased sobitavad need kokku ning ennustavad, millest raamat jutustab. Igaüks saab lugemiseks selle raamatu, mille algust ja lõppu ta uuris ning mille sisu ennustas.
Vastandlikud luuletused. Otsitakse kaks teineteisele vastanduvat luuletust või juttu või koostatakse ise vastandtekstid. Vastandlikkus võib ilmneda nt meeleolus, teemas, tegelastes, miljöös vms. Loetakse ja võrreldakse tekste.
Teksti illustreerimine pildiga. Õpilased loevad läbi teksti ja otsivad pildi, mis sobiks teksti illustreerima. Igaüks põhjendab oma valikut. Võib töötada ka nii, et õpetaja annab pildi, mille juurde tuleb leida sobiv tekst.
Isiklik kiri. Õpilane kirjutab õpetajale kirja raamatu põhjal, mille on läbi lugenud. Õpetaja vastab samuti isikliku kirjaga.
Loovtööd raamatu alusel. Õpilased mõtlevad välja ja kujundavad rühmas töötades loetud raamatu põhjal reklaamplakati, kalendri, lauamängu, viktoriini, ristsõna, kodulehe, esitluse, raamatukujunduse vms. Töö võib teha ka vastavate arvutiprogrammidega.
Kohtumine kujuteldava autoriga. Õpilased lavastavad kohtumise raamatu autoriga: mõtlevad välja küsimused, tutvustavad raamatuid, intervjueerivad „kirjanikku“, kirjutavad „kohtumise“ põhjal reportaaži jms.
Lugejauurimus. Uuritakse, missugused on nt ema, isa, venna, õe, vanavanemate lemmikraamatud, loetakse neid. Küsitletakse õpetajaid, et uurida, missuguseid raamatuid loevad nemad. Tutvutakse internetilehekülgedega, kust saab abi raamatut valides.
Ettelugemine. Korraldatakse ettelugemise tund. Lugeda võib õpetaja, raamatukogutöötaja, mõni lapsevanem või mõni teine täiskasvanu, aga ka mõne teise klassi õpilane. Õpilased kuulavad. Koos arutletakse loetu üle.
Dramatiseerimine. Dramatiseeritakse muinasjutt või pikema teose katkend.
Raamatuturg. Igaüks toob kaasa oma lemmikraamatu, pool klassi on ostjad, teised müüjad. Müüja esitleb ostjale oma raamatut ja püüab seda maha müüa. Seejärel vahetatakse osad.
Esikümme. Kord kuus koostatakse klassi lemmikraamatutest nimekiri, arutletakse selle üle, miks just need raamatud paljudele meeldivad.
Kirjandusteos ja teised kunstiliigid. Vaadatakse raamatu põhjal loodud etendust või filmi, kuulatakse kuuldemängu. Võrreldakse erinevaid teoseid.
Loominguõhtu. Korraldatakse klassi laste loominguõhtu, kus lapsed loevad ette oma töid, ka koos vanematega kirjutatuid (nt intervjuud, jutustused), vanemad kuulavad ja kiidavad.
Lugemispäevik ja kodulehekülg. Koostatakse tavaline või elektrooniline lugemispäevik, klassi kirjanduslik kodulehekülg, tutvustatakse raamatuid, arutletakse nende üle.
Järjehoidja. Loetud raamatu põhjal kujundatakse järjehoidja, millel on kirjas raamatu autor, pealkiri, tegelased, sündmuste lühiülevaade, lugemissoovitus jms. Järjehoidjad moodustavad omalaadse kartoteegi, kust saab raamatusoovitusi.
Valik kirjutamisülesandeid
5. klassis võiks õpilased kirjutada/koostada:
- loomamuinasjutu, seiklus- või fantaasiajutu, tekke- või seletus¬muistendi;
- loomtegelase, või kirjandusliku tegelase kirjelduse;
- ette antud riimide või ise valitud riimide põhjal luuletuse;
- sündmustiku või tegelasega seotud kuulutuse;
- loole uue või jätkuva lõpu;
- kirja mõnele teose tegelasele või tegelasrühmale;
- algustähekordustega naljaloo;
- luuletuse põhjal samasisulise jutu.
6. klassis võiks õpilased kirjutada/koostada:
- eseme, olendi, inimese, tegevuskoha kirjelduse, looduskirjelduse;
- imemuinasjutu, tõsielu- või fantaasiajutu, hiiu- või vägilasmuistendi;
- mälestusloo, kirjandusliku tegelase kirjelduse;
- jutukese vanasõna(de) või kõnekäändude põhjal;
- luuletuse ette antud või ise valitud riimide põhjal;
- kirjandusteose tegelase või kujuteldava tegelase päevikulehekülje;
- loo sündmustiku edasiarenduse, tegelastevahelise dialoogi;
- kirja mõne teose tegelasele või tegelasrühmale;
- luuletuse põhjal samasisulise jutu;
- teemamapi tänapäeva kultuurinähtuste või kultuurilooliste isikute kohta.
7. klassis võiks õpilased kirjutada/koostada:
- koha- või ajaloolise muistendi, rahvalaulu, mõistatusi;
- valmi või allegoorilise loo;
- naljandi, naljaloo kõnekäändude põhjal;
- seiklusjutu;
- piltluuletuse;
- kirja raamatu ühelt tegelaselt teisele, tegevusjuhendi kirjandustegelasele;
- tekstis toimunud sündmuste eelloo, loo muudetud vaatepunktiga, puänteeritud loo;
- eri teoste peategelaste võrdluse;
- ühelauselise või pikema kokkuvõtte või soovituse vaadatud filmi põhjal;
- teemamapi tänapäeva kultuuri¬nähtuste ja kultuurilooliste isikute kohta.
8. klassis võiks õpilased kirjutada/koostada:
- ulme- või detektiivjutu;
- haiku või vabavärsilise luuletuse;
- näidendi, proosa- või luuleteksti dramatiseeringu;
- tegelase monoloogi, tegelase eluloo, tegelase seletuskirja;
- kirja teose autorile;
- muudetud žanris teksti (nt luuletuse põhjal kuulutuse, uudisest jutustuse);
- lisatud repliikidega teksti, detailide abil laiendatud loo;
- mina-vormis loo;
- võrdluste- ja metafooriderikka teksti;
- loo ühest ja samast sündmusest traagilises ja koomilises võtmes;
- kirjandi, tsitaadi (moto) alusel;
- teostest valitud ja kommenteeritud tsitaatide kogumiku;
- teemamapi tänapäeva kultuuri¬nähtuste ja kultuurilooliste isikute kohta.
9. klassis võiks õpilased kirjutada:
- kujundirikka luuletuse või miniatuuri;
- muinasjutu, muistendi, ümbersõnastatud vanasõnu;
- romantilise või realistliku jutu;
- tegelase iseloomustuse või CV, kirjandustegelaste juhtlauseid;
- teise ajastusse paigutatud tegevustikuga loo, miljöö kirjelduse;
- kirjandusteose probleemidest lähtuva arutluse;
- alustekstile vastandteksti (nt idüllilise loodusluuletuse kõrvale keskkonnaprobleeme kajastava loo);
- teatrietenduse, filmi või kirjandusteose arvustuse;
- lühiuurimuse tänapäeva kultuurinähtuste ja kultuurilooliste isikute kohta.
Vt ka materjale Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi koduleheküljelt (http://www.eeselts.ee/www/v1/?EES), sh
„Lugemisaasta 2010“ – seminar „Lugemisaasta – lugemise aeg“ http://www.eeselts.ee/www/v1/?Lugemisaasta_2010:Seminar_%22Lugemisaasta_-_lugemise_aeg%22