Kadi Härma, Keila Gümnaasium, 2010
Loovus on meile sündides kaasa antud. Elu jooksul on võimalik seda vastavalt teadmistele ja kogemustele ning ümbritseva keskkonna mõjudele kas arendada või arendamata jätta. Koolis on lapse sünnipärase loovuse avaldumisel suur roll kunstiainetel. Laps omandab teadmisi ja oskusi läbi praktilise ja loomingulise tegevuse, õpib teistega arvestama, suhtuma kaaslaste loomingusse empaatiaga ning toetama iseenda ja teiste loomingulist eneseväljendust. Kui laps saab tunnist positiivse kogemuse ning mõistab, miks ta õpib, on ta edukas ja õnnelik. Seega on ka õpetus jätkusuutlik. Oluline on siinjuures õpetaja heatahtlik, professionaalne, toetav ja suunav roll.
Lisaks looduslikele eeldustele on loovuse avaldumiseks vajalikud asjatundlikkus (teadmised ja oskused), loovmõtlemine ning tahe ja motivatsioon. Uues, 2011. aastast järk-järgult rakenduvas õppekavas rõhutatakse vajadust osata ise avastada, uurida, luua ainesiseseid ja ainetevahelisi seoseid, õpitut läbi proovida, tunnetada ja kogeda.
Muusika ainekavas on õppe- ja kasvatuseesmärkide seas taotlus, et „… õpilane mõtleks ja tegutseks loovalt ning väljendaks end loominguliselt muusikaliste tegevuste kaudu.” (Rõhikooli Riiklik Õppekava)
I kooliastme omaloomingu õpitulemused
Õpilane:
1) loob lihtsaid rütmilisi kaasmänge keha-, rütmi- ja plaatpillidel;
2) kasutab lihtsates kaasmängudes astmemudeleid;
3) loob lihtsamaid tekste: liisusalme, regivärsse, laulusõnu jne;
4) kasutab loovliikumist muusika meeleolu väljendamiseks.
1. Kehapill on kõige käepärasem „instrument”, alati kaasas ja hääles. Õpilased loovad meelsasti sellel lihtsaid kaasmänge. Toetudes õpitud elementidele ja rakendades uusi ideid, saavad õpilased õpetaja suunamisel ise kaasmänge luua. Kõikide õpilaste kaasamiseks ja individuaalse arengu jälgimiseks võib tunni algus-, lõpu- või muud laulu esitada (ringis seistes) koos kehapillisaatega, seda igas tunnis veidi muutes.
Rütmipille on tavaliselt koolides kõige arvukamalt, kuna neid on võimalik lastel ise valmistada või teha koostööd tehnoloogia-, käsitöö- ja kunstiõpetajatega. See on ka koht, kus saab kaasata lapsevanemaid. Ise tehtud pillid ei pruugi olla alati kõige kvaliteetsemad ja ilusama kõlaga, kuid neil on suur emotsionaalne väärtus. Siinkohal mõned näited „pillidest”, mida saab muusikatundides kasutada: tärklisega täidetud õhupall lume hääle tekitamiseks; liivaga täidetud üksikuks jäänud sokk suvehäälte jaoks; puhtaks pestud pudelid (kunstitunnis kauniks maalitud, käsitöötunnis kangajääkidest seade külge pandud) tuule või õudse meeleolu loomiseks; paljaks kooritud kõverast puuoksast jauram, millele kinnitatud metallist värvilised pudelikorgid, helisummutajaks kummipall; võtmekimp, millele naelaga lüües tekib õrn heli jne. Rütmipillide väljamõtlemises ja meisterdamises võib laste (või ka vanemate) loovus positiivselt üllatada.
Ka rütmitöö võib olla loominguline. Noodipeadena saab kasutada erineva suurusega kastanimune, tammetõrusid, käbisid, kivikesi (neid võib ka värvida) ning JO-võtme, takti- ja noodijoontena pikemaid ja lühemaid lehevarsi.
Rütmide kinnistamiseks sobivad bingo-mängu põhimõttel koostatud ja kaartidele kirjutanud rütmid (2-, 3- või 4-osalises taktimõõdus). Enne mängima asumist valitakse ühiselt taktimõõt ja jaotatakse klass 4-liikmelisteks rühmadeks. Iga laps tõmbab ühe kaardi ja asetab enda ette rütmiga pool all. Mängu algades tutvuvad rühma liikmed üksteise kaartidel olevate rütmidega (taktiga). Mängu alguses esitab õpetaja – algul takthaaval, hiljem 4 takti korraga – kaartidel oleva rütmi ja õpilased peavad panema taktid õigesse järjekorda. Esimesena rütmi õigesti ära arvanud rühm hüüab “Bingo!” ja on võitja. Võitjatele võib anda punkti või õiguse määrata uus taktimõõt vms.
Mängukaardid võivad õpilased valmistada tööõpetuse tunnis ja kaunistada kunstitunnis.
Plaatpillid on õpilaste hulgas väga hinnatud. Ksülofone, metallofone ja kellamänge saab rakendada peaaegu igas laulus. Eriti kindlalt tunneb laps end mudellaulude või lihtsamate laulude saatjana, kus saab õpitud rütme kasutades mängida pentatoonika nootidel vastavalt oma fantaasiale. Õpetaja võiks vaid tegevuse teadlikuks muuta, et laps teaks, kas ta mängib meetrumit või rütme, ja milliseid.
Muusikainstrumentide kasutamisel muusika kuulamise ja õpitud laulude juures on mitmeid võimalusi. Alljärgnevalt kaks näidet.
- Klass jaotatakse 4–5-liikmelisteks rühmadeks, igale grupile antakse üks suurem paberileht ja igale õpilasele värvipliiatsid.
Ülesanne: esimest korda kuulatakse muusikapala selles leiduvatele värvidele mõeldes. Teistkordse kuulamise ajal joonistab iga laps vastavalt pala iseloomule paberile kujundeid, kasutades värve, mida ta muusikas kuuleb. Ühiselt leitakse tööle pealkiri, milles kajastub muusika meeleolu. Seejärel valitakse rühma liikmete arvates sobivad pillid ja esitatakse oma „teos” teistele. Rühm võib loodud pala pealkirja ise öelda või lasta ülejäänud klassil mõistatada.
- Õpetaja palub muusika põhjal joonistada igal õpilasel pildi, kus võib kujutada esemeid, kujundeid ja/või nähtusi, mida õpilane muusikas kuuleb. Õpetaja grupeerib õpilased rühmadesse pildil leiduva sarnase elemendi põhjal (nt päike, laps, meri, kolmnurk vms) ja palub moodustunud rühmal oma „teos” sobivatel pillidel teistele esitada. Sama võib teha õpitud laulu põhjal.
Oluline on võtta aega kuulamiseks, sellega lapsi ja nende loomingut väärtustades. Rühmatöid tehes peab õpetaja alati jälgima, et kõik rühmaliikmed saaksid võrdselt osaleda ja tunneksid ennast vajalikuna. Rühmitades klassi teises näites toodud printsiibi alusel, võivad ühte rühma sattuda klassi liider ja tõrjutu, mis kasvatab sallivust ja vastastikust lugupidamist.
2. Astmemudelite kasutamine kaasmängudes eeldab nende kõrguslike suhete tundmist. Esimesena õpitav väike terts SO-MI – nagu ka kõik edaspidi õpitavad astmed ja mudelid – sobib kaasmänguks nii laulu, jutukese kui ka pildi kirjelduse juurde. Nn käomotiivi võib kasutada laulude ja pillilugude illustreerimisel lauldes ja/või mängides (plaatpillid, väikekannel, klahvpill). Abivahenditena saab kasutada käemärke, astmemudelite kaarte, astmetreppi, rändnooti. Oluline on, et harjutamisele ja esitusele jäetaks piisavalt aega. Uue astme ja astmemudeli juurde tuleks liikuda vaid siis, kui kõigil on õpitu kinnistunud. Loovaks astmetööks võib kasutada eespool rütmitöös kirjeldatud vahendeid. Kastanimunad, tammetõrud ja käbid võib õpitud astmete järgi värvida, lehevartest saavad noodi- ja taktijooned. Õpitud mudelitele teksti luues moodustuvad lihtsad kaja- või regilaulud.
3. Tekstide loomisel kehtib samuti lihtsamalt keerulisemale põhimõte: liisusalmid, regivärsid, laulusõnad. Hea on alustada nn ahelvärsside loomisest. Vastavalt lapse oskustele muutuvad ka värsid keerulisemaks.
Hea kogemus regivärsilise teksti loomisel on nn tunnialustuslaulud – lauldakse eeslaulja ja koori vaheldumise põhimõttel. Alguses on õpetaja eeslaulja, hiljem õpilased. Laulda võib kooliteest, aastaaegadest, ilmast, sellest, mida eelmises tunnis õpiti või järgmises tunnis õppima hakatakse jms. Selline tunni alustamine aitab õpetajal lastega kontakti luua ja tunniks häälestada. Meloodia (vastavalt õpitud mudelitele) ja temaatika võivad üldjoontes tunnist tundi korduda, kuid kunagi pole see täpselt sama laul.
Sarnaselt muusika kuulamise põhjal valminud „pildi esitamisele pillidel” (vt p 1) saab muusikat kirjeldada suunavate küsimuste abil või õpitud oskussõnadega jutustades.
Hea võimalus on korrata oskussõnu läbi mängu. Võib rakendada nn „muusikalist aliase“ mängu („Alias“- tuntud lauamäng), mida mängides seletatakse paarilisele või rühmaliikmetele õpitud muusikaga seotud sõnu. Võidavad need, kel kokkulepitud aja möödudes on seletatud rohkem sõnu. Õpetaja liigub klassis ringi ja jälgib, et järgitaks reegleid. Autasuks võib anda nt võimaluse valida üks laul, mida tunni lõpus koos lauldakse vms.
4. Muusikat saab väljendada ka liikudes, seda „tantsides”, püüdes tabada õiget meeleolu (marss, valss, polka; muusika kodu, loomade vm teemal). Liikumise ilmestajana võib vastavalt laulu sisule kasutada erinevaid esemeid: looduslikke materjale (vt p1), aga ka õhulisi salle, linte, paelu, palle vm.
II kooliastme omaloomingu õpitulemused
Õpilane:
1) loob rütmilis-meloodilisi improvisatsioone, kaasmänge ja/või ostinato’sid keha-, rütmi- ja plaatpillidel;
2) kasutab improvisatsioonides astmemudeleid;
3) loob tekste: regivärsse, lihtsamaid laulusõnu jne;
4) kasutab muusika karakteri ja meeleolu väljendamiseks loovliikumist.
Õpitulemused saavutatakse sarnaselt I kooliastmele, kuid vastavalt teadmiste ja oskuste täienemisele muutuvad ülesanded keerukamaks.
1. Kehapilli saab kasutada II kooliastmes lisaks kaasmängudele ka lihtsamates improvisatsioonides ja ostinato’des. Tähelepanu võiks pöörata uute kõlavõimaluste ja rütmikombinatsioonide otsimisele. Improvisatsioonide loomist võib alustada kajamängudest, liikudes edasi rondovormi juurde, kus iga õpilane saab iseseisvalt luua ühe episoodi. Algul, kui puudub kogemus või esinemisjulgus, ei pea pöörama tähelepanu, millist rütmi kasutatakse, kuid hiljem võib neid kasutada teadlikult, nt rütmisilpe nimetades. Õpetaja palub kasutada kõiki õpitud rütme ja jälgib, et ei mindaks kergema vastupanu teed ega kasutataks ainult TA- ja TI-TI-rütme. Mälu arendamiseks võib enda loodud episoodid meelde jätta ja hiljem kirja panna ning kasutada neid edaspidi teksti või meloodia loomisel. Rütme võib esitada nii keha-, rütmi– kui ka plaatpillidel. Rakendatavad on I kooliastme tegevused, mis vastavalt teadmiste ja oskuste täienemisele keerukamaks muutuvad.
Luues laulude saateks ostinato’sid, peab jälgima, et need poleks liiga keerulised ega varjutaks laulu esitamist.
II kooliastmes võib arvuti abil muusikast pilte joonistada.
2. 3. klassi lõpuks on kõik astmed ja mudelid omandatud, kuid vajavad veel kinnistamist. Seda on hea teha algul lihtsaid ja lühemaid, hiljem pikemaid (8-taktilisi) meloodiaid luues. Loodud laulu võib esitada:
- ahellauluna, kus iga laps esitab oma meloodia;
- kajalauluna, kus looja on eeslaulja;
- vaheldumisi lauldes ja pilli mängides (plaatpill, väikekannel, klahvpill, plokkflööt);
- 2- või 3-osalise lihtvormina, liites kahe õpilase loomingu tervikuks.
Muusikalise kirjaoskuse arendamiseks võib loodud meloodiad kirja panna ja hiljem pillimängu või tekstiga siduda.
Etteantud meloodiaid saab lõpetada ja uusi luua ka arvuti muusikaprogrammi kasutades. Oluline on ülesannete jaotamisel pöörata tähelepanu õpilase võimetele ja individuaalsusele.
3. Eelmist ülesannet saab siduda teksti loomisega, kus õpilased loovad omaloomingulisele meloodiale ka sõnad. Sõnalise eneseväljenduse arengut toetab kuulatud muusika oskussõnadega kirjeldamine.
4. I kooliastmes kogeti liikumise kaudu muusika meeleolu, II kooliastmes püütakse liikumises väljendada karakterit. Liikumistegevuse põhirõhk on eesti ning teiste rahvaste muusika iseloomu väljendamisel. Rahvaste muusika on erineva iseloomuga ning seda saab väljendada rahvatantsudest pärit sammudega, mõnel puhul isegi rahvatantsuga. Õpilased peaksid oma loomingut enesekindluse ja esinemisjulguse arendamiseks ette kandma ning kuulama teiste loodut, andes sellele heatahtliku ja põhjendatud hinnangu.
III kooliastme omaloomingu õpitulemused
Õpilane:
1) loob improvisatsioone keha-, rütmi- ja plaatpillidel;
2) loob kindlas vormis rütmilis-meloodilisi kaasmänge ja/või ostinato’sid keha-, rütmi- ja plaatpillidel;
3) kasutab lihtsaid meloodiaid luues relatiivseid helikõrgusi (astmeid);
4) loob tekste: regivärsse, laulusõnu jne;
5) väljendab muusika karakterit ja meeleolu ning enda loomingulisi ideid liikumise kaudu.
1. Pillidel improvisatsioonide loomine nõuab eelmistes kooliastmetes kinnistatud teadmisi ja oskusi. Tähelepanu tuleb juhtida võimalikult paljude teadmiste ja oskuste kasutamisele, et toimuks pidev areng. III kooliastmes on seoses ealiste iseärasustega eriti oluline loomingulise isikupära toetamine ja esinemisvõimaluste pakkumine.
2. Õpitule tuginedes saab luua 2- ja 3-osalises ning rondo- ja variatsioonivormis kaasmänge ja improvisatsioone. Kui rondovormi on varem kasutatud, siis nüüd võib selle teadvustada. Rütmirondot on hea kasutada kohe tunni algul õpilaste aktiviseerimiseks. Loovuse arendamise seisukohalt võib iga kord anda veidi erineva ülesande. Näiteks:
- võistlus rühmade vahel: kes loob ABA vormis vastavalt hetkemeeleolule sobivaima, kõige vaimukama või originaalsema dünaamikaga A-osa. Tingimuseks kogu rühma korrektne esitus;
- episoodi loomine individuaalselt, paaris- või rühmatööna;
- episoodi saab varieerida kõlavärvi (kasutades kivikesi, metallist või puust pille jne) või dünaamikaga;
- valmis palale võib lisada pillisaate ja/või kaasata muusikakoolis süvendatult pilli õppivaid õpilasi.
Tunnustust soovivad ka selles vanuses lapsed, nt parima refrääni või episoodi loonud rühm saab oma loodut rakendada lauluostinato’s.
Veidi nõudlikum variatsioonivorm nõuab rohkem kogemusi, kuid on III kooliastmes täiesti kasutatav. Näiteks:
- õpetaja-õpilase või kahe õpilase vaheline dialoog, kus esialgset teemat igal esitusel veidi muudetakse (kajamängu põhimõte);
- paaris-, rühma- või kogu klassi ühistööna teema varieerimine, kus eesmärgiks on katkematu ahel (ühistöö ajal võivad osalejad seista ringis);
- tunnis rütmiharjutusena kasutatud teemale kodus variatsioonide loomine ja esitamine.
Õpilaste motiveerimiseks võib jagada ka punkte, plusse vms. Kui ühe tunni jooksul teenitakse neid 5, saab õpilane väga hea hinde.
Blues’i õppimisel saab selle vorm hõlpsalt selgeks, kui luua tunnis blues-helireale tugineva meloodiaga (T, S, D harmoonia, 12 takti) oma lugu. Rakendada saab õpitud pille (plaatpillid, väikekannel, kitarr, klahvpill).
3. Lauluviiside loomisel jääb sõltumata nende keerukusest aluseks relatiivne mõtlemine.
4. Lihtsamalt keerulisele põhimõte kehtib ka tekstide loomisel.
5. Muusika vormi saab läbi liikumise tunnetada ka blues’i stiili käsitledes (T. Jukk „Roheline”). Blues’i harmoonia funktsioonide muutumist väljendatakse uue liikumisega. Liikumine on väga hea vahend õpilaste loovuse aktiviseerimisel ning vahelduse pakkumisel.
Kõikides kooliastmetes on oluline jälgida õpilase individuaalseid võimeid ja arengut loomingulistes tegevustes ning toetada tema loovat eneseväljendust. Pole vahet, kas anda võimalus midagi ise luua algklassi lapsele või gümnasistile, mõlemad teevad seda sama suure õhina ja pühendumisega.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0