Annely Köster, Sally Stuudio juhataja
Peame end tohutult sallivateks,
aga tegelikult talume ainult neid
seisukohti, mida ise jagame. [1]
Hariduspoliitilisel tasemel kõneleme õpilaste õpikoormuse vähendamise olulisusest. Sellest, et iga õpilane on oluline ja et peame suutma võimalikult mitmekesiselt arvestada eri õppijate individuaalsete eelduste, vajaduste ning huvidega. Sellest, et formaalne ja mitteformaalne haridus peavad omavahel senisest enam lähenema, et vähendada üldist õpikoormust ja suurendada isikliku õpikogemuse väärtust õppijale. Et iga õpilase potentsiaal saaks avalduda.
Karakteristik, mis eristab koole, kus õpilaste võimed saavad maksimaalsel moel areneda nendest, kus õpitulemused ja koolikliima pole just kiita, on … hirm. Hirm ebaõnnestuda, hirm üldse midagi teha või arvata. VÕTA teemat kunstikooli õpilastega arutades üllatas mind, et ka selle ümber oli väga palju hirme …
Õpilased kardavad sattuda ebasoosingusse ja ei julge õpetajatega VÕTAst rääkida – see tundub neile … sahkerdamisena. Levib erinevaid kuulujutte. Pigem ollakse oma suure koolikoormusega üksi, nutetakse patja ja loobutakse trennidest ja huvialadest, et koolitöödega hakkama saada ning kool võimalikult heade tulemustega lõpetada.
Õpetajad kardavad reegleid rikkuda ja pigem ei rakenda VÕTA võimalusi. Sest ei tea päris täpselt, kuidas seda teha. Samuti kardavad nad, et kui ise ei õpeta, puudub kontroll õpisisu ja ‑kvaliteedi üle. Puudub kindlus, et huvihariduses omandatu on piisavalt tõsine ja “päris”. Aruteludel kõlas nii mõnegi õpetaja seisukoht, et huvihariduse arvestamine oleks võimalik, kui selle õpisisu vastaks täpselt koolitunnile. Kui lapsed õpiksid muusikakoolis täpset sama repertuaari, mis koolitunnis. Samuti kõlas kahtlus, kas huvihariduse õpetajad on piisavalt pädevad ja kas õpilased ikka pingutavad seal päriselt ja õpivad, või lihtsalt veedavad mõnusalt aega, müravad värvidega või treenivad mõnd väga kitsast osaoskust.
Juhtiv hirmu-uurija Frank Furedi[2] nimetab tänapäevale omast hoiakute konsensust misantroopiaks: igast inimesest ja sotsiaalsest olukorrast eeldatakse alati halvimat. Tema toodud näited on lihtsad ja õõvastavad. Kui rühmale inglastele näidati fotot kaunist Itaalia mehest, kel oli süles beebi, siis oli veidi enam kui 70% katses osalenu esimene reaktsioon: pedofiil.
Eelpoolkirjeldatud ebakindlusest tulenevalt on VÕTA rakendamine väga ebaühtlane. Paljudes koolides ollakse nõus arvestama huviharidust õppetööle lisaks, kuid ei olda nõus VÕTA korras arvestama konkreetseid aineid. Isegi valikkursusi mitte. Ja samas … valikkursused tihtipeale ei täida oma eesmärki luua personaalset, süvendatud õpikogemust. Mõnes koolis on valikus vaid kaks (!) ainet, näiteks vene ärikeel ja riigikaitse … Kõik ülejäänud nö valikkursused on kohustuslikud kõigile antud õppesuuna valinud õpilastele.
Kuidas siis seljatada hirmu? Antud juhul tundub mulle, et hirmu põhjused koonduvad laias laastus kaheks: usaldamatus ja teadmatus.
Huviharidus ei ole soe bussipeatus
Näen Sally Stuudios iga päev, et huvikoolis õpilased teevad tööd, näevad vaeva ja õpivad. Õpivad just seda, mis neid huvitab, mille nimel on nad nõus tavapärasest enam pingutama. Sest huvikoolis on huvitav ja motiveeriv – muidu noored sinna ju oma vabast tahtest ei läheks. Ja see seab omakorda nõuded huvikooli õpetajate pädevusele – nii valdkondlikule kui ka üldinimlikule. Huvihariduse headuse üle hääletavad nii õpilased kui ka lapsevanemad jalgadega – kui silmnähtavat arengut ei toimu, kui huvitav ei ole, minnakse ära. Kohustuslikkus ju puudub! Seega tuleb ka esmapilgul keerukas õpisisu pakendada vastupandamatult põnevaks, et õpilane süveneks ja uuriks seni, kuni asi muutub huvitavaks. Sest, mida sügavamalt sa millessegi kaevud, seda põnevamaks ja kaasakiskuvamaks see muutub. Igavus asetseb pealispinnal, huviharidus läheb sügavamale.
Tõsiseltvõetavas kunsti- või tantsukoolis on põhjalik õppekava, kus lisaks praktilistele oskustele pööratakse tähelepanu ka valdkonna teooriale ja üldpädevustele. Toimuvad nii rühma- kui individuaaltunnid, arvestused, isegi kontrolltööd ja eksamid! Selleks, et oma huvialal nauditavaid tulemusi saavutada, tuleb keskenduda, panustada nii kognitiivselt kui ka füüsiliselt. Leida endas tahet ja motivatsiooni tegeleda millegagi süvitsi, mitte vaid pealispinnal libiseda.
Iga õpetaja ütleb, et tema aine on kõige olulisem. Mina ütlen ka, et kunstiõpetus on kõige tähtsam! Lisaks kunsti omaväärtusele on hea kunstiõpetus nagu liim, mis aitab ühiskonna ja ümbritseva elu eri osakesed omavahel kokku siduda ja mõista tervikut. See on süsteemne lähenemine, mille pragmaatilise kasu pool ulatub kunsti valdkondlikest teadmistest ja oskustest väljapoole. Kuid kunstides on midagi veel, mis pole esmapilgul haaratav – see on see eriline tunne, kui mitte millestki sünnib miski. Kui valgele paberile tõmmatakse esimene joon, siis teine ja ka mitmetuhandes ning nendest joontest sünnib sulle otse silma vaatav portree. See tunne, et sinust oleneb, sina mõjutad, sina vastutad, sina lood. See loob aluse nii enesemääratlus- kui kultuuripädevusele. See loob aluse inimeseks olemisele.
Õpilane võtab VÕTAs vastutuse
Hirmude võitmiseks on lisaks usaldusele vaja luua turvalised reeglid. Leppida kokku, kes mida ja millal teeb. VÕTA üldisest loogikast ja eesmärkidest tulenevalt tuleb meeles pidada, et initsiatiiv ja tõendamise kohustus on õpilase käes. Õpetaja roll on õpilast usaldada ja vajadusel nõustada.
Seega, VÕTA taotlemiseks õpilane näiteks:
- koostab huvikooli õppekava alusel valitud kursuse kirjelduse, sh maht ja õpiväljundid;
- kooskõlastab koostatud kursuse kirjelduse huvikooli volitatud esindajaga;
- esitab kursuse kirjelduse koos sooviavaldusega arvestada antud kursust VÕTA raames üldhariduse õpingute osana üldhariduskooli valikkursuste valimise tähtajaks (või muuks kooli poolt määratud tähtajaks);
- kursuse lõppedes tõendab kursuse kirjelduses toodud õpiväljundite saavutamist essee, esitluse, näituse vmt vormis.
Õpitulemuste tõendamise protsess peaks olema midagi, millega õpilane rikastab oma koolikogukonna õpikogemust – midagi, millest saaksid ka teised õpilased ja õpetajad osa: esitlus, näitus, posterettekanne vmt. Nii oleks VÕTA arukas rakendamine koolile mitmeti kasulik ja rikastav: väheneks konkreetse õppija üldine õpikoormus, suureneks hariduse vastavus individuaalsetele arenguvajadustele ja motivatsioon, rikastuks kaasõpilaste õpikogemus ja väheneks õpetajate koormus, kuna osade kursuste arvestamise eest oleks täisvastutus õpilastel endil.
Ja mis on siinkohal huvikooli ehk Sally Stuudio huvi? Meile jõuaksid tundi õpilased, kes on natuke vähem väsinud ja veelgi enam motiveeritud. Usaldagem õpilast ja jätkem tema loovusele ruumi!
[1] EESTI EKSPRESS 30 (1129) 28. juuli 2011 Intervjuu hirmu-uurija Frank Furediga
[2] samas