Milvi Martina Piir MA (Tallinna Ülikool), Maria Tilk PhD (Tallinna Ülikool)
Teoreetiline taust
Oma algusaegadest saadik on euroopalikus kultuuriruumis ajalookirjutuse sisuna mõistetud ülekaalukalt poliitilist ajalugu – valitsejate kroonikaid, lahingukirjeldusi, „igavesi“ lepinguid, sõjasaagi katalooge ja muud seesugust. Seos poliitikaga on paratamatu ja sissekodeeritud, sest võimulolijad on vajanud ajalookirjutust oma võimu legitimeerimiseks, selle kaudu omakorda ise legitimeerides ajalookirjutuse sisu. Loomulikult on aja jooksul toimunud muutusi ka ajaloo mõistmises; nagu kõik muu, on ka see ajalooline ehk ajas muutuv. Arvukaid transformatsioone resümeerides võib öelda, et erinevates vahekordades esitatud poliitilisele ajaloole on 20. sajandi koolkondlikes arengutes lisandunud majandus- ja sotsiaalajalugu, ehkki ka neile osutatud tähelepanu on oma loomult olnud valdavalt „poliitiline“, st keskendunud suurstruktuuridele, institutsioonidele ja protsessidele kui võimu teostamise vahenditele.
Idee, et ka kultuuriilmingutel on ajalugu, niisama kõnekas ja süstemaatiliselt uuritav nagu iga muu inimelu tahk, pole iseenesest kuigi vana. Kultuuriloo mõiste tuli laiemasse kasutusse 1970. aastatel, mil see avardus tsivilisatsiooni sünonüümiks (nagu kultuuri mõistetakse prantsuse keeles). Ühtäkki tõdeti, et kui suurmehed välja arvata, siis on ajaloolised subjektid „suure“ ajaloo kõrval väga vähe tähelepanu pälvinud. Vastukaaluks tõusiski nüüd „suure“ asemel fookusesse argine „väike“ maailm oma igapäeva- (Alltagsgeschichte) ja mikroajalooga (Microstoria), mis pidid andma ajaloole inimliku näo. Traditsioonilisemaid ajalookirjutusi ei kritiseeritud mitte seepärast, et need oleksid valed, vaid et need on puudulikud ega anna oma generaliseerituse tõttu tegelikkusest täit pilti. Mikroajalugu aga pidi lisama selle, mis makroajaloos puudu jäi ning ühtlasi võimaldama üldistuste testimist mikroruumis, kus senine korduvus asendus erakordsuse ja lähiülesvõtetega. Sellest tulenevalt on ajalookirjutuses vähenenud geograafia, (kollektiiv)psühholoogia ja sotsioloogia tähtsus ning uuteks naaberdistsipliinideks saanud antropoloogia ja kirjandusteooria.
Uudses kontekstis ilmneb ajalookirjutuse muutunud huvi mitte vaid struktuuride ja toimingute, vaid ka inimeste suhtumise ja käitumise (Handlung) vastu. Ühtlasi tähendab see naasmist narratiivse ajalookirjutuse juurde ning aja mõistmist loolisena. Üha enam asetub ajaloo keskmesse nn väike inimene ja ühiskonna marginaalsed osad; mitte „rahvas“ kui anonüümne hulk, vaid paljunäoline kogum isikupäraseid keskmeid. Samas pole see mitte postmodernistlik fragmentaarsus (postmodernism nimelt väidab, et ajalookirjutus sulab täielikult kokku ilukirjandusega ja kaotab oma spetsiifika), sest väga oluline on detailide asetamine konteksti. Allikate dokumentaalse lugemise kõrval on senisest olulisem ka allika vorm ja mõte ning selle loomise põhjused. Sellisel lähenemisel redutseerub uurimisväli mikroajalooks ning ajaloolase mina tuleb jõulisemalt esile.
Ameerika antropoloog Geertz võttis kasutusele mõiste ’tihe kirjeldus’ (thick description, Dichte Beschreibung), mis tähistab püüdlemist deideologiseerimise poole ja on skeptiline igasuguste teooriate suhtes. Kultuure uurides esitatakse nähtuste kohta erinevaid konkureerivaid oletusi ja rõhutatakse suuremat subjektiivsust – kui sotsiaalajalugu kandis oma ajastu olud uuritavasse perioodi, siis uus suund taotleb sinna kanda pigem uurija isikut. Sisseelamine on jätkuvalt tähtis, kuid eesmärgiks on püüda aru saada, milliseid tähendusi minevikus elanud inimesed oma toimingutele andsid. Siin saabki välja pakkuda vaid oletusi ja arvamusi ning pole tähtis, mida meie neist inimestest ja nende toimingutest arvame.
Epistemoloogilised väljakutsed
Ajaloolase tööks on oma ainese tõlgendamine, erinevate lugude esitamine, erinevatele vaatenurkadele, elamis- ja mõtestamisviisidele osutamine. See nõuab kujutlusvõimele toetuvat empaatiat ning tõlgendaja poolset hoiakute ja väärtushinnangute teadlikku reflekteerimist. Lõppeks on ajaloo esitamine vastutust nõudev avalik tegevus, mis hõlmab nii akadeemilist ajalookirjutust kogu selle mitmekesisuses, kuid olulise ja mahuka osana ka koolide ajalooõpetust ning laiemas mõttes üldse ajaloo populariseerivat esitamist, kuni vastava meelelahutuseni välja.
Just ajaloo avalikkusele suunatud ja hariduslik aspekt püstitab tunnetuslikke ja väärtusalaseid küsimusi, mis sunnivad mõtlema avaramalt üle eriala resp. õppeaine piiride. Moodne kasvatusteadus kinnitab, et kaasaegse hariduse sisu ja tulemuste seisukohalt muutub aina tähtsamaks õpetajate erialase uudishimu laad ja viis, kuidas nad oma kujutlusvõimet kasutavad. Probleem pole mitte niivõrd ontoloogiline (mida ajalootunnis esitada) kui epistemoloogiline (kuidas esitada). Traditsioonilisele käsitlusviisile omase piiritlemise, eristamise ja ebaisikulise analüüsi puudusi ei korva see, kui haakida poliitilise ajaloo peatüki lõppu lõik niisama politiseeritud kultuurilugu. Teisest küljest on ka poliitilist ja militaarajalugu võimalik käsitleda kui mikroloo osa, koos vaatenurkade, väärtuste ja hinnangute sotsiaalse paljususega (vt näiteks Hellar Lille artiklit „Sõja käsitlemisest riigikaitseõpetuse tunnis“ riigikaitseõpetuse aineraamatus). Lõpptulemuse sünteesis ei mängi niivõrd rolli valitud teemavaldkond kui vaatenurk, millest seda käsitletakse. Samuti sihtrühma ootused ja omadused (eri vanuses ja eri rolle täitvad õpilased) ning ühiskonna väärtushinnangud ja ideoloogilised valikud (mida me püüame õpilastele antud teema kohta öelda).
Laste ja teismeliste puhul mängivad õppimisprotsessis ülitähtsat rolli muljed ja kujutlus, mida ei tohi mingil juhul alahinnata. Vastupidi – vähemalt humanitaaria ja sotsiaalia vallas, sealhulgas ka ajaloo edastamisel võiksime kujutlusvõime rakendamises hoopis õpilastelt eeskuju võtta. Kujutlusvõimet ja loovat lähenemist vajab õpetaja lausa kahekordselt, nii oma aine esitamisel kui ka õpilastega suhtlemisel. Vastasel juhul võime ühel päeval leida end kurtmas õpilaste huvipuuduse üle, mõistmata seejuures, et kõigepealt olime ise lämmatanud nende uudishimu.
Samastuda – aga kellega?
Ajalooõpetuses ühe tõhusaima meetodina on rõhutatud õpilastes samastumistunde tekitamist, kuid näib, et selle süvatähenduse adumine pole alati päriselt õnnestunud. Oluline on mõista, et samastumise erinevatest tasanditest – rassiline, rahvuslik, kodakondsuspõhine, regionaalne, usuline, sooline, vanuseline, jne jne – toimib kõige tõhusamalt individuaalne samastumine. Just sellel tasandil saame loota parimat tuge õpilase isiksuse ja eneseteadvuse arengule.
Selleks aga peab ajalooõpetus resp. ajaloo esitamine pakkuma maailmapiltide, elustiilide ja inimesekäsitluste näol sobivalt mitmekesist materjali. Ning muidugi inimesi, konkreetseid ajaloolisi isikuid, mehi ja naisi, noori ja vanu, ilmalikke ja vaimulikke, olgu nad traditsioonilise ajalookirjutuse palge ees kuitahes „väikesed“. Taotlus mõne ajaloolise isikuga samastuda eeldab mõistliku võrdlusaluse olemasolu ning just seepärast vajab eraeluline ja kultuurisfäär struktureeritud ja süstemaatilist tähelepanu. Ainuüksi kultuuriteemade mahu suurendamine õpikutes pole abinõuna piisav, oluline on materjali üheaegne liigendatus (võimaldamaks analüüsi) ning terviklikkus ja integreeritus (võimaldamaks sünteesi).
Kultuuri- ja igapäevaajaloo suuremat integreerimist ajaloodiskursusesse tuleks ühest küljest pooldada ideoloogilistel põhjustel, näitamaks, et ajalugu ei koosne vaid lahingutest ja vägivallast. Ent veelgi olulisemad on pedagoogilised ja metodoloogilised, iseäranis aga isiksuslikud põhjused. Ei tohiks unustada, et teismelise noore ajatunnetus on spetsiifiline ning tema minevik kujutab endast seostamata üksikmälestuste hõljumit. Tal ei ole võimalik tagasi vaadata isiklikule sidusale kogemusele ning inimelu erinevad etapid on talle veel täiesti tundmatud. Isegi kahekümneaastane ajavahemik (näiteks kujutlus iseendast kui 35-aastasest “vanurist”) tundub enamiku teismeliste jaoks ulmelisena. Seepärast nõuab kasvõi ajatelje kui ajalooõpetuse ühe peamise instrumendi tulemuslik käsitlemine õpetajalt suurt kujutlusvõimet ja kujundlikku mõtlemist. Ajaloo õpetamisel tuleks üles leida ja ära kasutada iga väiksemgi kogemusekilluke, et selle abil luua seoseid minevikuga ning rakendada see võrdlemise, kujutluste, uudishimu ja äratundmise abil tööle. Selleks pakuvad kultuur ja igapäevaelu ammendamatuid võimalusi. Just igapäevased kultuuri- ja eraeluilmingud nagu toidu ja kehakatte hankimine, eluaseme soetamine, liiklemine, kommunikatsioon, perekonnasuhted, hariduse omandamine, elatise teenimine, ühtse kogukonnana tegutsemine jms kõnetavad õpilaste mitmekesist isiklikku kogemust ning pakuvad seeläbi võimalusi samastumiseks.
On enesestmõistetav, et seoste adumine ja orgaaniliseks tervikpildiks komponeerimine eeldab võrreldavat samastumist ka õpetajalt, kelle eelisteks on suurem teadvelolek, põhjuse-tagajärje seose mõistmine ning suutlikkus eristada olemuslikku ja instrumentaalset. Kahtlemata soodustab õpetaja isiklik elu- ja kultuurikogemus nende teemade esitamist ka ajaloolises kontekstis, sest, olgem ausad, milline õpetaja suudaks midagi isiklikku ja samastavat öelda impeeriumide rajamise või saja tuhande vaenlaste mahalöömise kohta. Ajalooõpetuse hetkeseisu vaadates on õigupoolest tegemist paradoksaalse olukorraga, kus poliitilise autoriteedita ja valdavalt naistest koosnev õpetajaskond põlistab ja aktualiseerib meeste-, eliidi- ja avaliku elu keskset ajalooõpetust. Teisest küljest aga kujutab just seesama õpetajaskond kasutamata potentsiaali eraelulise-, inim- ja suhtluskeskse, enam mikrolugudele keskenduvaks ajalooõpetuseks.
Vaatenurgad ja mõttemustrid
Loomulikult ei tähenda eelnevalt öeldu radikaalseid suunamuutusi. On ilmselge, et poliitilist ja rahvusvaheliste suhete ajalugu ei saa rõhutatult asendada moe-, kommete- või seltskonnaajalooga. Teisest küljest aga peaksime loobuma teemade üleolevast ja süvenematust jaotamisest “kaalukateks” ja “pehmeteks”. Kui tahame minevikus elanud inimesi tõepoolest mõista, siis peame aktsepteerima nende elukeskkonna ja mõttemaailma terviklikkust ning hoiduma äärmustest.
Püüe ühiskonna arengut sügavamalt hoomata nõuab vaatenurga ümberseadmist, see omakorda aga eeldab loovalt ja vastutustundega rakendatud kujutlusvõimet, mille abil sisseharjunud mõttemustritest välja pääseda. Näiteks Eesti ärkamisaja käsitlemisel võib rahvusliku fookuse asemel keskenduda hoopis avalikkuse ja kodanikuühiskonna kujunemise aspektile. Sellest vaatepunktist omandavad niisugused kodanikuühiskonna institutsioonid nagu ajakirjandus ja seltsitegevus, mille raames toimus ja arenes diskussioon, hoopis teise tähenduse. Arvamuste lahkuminekud, olgu või sessamas rahvuslikkuse küsimuses, mida traditsiooniliselt on käsitletud kui midagi kahetsusväärset, osutuvad kultuuriloo ja kodanikuühiskonna kontekstis loomulikuks ja arendavaks. Oskuslikult esitatuna tekib õpilastel võimalus avastada, et lahkarvamuste taga ei pruugi tingimata varitseda põhimõttelised vastuolud. Igapäevaelulisteks ühisväärtusteks, mille poole püüeldi, saavad sel juhul riiklik suveräänsus, seaduspõhisus, haridus, edukus ja muud vabameelsed ideed, mille kaudu ilmneb mistahes erinevatena näivate suundade sisuline samasus. Kui oskame otsida, võime märke ja viited kodanikuühiskonnale leida ka sealt, kus traditsioonilised rahvuslikud prillid meid pimedusse jätavad. Nii näiteks oli Balti erikord Eesti talurahva ja kujuneva haritlaskonna vaatepunktist kahtlemata takistav ja ahistav. Kui aga vaatleme baltisakslaste suhteid tsaarivalitsusega, peame nentima, et selles kontekstis kujutas erikord endast kahtlemata sidusat, tugevate kultuuriliste järelmitega kodanikuühiskonna ilmingut.
Teine võimalus kultuuri- ja igapäevaelu käsitlemiseks on eksemplaarne ehk isikupõhine lähenemine, mis haarab konkreetset ajaloolist persooni tema mitmekesistes rollides ja avaldustes. Koos üldise fookuse nihkumisega satuvad huviorbiiti isikud, keda traditsiooniline ajalookirjutus on üpris järjekindlalt eiranud. Mõningase üldistusega võib öelda, et mida enam me mikroajaloole läheneme, seda enam leiavad ajaloopildis endale koha võõramaalased, lihtrahvas, naised, lapsed ja vanurid ning isegi mitmesugused marginaalid, näiteks mässajad, revolutsionäärid, kurjategijad. Muidugi peab õpetaja seejuures vältima tasakaalustamata rõhuasetusi, hoiduma põhjendamatust sensatsioonitaotlusest ning reflekteerima arukalt oma taotlusi. Hästi proportsioneerituna ja konteksti paigutatuna pakub isikupõhine lähenemine suurepäraseid üldistus- ja arutlusvõimalusi, muutumata seejuures abstraktseks ja ebaisiklikuks. Nii näiteks oleks traditsioonilise ajalookirjutuse seisukohalt Marie-Antoinette Prantsuse revolutsiooni käsitleva peatüki keskse tegelasena üsna kaheldav valik – riiklikust positsioonist hoolimata ikkagi kergemeelne ja taipamatu rokokoodaamike, kes figureerib tõsimeelses poliitajaloos vaid kurioosse statistina. Ent kui soovime kujutada selle ajastu kontraste ja dünaamikat inimlikus plaanis, üksikisiku elukäigu kaudu, näidates, kuidas revolutsioon kogu senise ühiskonnakorralduse ja kultuurimõiste pea peale pööras, siis selleks on Marie-Antoinette vägagi sobiv isik. Ka paralleelid tänapäevaga, mille üle tunnis arutleda, on olemas: valitsejate võõrandumine rahvast, isikuomaduste võimalik mõju inimeste elukäigule, hierarhilise ja suletud seisusühiskonna probleemid, lühikese aja jooksul asetleidvad murrangulised muutused ja nende mõju ühiskonna sidususele.
Allikad ja küsimused
Kultuuri- ja igapäevaajaloo allikad on äärmiselt mitmekesised. Põhimõtteliselt võib allikaks olla ükskõik mis (ehitis, tarbeese, dokument jne, jne), tingimusel, et seda allikana koheldakse, st kui selle suhtes esitatakse vastavaid ajalooteaduslikke küsimusi. Aeg-ajalt põhjendatakse soovimatust mõne mainstream’ist hälbiva teemaga tegelemiseks allikate puuduse või vähesusega. Kahtlemata võib see paljudel juhtudel nii olla, kuid sellest hoolimata tuleks väitesse suhtuda ettevaatusega. Mitmete kultuuri- ja eraelu ilmingute jaoks ei eksisteeri tõepoolest otseseid ja spetsiaalseid, just nende valdkondade raames ja/või tarbeks loodud allikaid. See aga ei tähenda, et me ei võiks vajalikku teavet saada kaudsetest allikatest. Nii ongi palju kultuuri ja igapäevaelu peegeldavat esile tulnud näiteks erakirjavahetuse, kohtudokumentide, majapidamisarvete, maksuregistrite jms uurimisest. Heaks näiteks on siin raamatuajalugu, mida on traditsiooniliselt käsitletud väga akadeemiliselt ja meestekeskselt. Samas aga leidub juba keskajast mitmesuguseid maksunimekirju ja kululoendeid, mis tõendavad ka ülikoolihariduseta naiste tegevust raamatutrükkijate ja -kauplejatena, vahel isegi tarbekirjanduse autoritena.
Teine võimalus on muuta olemasolevate allikate uurimisel vaatenurka, esitades neile uusi küsimusi. Õieti ongi küsimuste oskuslik asetamine kogu kunst – pole ju saladuseks, et tihtipeale määrab juba küsimuse esitamise viis ära tulevase vastuse raamid. Niisiis soovides midagi teada igapäevakultuuri või eraelu kohta, tuleb osata esitada vastavaid küsimusi. Sellest, kuidas allikas kõneleb meiega vastavalt küsimustele, mida oskame sellele esitada, kirjutab Edith Seegel artiklis „Arhiivipedagoogika ja ajalooõpetus“.
Praktilisi soovitusi allikate osas
Järgnevates soovitustes ja tähelepanujuhtimistes on lähtutud põhimõttest, et allikas oleks eestikeelne ja huvilistele raamatukogudes, videolaenutustes vm hõlpsasti kättesaadav.
Piibel jt usulised tekstid. Teatavasti sisaldavad mitmed Piibli osad tänuväärset materjali antiikajaloo tundmaõppimiseks. Nii võib vanaaja käsitlemisel kasu olla näiteks Saalomoni-aegse Jeruusalemma (1Kn 5, 7, 10) või Egiptuse viljakogumis- ja maksusüsteemi (1Ms 41, 34-36; 47,23-26) kirjeldusest. Materjalis aitab orienteeruda „Piiblientsüklopeedia: aeg, olud ja inimesed, tähendus ja sõnum“ (Logos 1996) või mõni muu vastava valdkonna teatmeteos. Samuti võib reformatsiooni käsitledes võrrelda katoliku ja Lutheri katekismusi (viimasest on abi ka Rootsi aja haridusolude ja Forseliuse seminari tegevuse õppimisel). Katekismuseid võib huvi korral küsida kirikutest, kus need on enamasti tasuta saadaval.
Kirjandusteosed. Ajalootunnis kasutamiseks sobivate kirjandusteoste nimekiri on lõputu ning sõltub eelkõige õpetaja enda lugemusest. Siinkohal ei maksa end segada lasta teoretiseerivast vastandusest väärt- ja ajaviitekirjanduseks, sest iga teost saab lugeda autentse ajalooallikana. Muidugi ei saa ajalootundi muuta kirjandustunniks, ent siiski võiks õpetaja olla valmis vastama võimalikule õpilastepoolsele huvile ja initsiatiivile. Vaid mõned näited: Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ pakub ilmekaid kirjeldusi Ameerika kodusõjast, põhja- ja lõunaosariikide vahelistest vastuoludest (sh majandusajaloolisi momente), naise positsioonist ühiskonnas jpm; Anton Tšehhovi „Kogutud teoste“ novellid ja näidendid käsitlevad äärmiselt mitmekesiselt Venemaa olusid 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi alguses; Boccaccio „Decameron“ kujutab lõbusate lookeste kaudu eri seisuste eluolu 14.sajandi Itaalias; 20.sajandi keskpaiku loodud krimikirjandus (Rex Stout, Erle Stanley Gardner) võimaldab pilguheitu omaaegse kodu- ja kontoritehnika valda (kirjutusmasinal kasutamine, kaugekõne valimine, telegrammi saatmine jms). Tunniteemaga haakuvaid kirjandusteoseid tutvustades annab ajalooõpetaja omapoolse panuse õpilaste lugemishuvi õhutamiseks.
Populaarteaduslikud teosed, mille suurim väärtus seisneb eri valdkondade/ainete integreerimises ja sünteesis. Väga kõrgel tasemel on mitmed aastakümnete eest avaldatud, loodusteadusi ja ajalugu lõimivad raamatud sarjast „Mosaiik“. Ilmumisajale vaatamata ei maksa neid kergekäeliselt kõrvale heita, ehkki nende puhul tuleb eraldi reflekteerida omaaegseid poliitilisi ja teaduslikke hoiakuid. Viimane ei peaks ajalooõpetajale raskusi valmistama; pigem võiks seda võtta kui praktilist allikakriitika ülesannet. „Mosaiigi“ sarjast võiks nimetada näiteks arvutustehnika ajalugu tutvustavat R. Guteri ja J. Polunovi „Abakusest raalini“ (1980), tööriistade, -põhimõtete, -meetodite ja materjalide ajaloost rääkivat S.Lilley „Inimesed, masinad, ajalugu“ (1973) või füüsika ajaloost (ehkki eelteadmisi nõudval tasemel) jutustavat H.S. Lipsoni „Katsed, mis lõid füüsika“ (1983). Huvitav on ka Helgi Kariku „Vask, kuld ja raud olid esimesed“ (1984). Väga tugevalt on ajalooga integreeritud sama autori hoopis värskem raamat „Leiutised ja avastused keemias“ (2009).
Elulood. Iseäranis võiks soovitada kirjastuse Kunst poolt välja antavat „Kuningaraamatu“-nimelist ajalooliste biograafiate sarja, milles leidub peaasjalikult valitsejate, ent ka mõningate tähtsamate riigimeeste (nt Richelieu) elu- ja valitsemislugusid. Sarja ajaline haare ulatub muistsest Egiptusest (nt Tutanhamon) kuni 19.sajandini (nt kuninganna Victoria). Erinevate raamatute suunitlus ja fookus on küll mõneti erinev, kuid tase ühtlaselt kõrge, materjal autorite poolt korralikult läbi töötatud ja sidusaks mõtestatud. Lisaväärtust pakuvad arvukad lühemad allikapublitseeringud (diplomaatilise või erakirjavahetuse katked, lõigud lepingutest jms), mis avavad seestpoolt poliitilisi olukordi, inimeste hoiakuid ja nende omavahelisi suhteid. Elulugude ja mälestuste suureks plussiks on ka isiklik vaatenurk, mis võimaldab suhestumist konkreetse ajaloolise persooniga ja pakub teretulnud vastukaalu poliitilise ajaloo ükskõiksele ebaisikulisusele.
Kunstiteosed – maalide, miniatuuride, freskode, skulptuuride (eriti pisiplastika) reproduktsioonid. Õppetöö ilmestamisel on palju kasu näiteks figuuri- ja detailirikastest renessanssmaalidest, kus on üheaegselt kujutatud palju erinevaid isikuid ja tegevusi (nt ratsutajad, pallimäng, musitseerijad, laua katmine pidusöögiks jne, jne). 16.-17. sajandi Hollandi kunstnike maalid pakuvad rikkalikult olmedetaile lihtrahva elust, võimalusi arutleda rõivastuse, majatarvete, mööbli, igapäevase töö, perekonnaelu ja -suhete üle. Soovi ja võimaluse korral võib teha piltidele ka süvaanalüüsi (viimase põhimõtteid tutvustab usundiõpetuse aineraamatu artiklis „Usundiõpetuse vajalikkusest kunstiajaloo õpetamisel ja õppimisel“ Merille Hommik). Reproduktsioone leiab hõlpsasti interneti otsingumootorite abil, sisestades märksõnadena tuntud teoste nimetusi (nt Püha õhtusöömaaeg, Bayeux’ vaip) või kunstnike nimesid (nt Tizian, Vermeer van Delft). Allalaaditud pilte saab suurendada, lõigata neist välja vajalikke detaile, koostada ja kujundada temaatilisi slaidiesitlusi (nt leib, mängivad lapsed, lemmikloomad, tööriistad, relvastus vms) ja palju muud. Käepärase ja tõhusa pilditöötlusprogrammina võib soovitada vabavaralist Faststone’i (leidmiseks ja installimiseks kirjutada Google’i otsinguribale ’download faststone’).
Filmid mõjutavad inimeste ajalootaju sügavamalt kui ükski teine kaasaegne meedium. Oma kvaliteedilt, teostuselt ja eesmärgilt on need mõistagi väga erinevad ning kujutatud ajalooliste situatsioonide tõepära hindamine nõuab vaatajalt erakordselt sügavaid teadmisi. Väljaspool 20.sajandi kultuuri- ja igapäevaelu kajastavat dokumentalistikat ei oma filmi kui allika vorm erilist tähtsust ning ajaloolistele kunstiteostele omast autentsust sealt otsida ei maksa. Siiski tuleks õpilaste tähelepanu juhtida vähemalt ajastukontekstide paljususele ning aidata neid eristada. Näiteks filmis „Kevade“ tuleks õpilasi suunata teadvustama süžeekonteksti (19. sajandi lõpp), loomiskonteksti (1960. aastate lõpp) ja vaatajakonteksti (21. sajandi algus) erinevust; filmis „Trooja“ seevastu saame eraldi esile tuua süžeekonteksti (II aastatuhande lõpp eKr), samas kui loomis- ja vaatajakontekst langevad kokku (21. sajandi algus). Sel moel pakuvad ka filmid tänuväärset arutlusainet ettekujutustest, mida me minevikusündmuste kohta evime. Kindlasti on õpetajale kasulik lugeda ka Ain Riistani artiklit „Religioon ja filmikunst. Õppemetoodilisi juhtnööre“ usundiõpetuse aineraamatus.
Valik kirjandust järele- ja edasimõtlemiseks:
Epp Annus (2002), Kuidas kirjutada aega. Tallinn. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Philipp Blom (2010), Pöörased aastad: Euroopa 1900-1914. Tallinn. Varrak.
Peter Burke ((2011), Mis on kultuuriajalugu? Tallinn. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Guglielmo Cavallo (2002), Bütsantsi inimene. Tallinn. Avita.
Peter Englund (2005), Mineviku maastikud: ajaloolised esseed. Tallinn. Olion.
Egon Friedell (2003), Uusaja kultuurilugu I-II. Tallinn. Kupar.
Egon Friedell (2004), Uusaja kultuurilugu III. Tallinn. Kirjastuskeskus.
Egon Friedell (2010), Vanaaja kultuurilugu: eelkristliku ajastu vaimu elu ja legend. II. Kreeka kultuurilugu. Tallinn. Eesti Keele Sihtasutus.
François Furet (2003), Romantismiaja inimene. Tallinn. Avita.
Eugenio Garin (2010), Renessansiaja inimene. Tallinn. Avita.
Clifford Geertz (2003), Omakandi tarkus: esseid tõlgendavast antropoloogiast. Tallinn. Varrak.
Andrea Giardina (2004), Vana-Rooma inimene. Tallinn. Avita.
Carlo Ginzburg (2000), Juust ja vaglad: ühe 16.sajandi möldri maailm. Tallinn. Varrak.
Jacques Le Goff (2002), Keskaja inimene. Tallinn. Avita.
Raili Marling (2011), Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Jean Piaget (2007), Ajamõiste kujunemine lapsel. Tallinn. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Milvi Martina Piir (2010), Sooperspektiiv ajalooõpikutes: metodoloogilisi tähelepanekuid. Ajakiri Ariadne Lõng 1/2
Donald Sassoon (2008), Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani. Tallinn. Varrak.
Päivi Setälä (1999), Keskaja naine. Tallinn. Huma.
Päivi Setälä (2001), Antiikaja naine. Tallinn. Huma.
Päivi Setälä (2005), Renessansiajastu naine: naise elu 15. ja 16 sajandi Itaalias. Tallinn. Huma.
Theodore Zeldin (2001), Inimsuhete ajalugu. Tallinn. Varrak.
Jean-Pierre Vernant (2001), Vana-Kreeka inimene. Tallinn. Avita.
Rosario Villari (2000), Barokiajastu inimene. Tallinn. Avita.
Michel Vovelle (2006), Valgustusaja inimene. Tallinn. Avita.
Michael Waltzer (1998), Sallivusest. Tallinn. Vagabund.