Ülle Luisk, Aivar Ots
Ootused kooliharidusele on kaasajal väga mitmekesised. Lapsevanemad ja õpilased tunnevad muret, kas koolis õpitav valmistab noori piisavalt hästi nende tulevikuks ette. Inimesed, kelle tegevus hõlmab ühiskonna muutuste jälgimist või kavandamist, osutavad sellele, et selle jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime paraneks, kui koolides pöörataks enam tähelepanu vajalike oskuste õpetamisele. Üldhariduskoolides õpetatava vastu tunnevad huvi erinevad rühmad ning ka nende soovid on erinevad. Sõltumata rühmast, ei tunta sageli huvi ainuüksi tänaste õpilaste emakeele- või matemaatikahinde vastu (kuigi selliseid tulemusi kogetakse endistviisi väga tähtsana), vaid ka sellistes küsimustes, kas õpilastel kujunevad oskused kaasinimesi mõista ja toetada, lüüa läbi haridus- ja tööturul, hoida end erinevate pahede, õnnetuste ja haiguste eest või leida ühine keel teiste kultuuride esindajatega jpm. Selliste ootuste mitmekesisus kajastub nii meie igapäevasuhtluses kui meediasõnumites üsna tihti.
Kirjeldatud nähtus võiks kajastada üldist arusaama, et (a) indiviidi ja ühiskonna edukam toimetulek sõltub indiviidi mitmekesistest pädevustest, millest paljude kujunemist ei saa taandada teatud distsipliinidest lähtuvate ainete õppimisele koolides, ning (b) veendumust, et ka selliste mitte kindlatele ainetele omaste pädevuste levikut saab siiski just koolides asetleidva õppe- ja kasvatustegevuse abil soodustada. Selline mõtteviis on võetud omaks mitmete riikide hariduspoliitikas ning vastavalt on otsitud viise, kuidas koolides defineerida täiendavaid õpetuse ja kasvatuse valdkondi, mille sihiks on valdavalt reageerimine ühiskonnas levivate riskidele ja nende maandamine ning nii indiviidi kui ühiskonna tasemel edasise parema toimetuleku soodustamine. Nii võidakse sihiks seada võitlus tervistkahjustavate eluviiside, ebavõrdsuse suurenemise, tõrjutuse või võõrandumisega riigi toimimisest, või taotleda kodanike hulgas nt paremal tasemel kaasaegsete tehnoloogiate mõistmist ja oskust neid oma tegevuses rakendada. Üheks levinud võtteks selliste täienduste lisamisel õppe- ja kasvatustöös ongi õppekavades läbivate teemade (Cross-Curricular Themes) määratlemine. Ehk teisisõnu osutatakse õppekava tekstides tavapärast aineõpet täiendavatele prioriteetsetele valdkondadele, kus kooli tegevus tervikuna peaks aitama õpilastel kujundada valmisolekuid edukaks toimetulekuks.
Üldjoontes saab eristada kaks läbivate teemade liiki. Esimene liik viitab teemadele õppeteema tähenduses ja ei ühti otseselt traditsiooniliselt koolis õpetatavate ainetega: tervisekasvatus, keskkonnasäästlikkus, inimõigused, kodanikuharidus, meediaõpetus, säästev areng, tarbijateadlikkus, kultuuridevaheline haridus, liiklusohutus. Teine liik viitab pädevustele, mida taotletakse aineüleselt: kommunikatiivsed oskused, õpioskused, probleemilahendamine jne. Mitmetes Euroopa riikides on eri lähenemisviise kombineeritud: taotletakse nii kommunikatiivsete ja üldisemate sotsiaalsete oskuste arendamist, õpioskusi, kui ka kodaniku-, keskkonna- ja terviseharidust. Sõltumata läbiva teema määratlemise viisist on sagedamini tegemist selliste eesmärkide seadmisega õppetööle, mille saavutamisel on oma osa mitme õppeaine raames tehtaval tööl. Samuti on läbivad teemad erinevalt aineõppest suuremas ulatuses suunatud hoiakute ja väärtuste kujundamisele, millega soovitakse mõjutada õpilaste eluviisi. Tabavalt on erinevates riikide kogemuse põhjal iseloomustatud läbivaid teemasid Euroopa hariduse arendamise – ja uurimisinstitutsioonide konsortsium CIDREE (Consortium of Institutions for Development and Research in Education in Europe) formuleeringus, mille järgi on läbivad teemad teatud valdkonnad, mis on paremini omandatavad kahe või enama õppeaine kaudu ning neid võib käsitleda kolmes laiemas ja omavahel seotud kategoorias:
- teemad, mis on suunatud positiivse käitumise, suhtumise ja väärtushinnangute arendamisele õpilases (terviseõpetus, sotsiaalsus). Siin seatakse esile teemad, mida on raske õpetada ühe kindla aine kaudu;
- teemad, mida ei saa käsitleda kindlate ainete kaudu (keskkonnaharidus ja meediaõpetus). Siin on põhitähelepanu oskuste, teadmiste ja mõistmise arendamisel integreeritud õppe- ja kasvatustöö kaudu;
- õpilaste ainetest sõltumatud põhioskused (nt sotsiaalsed ja kommunikatiivsed väljendusoskused), õppimisvalmidus ja probleemide lahendamisoskus; (Brooks, Granville, Hooghoff, McAndrew, Maes, Robertson, Walker, 1998).
Läbiva teema kontseptsioon ei ole Euroopa riikide õppekavades enam uudis, kuid nende kontseptsioonide kirjeldused näitavad, et nende sisu võib olla mitmekesine. Läbivate teemade loeteludes esineb nii õppeaineid kui ka õpikeskkonna erinevaid tasandeid lõimiv funktsioon (nt „Tervis ja ohutus― kui inimeseõpetuse õppeaine komponent, aga ka koolikeskkonna kujundamise põhimõte või „Tehnoloogia ja innovatsioon― kui arvutiõpetuse või tehnoloogiaõpetuse komponent, aga ka kogu õppetöö kavandamise aspekt). Läbivate teemade sisu mitmekesisust seletab seegi, et neid kasutatakse oluliste ja aktuaalsete valdkondade, kiiresti muutuva elukeskkonna poolt kaasa toodud innovatsioonivajaduse rahuldamiseks. Näiteks internetikeskkonna kiire areng, terrorism, väga kiire HIV levik jms nõuavad niisuguse teadmuse toomist haridusse, mida konservatiivne, ainekeskne õpetus hästi ei võimalda. Siiski on nii tegelemine globaalsete probleemidega kui rahvusvahelistumine/intensiivistuv riikidevaheline koostöö ajendanud rahvusvahelisi organisatsioone määratlema haridusalaseid eesmärke ja rõhuasetusi, mis ilmselt soodustavad eri ühiskondades pöörama üldhariduskoolide õppes tähelepanu sarnaste uuenduste sisseviimisele. Eestiga seoses saab selliste näidetena välja tuua 2001. aastal Euroopa Liidu haridusministrite poolt hariduses tähtsustuvate valdkondadena sõnastatud individuaalsuse, sotsiaalsuse ja majandusliku toimetuleku ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu poolt 2006. aastal soovitatud kaheksa elukestva õppe võtmepädevust. Viimane raamdokument osutab, et Euroopa hariduspoliitikas on saanud domineerivaks lahenduseks võtmepädevuste sõnastamine seostatult rakendusvaldkonnaga. Konkreetsed teadmised, oskused ja hoiakud on vastavas dokumendis pädevuste kaupa kirjeldatud.