2010
Niina Esko, Kuusalu Keskkool
Taavi Esko, Kuusalu Keskkool
Eesti muusikaõpetaja on ajaloolisi traditsioone arvestades nii muusikaõpetaja kui ka koorijuht. Ta on tunnis suunaja, aga ühtlasi heal vokaalsel tasemel hääleharjutuste ettenäitaja. Kuna õpetaja on lastele eeskujuks, peab ta kõigepealt selgeks tegema iseenda hääle seisundi ja vokaalse taseme. Kui õpetaja-koorijuht on objektiivselt hinnanud enda lauluhäält, teadmisi ja oskusi, saab ta valida edasiseks sobiliku arengutee. Ideaalis võiks iga muusikaõpetaja-koorijuht olla kontaktis mõne tunnustatud vokaalpedagoogiga, et aeg-ajalt saada vastuseid vokaaltehnilistele küsimustele. Vokaalse võimekuse analüüsi juurde kuulub ka üldise füüsilise seisundi hindamine, mis avaldab otsest mõju vokaalpedagoogilisele.
Põhikooli muusikaõpetuse lähtepunktiks on aktiivne musitseerimine – laulmine, mis jätkub tunnivälise tegevusena koorilaulus. Muusikatund ja koorilaul on hääle arengu ja kooslaulu seisukohalt üks tervik. Just koolis omandatud oskused on kogu elu kestva lauluharrastuse aluseks.
Laulmisest ja hääle kujundamisest I kooliastmes
Inimese hääl on kõige huvitavam, põnevam ja rikkalikum instrument, millega saab imiteerida erinevaid pille, loodushääli, helisid meie ümber jne. Tuleb vaid osata kuulata ja tähele panna. Enne kui oma instrumenti/häält kasutada, tuleb see kõigepealt iseenda jaoks avastada ja seda tundma õppida.
Laulmine algab õigest kehahoiust ja hingamisest, õpilasele peab selgitama, et laulmine on tegelikult väljahingamine. Järjekindlalt tuleb tähelepanu pöörata kehahoiule, et see oleks pingevaba.
Õhupalli imiteerimise harjutus
Hingatakse sisse. Käed viiakse kõrvalt üles, seejärel hoitakse veidi hinge kinni. Õpetaja märguande peale toimub „pallist õhu väljalaskmine”, mida jäljendatakse väljahingamisel ühtlase joana (erinevate häälikutega) rahuliku hingamisega.
Pudelimäng
Puhutakse rahulikult läbi kõrre poolikusse veepudelisse. Õpetaja loetleb arve 1, 2, 3, 4, 5 jne. Oluline pole võistlusmoment, vaid iga lapse kopsumahu arendamine. Pidevalt harjutades väljahingamise aeg pikeneb.
Dirigendimäng
Siin lepitakse eelnevalt kokku, et kui käed on kõrgel, kasutatakse kõrget häält, kui käed on madalal – madalat häält, käed koos – vaikne heli, käed laiali – vali heli; kui käsi liigub alt üles – tõusev meloodia, ülalt alla – laskuv meloodia.
Eeltoodud tegevusi õpitakse osade kaupa mitmes tunnis. Esialgu on dirigendiks õpetaja, hiljem võivad seda teha ka võimekamad õpilased. Kui käte liikumine on selge, valitakse dirigendiks õpilane.
Häälikumängud
Siin kasutatakse erinevaid tähti ja tähekombinatsioone. Sobivad ka õpilaste nimed ja muu. Näiteks võib silpide ae, oi laulmisel kasutada kajamängu. Õpetaja on eeslaulja, õpilased kordavad seda kajana, kuid võivad end väljendada ka erinevate emotsioonide kaudu (imestus, üllatus, kurbus, rõõm, kavalus jne).
Laulmine relatiivsete astmetega
Astmenimedega laulmine põhineb teadlikul laulmisel, see arendab kuulmist, intoneerimist, artikuleerimist, ka hääle voolavust jm. Intoneerimisel on heaks abiliseks käemärgid, mis visualiseerivad meloodia liikumist.
Harjutus 1
Õpilased laulavad käemärkide järgi astmeid SO-NA-MI-LE-JO. Õpetaja juhib tähelepanu helikõrgusele, vokaalidele, diktsioonile jne. Lauldakse ka erinevate strihhidega (non legato – legato), erineva tempoga (aeglaselt – kiiresti). Liikuv tempo muudab kõla kergemaks, väldib forsseerimist ja aitab registreid ühtlustada. Lõpuks võib laulda ka tekstiga, nt „Lehed langevad”.
Harjutus 2
Hääleharjutusi lauldakse a cappella või toetatakse minimaalselt saatepilliga. Rakendatakse diferentseeritud tööd: õpilased laulavad üksi, rühmas ning koos. Vajalik on õpetajapoolne tagasiside, et tuua esile positiivset ja juhtida tähelepanu vajakajäämistele.
Harjutus 3
Piirideta lahtilaulmine. Lauldakse nii kõrgele, kui hääl võimaldab. Taotletakse hääle kõlalist selgust, säravust, nõtkust, pehmust, voolavust. Laulmine tugineb õhutoele ning pingevabale hääle tekitamisele.
Laulmisest ja hääle kujundamisest II kooliastmes
4.–6. klassi õpilastel on hääl on veel välja kujunemata, suhteliselt tämbrivaene ja lauldakse valdavalt sirge tooniga (toeta). Muusikaõpetaja töös õpilastega on olulised tähelepanu, koordinatsiooni, keskendumisvõime arendamine, erilise õhkkonna loomine ning energeetilise välja kujundamine/loomine. Kindlasti tuleb õpilast motiveerida, kiita iga väikese õnnestumise puhul ning tuua esile tema hääle eripära.
Enne laulma hakkamist pööratakse tähelepanu kehahoiule. Hääle lahtilaulmisele kaasatakse kogu keha. Siia kuuluvad nt ringutusharjutused, sisse- ja väljahingamisharjutused. Alustatakse läbi nina sissehingamisega, avatakse suu ning alustatakse laulmist. Jälgida, et õpilane ei tõstaks hingamisel õlgu. Tuleb osata vahet teha tavalisel ja laululisel hingamisel. Tavaline hingamine, tingituna organismi vajadusest, on ebateadlik funktsioon, laululine hingamine aga on teadvustatud tegevus. Sissehingatava õhu kogus on laulmisel suurem, kusjuures sissehingamine toimub kiiresti, väljahingamine aga märksa aeglasemalt (Päts 2010: 40).
Laululisele hingamisele pööratakse tähelepanu kõigis kooliastmetes. Pikemate fraaside puhul kasutatakse ahelhingamist, sellega harjutatakse ka pika noodi hoidmist. Laululine hingamine nõuab järjekindlat ja erilist tähelepanu. Kindlasti tuleb seda õpilastele näitlikustada, selgitada võrdluse ja arutluse teel. Näiteks esitab õpetaja tuttava lastelaulu esmalt eeskujuliku laululise hingamisega, seejärel sama laulu juhusliku hingamisega. Taolise näitlikustamise ja hilisema analüüsiga saab laululise hingamise vajalikkus õpilastele selgeks. Õpilasi tuleb suunata ka oma hääle kuulamisele ja kontrollimisele, kuna sellest sõltub paljuski intonatsioon. On endastmõistetav, et treeningulises töös peab õpetaja olema järjekindel ja nõudlik.
Vähetähtsad pole laulmisel ka artikulatsioon ja diktsioon, millega arendatakse õpilase vokaali, tuuakse esile laulu sisu, aidatakse kaasa laulu ilmekamale esitusele jms. Üks võimalusi on laulutekstide kooslugemine (nn laululine kõnelemine). NB! Kindlasti tuleb seda teha kõrge positsiooniga, pöörata tähelepanu vokaalide ja konsonantide korrektsele artikuleerimisele. Oluline on mitte seada häälele raame. Üheskoos lauldes avastatakse oma hääleulatus nii kõrgemale kui madalamale, oma hääleulatust sellega avardades. Hääle lahtilaulmisele tunnis võiks kavandada 8–10 minutit koos arutelu ja hinnangutega. Tagasiside on õpilasele ülioluline. See toetab teda oma hääle leidmisel ja avastamisel ning motiveerib edasises häälekujunduslikus töös.
Muusikaõpetus ja koorilaul on tihedalt seotud, laulmise põhimõtted jäävad samaks. Seepärast ongi oluline, et õpilane võtaks algse vokaalse pagasi kooritundi kaasa klassitunnist, s.t koor saab alguse laulmisest ja ühislaulmisest klassitunnis.
Koorilaulus osalevad valdavalt vokaalselt võimekamad õpilased. Ometi võib õpetaja algastmes kaasata ka huvilisi, kelle võimed on tagasihoidlikumad (nn toellauljad). Kogemus näitab, et just ühislaulmisel võib väheste vokaalsete võimetega õpilasest saada tubli koorilaulja.
Nii nagu klassitunnis, on ka koorilaulus esmatähtsad hingamisharjutused. Neid tuleb teha iga kooriproovi alguses ja need on ajaliselt pikemad kui klassitunnis. Lahtilaulmisel toetutakse laulmistunnis omandatud kogemusele ning lähtutakse terviklikust harjutuste komplektist. Kindlasti ei piisa 7–8 minutist, terve komplekti harjutuste tegemiseks kulub vähemalt 15 minutit. Lisaks hääle lahtilaulmisele on vajalikud ka mitmehäälsed harjutused, mille kaudu arendame harmoonilist kuulmist, ansamblikõla.
Kuna muusikaõpetaja/koorijuht peab arvestama ajapiiranguga (proov kestab enamasti 45 minutit), on vajalikud ka
- häälerühmade proovid, mis arendavad ansamblilist ühtsust;
- individuaaltunnid, mis loovad suurema kontakti iga lauljaga ja annavad ülevaate tema hääle seisundist. Noorele lauljale on oluline, et temaga tegeldakse, talle pööratakse tähelepanu, ja juhendajal on võimalus vastata õpilase küsimustele;
- laululaagrid, sest need loovad eelduse intensiivseks tööks ja aitavad kiiremini omandada uut repertuaari. Võimaluse korral tuleks kaasata veel teine muusikaõpetaja-koorijuht ja hääleseadja;
- kontserdid, esinemised, mis innustavad ja motiveerivad õpilasi koorilaulu edasisel harrastamisel. Tähtis on iga õpilase enesehinnang ning arvamus toimunud esinemise kohta. Õpetaja ülesanne on välja tuua õnnestumised, seejärel märkida ka vajakajäämised, millest oleks kasu koori vokaalse ja kunstilise taseme parandamisel.
Lauljatele lisab motivatsiooni ka osalemine festivalidel ja konkurssidel. Seal kogetu/kuuldu/nähtu on hindamatu väärtusega. Juba selleks ettevalmistamise protsess paneb nii koorijuhi kui ka lauljad maksimaalselt pingutama. Festival-konkurssidel ei ole kaotajaid, on ainult võitjad!
Kooritöös tuleb võimaldada nn piirideta laulmist: nii kõrgele, kui hääl antud hetkel lubab minna (nt kolmanda oktaavi c) ja samuti madalale (väikese oktaavi d). Neis kõrgustes laulmine annab noorele julguse laulda kõrgeid ja madalaid helisid.
- Õige laulupositsiooni tabamiseks/tunnetamiseks sobivad laskuvate helidega harjutused. NB! Madalaid helisid tuleb samuti laulda kõrge positsiooniga (kõrge suulagi ja vaba lõug).
- Teadvustada, et eesti keeles kõneleme madala suulaega, aga laulmisel on vastupidi – vajame kõrget positsiooni, kõrget suulage.
- Hääl areneb aktiivse ja kõlava laulmisega (jälgida, et õpilane ei forsseeriks häält).
- Mitte lubada laulda nn poole häälega. Sellisele laulmisviisile on iseloomulik kahin, värvitus. Lisaks töötavad kõik lihased loiult, neid ei rakendata õigesti.
- Õpilane tuleb paigutada talle sobivasse häälerühma. Valesti määratud häälerühm teeb õpilase häälele korvamatut kahju, tal on raske saavutada laululist vabadust teatud kõrgustes.
Laulmisest ja hääle arendamisest III kooliastmes
Häälemurdeeas õpilastega töötades tuleb teadvustada, et hääle muutuste tõttu algab kõik justkui otsast peale. Tütarlaste häälemuutused ei ole nii suured kui poistel.
Sageli arvatakse ekslikult, et poisid ei peaks häälemurde ajal laulma. Poisid võivad murdeeas laulda, kuid tuleb arvestada sellega, et nad avastavad oma hääle uuesti. Poiste hääl sünnib teistkordselt ja hakkab üha rohkem sarnanema meeshäälega. Sel perioodil tuleb poisse julgustada. Kuna meesõpetajaid on meie koolides paraku väga vähe, puudub poistel sageli kujutlus meeshääle kõlast. Seega peaksid naisõpetajad poistele ette laulma aldi diapasoonis. Kui see pole võimalik, tuleb ettenäitamiseks/-mängimiseks kasutada klaveri/süntesaatori abi.
Poiste hääle kujundamisel on äärmiselt vajalik nende aktiivne kaasamine nooremas astmes mudilaskoori, seejärel laste- või poistekoori. Juhul, kui poistekoori jaoks ei jätku võimekaid poisse, võib esialgu moodustada kaheksast kuni kümnest poisist (vanuses 10–12 a) koosnev ansambel. Poisteansamblis/-kooris laulmine on poiste arengu seisukohalt väga oluline. Hiljem suudavad nad edukamalt läbida häälemurde ja ülemises registris laulmine on neil oluliselt lihtsamini omandatav. NB! Mõnikord on just poistel kalduvus laulda forsseeritud tooniga. Valdavalt laulavad poisid rinnatooniga, kuid õpetaja peab suunama neid kasutama ka peatooni.
Koorilauljal ei pea olema suur hääl, kuid see peab olema puhas ja selge kõlaga. Pideva harjutamisega muutuvad lihased tugevamaks, hääl kõlavamaks ja kaunimaks.
Repertuaari valimisel tuleb silmas pidada õpilaste arengut ja eakohasust. Lauludeks valitagu ikka koorilaule, iga ansamblilaul pole koorirepertuaariks kohane.
Harjutusi lastekoori häälte lahtilaulmiseks
• Sekundid laskuvalt MI-LE-JO, hiljem silbil MA (ta-rütmiga) staccato’s.
• Kvint alla glissandoga (SO-JO; ta-rütmiga) – nasaalselt, jo-silbil legato’s.
• Kvint üles ja alla glissandoga (JO-SO-JO; ta-rütmiga) – nasaalselt, jo-silbil legato’s.
• Kolmkõla üles-alla (JO-MI-SO-MI-JO; ti-ti-ti-ti-ta-rütmiga) – o-häälikul non legato’s.
• Laskuv kolmkõla (SO-MI-JO; ta-rütmiga) – oj-oj-oj-silbil (NB! mitte laulda oi, kuna i vokaal on terav ja ei soodusta kõrge positsiooniga laulmist) legato’s.
• Pikk laskuv kolmkõla (JO1-SO-MI-JO) – oj-oj-oj-oj-silbil aeglases ja kiires tempos legato’s.
• Laskuv sekvents oktaavi ulatuses (RA1-RA-DI-SO-RA-NA-SO-MI-NA-LE-MI-JO-LE-DI1-JO; ti-ti-rütmiga) – silpidel jo-od-jo-od-jo-od kahe kaupa legato’s.
• Oktaav alt üles ja alla (JO-JO1-JO; ta-rütmiga) – fi-fa-fi-silpidel non legato’s.
• Kvint ülevalt alla glissandoga (SO-JO) – ur-silbil aeglases ja kiiremas tempos legato’s.
• Kvint alt-üles-alla glissandoga (JO-SO-JO; ta-rütmiga) – ur-silbil legato’s.
• Kadents (traditsiooniline), 2 varianti.
Variant 1 – alt üles kvindini koos, seejärel laulab iga häälerühm oma partiid.
Koos: JO-LE-MI-NA-SO
I hääl: RA-DI-JO1
II hääl: SO-SO-SO
III hääl: SO-NA-MI
Variant 2 – alt üles kolmkõla koos, seejärel laulab iga häälerühm oma partiid.
Koos: JO-MI-SO
I hääl: JO-MI-SO-JO1-JO1-LE1-JO1-DI-JO1
II hääl: JO-MI-SO-SO-SO-RA-SO-SO-SO
III hääl: JO-MI-SO-MI-MI-NA-MI-LE-MI
Harjutusi ei peaks tihti vahetama, kuna tuttavad harjutused loovad hea fooni nende õigele sooritamisele. Kui harjutuste komplekti muuta, siis teha seda osaliselt või õpitud harjutusi varieerides.
Kokkuvõtteks võib öelda, et laulmisel ja hääle kujundamisel on esmatähtis soodsa atmosfääri loomine ning positiivse emotsiooni tekitamine nii klassitunnis kui ka koorilaulus. See saab toimuda õpetaja ja õpilase vastastikusel usaldusel ja koostöös.
Oluline on luua hea koostöö kooli juhtkonna, klassijuhatajate ja kindlasti ka õpilaste vanematega. Õpilase arengut tuleb näha kõigi osapoolte koostöös. Kui õpilane tunneb kooli, vanemate ja kaasõpilaste tuge, lisab see talle innustust ja soovi oma häält avastada ja arendada.
Kasutatud kirjandus
Päts, R. (2010). Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis. Tallinn: Koolibri.
Vettik, T. (1965). Koorijuhi käsiraamat. Tallinn: Valgus.
Høgset. C. (1995). Laulutehnika (koos CD-ga). Eesti Kooriühing
Telfer, N. (1996). Telfer`s Choral Audio Library-No.1 San Diego, California.
Soovituslik kirjandus
Kehoe, J., Fischer, N. (2009). Mind Power for Children. Tallinn: Ersen.
Chopra, D. (1994). The Seven Spiritual Laws of Succes. A Practical Guide To the Fullfilment of Your Dreams .
Chopra, D. (2009). Edu seitse vaimset saladust. Sinu unistuste täitmise käsiraamat.
Tallinn: Nebadon.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0