Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010
Kuulamisoskuse arendamine on üks algklasside keeleõpetuse prioriteete, ka alates 5. klassist lahknevas kirjandusõpetuses tuleks jätkata teksti vastuvõtu arendamist kuulamise teel. Teksti sisu mõistmiseks on oluline informatsiooni vastuvõtmine, hindamine ja analüüsimine. Kuulamisprotsessis võib eristada nelja etappi: kuulamine, mõistmine, analüüsimine ja reageerimine. Seega on kuulamine aktiivne teadlik tegevus, mis nõuab õpilaselt tähelepanu, keskendumist ja vaimset pingutust.
Õpilaste kuulamisoskuse arendamiseks tuleb neile õpetada kuulamise eri liike (Uusen 2002):
- tähelepanelik kuulamine – eesmärk on meeldejätmine; keskendutakse kuulamisele, kuid ei mõelda kuuldut läbi (nt etteütluse kirjutamisel);
- aktiivne kuulamine – eeldab kõne analüüsimist; kuulaja püüab tabada olulist, analüüsib, liigitab, küsib, võrdleb ja seostab sellega, mida ta varem teadis;
- loov kuulamine – eeldab lisaks aktiivsele kuulamisele uute ideede ja tähelepanekute ühendamist varem teada olevaga; tekivad uued probleemid, millele tahetakse vastust saada;
- väärtustav/nautiv kuulamine – nõuab vähem keskendumist, kuulajad on lõdvestunud; selliselt kuulatakse laule, muusikapalu, luuletusi; see kuulamisviis võimaldab väljendada oma mõtteid ja tundeid joonistades või meisterdades;
- kriitiline kuulamine – nõuab kõige suuremat keskendumist, võimaldades aru saada ka keerulisest tekstist;
- passiivne kuulamine – tähelepanu pööratakse vaid teate üksikutele kohtadele, mis kuulajat mingil põhjusel huvitavad.
Kuulamise õpetamisel tuleb alustada psühholoogilisest ettevalmistusest: luua positiivne hoiak kuulatava suhtes, s.o teadlik ja siiras soov kuulata, mõista ja meelde jätta. Halval kuulamisoskusel on nii sotsiaalseid kui ka psühholoogilisi põhjuseid, kuid peamine põhjus on ikka oskamatus. Õpilast pole kuulama õpetatud.
Aktiivselt kuulama õppimiseks on palju võtteid: aheljutustamine, stoppluge¬mine; kuuldu põhjal küsimuste koostamine või küsimustele vastuste leidmine, hinnangulehe täitmine (kõne või referaadi kohta), võtmesõnade esiletoomine, kavapunktide või alapealkirjade sõnastamine, valikvastustega ankeetide täitmine, oma vahetute mõtete kirja¬panemine, märkmete tegemine jne. Üks lihtsamaid võtteid on eelkõneleja jutu ümbersõnastamine („Kas ma sain õigesti aru…”) või edasi rääkimine: üks õpilane räägib teisele, mida ta teada sai või mis elamusi lugu talle pakkus. Ka jutustamine on otseselt seotud kuulamisega.
Õpilastele võiks selgitada, et on kaks põhilist viisaka kuulamise viisi: vaikne empaatiline ehk sisseelav kuulamine – ei tormata vastu vaidlema ega oma arvamust peale suruma, ja peegeldav kuulamine – esitatakse täpsustavaid küsimusi, sõnastatakse kuuldut ümber või tehakse kuuldust kokkuvõte. Iga inimene võib saada paremaks kuulajaks, kui ta läheneb probleemile teadlikult ja arendab oma kuulamisoskust.
Soovituslik kirjandus
Hiiepuu, E; Hiisjärv, P. Õpetame eesti keele tundides kuulama. Tallinn: Avita, 2006.
Luumi, P. Jutustamine – taasavastatud traditsioon. – Haridus, nr 4, lk 19–21, 2003.
Uusen, A. Emakeele õpetamisest klassiõpetajatele. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2002.